Reisimine majanduslikult ebastabiilsetel aegadel

Sooviks lihtsalt mõtteid vahetada. Kas olete mõelnud, et kas ikka tasub reisile minna ja kulutada kui ees ootab külm talv, küttekulud on tõusnud, võib ette tulla koondamisi jne. Ehk et äkki peaks hoidma raha säästuks? Need siis minu mõtted. Missugused Teil? (endal piletid ostetud Estraveli kampaania käigus USAsse järgneval aastal)

Ise võtame väikeste lastega soojamaa reisi ette lihtsal põhjusel - mõned päikeselised päevad tagavad selle, et lapsed on terved ja õnnelikud. See omakorda võimaldab endal toimetada.

Mina olen mõelnud küll, sest kohe on ees reis Argentiinasse. Kuna mul laene turjal praktiliselt pole ja tööjõu turul tunnen end kindlalt, siis suurt mure pole. Siiski mingi reserv peab alati olemas olema (rahas/deposiidis, mitte mingites väärtpaberites) - nt 3 kuu püsikulude (korter, auto, söök) jagu. Siis ei kuku töökaotusel kohe võlgadesse ja ei pea rabama esimest ettejuhtuvat tööotsa. Silmad kinni reisima viimase raha (veel hullem mingi kiirlaenu) eest kindlasti ei maksa minna. Ning see ei ole argument, et viimased 3-4 aastat on ju käidud, kuidas siis nüüd ei lähe. Tuleb võtta asja kaine mõistusega.

Ma olen üsna kindlal veendumusel, et massiturism Eestist välja kahaneb paaril lähiaastal. Egiptuse-Kreeka-Türgi jne vool kindlasti jätkub, kuid usun, et igaüks endale nii kergelt enam transkontinentaalseid reise lubada ei saa, kui paaril viimasel aastal. Ühest küljest muidugi kahju, kuid teisalt - oleks aeg eestlastel ka õppida reisima-lõbutsema säästude eest, mitte laenuraha või nö viimaste sentide eest, nagu praegu tavaline.

Ma olen millegipärast just arvamusel, et Egiptus-Kreeka-Türgi ning muud paketireisid on koht, kust kliendid kadume hakkavad. Ma ei ole väga kursis, kuid mulle tundub, et mandrite vahel käiakse eelkõige omal käel. See omakorda eeldaks ehk pisut paremat võimet kroone teineteise otsa liita ning arusaamisi eelarvetest. Lisaks väidab isiklik kogemus, et orgunnimata reisi korral tuleb raha käia välja pika perioodi jooksul väiksemate osadena (ostad piletid, teed viisad, vaktsineerid, kindlustad, paned iga kuu pisut kulutamisraha kõrvale, bronnid majutuse etc.) ning väikeseid osasid on alati lihtsam kõrvale panna kui suuri.

Et ma ei ole kunagi "piiks-piiks ja palmialla" stiilis reisinud, siis isiklikult reisimist küll tagasi tõmmata ei kavatse. Minu professionaalne tegevus jääb ka elualasse mida praegune kriis väga ei tundu puudutavat. Järgmise kuue kuu sees on juba kolm ära finantseeritud reisi ja planeerimine käib 2009 aasta teise poolaasta osas samuti hoogsalt.

Ebastabiilsusest loen ma vaid lehest ja näen telekast. Ise ei tunne ja tuttavate seas ei näe.. ei oska karta, mida pole käega katsunud. Küllap siis kuskil ikka on. Elan oma tavapärast elu edasi ja reisin ka .-)

Ma pidasin mandritevaheliste reiside all siinkohal just silmas paketireise. Vaata kui palju on viimasel ajal pakkumistes Taid, Indiat, Malaisiat, L-Ameerikat, Kariibe ja muid eksootilisi saari üle maailma. Sealt tulevad esimesed käärid. Praegu saavad vägagi paljud selliseid reise endale lubada. Varsti mitte nii lihtsalt, kuna hinnad jätkavad tõusvat trendi, kütus kallineb, palgad ei tõuse ja tööturul kasvab töötute osakaal.
Tõenäoliselt jääb ka praegu käimasolev eestlaste USA-invasioon tükiks ajaks viimaseks, sest usutavasti teist sellist ämbrit (nagu AA) ükski broneerimissüsteem endale enam lubada ei tahaks.
Jah, need, kes omal käel reisimas käivad, need käivad tõenäoliselt ka tulevikus. Kas just kõik 5-6 reisil aastas (suht hullumeelne :P), aga 2-3 on täiesti OK.
Ise äriühingu omaniku ja juhina tummetan üsna selgelt seda, mis majanduses toimub. Mina ei nimetaks seda ebastabiilsuseks - lihtsalt langeme stabiilselt sinna tagasi, kus me enne panganduse- ja kinnisvaramulli ja tarbimis-(loe ka reisimis-)hullust olime. Peab vaid lootma, et sealt allapoole ei kukuks.
Neid, kes vaäidavad, et nemad ei tunne mingit langust, jääb järjest vähemaks. Midagi pole parata. Selle ahela, mis sai alguse töötutest ehitajatest jne jne jne lõpulülid viivad lõpuks selleni, et valdav osa tarbijaist hakkab hoolega rahakotti vaatama ka esmatarbekaupade ostmise puhul, rääkimata siis elektroonika, mobiilinduse-arvutite, tipprõivaste, trendikaupade jm soetamisel.

Praegu küll ei paista, et peaksin oma iga-aastastest Kreekas veedetavatest puhkustest loobuma. Varsti pea 10 aastat käidud, saanud justkui osaks elust ja muutunud lausa teiseks koduks. Nohjah, ega seda vist sellisel juhul enam väga reisimiseks ei saa nimetada ka? Pinsile minnes kolin nagunii sinna :P
Olen tähele pannud, et reisifirmad on pressingu teinud agressiivsele müügile. Iial varem ei ole päevas olnud 3-6 reisifirmade pakkumist, vahel isegi 2 tk päevas samalt korraldajalt. See näitab, et asi on nende jaoks kehvemaks läinud. Hindade kohta ei oska midagi öelda, sest ega ma neilt muud ostnud ei ole kui tšarteri pileteid, sest regulaarlende meil ju igale poole ei tehta. Aga isegi praegu, nende jaoks raskel ajal, hämmastab mind see, et meilile tulnud pakkumiste kohta nende kodulehel reeglina lubatud infi ei ole. Ikka üsna lapsekingades on see meie reisikorraldus võrreldes kasvõi Soomega. Või lihtsalt hoolimatus nagu meil ikka kombeks?
Reisige, inimesed, reisige! Aga tehke seda säästude, mitte laenu arvelt. Eelpool oli ka üks kuldreegli-soovitus ebakindluse ajaks: hoolitsege, et oleks vähemalt 3 kuu kulude jaoks sääste. Tõeliselt hea soovitus.

kes aastaid järjest sõidavad puhkama samasse kohta, kui maailm on nii suur ja avastamist palju. Reisimist ei jätaks mingil juhul, isegi kui selleks peaks millestki loobuma.

Mis seal mõista? Inimene on harjumuste ori. Puhkus on puhkus ja reisimine on reisimine, seega võivad nad ka ju mitte kattuda?
Samas kohas käimine (minu puhul Kreekas) on puhkuseks just seetõttu hea, et olustik on juba tuttav, kombed on teada - kuigi erinevad siinsetest - ja seetõttu saangi nautida oma puhkust. Kodust piisavalt kaugel, et iga pisiasja pärast tülitataks. Kliima haruldaselt hea. No mida veel puhkuseks tahta? Ja avastamist jätkub nii iidse kultuuriga maal ilmselt kauemaks kui mul jaksu.
Kreeka-armastus sai alguse reisimisest. Nüüd reisin ammu mujal. Järgmiseks aastaks plaanid tehtud. Jaanuaris Bahreinis, suvel tahaksin lõpuks jõuda Hispaaniasse (sedapuhku autoga), sügiseks on bronnitud kruiis Kariibidel. Aastas 3 kuud olen ära, sellest kuu Kreekas.
Mis seal mõista?

Mind pani mõtlema, et mis tööd sa küll teed, kus nii agaralt palka makstakse, et selliseid kaugeid maid vallutada saad ja lausa 3 kuud aastas puhkust antakse?

Leian, et majanduslikult ebastabiilsel ajal on just kõige õigem reisima minna ja võimalikult pikaks ajaks! Lugedes igal hommikul lehtedest langevatest aktsiaturgudest, tõusvatest kommunaalkuludest ja üldistest pessimistlikuest seisukohtadest, siis mis saaks olla parem, kui end kõigest sellest jamast välja lülitada, vedeleda mõnes kolmanda maailma riigis rannal võrkkiiges, lugeda raamatut ja rüübata külma õlut. Ja kuigi ka minu aktsiatesse pandud raha on mehemoodi peldikust alla voolanud, ütlen "las minna" ja lasen vilet ja muretsemise asemel tegelen hoopis lennupiletite otsimisega.

Oleks Sinuga nõus, kui oleks 25 a poissmees. Aga ma ei usu eriti, et 30-40-tes töötavad pereemad ja -isad Su arvamust jagaksid ja nii käituksid, sest see oleks pehmelt öeldes ajuvaba käitumine.

Mina saan küll aru. Ma olen ka viimasel viisaastakul kord-paar aastas Prantsusmaal Vahemere ääres olnud ja lähen ka tulevikus. Lihtsalt meeldib ja kõik. Lisaks sellele üritan vähemalt kord aastas ka mujal ära käia. Senini pole Provence'le ja Cote d'Azurile võrdväärset konkurenti leidnud.

Mul sama värk Pariisiga ja üldisemalt Prantsusmaaga. Viimase 12 aasta jooksul olen 10 korda Pariisi külastanud ja 11 korda Prantsusmaad.
See ei sega muidugi mujal reisimast. Väike nädalavahetuse (enamasti küll nädalane) tripp Pariisi teeb tuju heaks ning mitu kuud ette planeerides ei löö ka rahakotti auku.

Kuigi olen Nizzas olnud ainult 1 päeva, tundus see tõesti superilus koht olema ja tahaks kindlasti sinna tulevikus tagasi minna.

Ja kui 25a poissmeestest rääkida, siis ise olengi just 25 ja poissmees, kuid ka minu tööandjal on keerulised ajad ja ega endal ka just väga super seis pole. Eluasemelaen vajab maksmist ja niimoodi lihtsalt kuhugi minema põgeneda pole küll mingi lahendus.

Olen samuti Prantsusmaa ja Pariisi hull! Lapsepõlvest saati...siis muidugi vaid unistustes, ilmselt tänu A.Dumas`i romaanidele. 10 aastat tagasi sai Pariisis käidud, mõni aasta hiljem Prantsusmaa lõunapoolsel rannikul. Hea meelega veedaksin nädala Pariisis täitsa omaette, ilma et oleksin seotud mõne turismigrupiga. Selge, et nendega kampalöömine pole ju kohustuslik, aga ikkagi...Sellega seoses küsimus Sulle: kas tead Pariisisi mõnda head, mitte liiga kallist, ööbimiskohta? Ja mis oleks ka mitte päris äärelinnas?

No on ikka mõningatel hea elu! Siiralt kadestan neid Sinu kolme kuud aastas! Kust niisugust töökohta saab? Õpetajatel/õppejõududel on küll samuti pikk puhkus, aga siiski mitte 3 kuud, vaid 2. Nojah, ja nende palk vast ikka kah ei lubaks mitut riiki aastas külastada. Oh, kuidas kadestan Sind!!!!!

Kes mida kadestab. Mina kadestan vahel teie noorust. Heas mõttes.
Sellised töökohad tehakse endale ise. Aega võtab, aga lõpuks tasub ära.

Ma olen üldiselt väga väheste nõudmistega. Pariisis olen ööinud alguses hostelites hiljem odavates hotellides. Odavad hotellid on enamsti päris korralikud punkrid. Kohustuslik on lasta endale enne tuba näidata! Viimastel aastatel olen peaasjalikult Place d'Italie/Tolbiaci kandis ööbinud (Pariisi mõistes on see vist äärelinnas). Hotel de Tolbiacis paar korda ja Hotel des Beaux Arts kah. Radisson SAS-id need ei ole, aga toad on olnud enamvähem puhtad, linu on samuti vahetatud.

Oi, oi, ära ainult minu, khe-khe, "noorust" küll kadesta! Olen juba juuube vana inimene!
:-)
Aaaa, ise tehtud töökoht? Ses mõttes, et nagu väike eraettevõtja, jah? No siis ma hakkan hoopiski Sinu ettevõtlikust kadestama - ise olen laisk nagu boamadu!