Sveitsi nuga on tõesti üks asjalik vidin kaasa võtta. Komplektis olevate kääridega saab isegi lihtsama juuksepiiramise tehtud kui pahmakas liiga suureks kipub minema.

Viimase kahe kuu jooksul olen kõige rohkem rahul olnud:

• kiirkuivavate pikkade pükstega. 5-10 minutit pärast vihma lõppu või jõest läbi minekut on teised juba päris mugavad jalas
• suusapesuga. Kui satud madalamatesse mägedesse, kus 30 kraadi asemel vaid mõned pügalad sooja öösel ja päeval 15, siis päästab olukorra.
• sandaalidega, mis sobivad nii linnas, kõrbes kui vees kõndimiseks.
• vihma- ja tuulekindla jakiga. Kuni kere kuivas ja soojas, on tuju hea.

Ise otsisin enne matka inspiratsiooni www.onebag.com lehelt. Ilma fotokolata jäin 8 kg peale s.h seljakott ise.

Rääkisite vahepeal valgusallikatest - Mongoolias nägin ühel prantsuse daamil sellist vändaga taskulampi. Noh nagu "dünamo" - ketras seal minuti-paar ja ega see nüüd mingi prozhektor polnud aga telgis leiab kõik üles, mis vaja.

Lugemiseks olid austraalia matkalistel kaasas mingid udupeened ja väikesed kükloobid. Ma ise jäin välgumihkli ja mobla tasemele, aga nagu eelpool mainitud, mobla ei kesta pikalt kui looduses oled ja laadida ei saa.

Igasugu väikesed mugavusasjad on matkates toredad, seega kuni kott alla 10% kehakaalust moodustab, siis ma võtaksin veel midagi kaasa. Hügieeni ja meditsiinikotikese teeksin ka pigem korraliku kui tagasihoidliku.

Mina(naisena), võtan alati kaasa ühe suure, 100%puuvillase rätiku. Kasutan olenevalt olukorrast: käterätina, õlarätina, pearätina, linana/tekina, rannalinana.

Viimasel korral ostsime koha peal plastmassist kausid. Aasias armastavad nad ööturgudel ostetava hea ja parema pakkida kilekottidesse. Meie ladustasime söögi enda kaussidesse ringi ja nautisime. Sellise universaalse "ühesotsas kahvel, teises lusikas" ostsime Eestist, matkapoest. Väärt ost. Kerge ja samas vastupidav.

Üks hea eestikeelne reisiblogi võimalikest vajaminevatest asjadest on siin:

http://ksskss.blogspot.com/search/label/ettevalmistused

Nõustun, et nuga erinevate funktsioonidega on kasulik aga kui reisile minek toimub ainult kabiini kaasavõetava seljakotiga siis tuleb see instrument koju jätta. Ega meist keegi pole 101prossane ökoinimene, nii et mõne särgikese ost ei reosta seda maailma ja luban endale ,et selle võrra särke vähem eestimaalt osta. Kuigi oma asjad ostan enamuses second handist. Ah jää, mis elektroonilistesse vidinatesse puutub siis nend valvamine on ka stressitekitav faktor, eriti reisil. Langesin sel suvel Mehhikos olles varguse ohvriks ja olen eriti hellaks tehtud.

Esimest korda Kagu-Aasiasse reisides kirusin ma ennast maa põhja, et pidin mitu nädalat seljakotis kaasa vedama tossusid, mida ma kordagi jalga ei pannud. Mugavad plätud ajasivad asja väga edukalt ära kui ei ole just plaanis sügavasse metsa matkama minna. Samas saab alati tee peal olles soetada vajalikud jalavarjud, need ju ei maksa seal kandis eriti midagi. Viimasel korral astusin Tallinn-Helsingi lennuki peale plätudes ja fliisiga, kuigi väljas oli -20c. Oli inimesi, kes vaatasid mind natuke imelikult :)

Samuti pean ise oluliseks seda, et saan oma seljakoti võtta käsipagasisse. See kergendab ja kiirendab reisi kulgu. Ei viitsi lennujaamades liigselt molutada ja oodata oma pagasit. Seega ei tule mul mõttessegi kaasa võtta terariistu, isegi küünetangid jätan koju, sest selle kõik saab ju esimesest ettejuhtuvast poest soetada peenraha eest.

Maailm on siiski suhteliselt tsiviliseeritud paik ja kui veidigi raha kaasas, siis ei maksaks seljakotti "igaks juhuks" üle pakkida.

Lugedes siin kogenud inimeste arvamusi tekkis küsimus. Nimelt, mitme liitrine seljakott peaks olema et sinna ilusti 8-10kg kraami sisse mahuks? Endal lähiajal kavas kaks pikemat reisi ja nagunii seljakoti ost plaanis. Käsipagasiga siiski kordades meeldivam lennata kui suure ära antava pambuga :)

Käsipagasi piirang on tihti 6 kg, seega ei ole mõtet 10 kg üritadagi ära anda. Ja käsipagasil on ka kindlad mõõdud, kuhu see peab mahtuma. Ma soovitaksin siiski nendest lähtuda seljakoti ostul. Muidu pead oma uue, ilusa seljakoti, mis küll mahutas kõik sinu vajalikud 10 kg asju, ikka andma ära pagasilindile.

See mugavus on kahetine. Kui on vaja näiteks läbi Frankfurdi lennujaama joosta, et järgmisele lennule jõuda (no kui eelmine on hilinenud näiteks), siis on palju mugavam vaid väikese rahakotiga see maraton läbida. Ja kui oled 1,64 pikk ning pead seda 6 kg seljakotti vinnama pea kohal olevatesse pagasikohtadesse lennukis, siis ma ka alati mõtlen, et palju mugavam oleks käsipagasit mitte kaasa võtta.

Ma olen suurt kasvu inimene ja ma saan 35l kotiga hakkama, kuhu kõik hädavajalik ära mahub. Aga kasutan matkadel 55l. Enamuse ajast on ta pooltühi, aga kui mõni mitmepäevane loodusretk ees, siis saab sinna veel mahutada magamiskoti ja toidukraami. Samuti hea enne kojutulekut omada vaba ruumi kuhu kingitusi panna.

Käsipagasiga reisimine on ka väga hea point. Ma ärireisidel lähtun sellest alati, aga matkadel siiani mitte.

Minu kogemus ütleb, et alla 35-40 liitrine seljakott on suhteliselt mõttetu asi. Tühi ruum ei küsi raha, sest erinevalt jäigast kohvrist saab ju kotti koomale tõmmata, et ta mahuks etteantud mõõtude sisse. Minul ei ole küll kunagi käsipagasi mõõtmeid ega kaalu kontrollitud ja see harv kord kui mul on äraantaval pagasil kilo-kaks ülekaalu olnud, pole ka keegi suurt numbrit teinud. Samas muidugi kunagi ei tea, milla järsku otsustatakse kontrollida. Süsteem, mis minu jaoks suhteliselt hästi toimib, on 90l seljakott, millel on 2 eraldatavat kületaskut, millest saab kombineerida 20l väikese seljakoti käsipagasi jaoks.

Mida ma aga isiklikult üldse õigeks ei pea, on püüd kogu oma maine vara käsipagasisse pakkida. Lennuki salongiruum on ikkagi piiratud ja kasutamiseks kõigile võrdselt. Kahjuks on kõige ebameeldivamad kogemused selles osas just meie rahvuskaaslastega.

Ma nõustun metskaplaniga, kuid eks küsimus on kogemuses. Saabuda Zimbabwesse ilma ühegi esemeta, käsipagasis ainult raha ja dokumendid, paneb asjad ümbermõtlema. Pagas leiti ülesse 14 päeva hiljem Saksamaalt ja siis olin ma juba Malawis. Sestap olen oma hädavajaliku pakkinud käsipagasisse, asjad mida sinna ei lubata, soetan sihtkohas. Mineku pagas jääb alati lubatu piiresse, oleneb kohast ja tehtud sisseostudest, siis tagasitulles kipub kaal üle minema. Siis olen soetanud kohapealt kohvri või koti pagasisse andmiseks või tulnud mõne üle kiloga. Iseenesest peaks lennukompanii olema õnnelik inimeste üle, kes omamata muud pagasit, võtavad asjad käsipagasisse. Nende kulud on ju väiksemad ja muret vähem. Minu seljakoti sisu näeb tavaliselt välja selline:

• pass (passid) ja koopid
• ravimid
• raha
• fotokas (seebikas) -matkasaapad või sandaalid (ühed on jalas ja teised seljakotis)
• mõni paar sokke
• kergesti pestav aluspesu, 2-3 paari
• ujumispüksid
• mõni T-särk (üldiselt võtan siit kaasa ja viskan seal minema, vajadusel ostan sihtkohas juurde)
• mõnikord harva keep või matkajope
• fliis
• pikad püksid
• päikseprillid
• müts
• laadijad mobiilile ja fotokale
• sigaretid
• 2 paari lühikesi pükse

Asjad koos seljakotiga kaaluvad umbes 5,5-6 kilo Seljakott ise on 45 liitrit

Mulle meeldib käsipagasiga reisida. Korra on see olnud päästjaks ka - lend hilines 3 h ja järgmise lennu check-in oli juba lõpetatud, aga kuna meil oli vaid käsipagas, siis tuldi vastu ja tehti ikkagi check-in ära ning saime uuele lennule joosta.

Minu seljakott on 25 liitrine ja mu reisikaaslase oma 30 liitrine ning kõik vajalik on alati ära mahtunud. Kedagi ei tohiks ju härida kui mul vaid 1 kott ja see on isegi alla lubatud mõõtudele suur. 3 nädalase reisi jaoks on need seljakotid täiesti paraja suurusega. Pole kunagi mõistnud neid, kes suuri ja raskeid kohvreid kaasa veavad, nii pole ju üldse mugav reisida. Tagasitulles ostame tavaliselt lisakoti, millega shopatud kraami äraantavasse anname.

Kaasa võtan:

• passi (digtaalne koopia on maili peal, sest kui kaotan koti, kaotan ka paberkoopia);
• pangakaartid ja sularaha;
• igaks juhuks valuvaigisteid, söetablette, plaastreid, silmatilku, malaariaravimeid kui vaja jms;
• niisked salvrätikud, taskurätikud, vatitikud, juuksehari;
• peegelkaamera ja väikene kaamera ning akulaadijad;
• mobiil ja akude laadija;
• elektriline hambahari, hambaniit ja hambapasta ning hambaharja laadija;
• 100 ml minipakendites šampoonid, palsamid, puhastusvahendid, kosmeetika jm 3-ks nädalaks (mul on poolde selga pikad paksud juuksed ja kõik mahuvad minigripi ära);
• paar pikki pükse ja jakk;
• lühikesed püksid, seelik, mõned t-särgd, pesu ja sokid;
• enamasti jalga pandud plätudest piisab. kui on ette teada mägedes turnimist, siis on kinnised jalanõud lennureiside ajal jalas ja plätud kotis, et ruumi kokku hoida.

Kogu see pikk nimekiri mahub mu 25-liitrisse seljakotti ära ning vastab ilusti lennufirmade nõuetele käsipagasi kohta. Väikse seljakoti eelis on see, et saab hästi kompaktselt ja tihedalt pakkida. Suuremas seljakotis valgub kraam laiali ja eks sa siis pressi lennujaamas sobivatesse mõõtmetesse kui see kontrolliks kuhugi mahtuma peab.

Ma vist nüüd õrritan, aga pole hästi aru saanud seljakoti praktilisest küljest - valdav enamus seljakotireisijaidki mitte ei kõnni linnast A külasse B vaid läbib selle mingi transpordiga. Mõnusat ratastel järeljooksvat kohvrit on palju mugavam kaasas vedada ka teel mingist raudteejaamast bussijaama jne. Sisse mahub kõik, mis seljakottigi. Lisaks on kõvakoorelist kohvrit võimalik kinni "istuda", kui asju veidi liiga palju tekib. Veidi teemast välja kommentaar küll, aga koti sisu on juba ohtralt ja adekvaatselt kirjeldatud.

Ratastel kohver on küll mõnus kohtades, kus on olemas korralikud teed ning kõnniteed. Samas kui oled kuskil suvalises külas B kus puuduvad isegi tavalised sõiduteed (mõtlen siinkohal kohal asfalti) ei ole ratastega kohver just eriti asjalik vahend sest liivasel kruusasel pinnasel ei veer rattad. Kõik muidugi oleneb sellest millist reisi ette võtad kus reisid. Kui selleks on euroopa riigid siis enamasti saab jah läbi ka ratastel kohvriga, samas ei kujuta ma väga ette kuidas liigelda kohvriga näiteks kuskil suvalises aafrika riigis või siis aasias.

Lisaks backpackeritele on tekkinud ka termin "flashpacker". Need on need, kes kohvriga ise reisivad.

Mul ei ole ratastega kohvri vastu küll midagi. Mõnus asi on. Tööreisidel alati kaasas. Ka linnareisidel täitsa kasulik vidin:)

Aga no ei läheks ma Siberisse mööda Venemaad rongiga - ja kohvriga. Või India tripile. Minu jaoks on olemas eraldi kohvri- ja eraldi backpack-reisid:) Kui ma vanasti pakettreisidega puhkamas käisin, siis ei tulnud pähegi seljakotiga minna. Ikka "valge" inimese moodi kohvriga. Nüüd ei kujuta ma ennast ette kuskil x-kohas kohvriga mööda põlluteed kõmpimas või seda imesõiduvahendisse laadimas. Need ongi lihtsalt erinevad reisistiilid, mida ma omavahel segada ei saa.

Ise käisin seljakotiga Hispaanias ja Itaalias, kahetsesin et EESTI LIPPU kaasa ei võtnud...