Viru Reisid saatis inimesed 2019 aasta septembris sõidukõlbmatu bussiga Gruusia ringreisile

Sirje Hendrikson kirjutab reisi pahupoolest

 

7. september

 Varahommikul alustab 74 eestimaalast, ootusärevus hinges, sõitu genadzvalede maale. Buss asub teele katkise esirehviga. Väidetavalt on bussijuhid olukorraga kursis. Pika otsimise peale leitakse pärastlõunal Lugas remonditöökoda, kus tõmmud aserid töökojas leidunud suuri poolpiduseid rehve edasi-tgasi veeretavad ja lõpuks ühe neist meie bussi esiotsa alla sätivad.

 Öömajale Tveri jõuame üsna hilja.

 

8. september

 Kauaoodatud päev Moskvas! Programmis üle 20 vaatamisväärsuse, päeva lõpetuseks uhke laevasõit Moskva jõel.

Tegelikult kukub asi välja nii. Tunnikene Relvapalatis, teist samapalju Kremli territooriumil, jooksuga üle Punase väljaku ja Föderatsiooni tornis umbes paar tundi. Laevad Moskva jõel sõidavad sel õhtul ilma meieta. Kahju. Suundume Domodedovosse öömaja otsima selle sõna otseses tähenduses. Mingil seletamatul põhjusel pöörab buss pimedale kitsale külavaheteele ..! Lõpuks selgub, et meie hotell asub hoopis teises Domodedovos, kuhu eksirännakute tõttu jõuame südaöö paiku.

 

9. september

 Reisiprogrammi kohaselt on sõidusihiks Rostov Doni ääres, vahepeatustega teeäärsetes huvitavamates kohtades. Üsna pea pärast teeleasumist selgub, et aserite rehviremont pole andnud soovitud tulemust ja esirehv ikkagi õhku ei pea. Lõuna paiku leitakse kiirteeäärne töökoda, kus katkine esirehv asendatakse tagavararehviga ning soetatakse lisaks veel tutikas. Programmis lubatud huvitavamaks vaatamisväärsuseks aga osutus miiniväljadega ääristatud külavahetee, millega olime sunnitud tutvuma terve remondipausi aja. Olles mõnda aega sõitnud teatab giid, et bussi konditsioneeris puudub freoon ja nõndaviisi soojale maale minna ei saa. Tõsi.

 Sõidame kaua ja ennäe imet  freooniabi seisabki ühe külavahetee ääres. Protseduur ise võtab mitu tundi ja Doni äärsesse Rostovisse jõuame veidi enne kukke ja koitu.

 

10.september

 Lõuna paiku asume uuesti teele. Bussi peldik õigustab oma nime – haiseb reo. Pikk sõidupäev lootusega värskemale õhule.

 Öömaja Jessntukis.

 

11. september

 Hommikul 8 paiku teele reisi sihtkoha poole. Programmis seisab: … ihume mõõgad teravaks ja asume Gruusia sõjateele. Ihusime kuidas oskasime, kuid mõningate segaduste tõttu (keegi on kaotanud passi, kellegi nägu tundub kahtlane ja nõuab uuesti pildistamist) kestab piiriületus ikkagi 2 ja pool tundi.

 

Kamardžoba Sakartvelo [tere Gruusia] !

 

Kohe sõjatee alguses astub bussi ehtne genadzvale Miho, meie giid neljaks järgnevaks päevaks.

Sajab vihma. Ettetellitud lõunasöögile mägedes jõuame õhtupimeduses. On külm. Chaca ja Miho toostide saatel kaob ihust külmatunne. Toidud on ülimaitsvad.

Südaööl jõuame Tblisisse. Ja siis see algab: majutus Viru Reiside moodi. Buss peatub broneeritud hotelli ees. Kõik 74 kohvrit-kotti tõstetakse pagasiruumist välja. Inimesed trügivad ja torisevad. Uneaeg on ammugi käes. Umbes pooled pääsevad hotelliuksest sisse. Giid jagab tube. Üsna pea on selge, et sellesse hotelli mahub vaid paarkümmend inimest. Kõik lageda taeva alla jäänud ronivad uuesti bussi. Pagas tõstetakse jälle peale. Järgmise hotelli ees kordub umbes sama. Kui me lõpuks öösel kolme paiku oleme nelja hotelli laiali poetatud võib pea padjale panna. Siinkohal hilinenud kaastunne nn hiinalinnas ööbinutele, kus hotellitöötaja olevat põranda küljest lahti olnud WC-potti tihendanud saunalinaga.

 

12. september

 Tbilisi päev Mihoga.

 Hotellid asuvad linnast üsnagi kaugel ja rahva pealekorjamine võtab omajagu aega. Linnas läheb kiireks. Programm jooksujalu täidetud, ootab meid õhtul supra – pidulik õhtusöök koos tantsuetendusega. Oli meeldejääv päev!

 

 13. september

 Väljasõit Signagisse. Teel veinikeldri külastus koos veinide degusteerimisega. Meie päevinäinud buss hakkab hinge heitma ja sulgeb väikelinna liikluse. Väljume, et omi asju ajada. Läbi häda õnnestub siiski tagasisõitu alustada. Hingeheitmine kordub. Käik ei lähe sisse, mootor sureb välja, no ei jõua minna. Kohalikud signaalitavad, võib oletada, et mitte tervituseks. Lõpuks pääseme liikuma ja jõuame õhtuks ettetellitud väävlisaunadesse. Soovitan proovida. Legend hirmsast mädamunahaisust ei pea paika.

 

14. september

 Lahkume Tbilisist. Teel Gorisse soovijatele Sarajajishvili bränditehase külastus. Stalini kodulinn meeli ei köitnud. Ootame Uplitstsikhe koobaslinna minekut, mis on muudetud programmis kenasti kirjas. Unistama peab suurelt …, aga koobaslinn Mtkhvari jõe kõrgel kaldakaljul jääbki nägemata. Kahju.

Läbi Kutaisi jõuame õhtul Batumi. Seiklused majutusega piirduvad seekord kahe hotelliga.

 

15. kuni 17. september

 Puhkus Musta mere ääres. Taevas on tinahall ja sama märg kui meri. Õnneks on soe. Ilmataat meid ei soosi. Äikest ja vihma trotsides tuleb kolmeks päevaks mingi tegevusplaan välja mõelda. Meri saab alati iseendaga hakkama, olenemata sellest, mis nime ta kannab. Saame meiegi. Linna sõiduks, samuti lähemate vaatamisväärsuste külastamiseks, on võimalik tellida takso. Ühiselt käime oma bussiga Batumi botaanikaaias. Ajanappusel täit ülevaadet ei saa. Kahju.

 Edasi seisab muudetud reisiprogrammis: Seoses sellega, et Gruusia – Abhaasia piir on Abhaasia poolt täielikult suletud on programmis muudatused meist sõltumatutel asjaoludel. Ära jäävad Sotši, Poti, Suhhumi jne.

 Milline ebakompetentsus reisiprogrammi koostamisel. Piir on ju ammu suletud. Tüüpreisitingimustest loen: … Reisikorraldajal on õigus muuta ajakava või teha reisiprogrammis muudatusi kui see ei too kaasa kvaliteedi alanemist. Reisikorraldaja teavitab klienti esimesel võimalusel tehtud muudatustest.

 Infokiri muudatuste kohta saabub 4. septembril, kolm päeva enne väljasõitu. Miks on nii, et kogu rahasumma nõuab firma endale kuu aega enne väljasõitu ja kolm päeva enne seda annab teada, mida sa oma raha eest saad või millest ilma jääd?

 

18. september

 Hommikul Tbilisi suunas tagasi, öömajale linnaäärsesse hotelli.

 

19. september

 Väljasõit varahommikul Gruusia sõjateele. Enne piiri käime džiipidega Kazbeki jalamil. Mägede suursugusus võtab sõnatuks. Edasi sõit, piiriületused…

 

Nakhvandis Sakartvelo  [hüvasti Gruusia] !

 

…sõit, … öömajale Jessentukisse.

 

20. september

 Hommikul hotellist kaasa pakitud toiduga teele. Mõned päevad tagasi on bussis hakanud levima mingi viirus. Paljud köhivad, osadel kõhuvalu. Pikk päevatee kaob märkamatult pimedusse. Otsime öömaja. Nagu refrään laulusalmide vahel. Leiame end jälle kitsalt ja pimedalt külavaheteelt, mida mööda meie suur buss edasi sõitma ei mahu. Giid läheb asja uurima. Tagurpidi ukerdades saame tagasi asfaldile ja sõidame küla keskpaika valgustatud platsile. Bussil toss väljas. Oleme jälle liiklejatel jalus. Mehed kamandatakse välja, et buss tee pealt eest lükata. Seda sooritust tahaks küll näha. Lootusetu. Buss seisab nagu suur sinine plekist monument meenutamaks eestlaste reisi. Sündmuspaik Losevo küla Voroneži oblastis. Õnneks viiakse meid kohalike väikeste bussidega motelli. Soe tuba. Rohkemast ei oskaks üks köhiv ja palavikus rändur hetkel unistadagi.

 

21. september

 Köhakoor saab iga päevaga täiendust, kõhuhädad ka. Mõned jäävad päevaks voodisse. Hea, et selles külas on apteek, kust ravimeid osta ja motelli kohvik maitsvate toitudega. Õnneks on külas ka suur autoremonditöökoda, kuhu meie buss hotelli Belarusiga sisse lohistatakse.

 

22. september

 Asi ei edene. Varuosad on tellitud ja kohal aga viga vist tõsine. Ei tea. Mehed räägivad sidurist, survelaagrist ja poolenisti kuivast käigukastist. Remondimehed imestavad kuidas eestlased sellise bussiga nii kaugele üldse jõudsid. Kui oli tungiv soov oma sõiduriist odava raha eest Venemaal korda teha, miks siis oli veel vaja 74 inimest kaasa võtta. Ööbime endiselt Losevos ehkki oleksime pidanud jõudma täna õhtuks Eestisse.

 

23. september

 Pärast kahte päeva ja kolme ööd Losevos seisab hommikul nagu jõulukingitus motelli ees meie buss. Lõpuks ometi jätkub kojusõit. Teokäigul läbime ummikutes Moskva ringtee ja öösel jõuame taas Tveri. Tuba on seitsmendal korrusel ja külm nagu hundilaut. Ei tilkagi sooja vett. Magan kampsuni ja retuusidega. Õnneks on olemas tekk.

 

24. september

 Hommikul hotellist väljudes kogeme üsna tuttavat vaatepilti. Sohvrid vahetavad bussi tagumist rehvi. Hakkab pihta, mõtlen. Ja hakkabki. Kui on sõidetud mõnikümmend kilomeetrit selgub, et ka see rehv ei pea õhku. Iga läbitud 80 kilomeetri järel pumbatakse rehvi õhku juurde. Kolmel korral on sellest abi. Buss kihutab rekadega võidu, justkui tahaks katkise rehvi eest põgeneda. Paljud kartsid, mõni isegi nuttis hirmu pärast. Äkki käib pauk. Õnneks saab buss pidama. Tagumisest rattakoopast tõuseb musta suitsu ja on tunda kummikärsahaisu. Valikuid ei ole. Purunenud rehv asendatakse vähem katkisega.

 Viperuste kiuste jõuame üle piiri ja lõpuks Jõhvi. Siin jagatakse inimesed koos kompsudega vastu tellitud mugavatesse reisibussidesse ja kõik jõuavad õnnelikult kodudesse.

 

Lõpetuseks mõned mõtted ja küsimused.

Kuidas üks endast lugupidav reisifirma saab üldse niimoodi toimida? Kuidas kõigi mugavustega reisibuss alustab sõitu katkise rehvi, mittetöötava konditsioneeri ja tühjendamata kempsuga? Tüüpreisitingimustes kinnitab reisifirma, et tasub hotellide broneerimisel ettemaksu. Miks siis ette ostetud kaheseid eraldi vooditega tube jagatakse valikuliselt? Kas on nii, et kui käsi ei pese kätt ja saba ei süga selga, siis oled sunnitud leppima igasuguse toaga?

 Viru reiside väljahõigatud reisiprogrammist näeb reisija heal juhul ainult poole. Kava koostajal poleks justkui õrna aimugi kui palju aega kulub 74 inimese esmavajaduste rahuldamiseks.

 

 Gruusiasse tasub kindlasti reisida. Kehv variant on teha seda bussiga. Halvim valik on sõita Viru Reiside kahekordse bussiga, kus istmevahed on nii väikesed, et eesistuja seljatugi kulutab põlvedelt naha maha.

 

Loodan genazvalede maale sattuda veel kolmandatki korda, sest nii palju jäi nägemata.

Kirjatšurad peavad ju ka millestki elama. Neil ammu enam omi mõtteid ju pole. :P