Sirje Hendrikson kirjutab reisi pahupoolest
- september
Varahommikul alustab 74 eestimaalast, ootusärevus hinges, sõitu genadzvalede maale. Buss asub teele katkise esirehviga. Väidetavalt on bussijuhid olukorraga kursis. Pika otsimise peale leitakse pärastlõunal Lugas remonditöökoda, kus tõmmud aserid töökojas leidunud suuri poolpiduseid rehve edasi-tgasi veeretavad ja lõpuks ühe neist meie bussi esiotsa alla sätivad.
Öömajale Tveri jõuame üsna hilja.
- september
Kauaoodatud päev Moskvas! Programmis üle 20 vaatamisväärsuse, päeva lõpetuseks uhke laevasõit Moskva jõel.
Tegelikult kukub asi välja nii. Tunnikene Relvapalatis, teist samapalju Kremli territooriumil, jooksuga üle Punase väljaku ja Föderatsiooni tornis umbes paar tundi. Laevad Moskva jõel sõidavad sel õhtul ilma meieta. Kahju. Suundume Domodedovosse öömaja otsima selle sõna otseses tähenduses. Mingil seletamatul põhjusel pöörab buss pimedale kitsale külavaheteele ..! Lõpuks selgub, et meie hotell asub hoopis teises Domodedovos, kuhu eksirännakute tõttu jõuame südaöö paiku.
- september
Reisiprogrammi kohaselt on sõidusihiks Rostov Doni ääres, vahepeatustega teeäärsetes huvitavamates kohtades. Üsna pea pärast teeleasumist selgub, et aserite rehviremont pole andnud soovitud tulemust ja esirehv ikkagi õhku ei pea. Lõuna paiku leitakse kiirteeäärne töökoda, kus katkine esirehv asendatakse tagavararehviga ning soetatakse lisaks veel tutikas. Programmis lubatud huvitavamaks vaatamisväärsuseks aga osutus miiniväljadega ääristatud külavahetee, millega olime sunnitud tutvuma terve remondipausi aja. Olles mõnda aega sõitnud teatab giid, et bussi konditsioneeris puudub freoon ja nõndaviisi soojale maale minna ei saa. Tõsi.
Sõidame kaua ja ennäe imet freooniabi seisabki ühe külavahetee ääres. Protseduur ise võtab mitu tundi ja Doni äärsesse Rostovisse jõuame veidi enne kukke ja koitu.
10.september
Lõuna paiku asume uuesti teele. Bussi peldik õigustab oma nime – haiseb reo. Pikk sõidupäev lootusega värskemale õhule.
Öömaja Jessntukis.
- september
Hommikul 8 paiku teele reisi sihtkoha poole. Programmis seisab: … ihume mõõgad teravaks ja asume Gruusia sõjateele. Ihusime kuidas oskasime, kuid mõningate segaduste tõttu (keegi on kaotanud passi, kellegi nägu tundub kahtlane ja nõuab uuesti pildistamist) kestab piiriületus ikkagi 2 ja pool tundi.
Kamardžoba Sakartvelo [tere Gruusia] !
Kohe sõjatee alguses astub bussi ehtne genadzvale Miho, meie giid neljaks järgnevaks päevaks.
Sajab vihma. Ettetellitud lõunasöögile mägedes jõuame õhtupimeduses. On külm. Chaca ja Miho toostide saatel kaob ihust külmatunne. Toidud on ülimaitsvad.
Südaööl jõuame Tblisisse. Ja siis see algab: majutus Viru Reiside moodi. Buss peatub broneeritud hotelli ees. Kõik 74 kohvrit-kotti tõstetakse pagasiruumist välja. Inimesed trügivad ja torisevad. Uneaeg on ammugi käes. Umbes pooled pääsevad hotelliuksest sisse. Giid jagab tube. Üsna pea on selge, et sellesse hotelli mahub vaid paarkümmend inimest. Kõik lageda taeva alla jäänud ronivad uuesti bussi. Pagas tõstetakse jälle peale. Järgmise hotelli ees kordub umbes sama. Kui me lõpuks öösel kolme paiku oleme nelja hotelli laiali poetatud võib pea padjale panna. Siinkohal hilinenud kaastunne nn hiinalinnas ööbinutele, kus hotellitöötaja olevat põranda küljest lahti olnud WC-potti tihendanud saunalinaga.
- september
Tbilisi päev Mihoga.
Hotellid asuvad linnast üsnagi kaugel ja rahva pealekorjamine võtab omajagu aega. Linnas läheb kiireks. Programm jooksujalu täidetud, ootab meid õhtul supra – pidulik õhtusöök koos tantsuetendusega. Oli meeldejääv päev!
13. september
Väljasõit Signagisse. Teel veinikeldri külastus koos veinide degusteerimisega. Meie päevinäinud buss hakkab hinge heitma ja sulgeb väikelinna liikluse. Väljume, et omi asju ajada. Läbi häda õnnestub siiski tagasisõitu alustada. Hingeheitmine kordub. Käik ei lähe sisse, mootor sureb välja, no ei jõua minna. Kohalikud signaalitavad, võib oletada, et mitte tervituseks. Lõpuks pääseme liikuma ja jõuame õhtuks ettetellitud väävlisaunadesse. Soovitan proovida. Legend hirmsast mädamunahaisust ei pea paika.
- september
Lahkume Tbilisist. Teel Gorisse soovijatele Sarajajishvili bränditehase külastus. Stalini kodulinn meeli ei köitnud. Ootame Uplitstsikhe koobaslinna minekut, mis on muudetud programmis kenasti kirjas. Unistama peab suurelt …, aga koobaslinn Mtkhvari jõe kõrgel kaldakaljul jääbki nägemata. Kahju.
Läbi Kutaisi jõuame õhtul Batumi. Seiklused majutusega piirduvad seekord kahe hotelliga.
- kuni 17. september
Puhkus Musta mere ääres. Taevas on tinahall ja sama märg kui meri. Õnneks on soe. Ilmataat meid ei soosi. Äikest ja vihma trotsides tuleb kolmeks päevaks mingi tegevusplaan välja mõelda. Meri saab alati iseendaga hakkama, olenemata sellest, mis nime ta kannab. Saame meiegi. Linna sõiduks, samuti lähemate vaatamisväärsuste külastamiseks, on võimalik tellida takso. Ühiselt käime oma bussiga Batumi botaanikaaias. Ajanappusel täit ülevaadet ei saa. Kahju.
Edasi seisab muudetud reisiprogrammis: Seoses sellega, et Gruusia – Abhaasia piir on Abhaasia poolt täielikult suletud on programmis muudatused meist sõltumatutel asjaoludel. Ära jäävad Sotši, Poti, Suhhumi jne.
Milline ebakompetentsus reisiprogrammi koostamisel. Piir on ju ammu suletud. Tüüpreisitingimustest loen: … Reisikorraldajal on õigus muuta ajakava või teha reisiprogrammis muudatusi kui see ei too kaasa kvaliteedi alanemist. Reisikorraldaja teavitab klienti esimesel võimalusel tehtud muudatustest.
Infokiri muudatuste kohta saabub 4. septembril, kolm päeva enne väljasõitu. Miks on nii, et kogu rahasumma nõuab firma endale kuu aega enne väljasõitu ja kolm päeva enne seda annab teada, mida sa oma raha eest saad või millest ilma jääd?
- september
Hommikul Tbilisi suunas tagasi, öömajale linnaäärsesse hotelli.
- september
Väljasõit varahommikul Gruusia sõjateele. Enne piiri käime džiipidega Kazbeki jalamil. Mägede suursugusus võtab sõnatuks. Edasi sõit, piiriületused…
Nakhvandis Sakartvelo [hüvasti Gruusia] !
…sõit, … öömajale Jessentukisse.
- september
Hommikul hotellist kaasa pakitud toiduga teele. Mõned päevad tagasi on bussis hakanud levima mingi viirus. Paljud köhivad, osadel kõhuvalu. Pikk päevatee kaob märkamatult pimedusse. Otsime öömaja. Nagu refrään laulusalmide vahel. Leiame end jälle kitsalt ja pimedalt külavaheteelt, mida mööda meie suur buss edasi sõitma ei mahu. Giid läheb asja uurima. Tagurpidi ukerdades saame tagasi asfaldile ja sõidame küla keskpaika valgustatud platsile. Bussil toss väljas. Oleme jälle liiklejatel jalus. Mehed kamandatakse välja, et buss tee pealt eest lükata. Seda sooritust tahaks küll näha. Lootusetu. Buss seisab nagu suur sinine plekist monument meenutamaks eestlaste reisi. Sündmuspaik Losevo küla Voroneži oblastis. Õnneks viiakse meid kohalike väikeste bussidega motelli. Soe tuba. Rohkemast ei oskaks üks köhiv ja palavikus rändur hetkel unistadagi.
- september
Köhakoor saab iga päevaga täiendust, kõhuhädad ka. Mõned jäävad päevaks voodisse. Hea, et selles külas on apteek, kust ravimeid osta ja motelli kohvik maitsvate toitudega. Õnneks on külas ka suur autoremonditöökoda, kuhu meie buss hotelli Belarusiga sisse lohistatakse.
- september
Asi ei edene. Varuosad on tellitud ja kohal aga viga vist tõsine. Ei tea. Mehed räägivad sidurist, survelaagrist ja poolenisti kuivast käigukastist. Remondimehed imestavad kuidas eestlased sellise bussiga nii kaugele üldse jõudsid. Kui oli tungiv soov oma sõiduriist odava raha eest Venemaal korda teha, miks siis oli veel vaja 74 inimest kaasa võtta. Ööbime endiselt Losevos ehkki oleksime pidanud jõudma täna õhtuks Eestisse.
- september
Pärast kahte päeva ja kolme ööd Losevos seisab hommikul nagu jõulukingitus motelli ees meie buss. Lõpuks ometi jätkub kojusõit. Teokäigul läbime ummikutes Moskva ringtee ja öösel jõuame taas Tveri. Tuba on seitsmendal korrusel ja külm nagu hundilaut. Ei tilkagi sooja vett. Magan kampsuni ja retuusidega. Õnneks on olemas tekk.
- september
Hommikul hotellist väljudes kogeme üsna tuttavat vaatepilti. Sohvrid vahetavad bussi tagumist rehvi. Hakkab pihta, mõtlen. Ja hakkabki. Kui on sõidetud mõnikümmend kilomeetrit selgub, et ka see rehv ei pea õhku. Iga läbitud 80 kilomeetri järel pumbatakse rehvi õhku juurde. Kolmel korral on sellest abi. Buss kihutab rekadega võidu, justkui tahaks katkise rehvi eest põgeneda. Paljud kartsid, mõni isegi nuttis hirmu pärast. Äkki käib pauk. Õnneks saab buss pidama. Tagumisest rattakoopast tõuseb musta suitsu ja on tunda kummikärsahaisu. Valikuid ei ole. Purunenud rehv asendatakse vähem katkisega.
Viperuste kiuste jõuame üle piiri ja lõpuks Jõhvi. Siin jagatakse inimesed koos kompsudega vastu tellitud mugavatesse reisibussidesse ja kõik jõuavad õnnelikult kodudesse.
Lõpetuseks mõned mõtted ja küsimused.
Kuidas üks endast lugupidav reisifirma saab üldse niimoodi toimida? Kuidas kõigi mugavustega reisibuss alustab sõitu katkise rehvi, mittetöötava konditsioneeri ja tühjendamata kempsuga? Tüüpreisitingimustes kinnitab reisifirma, et tasub hotellide broneerimisel ettemaksu. Miks siis ette ostetud kaheseid eraldi vooditega tube jagatakse valikuliselt? Kas on nii, et kui käsi ei pese kätt ja saba ei süga selga, siis oled sunnitud leppima igasuguse toaga?
Viru reiside väljahõigatud reisiprogrammist näeb reisija heal juhul ainult poole. Kava koostajal poleks justkui õrna aimugi kui palju aega kulub 74 inimese esmavajaduste rahuldamiseks.
Gruusiasse tasub kindlasti reisida. Kehv variant on teha seda bussiga. Halvim valik on sõita Viru Reiside kahekordse bussiga, kus istmevahed on nii väikesed, et eesistuja seljatugi kulutab põlvedelt naha maha.
Loodan genazvalede maale sattuda veel kolmandatki korda, sest nii palju jäi nägemata.
Viru Reiside esindaja, kes Sa liitusid trip.ee-ga loetud tunnid tagasi ja kirjutasid siia pika jutu kui ilusad ja tublid te olete.... selle asemel, et endale rusikaga rinda taguda ja ennast õigustada, tunnista parem vigu. Kliendi süüdistamine jätab firmast ALATI väga kehva mulje. Lisaks sellele, et Viru Reisid on niru reisikorraldaja, on teie firmal ka olematu PR. Pole isegi nii palju julgust, et Viru Reiside nime all kommentaar kirjutada, peidate ennast mingi x nime taha. Hinne 2.
Lisaks veel vaid niipalju, et kui kõik reisijad pidid kummivahetust pealt vaatama, siis oli reis veel nigelam, kui esialgu arvasin :)
Lugupeetud klient kirjutab, et peatuti "miiniväljade" vahel, mis on täielik vale.Siin võib tegu olla sellega, et reisikorraldaja emakeel on vene ja ta ei mõista selle miinivälja tähendust ja vaatab ainult otsetõlget...
Käisime sõbrannaga aastal 2003 Viru Reisidega Hispaania reisil ja juba tookord oli meie buss n-ö sent (või rohkemgi) surmale võlgu. Tookord oli põhirõhk mägistel teedel rohkele pidurdamisele mittevastupidanud pidurid. Aga ka rehviprobleeme oli. Üsna hirmsaid hetki ikka elasime üle. Hotelliseiklused olid samuti sarnased postituses kirjeldatule. Paistab, et väga stabiilse mustriga tegutsevad.Niiet kes soovib sellistlaadi ekstreemreise, nendele sobib antud reisifirma kindlasti hästi :)
Eestlasel on sügavalt väljakujunenud arusaam, et maksan kahe tärni eest, saama pean viie eest.
Olin ka selle Gruusia reisil, mida Viru Reisid korraldasid. See oli õuduste unenägu. Bussi rehvide vahetused, freooni lisamine ja mingi rike seoses käikudega, sest tuli bussi lükata teeeperve .Reisikaaslane 125 olite vist tiibadega, et te kõik need vaatamisväärsused jõudsite ära vaadata. Aega oli natuke üle kahe tunni. Anti tund Relvapalatis ja tund Kreml. Kremli pileti ostsin, aga seda ei osanud küll kellelegi pakkuda ja jalutasin 10 eurose piletiga mööda munakivi teed. Aga oli ka teisi, kes jalutasid. Esimest korda Moskvas ja ilma giidita on neid objekte võimatu üles leida ja külastada. Kuidas selle ajaga reisija 125 kõike nägi on arusaamatu.
Põgusalt vaadates tundub VIru Reisidel olevat pikk ajalugu negatiivsete emotsioonidega reisijatest. Rahulolematud reisijad ilmselt ei tee piisavat kõvat juriidilist häält, et firmal õnnestub samas vaimus jätkata.
@sebin Kõik paraku ei tea, et tegu on kahe tärni reisifirmaga, ja seda reisifirma oma tutvustuses ka ei ütle.
Sirje HendriksonVastan reisikaaslane125-le (teemaks endiselt Gruusia bussireis). Olen teadlikult arvutivaba inimene. Minu kirju vahendab endiselt Andres Hendrikson. Kas see on siis seadusevastane? Selgitan. Sirje Hendriksoni nimega ei õnnestnud Tripi kontot avada, sest sellise nimega kasutaja oli juba olemas. Mul on hea meel, et Viru Reisidega seonduv on jätkuvalt päevakorral. Sinu rünnak hea numbriga125 reisikaaslane on lapsikult läbipaistev ja sinu isikut oli üllatavalt lihtne tuvastada. Oma pretentsioonid halvasti organiseeritud reisi kohta esitasin sulle telefonitsi, sestap on sinu sõnakasutus ja nüüd ka kirjakeel mulle tuttavad. Esinedes reisijana nimetad sa reisikaaslasi klientideks? Midagi siin ei klapi. Väljendit „tuttuus korraliku mustriga KUMM“ kasutasid sa telefonivestluses, oma postituses ja Viru Reiside vastuses ühe kliendi pretentsioonikirjale. Sa kirjutasid, et kõik, kes me olime bussis nägime KUMMIvahetust. Ei näinud ju, me kõik olimegi bussis. Päriselt. Oli sellel KUMMIL siis muhk või lohk, oleneb kustpoolt vaadata. Minu esimesel postitusel on ka alapealkiri, kus mustvalgel näha kirjutaja nimi. Andres Hendriksonil pole vähimatki põhjust selle teema arutellu sekkuda. Saatsin digiallkirjaga pretentsioonikirja ka Viru Reisidele. Sa oled ju sellega kursis. Tavareisija kohta omad sa kahtlaselt palju ülitäpseid andmeid. Kas sulle endale ei tundu? Kui sa oleks olnud reisil ei tekitaks sõna „miiniväli“ mingit vääritimõistmist. Kas sina arvasid, et keegi tahtis eestlasi õhku lasta? Kui palju mõttetut kära kakahunnikute pärast. Midagi pole parata, keelt peab tundma. Mis puutub freooni lisamisse, siis koosnes see protseduur mitmest etapist ja oli ajkulukas. Ei hakka mina vaidlema kui pikalt täpselt, aga bussi sõidukorda seadmise tõttu jõudsime Rostovissse öömajale kell 03.30. Järgmise päeva väljasõit venis kl 13.17-ni. Kas reisijana (nagu sa väidad end olevat) pidasid sa sellist ajagraafikut normaalseks? Sa väidad, et ei teha Hendriksonide kohta midagi halba öelda (miks jälle mitmuses?), kuid teed seda siiski. Kirjutad: inimene õelutses ja oli lugupidamatu kaasreisijate vastu ka bussis. Kas tõesti? Kui sa nii väga soovid räägin suu puhtaks. Kirjutan veel ühest reisijaid häirivast asjaolust. Juba esimesel väljasõidupäeval hakkasid kolm mehepoega bussis avalikult alkoholi tarbima. Teise korruse reisijad olid sunnitud päevade kaupa kuulama purjus mehe lällamist. Kaks sõpra olid õnneks vait. Kas sa pead õelutsemiseks seda kui lõpetasin üsna kurjal häälel (mitte karjudes) kohvreid sihitult laiali tassiva purjus mehe tegevuse? Oma kohvri leidsin kõnniteeäärsest kraavist. Kes siis tegelikult bussis kaasreisijate suhtes lugupidamatult käitus, kas mina või purjus lällaja? Eks otsusta ise. Sõna-sõna vastu vaidlema ma sinuga ei hakka. Ilmselgelt on meil linnaekskursioonidest täiesti erinev ettekujutus ja arusaam, eriti siis kui on valida bussi ja laeva vahel. Nägime, nägime, nägime …, kas ka kuulsime nende kuulsate katedraalide ja kirikute ajaloost ja arhitektuurist? Siin oleks giidi teenust hädasti tarvis läinud. Laevas oli audiogiid olemas, kahjuks reisikorraldajad valisid bussi. Föderstsioonitornist avanenud vaated olid suurepärased ja kohaliku giidi töö laitmatu. Kuidas nende tasuta asjadega oli? Pilet maksis 17.50, ju me ikka kõik pakutava ise kinni maksime. Normaalne ju. Hale lugu, kui minule teada olev inimene minuga dialoogi alustades otsustab ennast varjunime taha peita. Kui kirjutad tõtt ja ainult tõtt, keda või mida sa siis kardad? Mõtle parem oma firma tulevikule, sellise käitumisega sa reisijaid juurde ei võida.
Selge see,et Viru Reisid tegid ennast totaalselt....TÄIS...ei aita siin ka firmapoolsed öigustused ja näägutamised !
Tere.Viru Reisid võiksid ka võtta sõna, mis siis tegelikult toimus?Küll aga tunnen reisijatele kaasa.Ise oleksin põgenenud juba esimesel päeval, kui KUMME hakati vahetama. Teadupärast on sõiduvahenditel all REHVID.Võta sa pärast kinni, kas oli muhk, või lohk?
Eesti keeles on korrektne kirjutada "rehvid".Refid on vist reformierakondlased vms.
Natukene meenutusi ajaloost :Dhttps://www.postimees.ee/601296/vosareporter-korralikud-prouad-majutati-bordelli