Viimased kommentaarid

Vahel juhtub nii, et lühikesel reisil saad rohkem elamusi kui pikal. Tuleviku tarbeks - kui lähed kuhugi väga lühikeseks ajaks, siis võivad asjad mõnikord ka teisiti minna.

Vahetult enne kojusõitu tühistas Horvaatia lennufirma lennu. Kolm tundi teadmatust ja segadust lennujaamas ja siis pakuti võimalust sõita koju 24 tundi hiljem. 24 tundi hiljem lennukisse istudes tuli teade, et lennuk väljub alles ca 1,5 tunni pärast ja paluti oma kohtadele istuma jääda. Aga koju ma lõpuks sain.

Aga segadustele vaatamata oli Zagrebis palju uudistada. Austria sugemetega arhitektuuri, palju muuseume ja lisaks võimalus kohaliku elu-oluga tutvuda. Püüdsin läbida kõik Killu poolt välja pakutud "kontrollpunktid" ja lisaks veel täiendavaid elamusi otsida. MIMARA muusemis käies olin ainus külastaja ja selline elamus on minu elus ainulaadne, et kõnnin kriuksuva parketi peal üksi suures majas. Kunstikollektsioon on päris mahukas. Lisaks juhtus ülalinnas olema Ermitaaži näitus Katariina II-st Täpsemat infot leiab lingilt http://gkd.hr/en/

Kes lähiajal Zagrebisse satuvad, neil soovitan seda vaatama minna, kuigi ülalinna tuli seekord jalgsi ronida, sest kuulus köisraudtee ei olnud töökorras. Pühapäeva hommikune vahtkonna vahetus oli ka päris lõbus. Juhtusin kogemata minema sama teed, mis vahtkonna liikmed ning marssisingi üles nende sabas. 

Võtsin ette ka Plitvice rahvuspargi külastamise. See asub sadakond kilomeetrit Zagrebist väljas, kuid see ettevõtmine on seda väärt. Palju pakuti võimalusi minna grupiga, aga tegelikult saab sinna sõita ka kohaliku bussiga. Kuigi pean ütlema, et see ei ole nõrkadele. Nii sinna kui ka tagasi sõit oli paras katsumus. Kiirteel sõitis buss igavalt 80-90 km/h-s. Aga tund aega enne rahvusparki sai tõelist rallit kogetud. Bussijuhil üks käsi kuklal, teine vist ikka oli roolil ja jalg tugevasti gaasipedaalil. Kui oli piirang 50 km/h, siis oli kiirus 80-90, kui piirang 70, siis veel kiirem (äpi abil sai ju mõõta). Kurvi lähenedes kiirus tõusis.

Aga emake loodus pakkus suurepärase elamuse. Järved, kaljud ja igal pool pahisev vesi oli muljetavaldav. Kui keegi vähegi Horvaatiasse satub, siis tasub kindlasti varuda üks päev ja seda oma silmaga kogema minna.


Kuigi söögikohti oli palju, siis raskusi valmistas hea köögi leidmine. 

Igal juhul olen tänulik Killule heade näpunäidete eest!


Tanud! Proovisin sonumitesse kirjutada, aga ebaonnestusin :(

Milline oleks koige moistlikum viis laupaeval rahvusparki kulastama minna?









Tänud vastuse eest.  Üks plaan  on minna Mimara muuseumisse. Kaardi järgi peaks olema kesklinnas, kuid kas see on üla- või all-linnas? Kuidas linnas kõrguste vahega on? Kas muuseum jääb Ban Jelacici väljakult jalgsi minekuks kaugele? 

 Kui vaatamisväärsusi otsida, siis pakutakse reise Plitvice rahvusparki, aga see võtab vist liiga palju aega?

Ja ikka see kaardimaksete teema. 

Tänud. Milline on kõige mõistlikum viis lennujaamast linna tulla? Mis näiteks taksosõit maksma võiks minna?

Loen et Gare linnaosa mitte kõige parem koht. Milline tee valida kui kesklinna poole liikuda kas Avenue de Liberte või Avenue da la Gare?

Käisime seda vahet rongiga, mingit ümberistumist küll ei teinud. Info saime raudteejaamast.

Kahjuks ilmateade ei valetanud ja esimeseks ostuks osutus vihmavari. Samas tuli ette ka mõningaid kuivemaid hetki ning isegi päike näitas end mõnel korral.

Igal juhul öömaja valik oli õnnestunud - Santa Maria del Fiore kuppel paistis aknast ning Uffizi galeriini oli vaid mõnikümmend meetrit.Kauni Brunelleschi kupli ja Firenze ajalooliste katuste vaate nautimine oli omaette elamus, aga samas kaasnes sellega igahommikune ja õhtune kellakontsert. Minu jaoks oli see teist korda Firenzet külastada, kuid eelmise korraga võrreldes oli aega tunduvalt enam. Kuigi tagantjärjele pean ütlema, et ka kaheksa selles kaunis vanalinnas veedetud päeva kippusid väheseks jääma. Kirikud, katedraalid jne. Neid võib selles linnas imetlema jäädagi ...
Muljetavaldav on ka kohalik käsitöö. Loomulikult nende nahkesemed, paber, aga ka voodipesu, lasteasjad.

Boboli aedade külastajatele soovitan arvestada sellega, et teerajad ei lookle mitte ainult vasakule ja paremale, vaid lisaks sellele ka üles ja allapoole ning kaldenurk võib olla kusagil neljakümne kandis.

Bussireisi planeerimisel selgus, et kodus tehtud plaanist ei pruugi piisata. Bussijuhid lihtsalt streigivad vahel. Ühe kohaliku sõnul kuulub bussifirma raudteekompaniile ning raudteekompanii erastati osaliselt ca 10 aastat tagasi.
Streigid pidid viimasel ajal olema suhteliselt tavapärane nähtus. Õnneks ei kestnud streik väga kaua ning Toskaana maastikke jõudis ka bussiaknast imetleda.

Esimestel päevadel söögikohtades erilisi maitseelamusi ei saanud - alles neljandal päeval leidsime koha, kuhu tekkis tahtmine tagasi tulla. Väliselt väga tagasihoidlik kohake, aga lõuna ajal kenasti itaalia keelt kõnelevat seltskonda täis. Minu jaoks uus toit oli fritüüritud suvekõrvitsa õied. Eesti poest saad paremal juhul muljutud kõveriku, kuid suvekõrvitsa õisi poleks osanud küll delikatessiks pidada. Loomulikult ei jätnud kasutamata võimalust osta turult värsket porgandit, rediseid, tomateid jne Mulle meeldis kõige enam turg Santa Croce ees - seal pakuti juustu, õli, hoidiseid ja muud põnevat.

Kuigi ilm oli siiski veel suhteliselt jahedavõitu, siis nende jäätise nautmisest oli raske loobuda. Kõige kuulsam maiustustekoht on kohvik Gilli.

Uffisi galerii väljapanek on vaieldamatult imposantne, kuigi kahjuks ei olnud kõik eksponaadid väljas - mõni oli restaureerimisel, mõni kusagil mujal näitusel. Seetõttu oli varasemalt tehtud kodutööst pigem kahju kui kasu - otsid midagi, mida sa ei pruugi leida. Kui aus olla, siis galerii ruumid ise ei jätnud mingit muljet. Vaid koridoride laemaalingud ning vaade Arno jõele on tähelepanuväärsed. Aga soovitan Uffisi kohvikus korraks maha istuda -sealt on kena vaade linnale.