Viimased kommentaarid

Tanud! Proovisin sonumitesse kirjutada, aga ebaonnestusin :(

Milline oleks koige moistlikum viis laupaeval rahvusparki kulastama minna?









Tänud vastuse eest.  Üks plaan  on minna Mimara muuseumisse. Kaardi järgi peaks olema kesklinnas, kuid kas see on üla- või all-linnas? Kuidas linnas kõrguste vahega on? Kas muuseum jääb Ban Jelacici väljakult jalgsi minekuks kaugele? 

 Kui vaatamisväärsusi otsida, siis pakutakse reise Plitvice rahvusparki, aga see võtab vist liiga palju aega?

Ja ikka see kaardimaksete teema. 

Tänud. Milline on kõige mõistlikum viis lennujaamast linna tulla? Mis näiteks taksosõit maksma võiks minna?

Loen et Gare linnaosa mitte kõige parem koht. Milline tee valida kui kesklinna poole liikuda kas Avenue de Liberte või Avenue da la Gare?

Käisime seda vahet rongiga, mingit ümberistumist küll ei teinud. Info saime raudteejaamast.

Kahjuks ilmateade ei valetanud ja esimeseks ostuks osutus vihmavari. Samas tuli ette ka mõningaid kuivemaid hetki ning isegi päike näitas end mõnel korral.

Igal juhul öömaja valik oli õnnestunud - Santa Maria del Fiore kuppel paistis aknast ning Uffizi galeriini oli vaid mõnikümmend meetrit.Kauni Brunelleschi kupli ja Firenze ajalooliste katuste vaate nautimine oli omaette elamus, aga samas kaasnes sellega igahommikune ja õhtune kellakontsert. Minu jaoks oli see teist korda Firenzet külastada, kuid eelmise korraga võrreldes oli aega tunduvalt enam. Kuigi tagantjärjele pean ütlema, et ka kaheksa selles kaunis vanalinnas veedetud päeva kippusid väheseks jääma. Kirikud, katedraalid jne. Neid võib selles linnas imetlema jäädagi ...
Muljetavaldav on ka kohalik käsitöö. Loomulikult nende nahkesemed, paber, aga ka voodipesu, lasteasjad.

Boboli aedade külastajatele soovitan arvestada sellega, et teerajad ei lookle mitte ainult vasakule ja paremale, vaid lisaks sellele ka üles ja allapoole ning kaldenurk võib olla kusagil neljakümne kandis.

Bussireisi planeerimisel selgus, et kodus tehtud plaanist ei pruugi piisata. Bussijuhid lihtsalt streigivad vahel. Ühe kohaliku sõnul kuulub bussifirma raudteekompaniile ning raudteekompanii erastati osaliselt ca 10 aastat tagasi.
Streigid pidid viimasel ajal olema suhteliselt tavapärane nähtus. Õnneks ei kestnud streik väga kaua ning Toskaana maastikke jõudis ka bussiaknast imetleda.

Esimestel päevadel söögikohtades erilisi maitseelamusi ei saanud - alles neljandal päeval leidsime koha, kuhu tekkis tahtmine tagasi tulla. Väliselt väga tagasihoidlik kohake, aga lõuna ajal kenasti itaalia keelt kõnelevat seltskonda täis. Minu jaoks uus toit oli fritüüritud suvekõrvitsa õied. Eesti poest saad paremal juhul muljutud kõveriku, kuid suvekõrvitsa õisi poleks osanud küll delikatessiks pidada. Loomulikult ei jätnud kasutamata võimalust osta turult värsket porgandit, rediseid, tomateid jne Mulle meeldis kõige enam turg Santa Croce ees - seal pakuti juustu, õli, hoidiseid ja muud põnevat.

Kuigi ilm oli siiski veel suhteliselt jahedavõitu, siis nende jäätise nautmisest oli raske loobuda. Kõige kuulsam maiustustekoht on kohvik Gilli.

Uffisi galerii väljapanek on vaieldamatult imposantne, kuigi kahjuks ei olnud kõik eksponaadid väljas - mõni oli restaureerimisel, mõni kusagil mujal näitusel. Seetõttu oli varasemalt tehtud kodutööst pigem kahju kui kasu - otsid midagi, mida sa ei pruugi leida. Kui aus olla, siis galerii ruumid ise ei jätnud mingit muljet. Vaid koridoride laemaalingud ning vaade Arno jõele on tähelepanuväärsed. Aga soovitan Uffisi kohvikus korraks maha istuda -sealt on kena vaade linnale.