AirFrance kadunud lennuk

Brasiiliast Pariisi suundunud Prantsuse lennufirmale Air France kuuluv reisilennuk 228 inimesega pardal kadus Atlandi ookeani kohal täna öösel pärast tormi. Lennuki leidmiseks on alustatud otsinguid, mis pole siiamaani tulemusi andnud.
Öösel Atlandi ookeani kohal kaduma läinud lennukis viibis Air France'i täpsustatud andmetel ka üks Eesti kodanik.
Lennukis olnud reisijate nimekiri: http://alphasite.airfrance.com/s01/
.
.
Kahjuks peab seoses lennufirmadega vahest ka sellisel teemal kirjutama. Minu kaastunne omastele, teadmatus on kõige kohutavam...

Kuda sellise tipptehnoloogia asjadel kaob ära raadioside, rääkimata igasugu piiksuvatest raadiomajakatest. Ilmselt on õhkõrn võimalus, et lennuk vette maandus ja reisijad parvedesse said. Sellise seltskonna leiavad nad kiiresti, kuid uppunud lennukit võivad mitmeid kuid tulutult otsida. Kui mul mälu ei peta, siis ühte B-747 otsiti üle aasta, mis ka leiti, kuigi põhjust ei suudetud siiski 100% välja uurida. Õnneks on lennundus siiski(veel) kõige ohtutum liiklusvahend.

ega jh kui lennuk nina ees vette lärtsatab, siis ei jää tast jah mitte palju alles. Kui aga õnnestub juhil no. Liuelda sinna siis on lootust rohkem. Hommikul lugesin, et ka üks Brasiilia piloot nägi üle atlandi lennates nö. oranze tükke mis võivad kuuluda allasadanud lennukile. Elame-Näeme mis sellest välja tuleb. Ausaltöeldes sellel hetkel ma lennukis olla ei tahaks kui selline asi toimub.
Kaastunne omastele.

Laupäeval ees sama kompanii (KLM-Air France) lennukiga lend LAX'i. Kuigi palju lennanud, siis pisut teistsuguse tunde tekitas see eilne uudis eesootava puhkuse suhtes küll...

See nö liueldes maandumine eeldab ilmselt tasast ja rahulikku veepinda, nagu oli mõni kuu tagasi New Yorgis vahetult peale õhkutõusu merre maandunud reisilennuki juhtumi puhul, kui kõik pardalolnud ellu jäid. Äiksetormises ookeanis, kui lained võivad olla mitmekordse maja kõrgused, vaevalt selline maandumine õnnelikult lõppeb :-(

Tuletan meelde, et aastaid Aafrika ranniku lähedale kütusepuudusel maandunud lennuk lagunes ilusa ilmaga tükkideks. Tollane merepind polnud küll peegelsile, kuid lainetus oli äärmiselt väike. Põhjuseks oli lennuki kaldumine vasakule küljele ja mootori puutumine veepinda, mille tagajärjel hakkas lennuk liikuma "ümber oma telje" ja külgjõud rebisid lennuki kolmeks.
Vahemerre maandunud ATR-72 lagunes samuti tükkideks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et täiesti tervena vette maandumine tundub olevat rohkem erand või ime kui reegel. Ja selle õnnestumiseks peavad langema kokku kõik lendu positiivselt mõjutavad tegurid.
Kanada ranniku lähedal vette sööstnud lennuk lagunes rohkem kui miljoniks tükiks. Aga kõik liuglemised ja lauglemised eeldavad täiesti korras lennikut ja aega. Just aeg on see kõige olulisem tegur. Kuna lendurid ei edastanud mitte ühtegi teadet probleemide kohta (ainuke teade oli automaatika saadetud), oli õnnetus nii kiire, et enne ohule reageerimist ja olukorra hindamist oli kõik lõppenud. Minu teada on nendes pikamaa lendudel kokpitis rohkem kui 2 lendurit ja eraldi tüüp, keda võiks tinglikult nimetada laskur, radistiks, parda-mehhaanikuks, parda-inseneriks jne. Kui B-737 mõlemad lendurid on õnnetuse korral lennuki juhtimise ehk kontrolli all hoidmisega nii pingsalt tegevuses, et lennujuhtidega pole aega kontakteeruda, siis lennukitel B-747, A-330 jne, on olemas inimesed, kes peaksid suutma seda teha. Iseasi kas nad jõuavad seda teha.
praeguse situatsiooni ainuke lootus on mustade kastide leidmine, mis annaks vastuse küsimusele: mis juhtus?

Nõustun Toivoga. Pole küll lennundusspetsialist, aga ka minu meelest toimus kõik kahjuks liiga kiiresti. Nii REutersi kui CNN-i uudistest koorub välja selline versioon, et sattus tugevasse turbulentsi, äikesetormi. Oletatavasti tabas lennukit ka äike, mis oletatavalt lõi rivist välja elektriseadmed sh PARDARADARI, millega piloodid lennu ajal saavad jälgida ilma.

Minu meelest tuleks leida vastust, miks piloodid ilmaennustust ei jälginud ENNE turbulentsi sattumist. Tavaliselt on lennuki meeskonnal ka teada millal on tulemas turbulents. Turbulentsitsoonist ON võimalik ka mööduda, selleks tuleb lihtsalt õigeaegselt kurssi muuta.

Nii, et tegelikult jääb õhku veel üks versioon: elektrisüsteemid ütlesid üles enne turbulentsi. Piloodid olid täielikult teadmatuses ja võib-olla isegi koos reisijatega täielikus pimeduses. Lennuki ümberlülitamine kompuuterjuhtimiselt käsitsijuhtimisele võtab paraku aega...

Mis puudutab lennuturvalisust siis tegelikult on radarisüsteem (maapealsed lennujuhtimiskeskused) natuke aegunud minu meelest. On teada et kui lennuk väljub transatlantilisel lennul maapealse radarisüsteemi "leviulatusest" siis jääb lennuk mõneks ajaks omapead.

Kasutusele tuleks võtta GPS jälgimine otse sateliitidega ja miks ka mitte sateliitsidel põhineva lennujuhtimise, nii nagu seda tehakse kosmoselaevadega kosmodroomides. Tänapäeval peaks see olema võimalik, kuna nagu näha lennukite autonoomsetest "majakatest" ja sidesüsteemidest ei piisa.

Ehk lihtsalt seletatuna, kui auto teekonda saab jälgida suvalise tomtom navi seadmega, peaks see olema võimalik ka lennukite puhul. EEsmärgiks oleks võimalikult kiiresti teada saada lennuki asukoht ja õnnetuse puhul ka täpsemad koordinaadid...
Praegu on ju probleem selles, et keegi ei tea, mis ja kus lennukiga juhtus

MUidugi, viidates turvalisusele ja terrorismiohule võib-olla seda ei soovita rakendada kuna GPS-iga võib siis lennukit jälgida igaüks kellel on vastava sagedusala raadioseadmed ning tarkvara arvutis.

Nii, et kahjuks tuleb hetkel tõesti loota musta kasti leidmisele... kuigi see võib Ookeani puhul olla sama võimatu missioon kui nõela heinakuhjast leidmine...

Selle jälgimise koha pealt tundub asi mulle ka imelik.
Ise saan oma sõiduauto liikumist jälgida kaardil ( näide: http://www.upload.ee/image/95530/autovalve.JPG ) kasvõi reaalajas. Siit tekib küsimus, et kuidas ei ole lennukitel sellist lihtsalt süsteemi peal?

sa uuri natuke tööpõhimõtteid, siis saad teada. lennuki jälgimiseks oleks variant ikkagi kasutada peilingut, see eeldaks teatud sageduste kasutamist ja lokaatorite olemasolu. minu teada lendavad lennukid just seal gröönimaa kandis tänu nn otseraadioside saavutamiseks. Tulles aga tagasi majakate juurde, mis võiks lennukil olla, siis nende levi võiks ka tuhandetes kilomeetrites olla, küsimus on just selle asukoha välja peilimises. Äikesepilved peaks jääma üldjuhul lennukist allapoole, see kes sinna sisse sõidab, peab tegema seda meelega, kuna igatsorti ilmaennustamised on ka pardal olemas, isegi kui see pikne peaks kohe sisse lööma, peaks eelteade ikka eetrisse jõudma. Tavaliselt on lennuõnnetustel väga loogiline seletus. Maandumine merre on loomulikult õnnelik ime, kuid seda ei saa kunagi välistada.

Lokaatorid, majakad, levi, äikesepilved või misiganes...
Ka kõige suurem tipptehnoloogia ei pane inimese saatuseraamatut paika.

Kui tuleb aeg ja keegi sulle õlapeale koputab ja ütleb, et on minek, siis tuleb minna. Olgu tema siis reis või misiganes.

Kurb lugu igatahes.
:(

Väga kahetsusväärne lugu. Paraku ei ole veel inimene leiutanud sellist tehnoloogiat, mis loodusjõududele vastu saaks.

Soovitan lugeda väikest analüüsi, mis on hetkeseisuga ekspertide poolt kokku pandud http://www.ekspress.ee/2009/06/02/valisuudised/41966-miks-reisilennuk-ookeani-kukkus
Lugu huvitav ja pikk ning ei hakanud seda siin tsiteerima. Samuti visake pilk kommentaaridele peale, keegi Anti on seal asjaliku kommentaari lisanud.

www.airliners.net - juba 6-s thread (s.t seega siis u. 1000 asjatundjate postitust) avatud. Sealne arvamus tundub olevat, et suur müstika - A330-l on tähtsam elektroonika mitmekordselt duubeldatud; samuti ei pidavat pikne lennukitele siiski eriti ohtlik olema.

Minu arvates pole lennukitel kasutatud kogu elektroonika ja infotehnoloogia saavutusi. See, et lennuki asukoht teadmata, on rohkem viitsimise küsimus. Ju siis pole veel asjaomaste tegelaste meelest piisavalt karmi laksu olnud. Oma teadmiste tasemelt julgen väita, et praegust teadmatust oleks saanud vältida suhteliselt normaalsete kulutustega. Vahel jääb küll mulje, et mingeid tähtsaid otsuseid võtavad vastu inimesed, kes tegelikult asja lõpuni ei jaga ja oma õndsas usus arvavad, et midagi enamat teha ei saa või siis polegi vaja. Kuigi lennundus tundub olema küllalt karmilt reguleeritud sektor, siis arenguruumi jagub küllaga.
Annaks jumal, et praegune "teadmatus" pole sirm millegi varjamiseks. Ajalugu tunneb kahjuks mitmeid absurdseid lugusid, mis esmapilgul ulme, aga pärast saavad suht normaalse seletuse.

Ma arvan, et lennukite mõningase tehnilise mahajäämusega võib paralleele tõmmata pankade infosüsteemidega - esimeses etapis need projekteeritakse, teises pannakse tootmisesse, kolmandas testitakse, neljandas võetakse kasutusele. Kusjuures selle esimese ja viimase etapi vahele võib jääda päris pikk periood, mis tähendabki juba automaatselt mahajäämust uutest tehnoloogiatest.
Samas on süsteemid piisavalt kriitilised, et sinna ei saa suvaliselt uusi asju peale panna ilma põhjalikke katsetusi ja teste läbimata.
Ja eks elu on näidanud, et igasuguseid standardeid ja nõudmisi muudetakse alati siis, kui enam muudmoosi ei saa. Pole üldse välistatud, et antud katastroof teeb ümber ka lennuohutuse reeglid. Aga enne peab õnnetuse põhjus selguma.

Kellel huvi, aega ja viitsimist, siis airliners.net foorum andis tõesti hea ülevaate, millised teooriad ringi liiguvad ja kuidas see lennukijuhtimine üldse toimib.