Autoga Itaaliasse

Tere.

Mina ja mu mees võtame juunis esimest korda elus ette reisi AUTOGA Itaaliasse! :)

Esialgu plaanisime lennata Bergamo lennujaama ja sealt rendiauto võtta. Millegipärast otsustasime ümber, et teeme proovi autoga. Siis vähemalt teame kuidas see autoga reisimine on ja kas sobib meile.

Reisi alguseks on 18.06 ja tagasi plaanime tulla umbes 03.07. Umbes 16 päeva. Tundub piisav aeg :)Reisi eesmärk on puhata, lõõgastuda ja näha kaunist Põhja Itaaliat. Itaalias oleme varem käinud vaid korra (milano, 4 päeva).

Sishtkohad Itaalias - Garda järv, Verona, Venezia, Bologna, Firenze, Livorno, Lucca, La Spezia, Cinque terre. Kuidas need sihtkohad tunduvad. Millistes kohtades peaks kauem peatuma ja millistes vähem? Kas mõni väga eriline koht seal kandis jäi välja? Soovitage veel kauneid kohti :)
Tegelikult oleks tahtnud ka Roomas käia, aga kardan, et äkki tuleb liiga palju sõitmist ja liiga vähe puhkamist. Lisaks ei tea kas on mõtet sinna hullu Roomasse autoga seiklema minna. Tundub selline linn olevat, kuhu parem kohale lennata ja jala ringi uitada :)

Lisaks sai pikalt mõeldud ka sellele, et kas broneerida öömajad ette või otsida kohapealt. Otsustasime, et esimese öömaja broneerime Garda järve ääres ja ülejäänud proovime leida niisama.

Üks asi milles me ei suuda veel kuidagi otsusele jõuda on see, et kuidas Itaaliasse sõita. Kas läbi Saksamaa või läbi Tsehhi ja Austria. Tean, et sellel teemal on palju postitusi juba siis ja olen need ka kõik läbi lugenud, aga ikka ei tea kuidas oleks mõistlikum. Esialgu oli plaan sõita otse Saksamaale nii, et õhtuks oleme seal kohal. Ööbime ja hommikul algaks sõit Garda äära. Kui me mõlemad oleme roolis... kas see on mõistlik? Või liiga suur ettevõtmine. Tahaks võimalikult kiirelti kohale jõuda.

Reisi reisiks - 1500€.

Kui kellelgi on soovitusi, nõuandeid, mis võiks abiks olla siis palun kirjutage julgelt :) Kõik nõuandeed kuluvad ära :)

Aitäh.
.
.
.
Trip.ee liimib Smaria postituse juurde vana Itaalia autoreisi teema, mis on kole pikaks veninud, aga võibolla kellelegi edaspidi abiks: http://trip.ee/node/31837
Paneme vana teema puhkama ja lukku ;)

Tegelikult, kui võtta kogu Itaaliat, on seal kõige kehvemad kiirteed kogu arenenud Euroopas. Venetos ja Lombardias on tegelt enam-vähem OK. Austria omadel pole ka viga midagi.
Mis puutub kiiruse nautimisse, siis Austrias tasub olla ettevaatlik. Ka Itaalias on kaameraid üleval, kuid tõesti, füüsilist kontrolli pole kohanud.

Parimaid (paraku ka kalleimaid) kiirteid nautige Prantsusmaal.

Otseselt amortidega midagi ei juhtunud, aga hiljem oli kulumise tõttu vaja vahetada küll, võta nüüd kinni, kas see oli tingitud reisist või oli tavaline kulumine.
Võibolla on iga Tallinna auk tuttaval töö-kool-kodu teel selgeks saanud, aga Milaano ehmatas küll ära. Eriti jube oli kesklinn ja trammiteed. Seal tuli paar korda hirm auto pärast peale küll.

Jäi see teema silma ja tegi natuke murelikuks. Sihtpunkt pole nüüd küll Itaalia aga tagasi tulles on plaan Põhja-Itaaliast ja äkki Veneetsiast läbi käia. Tegelikult siis homme õhtul suund Horvaatia poole.

Kui hull see teeremont on Varssavist Tšehhi poole? Niiöelda kruusateele ma oma autoga väga ei roni kuna kõige madalam koht on natuke kõrgem kui metallist "lamav politseinik" - seda peab ületama ka nii paar km/h. Mis teha - ilu nõuab ohvreid :)

On keegi nüüd viimase paari nädala jooksul sõitnud?

-> Trip.ee tegi postitusse parandused ning tuletab postitajale meelde et riigi- ja linnanimed kirjutatakse suure algustähega. Samuti alustatakse lauset suure algustähega.

Kruusateed pole, lihtsalt vastutulevad autod on toodud teise sõiduritta ja ümberrivistumisi on pidevalt, kord nemad sulle vastu, kord sina nende teise ritta. Ümberrivistuskohad on erineva kvaliteediga, mõned on hullud, enamus ok.

Tulime eelmisel nädalal Itaaliast, rentisime Bergamos auto, sõitsime Cecinasse Toskaanas, ööbisime seal 6 ööd ja sealt tegime väljasõite - San Gimignano, Siena, Volterra, Pisa, Lucca, Elba saar, viimasel päeval enne ärasõitu Gardaland. Reisiseltskonnas 3 täiskasvanut ja 2 last - 11 ja 13 aastased. Rendiautoks oli 2l diisel Alfa Romeo Giulietta, rentisime Hertzist. Meid ei kriimustatud mitte kuskil, ühel korral nädala jooksul nägime politsei kiiruskontrolli tee ääres, kuid vastusõitjad andsid märku ja seega vahele ei jäänud. Itaalia liiklejad meie meelest palju mõistlikumad kui kaasliiklejad meie enda tööteel Viljandi mnt-l linna minnes hommikuti ja õhtuti :) Pidime kütust võtma 2 paagitäit- kokku 130 EUR, läbisõiduks tuli... pean õhtul täpsustama, aga alla 3000 km. Mida järgmisel korral seoses marsruutide planeerimisega teisiti teeks - jätaks igale linnale terve päeva, st ei üritaks mitut linna ühte päeva toppida, siis pole aega millessegi süveneda ja sellest on pärast kahju. Näiteks San Gimignano on palju enam kui tornid - jumalikud kirikud, käsitöö töökojad, kunstnikud ja meistrid, muuseumid... Pisa torni pilet on 15 EUR -seda me ei teadnud, see ikka kallis aga asi seda 200% väärt. Üle tuleks kindlasti vaadata ka Pisa toomkirik, Baptisteerium näeb väljast küll vahva välja, kuid sisse ei pea ilmtingimata minema, eriti ei kaota midagi.. Hindadest: jäätis tänaval või gelateriades tavaliselt 2 EUR, vesi 1- 2,5 EUR pudel, kiirteeäärses Autogrillis vesi 2,5, kohv 1,7. Ärge küsige jumala eest Americano kohvi, saate kõntsa, mis juua ei kõlba. Toit kallim kui Eestis, piim nt (odavaim) 1,45 EUR/l. Normaalset söögikohta sa turistilinnade tänavalt ei leia (ja Toskaanas kõik asulad turistikad :), selleks, et teada, kus hästi süüa saab peab sul enne olema healt tuttavalt konkreetne aadress saadud, muidu maksad ränka hinda aga sööd mõttetut toitu, mida kodus poole odavamalt saaks jne, jne.
Ma võin oma reisi konkreetse kuluaruande üles panna ja marsruudi ka kui kedagi huvitab. Näiteks ärge tehke seda viga, et vaatate, et kahe linna vahemaa vaid 30 km, et saate 30 minutiga kohale - arvestage, et mõlemad asuvad mäe otsas, siis liikumiskiirus olematu ja 30 km läbimiseks + parkimiskoha otsimiseks planeerige 1,5 tundi. Parkimise hinnad kõikusid, kuid üle 5 EUR me ei kulutanud kuskil.
Meil läks üldjoontes kõik hästi, äpardusi oli vaid mõned üksikud, needki mitte nii fataalsed; inimese kohta tuli reisi kogumaksumus 558 EUR- selle sees kõik kulud- 5 inimese Tallinn- Bergamo Orio al Serio-Tallinn lennukipiletid, 2 äraantavat kohvrit tagasi tulles, 5 inimese reisikindlustus, ööbimine 2 magamistoaga apartmendis 6 ööd, autorent 7 päeva, kütus, superkasko 7 päeva, parkimiste ja vaatamisväärsuste kulud, 5 inimese toit ja 3 inimese vein :D, suveniirid, laevapiletid Elbale jne.

Pane aga kuluaruanne ja marsruut ka :D Huvitav lugeda.
Ja räägi äpradustest ka ikka.

Igas linnas on toidukohti, mis ei ole otseselt "turistikad". Need tunneb ära näiteks selle järgi, et seal on suur hulk kohalikke söömas, jälgige enne (ja minge sööma samal ajal kui kohalikud - umbes kell 13 lõunat ja umbes kell 20 õhtut).

Tavaliselt vastusõitjad siin politsei eest ei hoiata (see on keelatud ka, aga peamiselt ei ole lihtsalt harjumust), seega, sellele ei tasu loota.

Mina üle €1 kohvi eest nõus maksma ei ole (st tavalise kohvi)... :)

Kapa, Sinu marsruut ja kuluaruanne (ei pea ju väga detailne olema) oleksid abiks. Juba see esialgne ülevaade on väga hea. Kas autorendi broneerisid Eestis?

Meie pere esimesest Itaalia reisist siis veel: Sõitsime 17.05.11 Ryanairiga Tallinnast Milano Bergamosse, piletid ostsin millalgi märtsis 73.60 EUR/per inimene (seal sees 2 äraantavat pagasit tagasi tulles a 15 EUR). Pole see Ryanair nii hull midagi, kui kõik korralikult läbi lugeda ja asjad õigel ajal teha, siis tegelikult pole mingeid jamasid. Kuulujutt, et seal lennukis on nii kitsas, et üldse olla ei saa ja et isegi WC on tasuline, ei vasta tõele. Üle 3-tunnise sõidu puhul võibolla jääd kangeks, aga kuni sinnamaani on kõik enam-vähem OK. Reisikindlustuse tegin läbi iizineti, sealt lihtsalt valisin parima pakkumise, läks 9 EUR/per nägu. Autorent oli suurim peavalu, magasime maha magusa pakkumise, lootes et tuleb veel parem... Algusest peale oli selge, et Hertz läbi Ryanairi on soodsaim, samuti olime koheselt ära otsustanud, et teeme kindlasti ka superkasko. Mees tegi siis endale mingi Hertzi misiganes kasutajakonto, seda numbrit küsiti ja loodetavasti sellest oli ikka siis kasu ka, kuigi otseselt sellest nagu aru ei saanud... Aprilli alguses, st 1,5 kuud enne meie tegelikku rendiperioodi, olid veel soodsad pakkumised, kuid nagu mainitud, ootasime liiga kaua. Siit järeldus - rentige ca 2 kuud enne, saate ilmselt parima hinna. Tahtsime rentida Ford Focust (bronnisime ära ka), kuna Fiesta oleks 5 inimesele ja pagasile väikeseks jäänud. Bergamos Hertzi büroosse minnes - kohe lennujaamas, väga mugav - pakkus onu vilunult meile upgrade ainult 5 EUR eest päevas - voila - Alfa Romeo Giulietta - tuttuus, suur, läikiv, uue auto lõhn, läbisõit 6000!!!! Muidugi võtsime, pärast ei jõudnud neid ära tänada, kuidas me oleks mägedes selle Focusega sõitnud... Tõesti, see oli meie parim kiirotsus, kuigi vaatasime mehega mõlemad üksteisele otsa ja hirm oli sees, et nüüd saamegi juba oma esimese tünga :) Õnneks nii ei läinud. Auto rent 7 päeva - 458.23 EUR, seal sees on ka superkasko. 7 päeva jooksul võtsime kahel korral paagi täis - kokku läks 140 EUR, maha sõitsime 1650 km. NB, auto saad rendist täis paagiga ja pead tagastama ka täis paagiga, vastasel juhul on trahv ca 250 EUR. Sellega seondus ka meie reisi suurim nn äpardus, aga sellest millagi hiljem. Saime lõuna paiku kiirteele, kuna meil oli ekstra selleks reisiks GPS ostetud (eelmise aasta Kreeka õpetas, et ikka ilma ei tule kuidagi välja) ja mu mees oli kõik võimalikud sihtkohad juba kodus sinna sisestanud ja marsruudid valmis teinud, siis sõitsime täiesti sujuvalt põhjast poolde Itaaliasse, õigel ajal vahetasime kiirteid jne jne, ca 4 tundi. Vahepeal teagime Autogrillis ühe peatuse, ostsime kolmveerand pizza Margheritat 5 peale - läks 12 EUR, vett läheb päevas ca 6 liitrit, 1,5 pudel maksab 0.70-1.70, sõltuvalt, kust ostad. Kohe Bergamost sõitsime kiirteele, sealt saad masinast sellise väikese pileti (nagu parkimispilet), enne Cecinat lõppeski tasuline kiirtee ära, mahasõites küsiti 30 EUR. Tsipa enne 8 jõudsime Cecinasse, tormasime Lidlisse, ostsime kotitäie toitu ja hügieenivahendeid - käsipagasis ju šampooni ja palsamit ja dušigeeli üle ei too :) ja veini oli vaja, sest algas puhkus ja lapsed (ja ise ka) tahtsid süüa ja ...
Oma hotellikompleksi jõudsime ka GPS abiga (La Cecinella, asub suvituslinnas Cecina Mares, 800 m merest, jumalik liivarand, männimets, basseinid). Selle leidsime ka lihtsalt internetist surfates, kuna kriteeriumiks olid Toscana ja meri ja hind, siis nii me ta leidsime. Turistide Villagio - peamaja restorani ja spaga, bassein, pood, medpunkt, tenniseväljakud, laste mänguväljakud, vibutamine ja majad - igas 2-4 korterit, ühekorruselised, eraldi sissekäigu ja katusealusega, parkimine tasuta. Korteris (villetta trilocale- st kolmetoaline)oli üks magamistuba suure voodi, kahe riidekapi ja tooliga, teine magamistuba 2 voodi, öökappide ja riidekappidega, elutuba-köök kahekohalise diivanvoodi, 2 kapi ja öökapiga. Köögis oli kraanikauss (soe vesi), kappides sahtlites kõikvõimalikud potid-pannid-nõud, 4-auguga pliit, presskann kohvi jaoks. Prügi tuleb seal sorteerida - see oli väga erinev näiteks Kreekast kus kõik ühte patta läks. Vannitoas WC, bidee, kraanikauss, dušš. Vett soojendab päike, meil küll sooja veega eriti probleeme polnud, kuigi meid oli 5 inimest. Korter OK, puhas ja korras. Poest tuleb ise osta ka nt sool ja pipar ning nõudepesuvahend, sest seda seal polnud. Kompleksis on pesumasinakeskus, mis töötab müntidega, aga meie seda ei kasutanud, saime ise oma vajalikud asjad kausis ära pestud käe vahel. Märtsis maksin ettemaksu ära 150 EUR, siis saime mingi varase ostja sooduka, kokku läks 6 ööd 443 EUR, st ühele inimesele 14,8 EUR/öö. Sinna minnes tuleb anda checkinnis 200 EUR sulas deposiiti, see pannakse ümbrikusse ja kleebitakse kinni, sinu nimi peale ja seifi, siis välja chekkides saad selle kätte, kui kõik OK on. http://www.lacecinella.com/default_en.asp saime just enne receptionitüdrukute lahkumist oma apartmendi võtmed napilt kätte ja kokkuleppe, et ajame raha- ja muud asjad mõnel teisel päeval korda. Sõime-jõime, panime riided kappi ja läksime veiniga randa. Klaasi ei tahtnud randa võtta, et äkki teeme katki, siis võtsime roostevaba kohvikannu (teate küll, selline väike, moka keetmiseks), jõime sealt veini ... Chill.... Vot selline esimene päev. Kui aega saan, kirjutan teistest päevadest ka.

No näed, juba ongi aega :)
Teise päeva sisu selgus vahetult enne reisi- käisime Pisas ja Luccas. Tegelikult me ei plaaninud klišeelikke turistikaid külastada, kuid lõpuks ikka otsustasime, et Pisas peab ära käima, võibolla ei ole enam kunagi selleks võimalust, eriti, kui maailm laupäeval otsa saab (vihje mingile vanamehele USAS, kes kuulutas, et 21.05 toimub siis maailmalõpp);) Samas, kuna meil oli ju puhkus, siis tahtsime hommikul ikkagi uimerdada ja lapsed tahtsid basseini minna, kuid see avati kell 10 alles ja nii me saimegi minema alles lõuna paiku. Sõitsime mööda mereäärset teed, mitte kiirteed ja see on Eesti mõistes tegelikult ka kiirtee, sest on 2 sõidurada ühes suunas ja 2 teises ja rajad üksteisest eraldatud, kuid raha selle eest ei võetud. Vaated oleks olnud head, kui... teepiire poleks autoakna kõrgusel olnud :D Midagi ikka nägime ja see mida nägime OLI ILUS! Ühesõnaga: raha eest on rohelised teed ja teised (sinised, punased, midaiganes) ei ole. Pisas oli meil GPSiga otsitud parkla, sõitsime sinna, see oli muide tasuta! Nagu siin tripis varemgi on kirjutatud, mustad mehed ümbritsevad sind Pisas kohe, kui hakkad saabuma Imede põllu areasse. Pisasse jõudes tuleks kõigepealt minna piletikassasse ja otsustada, mida vaadata tahate - üksikpiletid 4 EUR, kaksikpiletid (2 muuseumi) 6 EUR, Pisa torn 15 EUR. Kui ostma lähete, müüakse torni kellaajaline pilet - sisse saabki kellaaja pealt ca 40 in korraga ja järjekord oli meil 1,5 tundi. Selle siis kulutasime Toomkirikus ja Baptisteeriumis. Kui lapsed oma onuga üleval käisid, üritasime me all suveniire leida aga kahjuks kõik ikka Hiina toodang. No ühe viltuse tassi siis ikka ostsin endale mälestuseks ja teise tütrele kingituseks a 6-7 EUR. No ja need maailma levinumad ja leimimad suveniirid - fotod sellest, kuidas me torni püsti hoiame, said ka ikka ära tehtud:D. Nagu varem öeldud, sõime jäätist ja jõime vett, õhtusöögini oli aega, kui Pisas lõpetasime, otsustasime ikka Luccasse ka sõita, "see ju nii lähedal, mingi 35 km". Nojah, läheduses asumine on Toskaanas väga suhteline. Sõitsime sinna ikka mingi 1-1,5 tundi. Kui kohale jõudsime olime väga näljased. Tasuta parklat ei leidnud, ca 2,5 tundi parkimist läks 2 EUR. Jalutasime vanalinna sisse, vaatasime Napoleoni väljakut ja otsisime söögikohta. Lõpuks leidsime mingi osteria, võtsime ainult igaüks mingi pasta ja läks 70 EUR/5 inimest. See oli paras pettumus... Toit oli küll hää, kuid seda oli ikka vähe mis vähe selle raha eest. No ega ma väga ka vinguda ei saa, oleks võinud ju edasi otsida, kuid lapsed olid ikka nälgas juba ja ise ka väsinud mis väsinud. Kuna koju oli ka ikka veel süüa ja värki vaja, siis otsisime GPS-ga lähima Carrefouri (õnneks see oli kella 9-ni lahti, muidu seal toidupoed max 8-ni)ja täiendasime oma varusid. Luccast läbihüppamine jäi ikka kripeldama, kuna jõudsime sinna liiga hilja ja mitte midagi ei näinud, kuigi olin endale hulga märkmeid teinud, mida seal vaadata - linnamüür ja toomkirik ja amfiteater ja... Sõime kodus veel ühe korraliku itaaliapärase söögi - kõiksugu mozzarellad ja provoloned ja grana padanod ja caciottad ja prosciuttod ja salamettod ja see nende leib, või siis õigemini sai on ju palsamiäädika ja hea õliga selline maius! Ja tomatid! Ma arvan, et sõime paar karpi iga päev lihtsalt niisama ära. Ja jogurt! Sellist Eestis ei saa.
Näod, kaelad ja käed suutsime kärssama ajada selle ühe päeva päikese käes olemisega, kahjuks ei õnnestunud reisi ajal hankida Burnshieldi, nii et teistele õpetuseks - jätke puuderkreem maha ja pange kosmeetikakotti hoopis Burnshield.

Väga lahe kirjeldus :)

Millise GPSi te ostsite? Mõtleme ka praegu, et kas osta uus või laenata sõpradelt.

Kas soovitad Itaalias ringi liikumiseks kasutada rohkem tasulisi teid või tasuta?
Näiteks Garda ja Venezia vahel, Garda ja Bologna vahel, Bologna ja Firenze vahel..

Broneerisime vahepeal oma reisi viimase hotelli ka ära San Vincenzos. Sealt teeme väljasõidu La Speziasse autoga. La Speziast lähevad välja laevad Cinque terre väikestesse linnadesse/küladesse. Ostame päevapileti ja saame laevaga neid lahedaid kohti külastada nagu Riomaggiore, Monterosso jne. Päeva pilet maksab 23-25 €.

Reisi kolmas päev - tripp Elbale. Elba saar oli esimene asi, mis mu mehele pähe torkas, kui ma talle oma Toskaana-ihalusest rääkisin. Ilmselgelt see ülejäänu- küpressid ja vanad majad ja päevalilled ja muud kohustuslikud Toskaana elemendid ei avaldanud talle nii suurt mõju kui võimalus saarele ka minna. Eks sellele aitas kaasa ka see, et eelmisel aastal käisime koos Kreekas ja 3 päeva Androsel oli midagi hoopis-hoopis erinevamat kui Ateena ja Thessaloniki. Saarel kõik erilisem - inimesed, mäed, rannad, külad. Aeg paistab seal käivat hoopis mingis teises tempos. Elbale mineku päev oli ka üks vähestest, mis sai varakult paika pandud - mõtlesime nii, et kui teisipäeval saabume, siis kolmapäeval võtame veidi vabamalt ja neljapäeval läheme Elbale, sest reedel on saar sise- ja muid turiste täis. Järjekordselt oli see väga õige otsus, sest neljapäeva õhtul ära tulles nägime saabuvaid praame, mis olid puupüsti täis ja lahkuv praam nii tühi-nii tühi. Tuletas Saaremaale sõitu meelde. Cecinast Piombinosse on 50 km kanti, Piombinost Portoferraiosse Elbal ca 30 km, 1 tund sõitu. Praamid lähevad iga tunni aja tagant ja pilet autole ja 5 reisijale oli 93 EUR/1 ots. Pileti ostmisega mingit probleemi ei olnud, jõudes Piombinosse vilksatas tee ääres erinevate laevafirmade reklaame, meie olime varem netist vaadanud, et tihedaima graafikuga ongi vist Moby Lines ja esimese kontori juures pidasime kinni ning ostsime piletid ära. Seal sellist konkreetset sadamahoonet vms ei olnudki, lihtsalt kaid. Pidime ikka küsima, et kuhu järjekorda sõita, kuid iseenesest läks pealesõit viperusteta ja mahasõit ka. Laeval oli ikka 2 visiiri, nii et tagumik ees maha ei pea koperdama. Olime plaaninud, et kuna Elbal on üks vahva kõrge mägi Mount Capanne (1018 meetrit), siis sinna tippu peaks kindlasti minema ja siis peaks kindlasti ujuma minema, sest Vahemerd veel proovida polnud ju saanud ja kuskil peaks sööma ja Napoleoni muuseumi peaks ju ära vaatama ja koju läheks kella 6-se praamiga, siis jõuaks veel valges tagasi ja saaks mere äärde Cecinas minna. Nojah, plaanid ... on head, aga elu teeb omad korrektiivid. Ostsime igatahes saabudes tagasisõidu piletid ära ja alustasime keerutamist mägedes, et jõuda Marcianasse, linna, mis asus täpselt selle tõstukiraja kõrval. Kohale jõudes oli ikka süda päris paha - teed olid väga-väga kitsad, järsud ja käänulised, vaated maalilised. Enam ei julgenud öeldagi, et vaadake seda või seda, sest äkki autojuht vaatab ka... Kohale jõudes selgus, et tippu viib tavaline mäetõstuk, oled sellises lahtises raudkorvis, ei mingit õhutrammi nagu Santorinil, kõlgud seal tuule käes 800 m ja kogu see lõbu maksab 18 EUR/nägu. Mul läks jällegi ainult neid korve vaadates süda pahaks ja õnneks lapsed ka ei hakanud nuruma, nii läksidki mehed üles ja meie jäime alla kohvikusse jäätist sööma ja sisalikke pildistama. Sisalikke või gekosid on tohututes kogustes ja igal pool. Õhtuti ilmusid nad meie veranda valgusti peale end soojendama ja päeviti silkasid vaata et varba vahelt läbi. Ootasime ja jalutasime ja olime juba päris tüdinenud ja nälg hakkas ka näpistama, kui lõpuks mees helistab, et "k.. itaallastel hakkas lõuna ja järgmine puur tuleb alla alles 1,5 tunni pärast". Egas midagi, ronisime mööda mäekülge ehitatud treppi meie peade kohal kõrguvasse Marcianasse ja istusime esimese kohviku esimesse lauda. Kuigi me tellisime jälle(!) pastat, siis seekord olid portsjonid suured, toit pidi keele alla viima ning lõuna kolmele koos mahlade ja veiniga läks maksma (koos jootrahaga) 30 EUR. Marciana oli selline linnake, kus igal sentimeetril lihtsalt tahtsid pilti teha, need detailid, need igivanad majad ja kirikuke, need 50 cm laiused vicolod, need vohavad lilled. Jumalik! Tagantjärele tundub, et see 2 tundi, mis me täiesti plaaniväliselt seal saare mägilinnakeses uitasime ja sõime, andsidki üldse kogu reisile selle päristoskaana maitse. Fotoka aku sai seal tühjaks. Telefonide galeriid on meil lastega igatahes Marcianat otsast lõpuni täis. Lõpuks kui mehed alla said, olid väga rahul, et üles läksid, kuigi sealt nii ruttu alla ei saanud, kui tahtsid. Vaated olid hunnitud, kogu saar oli nagu peo peal! Jalgsi oleks võinud ka mööda mäekülge alla tulla, kuid kuna seal teed ei ole ja hooned mäe tippu on ehitatud helikopterite abiga, siis plätadega nad alla ei saanud tulla, pidid ootama. Mäe otsas olid nad ka meile supelranna välja vaadanud, edasi suundusimegi sinna - Fetovaia külakese randa. Mäeveerule olid end klammerdanud majakesed, sinna vahele kuskile lookles ka maantee, keerasime alla mere poole ja avastasime, et ega vist siin parkida küll kuskile pole, igal pool sildid ERAVALDUS. Igaks juhuks läksin ühe poisi käest küsima, et kus ja kas parkida saab ja mis maksab, küsin, et kas inglise keelt räägid, see vastu a tõ parusski gavariš? Nu kanešna gavarjuu! Nu a võ atkuuda? Iz estooonii, Nu kaneešna, blandinki takiie! Ja sraazu smotrel, što zemljaki! Parkige siia ja siis rannas näidake piletit, saate tooli ja.. Poiss oli Venemalt kunagi jalga lasknud, juba mingi 5 aastat Elbal elanud, rääkis italiaanot nagu kulda, parkimispiletite müügiga pidi end ikka ilusti ära elatama... Vot selline elu on mõnel.. Kade hakkas :D
Merevee ülim soolasus oli lastele suureks üllatuseks - ja eks see Läänemeri ongi Vahemere kõrval ju nagu allikavee maitsega. Soolane vesi teeb mere puhtaks ja läbipaistvaks, proovisime ka snorgeldada, esimest korda elus, oli väga vahva. Uus lemmiktegevus mul nüüd! :D Teised muidugi peale punetavate sakslaste ja eestlaste ei ujunud, see vist tavaline. Vesi ei olnud külm, selline tavaline eesti merevee temperatuur. Normaalne, see-eest päike on ju kuum. Chillisime paar tundi rannas ja sõitsime Portoferraio poole tagasi, et jõuaks veel midagi enne laevale minekut näksida ja midagi vaadata, aga see oli tühi lootus - jõudsime linna siesta ajal ja süüa ei saanud kuskil, lõpuks leidsime ühe kohviku, kust kohvi ja jäätist tankisime. Muuseumidesse ei jõudnud, sest ajagraafik oli meil päeval uppi läinud, aga no mis siis ikka. Ma oleks veel mööda neid linnu ja külasid kolanud,jäi kripeldama ja juba teist päeva pidin tunnistama - aega jäi väheks! Elbale võiks minna kasvõi nädalaks, ikka oleks midagi teha - ujuda, matkata, snorgeldada, vanu linnu ja külasid uurida, teha ümber saare laevareis klaaspõhjaga paadis, kolada vanades kindlustes... Sinna peab tagasi minema! Koju jõudes kordasime eelmise päeva õhtusööki omaenda täistopitud külmkapist + saime veel jumalikku pastat prosciutto ja hotelli poest ostetud ökotomatikastmega. Questa dolce vita!

smariale- ma arvan, et saate hamba verele ja hakkate kogu aeg reisima! Ostke endale GPS, seda läheb ikka vaja, oled sa oma või rendiautoga. Tasulised teed on kiired ja kui aeg surub ja on konkreetne sihtpunkt, siis pigem maksta see raha ja saada kohale kui hoida see mõnikümmend euri kokku ja loksuda tundide kaupa. Kui aga ajaga pole väga kitsas, siis soovitan pigem kasutada sinist teed (st mittetasuline kiirtee) ja kui tahate lihtsalt seigelda ja aega küll, siis võtke pruun tee - ka korralik asfalt, kuid kitsam ja käänulisem ja läheb igast külast läbi. Üldse on minu mõte see, et minnes võiks võtta kiirtee ja sihtpunktist tagasi tulles otsustada kellaja ja enesetunde järgi, kas suudate veel loksuda ja avastada või tahaksite ruttu kohale jõuda ja puhata. Ei tohi ära unustada, et autojuhtimine on raske töö ka sellises olukorras, kus olud on tuttavad, saatigi siis veel võõras riigis, lõunamaal, mägedes... Minu mees ütles, et järgmise reisi teeme sellisesse kohta, kus ei ole vaja rendiautot võtta :D Et tema tahaks ka juba hommikul chilliga alustada, mitte päev otsa pabistada, kas keegi kriimustab ära, kas parkisid ikka õigesti, ega kiiruseületamise eest trahvi ei saanud, ega valesti ei sõida, kas ikka kütust jätkub jne jne.

Väga põhjalik kirjeldus kapal ja leidub ka üht-teist kasulikku. Meie plaanime minna sept. alguses Arezzo-Firenze piirkonda "agritallu" sööki-jooki-loodust nautima, ümbruse linnu-kohti vaatama, st. puhkama. Teine reisija on Toscana fän ja Itaalia teadja, mina riskikuller :). Väga täpset marsruuti koostanud ei ole, mõned peatused,ööbimised, bronnid tee peale a´la Viin, Veneetsia. Teiste trippijate tegemisi tasub ikka arvestada, aga otse nende tegemisi aluseks ei võta ja ei lase neist ka eelarvamusi tekkida. Reis peab suht ise välja kujunema, liigne kiirustamine ja teadmine võimalikest takistustest seab kammitsad. Hea on jätta endale võimalus põigata sinna-tänna, kui tuleb mingi meelemuutus või huvitav koht, sedasi saab hea. Kuidagi ikka kohale jõuab ja nii ongi põnev ning riskimoment ka olemas, kerge seiklus. Tagasitee jätamegi vist lahtiseks , eks see kujuneb välja ise, kust kaudu ja millal. Muidu läheks nagu komandeeringusse kindlaks ajaks ja kokkulepitud kohta:D Eks paistab, mis saab.

Meie Toskaanareisi neljas päev viis meid mägilinnadesse Volterrasse ja San Gimignanosse. Olin kodus kõvasti turistiteatmikke lapanud ja trip.ee-d lugenud ja kuskil oli kõrva-silma jäänud, et Volterra on selline väike linnake, suurt seal vaadata-teha pole, lihtsalt et selline kõrgel mägedes asuv ülivana etruskilinn. Nii ütlesingi, et sinna palju pole vaja planeerida, tunnist piisab. Oh jah, kuidas ma ikka puusse panin selle ajaplaneerimisega sel reisil :) Ennastki ajab mu optimism naerma. Tagantjärele tarkus on see, et ju vist oli isu nii suur, et tundus, et suudame kõik selle, mis pakutakse, ka alla neelata, kuid tegelikult ilmselt ei hoomanud millimallikatki sellest, mis saada oli. Et siis - planeeri üks linn päevas, mitte rohkem! Vahvates Toskaana suurlinnades nagu Firenze või Siena võib isegi rohkem aega vaja olla... Meie kaugus Volterrast oli ca 42 km, aega võttis kohalejõudmine üle tunni. Linn asub kõrgel mäe otsas, sinna viivad shikaanidena keerlevad teed, kus tempo väga madal ja autosid jorus palju, eriti, kui ees on mõni veokas. Möödasõite eriti ei harrastata, ka kohalikud sõidavad mõistlikult ja ettevaatlikult. Sellist kamikadzde surmasõitu, nagu Kreekas igal pool võis näha, meie Itaalias ei kohanud. Olime selle üle väga üllatunud, sest hirmud olid hoopis suuremad. Linna sisenedes kohe nägime paremal järsakuserval parklat, parkla lõpus oli putka, kus tuli osta parkimise päevapilet, mis maksis 5 EUR. Hakkasime trepist üles mäetippu ronima, seal asus kindlus. Kindluses asub praegu riiklik vangla ja seetõttu ei tohi seda ei pildistada ega midagi. Imelik, eks - linn turiste tuubil täis ja keskaegsete võlvide all vaid paarkümmend meetrit neid kõrgemal jalutavad mafiosnikud ja/või sarimõrvarid... Paar sammu linnas ja olime Toskaana parima väljapanekuga etruskimuuseumi juures. Majas mitu korrust, igalühel tohutult soppe ja saale täis fantastilisi marmorkujusid ja leide nii etruskidest, roomlastest kuni keskajani välja. Muuseumis läks 2 tundi ja ega ei jõudnud kõigesse süveneda, oleks tahtnud tagasi minna. Ostsime sellise pileti, millega sai külastada 3 asja, lisaks etruskide muuseumile ka linnamuuseumi ja pinakoteeki. Pilet maksis vist 6 EUR/inimese kohta. Ütlen juba ette ära, et linnamuuseum, mis on täiesti fantastiline koht ja kus saab kindlalt kunstimürgituse, kui Pisa toomkirikus veel ei saanud, oli meie piir. Pinakoteeki enam ei jaksanud minna. Mulle tundus, et ma ei suuda mitte ühtegi maali sel päeval enam vaadata... Ostsime mõned alabastersuveniirid ja kõndisime kuni linnamüürini välja ja hakkasime tagasi tulles lõunasöögikohta otsima. Keset linna leidsime ühe varjulise osteria, kus ma tellisin mingi valmismenüü - primi, secondi ja vein, mees tellis pappardelle al Cinghiale - pasta metsseahautisega, lapsed ja nende onu tellisid pizza Hawaiana - kohutav valik loomulikult! Kes siis tuleb Itaaliasse havaipärast pitsat sööma :D Koos kohvide, vee ja jootrahaga läks meie seekordne lõuna 80 EUR. Hind oli soolane, kuid samas, toit oli maitsev ja kõhud saime enam-vähem täis. Reisil ongi vist põhiline, et inimestel kõht täis oleks, siis ei lähe keegi kellegiga tülli ja ei hakka tujutsema jne jne. Tuleb ära tunda, millal on inimesel tegelikult probleem ja millal tema eest räägib tema tühi kõht... Volterrast startisime San Giminano poole nii kella 3 paiku päeval. Kahe mägilinna vahemaa on 30 km, no aga alla tunni me küll kohale ei jõudnud. Sinna jõudes saime paduvihma kaela. Istusime mõnda aega parklas autos ja vaatasime, kuidas turistid autodesse-bussidesse plagasid. San Gimignanos läks parkimine 4 EUR. Mingil hetkel otsustasime ikka linna jalutada, parklast samuti vaja mööda treppe üles ronida, sest linn müüri sees ikka mäe otsas. Kuna vahepeal vihm jälle ägenes tormasime esimesse ettejuhtuvasse kirikusse - St Agostino. Kirik on täis suurepäraseid maale ja freskosid, lisaks on seal ka tegev mungaklooster. Veetsime seal kindlasti vähemalt tunni! Ja kui vihma poleks sadanud, me poleks sinna sattunud, milline suurepärane juhus! Isegi arvestades kunstimürgitust.. Ronisime ka Torre Grossa (54 m) tippu. Pilet oli jälle ühine linnamuuseumiga ja maksis 5 EUR, linnamuuseumis üha uued ja uued maalid ning freskod, üha kuulsamad ja kuulsamad nimed... Kui Eestis on võibolla 1 maailmakuulus teos, mida siis kõik vahtimas käivad, siis Toskaana igas külas ja linnas on sündinud mõni maailmakuulus kunstnik või kujur ja kaunistanud oma loendamatute teostega kodukirikud ja aadlipaleed. Need mastaabid on hoomamatult erinevad... Jalutasime selle keskaegse Manhattani tänavatel, vaatasime käsitöölisi, kes oma butiikides töötasid, nautisime meeleolu. Võibolla ma kordan ennast :D, aga - aega jäi väheks, oleks veel tahtnud käia ja näha! Koju sõites hakkas GPS esimest korda naljatama ja sattusime tagasitee asemel edasi, jõudsime Certaldosse. Sellest polnud midagi, kasutasime juhust ja külastasime ühte toidupoodide kettidest seal - Coop`i. Üldse olid meil toidupoed nagu Conadid ja Carrefourid ja Lidlid ja Coopid kõik GPS-i sisse pandud ja sellest oli suur kasu reisi ajal. Pimeda hakuks jõudsime jälle oma pessa Cecinellas tagasi. Samal õhtul oli meie noorimal lapsel tõsine tragöödia :-) - hommikul pestud pesu olime õue toolileenile kuivama jätnud ja mingisugused silmale praktiliselt nähtamatud punased ämblikud olid tema riided asustanud. Ta neid enne ei märganud, kui oli tuppa viinud. Oh jah... Pool ööd mässasime nende ämblikega, asi lõppes sellega, et ta reisi lõpuni oma voodis ei maganud...

Väga kena kirjeldus eelpool postitajal ;)

Paneks enda autoreisikirjelduse ka lühidalt siia:

Reis toimus 10.05-17.05 (ehk siis nädal enne kapat ;))
Bergamosse lendasime samuti Ryaniga, 5 inimest seltskonnas, 43 EUR-i pilet per nägu - ainult käsipagasiga siis.
Bergamos võtsime Hertzist eelnevalt makstud auto - valituks osutus 7 kohaline Ford Galaxy, ent kohapeal pakuti upgradena 9 kohalist Ford Transiti bussi, ilma lisatasuta, mille kasuks ka siis (kahjuks - sellest hiljem) otsustasimegi - ikkagi rohkem ruumi rahval ;). Rendi hinnaks oli 334 EUR nädal, lisandus veel lisaautojuht ja GPSi rent, kokku u. 100 EUR-i.

Reisi ajakava oli järgmine :

Teisipäev - Tallinnas Bergamosse, sealt autoga Livornosse
Kolmapäev - Livornost Pisasse, misjärel Rooma
Neljapäev kuni laupäev - veetsime Roomas
Laupäev - Roomast Firenzesse
Pühapäev - Firenzest Bologna kaudu San Marinosse, kust samal õhtul Veronasse
Esmaspäev - Veronas
Teisipäeva varahommmikul - Veronast Bergamosse lennuki peale

Bergamost panime kohe ajama lõuna poole, ja ööbisime Livorno lähedal hotelli apartemendis. Kõik majutused leidsin ja broneerisin www.booking.com abil, hinnaklass jäi kõigil u. 120 EUR\5 inimest kanti - ehk siis u. 25 EUR öö per nägu. Livornos veedetud öö järel jätkasime Rooma suunas mööda Liguuria mere äärseid kiirteid. Jõutud Rooma, leidsime üles eelnevalt bronnitud ööbimiskoha 2 km Vatikanist, ja veetsime Roomas ja Vatikanis seigeldes järgmised 3 päeva. Seejärel põrutasime Firenzesse, seadsime hotelli sisse ja läksime linna avastama. Järgmisel hommikul tegime siis saatusliku otsuse eelnevalt planeerimata San Marinosse siiski põigata, selle asemel, et kohe Verona poole ööbimiskohta sõita. See osutus teatud mõttes ebaõnnestunud otsuseks, sest täpselt San Marinos, peale kümneid nõelasilmakurve otsustas elus lahkuda Transiti roolivõimurihm, mis oli ühtlasi ka veepumba küljes. Nii me siis olime seal mäe otsas - raske rooliga ja pidevalt keema minna ähvardava autoga, ja et veel reisile vürtsi lisada, oli too pühapäev ainus terve nädala jooksul, mil sadas vihma - ja mitte lihtsalt vihma, vaid lausa kallas oavarrest. Kõned siis Hertzi, mille tulemusena tuli Riminist puksiir, mis vedas Transiti minema, ja meie pidime sõitma lähimasse Hertzi esindusse (Bologna lennujaamas) taksoga. Taksoarve Hertz hüvitas hiljem - arveks tuli 170 EUR-i. Seega jäi San Marino täies hiilguses kahjuks nägemata, aga olulisem oli see, et meie reis läks siiski edasi. Bolognas selgus, et ainus asendusauto, mida nad meile pakkuda saavad on Fiat Panda. Pressisime siis viiekesi sinna end sisse koos pampudega (milline kontrast võrreldes Transiti ruumikusega siis ;)) ja kimasime Verona suunas ööbimispaika, kuhu jõudsime kõigest hoolimata siiski valges. Kuna meil oli veel 1,5 päeva jäänud ringi kolada, ja lahkumine toimub siis, mil Hertzi kontor on veel kinni, otsustasime abikaasaga kahekesi samal õhtul Bergamos ära käia, et esiteks - võtta uus ja suurem auto, ja teiseks - viia neile sinna taksotshekk, mille eest lubati siis 170 EUR-i tagasi kanda (mida paar päeva peale Eestisse saabumist ka tehti). Mõeldud - tehtud - teised hotelli ootama jäetud, kimasime Bergamo suunas, Bergamo kontoris oldi väga mõistlikud, ei hakatud virisema isegi Panda pooltühja paagi pärast, ja anti meile tutika- jah TUTIKA - 40km läbinud Ford Galaxy võtmed - jah, sellesama Galaxy, mille esialgu saama pidime ;). Fordiga tagasi Veronasse jõudnult läks edasi kõik libedalt, veetsime järgmise päeva nii Veronat kui Garda järve võlusid nautides, ning teisipäeva varahommikul kimasime taas tuttavat teed pidi Bergamosse lennujaama, parkisime auto, võtmed postkasti Hertzi suletud kontori ukse taga, ja lennuki peale.

Rahaliselt läks reis maksma täpselt 1690 EUR, ehk 338 EUR per inimene- see siis sisaldab lennupileteid, autorenti, majutust, kütust ja teemakse.

Täpsemalt
Lennupiletid: 43 EUR per inimene
Majutus: 5 inimest

Carlosii sai piletid meist ikka pea poole odavamalt! Kui vara enne minekut piletid ära ostsite?

Meie reisi kolm viimast päeva-
Reis läks edasi nii, et laupäeval ei läinudki kuskile:) Magasime kaua, lapsed läksid algul mere äärde, hiljem hotelli basseini äärde ja meie otsisime Cecina poodidest kojuviimiseks õli-veini-juustu. Peale lõunat veetsime paar-kolm tundi koos rannas, snorgeldasime ja päevitasime ja ujusime ning see nahk, mis seal kõrvetati, tuli umbes nädala pärast kõik ilusasti ka maha..
Õhtul jalutasime Cecina Maresse, et kuskil süüa, kuid järjekordselt saatis meid ebaedu - kõik restoranid olid rahvast pilgeni täis- linnalähistel pidi järgmisel päeval toimuma Etruskide rannikutuuri osavõistlus ja kogu linna olid vallutanud igas võimalikus vanuses jalgratturid. Lõpuks õnnestus leida restoran-pizzeria-gelateria, kus ühes terrassi otsas oli noobel bänd ja linadega lauad ning istus õhtusöögilauas linna kohalik koorekiht ja teises otsas oli luuk kaasamüüdavate pitsade kätteandmiseks. Enamus ettekandjad ja teenindajaid seal inglise keelt ei osanud ja seetõttu niipea, kui me inglise keeles midagi küsisime, tegid nad näo, et neil oli kiire ja lihtsalt jooksid ära?! See oli nii kurb-tigedaksajav-koomiline, et otsustasime oma tellitud pitsadest ja veinist lihtsalt loobuda ja minema jalutada. Pitsad saime siiski enne püstitõusmist kätte, kuid veini ei toonudki kunagi keegi... Lõpuks sundisin ühe ettekandja jõuga endalt pitsade eest raha vastu võtma ja jalutasime lihtsalt minema.
Järgmisel päeval sõitsime Sienasse. Ignoreerisime mingisugusel ringteel oma GPS soovitusi ja sattusime seetõttu Sienasse sõitma täiesti tundmatut teekest pidi. Lõpuks leidsime ikka oma sisestatud parkla üles ja vaatasime üles mäe otsa, kus kõrgel-kõrgel valendas vanalinn - koht kuhu me minema pidime. Meie suureks kergenduseks selgus, et Siena toomkiriku juurde jõudmiseks on ehitatud korralikud, terve mäekülje ulatuses eskalaatoritsüklid. Ise sealt mäest üles ronimine oleks olnud jalgadele tõsine mõrv. Toomkiriku ette jõudes tekkis sõna otseses mõttes soov maha istuda. Kes on ise käinud, see teab, mida ma mõtlen, kui ma ütlen, et mul tuli tegelikult ka nutt kurku. Ma pole mitte kunagi mitte midagi nii ülevat näinud. Istusin kiriku vastas portaalil ja kogusin end ikka tükk aega, enne kui suutsin piletikassasse minna. Ostsime endale 10EUR/inimene komplekspiletid, mis sisaldasid mitut vaatamisväärsust, kuid pean ütlema, et suutsime käia vaid kirikus, selle pooleliolevasse osasse ehitatud muuseumis ja uue osa portaalile tehtud vaateplatvormil. Kogu päeva varjutas sündmus ühega meie teismelistest, kes mingil hetkel otsustas muuseumis, et läheb välja, seal ta meid ei näinud - sest me olime veel sees - ja marssis sealt terve pika tee all-linna parklasse. Ütleme nii, et ma ei olnud väga kaugel politseisse pöördumisest kuna ma olin täiesti veendunud, et nüüd on ta lihtsalt ära varastatud ja aju tootis juba igasuguseid õudpilte võimalikest järgnevatest arengutest... Õnneks leidsime ta ikka elusa ja tervena ise parklast üles, kuid vaatamisväärsuste isu oli kuidagi läinud selleks päevaks.
Viimase päeva hommikul tšekkisime end õnnelikult välja, retseptsiooni-preili võttis seifist meie deposiidi, küsis, kas korter OK (keegi kontrollima ei vaevunud) ja hakkasimegi juba kell 9 põhja poole sõitma. Soov oli jõuda Castelnuovo del Gardasse, lõbustusparki Gardaland, kusjuures see oli hoolsalt hoitud saladus, lastele me polnud seda rääkinud. Jõudsime 12.30 kohale, varem olime teel ka 2 peatust teinud kohvi joomiseks ja oma kaasavõetud toidu hävitamiseks. Oli ka viimane aeg, sest kuumas pagasiruumis muutub nt mozzarella selliseks naljakaks veidra lõhnaga massiks, rääkimata vorstist... ei tea miks küll :D Püüdsin ka teepealt koju helistada, sest kerge närv oli sees selle Islandi vulkaanipurske pärast. Õnneks see meie kojulendu kuidagi ei mõjutanud. Lapsed ei uskunud kuni lõbustuspargi väravateni, et me nad sinna viime :D. Parkimine Gardalandi parklas maksab 5 EUR/päev ja Gardalandi piletid (võtsime SeaLife ka) maksid 39.50/per nägu. Esimene atraktsioon, mille ette me nagu naelutatult vahtima jäime oli Raptor. MINA EI LÄINUD SELLEGA SÕITMA, MUL PIDI VAATAMISEST SÜDA ÜLES ÜTLEMA. See kiirus ja peapeale ja peaalaspidi ja pikuti ja laiuti ja... seda peab vist ise nägema-kogema. Kuid mehed ja lapsed seisid järjekorra ära ja sõitsid - ma siis tegin meeleheitlikult pilte, olles ise kotte jm asju täis riputatud. Kuid ega ma ise ei tea, keda ma pildistasin, sest möödatuhisejate kiirus oli selline, et nägusid silm ei seletanud. Hiljem selgus, et lapsed olid Raptoril kokku vist 4 korda käinud! Kartsime juba ette pikki järjekordi (olime tripist lugenud) ja kuigi rahvast oli palju ja järjekorrad olid tõesti pikad, siis jõudsime 4 tunniga ikkagi käia 4D kinos, 3 erineval paadisõidul (kosed ja keerised jms - minu lemmikud), ameerika raudteel - seda ma kahetsesin kohe hetkest kui maha istusin, seda oli hiljem piltidelt ka näha. Saad osta foto (a 5-6 EUR) või DVD oma sõidust. Käisime ka UFO peal, mehed käisid veel ühel õudsal ameerika raudteel ja lapsed muidugi jõudsid oluliselt rohkematesse kohtadesse kui meie. Natuke kahju oli, et park nt kella 20-ni lahti ei ole (see on maikuus avatud 10-18-ni)- suviti on see park öösiti ka lahti, see võib väga lahe olla. SeaLife jättis mind külmaks, ootasin kuidagi midagi enamat -suurtest loomadest oli vaid 2 merilõvi. Oleks võinud selle aja veel pargis olla, mitte kell 17 ära minna SeaLife`i. Peale Gardalandi suundusime Bergamo linna, jõudsime nii 19 paiku ja kuna parkimine õnneks alates kella 19-st tasuta, siis saime auto enda arust suhteliselt kesklinna ära parkida. Kuna me polnud plaaninud Bergamosse minna, siis meil GPS-is ühtegi kohta ei olnud sees, kuid nälg juba näpistas kõvasti, olime vaid pikendatud hommikusöögiga ju terve päeva ära elanud. Tuiasime ja tuiasime mööda tänavaid ja olime juba lootuse kaotanud üldse kuskil normaalselt süüa saada, kui juhuslikult silmasime suvalises kangialuses silti Osteria de la Aneti (Via pinamonte da brembate 10, Bergamo). See osutus jumalikuks paigaks jumaliku toidu ja suurepärase teenindusega - sõime polentat juustuga, niisama polentat, jõime vett ja majaveini (milleks oli kergelt kihisev prosecco!)2 erinevat sorti ravioolisid, linguinisid kivipuravikega, prosciuttovaliku, siis mingi lihatoit oli veel+ sai ja võtsime ka kohvid, laud oli nagu äke ja arve tuli 82 EUR, mille kelner/omanik ümardas 80-ks!!! See oli kogu reisi parim toiduelamus, ma oleks peaaegu läinud Itaaliast nii ära mõeldes, et nad lihtsalt ei taha seal turistidele süüa anda, et hoiavad oma hea toidu ja head toidukohad kiivalt endale, teenindajad uimerdavad, ei oska keeli ja ei taha/oska hästi teenindada jne jne. See õhtusöök seal juhuslikult leitud nurgataguses osterias muutis kõik. Ägisesime kui hämmeldunult ukse peal arrivederci soovisime, seda poleks osanud oodata!
Auto pidime lennujaama Hertzi parklasse tagastama kella 23.30-ks täis paagiga. Peale õhtusööki oli kell ca 9-10 vahel ja hakkasime otsima bensukat, kus auto ära tankida. Mis sa kostad, makaronimaal on alates 19.30-st kõik bensukad automaatjaamad. Kuna sularaha oli vähe, mõtlesime, et proovime kaardiga maksta. Võta näpust, isegi rahvusvaheliste kettide bensukad ei aktsepteeri midagi muud kui oma keti krediitkaarti - ei VISA, ei MASTERCARD, ei MAESTRO- ükski meie pangakaartidest, ei deebet- ega krediitkaart olnud nende masinate jaoks hea. Otsustasime siis ikkagi oma viimase sula ära anda ja juhtus see, mida oodata poleks osanud - masin sõi ära 50 EUR ja andis välja tšeki, millel kirjas, et kütust ei saa tehnilistel põhjustel väljastada. Siis sõitis bensukasse üks tsikliga tšikk, kes ütles, et oh, selline asi on tavaline - tulge kell 8 hommikul ja saate kas raha tagasi või kütust. ME EI SAANUD TULLA KELL 8 HOMMIKUL TAGASI- meil läks ju hommikul lennuk! Ei õnnestunud meil seda tšekki kell 10 paiku õhtul ka kellelegi maha ärida, kuid kütust oli ju jätkuvalt vaja. Otsisime pangaautomaati, milledest esimene ka minu kaarti ei aktsepteerinud. Mina isiklikult hakaksin juba paanitsema, kogu see reis oligi liiga hästi kulgenud... Kui me poleks autot täis paagiga tagastanud, siis iga liitri eest, mis nad ise tangivad, oleks pidanud maksma 2.79 EUR + teenustasu 18 EUR, st autorent oleks võinud minna 185 EUR kallimaks! See pole väga väike raha, vähemalt mitte meie jaoks... Lõpuks leidsime Deutche Banki automaadi, seal kehtisid ikka tsiviliseeritud maailma reeglid - sain oma arvelt raha välja võtta ja kindluse mõttes tankisime auto paagi väikeste rahatähtede kaupa täis, et sama jama puhul kaotus jälle nii suur ei oleks. Niiet kooliraha siis 50 EUR sellelt reisilt kuludesse kanda :) - ei tohi suure rahaga tankima minna! Rendiplatsile jõudsime õigeks ajaks, ka buss parklast lennujaama täiesti toimis kell 11 õhtul. Vedelesime hommikuni lennujaama kivipõrandal, üritades end viiekesi ühe jope ja paari kampsuniga katta. Bergamo lennujaama ametnikud on nii "toredad", et kella 1 paiku suletakse väljuvate lendude saalid nn "koristamiseks" ja kogu lennujaamatäis rahvast peab põrandal kügelema, sest saabuvate lendude terminalis on toolikohti väga vähe. Ka kõik kohvikud jm butiigid-putkad on öösel ca kella 5-ni kinni ja kui sa magada enam ei saa/suuda, siis teha ei ole seal kohe MITTE MIDAGI. Selles asjas peab järgmiseks korraks midagi välja mõtlema - mingi fliisi kotti panema vms. Lennukileminek ja kojusõit sujus ja kui Bergamos oli veel kella 12 ajal öösel 30 kraadi sooja, siis piloodi reipa teadustuse ilusast ilmast Tallinnas rikkus ära teade 12 soojakraadist.
Reisiga olime iseenesest kõik rahul, järgmisel korral oleks jälle targem ja teeks mõnda asja teisiti, kuid üldjoontes läks kõik korda

"Carlosii sai piletid meist ikka pea poole odavamalt! Kui vara enne minekut piletid ära ostsite?"

Me ostsime ka märtsis, ja just seetõttu 10-17 maiks, sest 17-24 oligi 2x kallim ;)

Muide, Hertzi bensuvärgist rääkides, siis meil oli küll Hertziga selline kokkulepe, et kui täispaagiga ei too, siis maksab liiter 1,42 TÄPSELT.Isegi autot saades oli tshekil "tulevikumaksete" all kirjas see, palju maksaks me siis, kui toome tagasi tühjalt - ehk siis paagitäis oleks maksnud 113.84 EUR-i. Kui bensukast Transiti paagi täis lasime, oli arve 108 EUR-i, seega palju rohkem Hertz ei küsigi ;)

See tühjalt tagasitoomine on tricky business -füüsilsielt pole võimalik autot tühjalt tagasi anda. Ja üleeile Itaaliast tulles, meil küll kokkulepet polnud Europecariga, lubasime ikka täispaagiga auto tagastada, aga kui me poleks seda suutnud(see oht oli, sest oli pühapäev ja paljud tanklad olid mingis erroris), siis oleks liitri hind olnud 1,67 ja tankimise eest 18 euri trahvi.
Eelnevatele lisaks - Volterra, San Gimignano , Pisa ok, Livorno ei midagi erilist. San Marino (mis pole linn ;) ) on ok ja selle juures asuva Rimini rand on Euroopa üks võimsamatest. Minu arust Ravenna polnud eriti midagi, aga samas viis aastat tagasi olin seal ja ilm oli vihmane.

San Marino linn on muide täitsa olemas, ja see linn on San Marino Vabariigi pealinn.

http://en.wikipedia.org/wiki/City_of_San_Marino

Aga jah, auto ülitühjalt tagastamine on omaette kunst, mis on seotud alati teatud riskidega, aga oma autorendiajaloos pole veel kordagi õnnestunud paaki tühjaks saada. Kõige ekstreemsem on siiani olnud aasta alguse autorent Saksamaal, mil õnnestus mingi nipiga jõuda tagastuspunkti 80 km kauguselt põleva bensutulukesega ;)