Kui keegi väidab et "iga kell sõidan kiirteede asemel mööda väikesi teid" siis esimsesl korral jah. Võib-olla ka neljandal. Sealt edasi on läbi Baltikumi sõit juba tüütu kui eesmärk on kuskil 1000+ km kaugusel. Justnimelt eesmärk mitte sõitmine läbi teele jäävate looduskaunite kohtade.

Sõitke kasvõi prooviks Soomes E18-l ja sellega paralleelsel 110- ndal teel.

Teine aspekt on ohutus. Kiirteel ei tule keegi vastatassuunas, joodikud ja põdrad ei jookse teele sest aed on ees. Olenevalt riigist võib olla valgustus jms.

Tallinnast lõuna poole minev searada transiitteed ei meenuta.

Sõitsin kunagi Zadarist Veneetsiasse. Tekkis mõte "üldise ajupesu mõjul" sõita rannikuäärset rada pidi, kusjuures see oli kiirtee variandist pea 100km jagu lühem. Esimesed 50km kõik kena, vaated ja puha. 100km järel hakkas naine imelikke häälitsusi tegema, et serpentiinidel keerutamisest nagu okse ots kurgus. Aga muud varianti võetud rajalt taandumiseks pole, üle 100km sedasamust ees, pole veel poole pealgi. Ilusaid vaateid nii et tapab, ühel pool meri ja teisel pool mägi, vähimagi muutuseta. Teed ühe pildi ja kõik ongi selles olemas.

Kiirus tuli räigelt alla võtta, kurvides tasa-tasa, aga ainult kurvidest raip koosnebki ju. Üksi rooli keeramise mõte ajas seespidiselt keerama. Kannatas siiski lõpuni ära, ta muidu pole just väga hella südamega, elab merelgi pikema loksumise üle. Ühel hetkel saab seda kõike lihtsalt liiga palju, ju inimesele mingi taluvuse limiit antud.

Niisiis 5 tunnisest kulgemisest kiirteel sai 8 tunnine keerutamine "otseteed" pidi.

Ma ikka sügavalt mõtlen, kui ma järgmisel korral taolisele ahvatlevalt "libedale teele" peaksin astuma. Midagi samalaadset on juhtunud ka Poola ja Saksa külavaheteedel. Kenad külakesed, loodus ja kõik ilus, aga nautimise asemel piinled neil lõputu logistamisega. Olukorras kus lõppsiht 1000+km kaugusel, enne vikatimehe saabumist tahaks kohale jõuda, vanainimese probleem, aega pole enam raisata.

Baltikum on suurte riikide kõrval kökimöki, korra nuusata ja otsas ongi, ei jõua veel õigupoolest vaevlema hakatagi. Iga aastaga jääb seda haiget 70 higistamist ka vähemaks, peagi saab ka Tallinn-Pärnu viisakamaks, veel 100km võrra vähem piinu.

Muidugi on aegajalt tore ka kiirteelt maha põigata, kui kõrval mingi huvikoht hakkamas, aga läbivalt pikema distantsi kitseradu pidi sõitmiseks peab tõeline ahvikannatus olema. Mul seda vist piisavalt pole. Kohalikke pisikesi sutse külast külla vs kümneid riike läbivat trassi ei saa kindlasti sama mõõdupuu järgi eesmärgiks võtta.

Ma olen juba nii vana et panen alateadvuslikult tähele nn "peaaegu juhtus" olukordasid. Kui kolonn tuleb vastu siis vaatad ilma mõtlemata et kas teel jätkub laiust kolmele autole. Kui keegi hakkab seal mööda sõitma ja ei jõua lõpetada. Kui traktor sõidab ees ja vaja ise mööda minna siis kas kuskil vasakul on põllutee ots kuhu ta ilma suunda näitamata võib pöörata . Ja muud sellist.

See väsitab psüühiliselt niimoodi ära et Baltikumi asemel on igal juhul lihtsam sõita 3000 km kiirteel või lagedas kõrbes. Või osta see Tallinn-Stockholmi laevapilet.

Kuigi midagi on Tallinnast Pärnu poole mineval E67 maanteel nokitsetud ei vasta see transiittee nõuetele. Eestis vist polegi kiirteed. Neid tähistatakse rohelise liiklusmärgiga. Või on nüüd üks jupike Tallinn -Tartu maanteel Kose kandis.

On see euroliit mis on kuid nende transiitteede ehitamise nõuded pole mitte jalgratturite ja loodusmatkajate kiusamiseks vaid liiklusohutuse pärast. Eestis kuuluvad sellesse võrku E20 ja E67.

Kiirteede miinus on tavaliselt eraldi teemaksud.