Kui keegi väidab et "iga kell sõidan kiirteede asemel mööda väikesi teid" siis esimsesl korral jah. Võib-olla ka neljandal. Sealt edasi on läbi Baltikumi sõit juba tüütu kui eesmärk on kuskil 1000+ km kaugusel. Justnimelt eesmärk mitte sõitmine läbi teele jäävate looduskaunite kohtade.

Sõitke kasvõi prooviks Soomes E18-l ja sellega paralleelsel 110- ndal teel.

Teine aspekt on ohutus. Kiirteel ei tule keegi vastatassuunas, joodikud ja põdrad ei jookse teele sest aed on ees. Olenevalt riigist võib olla valgustus jms.

Tallinnast lõuna poole minev searada transiitteed ei meenuta.

Sõitsin kunagi Zadarist Veneetsiasse. Tekkis mõte "üldise ajupesu mõjul" sõita rannikuäärset rada pidi, kusjuures see oli kiirtee variandist pea 100km jagu lühem. Esimesed 50km kõik kena, vaated ja puha. 100km järel hakkas naine imelikke häälitsusi tegema, et serpentiinidel keerutamisest nagu okse ots kurgus. Aga muud varianti võetud rajalt taandumiseks pole, üle 100km sedasamust ees, pole veel poole pealgi. Ilusaid vaateid nii et tapab, ühel pool meri ja teisel pool mägi, vähimagi muutuseta. Teed ühe pildi ja kõik ongi selles olemas.

Kiirus tuli räigelt alla võtta, kurvides tasa-tasa, aga ainult kurvidest raip koosnebki ju. Üksi rooli keeramise mõte ajas seespidiselt keerama. Kannatas siiski lõpuni ära, ta muidu pole just väga hella südamega, elab merelgi pikema loksumise üle. Ühel hetkel saab seda kõike lihtsalt liiga palju, ju inimesele mingi taluvuse limiit antud.

Niisiis 5 tunnisest kulgemisest kiirteel sai 8 tunnine keerutamine "otseteed" pidi.

Ma ikka sügavalt mõtlen, kui ma järgmisel korral taolisele ahvatlevalt "libedale teele" peaksin astuma. Midagi samalaadset on juhtunud ka Poola ja Saksa külavaheteedel. Kenad külakesed, loodus ja kõik ilus, aga nautimise asemel piinled neil lõputu logistamisega. Olukorras kus lõppsiht 1000+km kaugusel, enne vikatimehe saabumist tahaks kohale jõuda, vanainimese probleem, aega pole enam raisata.

Baltikum on suurte riikide kõrval kökimöki, korra nuusata ja otsas ongi, ei jõua veel õigupoolest vaevlema hakatagi. Iga aastaga jääb seda haiget 70 higistamist ka vähemaks, peagi saab ka Tallinn-Pärnu viisakamaks, veel 100km võrra vähem piinu.

Muidugi on aegajalt tore ka kiirteelt maha põigata, kui kõrval mingi huvikoht hakkamas, aga läbivalt pikema distantsi kitseradu pidi sõitmiseks peab tõeline ahvikannatus olema. Mul seda vist piisavalt pole. Kohalikke pisikesi sutse külast külla vs kümneid riike läbivat trassi ei saa kindlasti sama mõõdupuu järgi eesmärgiks võtta.

Ma olen juba nii vana et panen alateadvuslikult tähele nn "peaaegu juhtus" olukordasid. Kui kolonn tuleb vastu siis vaatad ilma mõtlemata et kas teel jätkub laiust kolmele autole. Kui keegi hakkab seal mööda sõitma ja ei jõua lõpetada. Kui traktor sõidab ees ja vaja ise mööda minna siis kas kuskil vasakul on põllutee ots kuhu ta ilma suunda näitamata võib pöörata . Ja muud sellist.

See väsitab psüühiliselt niimoodi ära et Baltikumi asemel on igal juhul lihtsam sõita 3000 km kiirteel või lagedas kõrbes. Või osta see Tallinn-Stockholmi laevapilet.

Kuigi midagi on Tallinnast Pärnu poole mineval E67 maanteel nokitsetud ei vasta see transiittee nõuetele. Eestis vist polegi kiirteed. Neid tähistatakse rohelise liiklusmärgiga. Või on nüüd üks jupike Tallinn -Tartu maanteel Kose kandis.

On see euroliit mis on kuid nende transiitteede ehitamise nõuded pole mitte jalgratturite ja loodusmatkajate kiusamiseks vaid liiklusohutuse pärast. Eestis kuuluvad sellesse võrku E20 ja E67.

Kiirteede miinus on tavaliselt eraldi teemaksud.

Läbi Stockholmi mõtetult kallis. Kui arvestada, et laevapiletid autoga edasi-tagasi umbes 200 euri ja silla ületused Rootsist Taani ja teine Taani sild, mis kokku umbes 200euri edasi-tagasi pluss ajakadu laevaga sõitmisel, siis igstpidi kallis. Selle raha paneks paaki ja sõidaks rahulikult Veneetsiani ja osa teest tagasi. See minu arvamus. Olen käinud mõlemat pidi mitmeid kordi ja ei kasuta kiirteid, kui just kiire pole. Pmst Eesti, Läti, Leedu ja Poola kiiruga läbi ja siis naudin väiksemaid teid, et elu ka näeks.

Kui lähed üksinda, siis laev rahaliselt ok. Kui perega, siis kisub kalliks. Samas mõjutavad iga inimese eelistused. Kui ikka roolis olla ei meeldi, lähedki laevaga. Siis hind teisejärguline.

Algne jutt oli Veneetsiasse jõudmisest, teistesse sihtpunktidesse võib saada muid tulemusi. Stockholmist Veneetsiasse on lühim trass 2185km + laevasõit, Tallinnast 2215km, vahe 30km. Sõiduajad Stockholmist 22h28m + öö laevas, Tallinnast ja 23h4m. Kui aga hoopis Kappelskari laevatada, saab distants olema 2278km, sõiduajaks 23h21m + öö laevas.

Nagu siin ennem kirjutati, siis roolis oled ikka sama kaua enam vähem.

Ma olen samuti mõlemat pidi sõitnud.

Teema, mida siin liialt pole mainitud on piirikontrollid Leedu-Poola (ja Poola-Saksamaa, kuigi Veneetsia jaoks pole seda vaja) piiril.

Olen sügisel uuesti minemas (2in, matkabuss, 2 mootorratast) Portugali ja lähen Kappelskäri kaudu, sest ma ei taha piiridel aega veeta.

Olen korra sarnase setupiga Portugalis käinud ja mõlemal pool Poolat vaadati buss korralikult üle, kästi kõik dokud ette näidata etc. Lisaks veel tüütu sabatamine, et kontrollini jõuda.

Meil läks piirikontroll liigagi ladusalt. Vaadati dokumendid ja näod üle ja sooviti head teed. Kuigi meil oli kaasas lapselaps kellel oli meist erinev perekonnanimi. Oleks pidanud seda märkama ja küsima lisadokumenti kus lapsevanemad on notariaalselt lubanud vanavanematel lapsega üle piiride liikuda. Meil oli see olemas aga piirikontroll ei vaevunud süvenema.

sama siin, meil pole kunagi ei Poola ega Saksamaa piiridel mingeid olulisi takistusi olnud. Igal pool vaadati dokumente ja et ahhaa matkabuss ja lasti minna. Sõitnud oleme väga palju kordi nii et selles piirikontrollis ei tohiks nüüd küll asi olla.

Startisin esmaspäeval Zürichist läbi Praha Eesti poole (sõiduautoga).

CZ/PL piiriületust väikses Lubawkas ei pannud tähelegi, polnud seal kedagi ega toimunud seal midagi. Eks neid väikseid piiriületuskohti on ju veel. Sestap on arusaamatu, miks Poola just Saksa ja Leedu piiril kontrollib, kõrval "augud" olemas.

Varssavis sai tehtud üleöö-peatus, tavaliselt seal teeme ka osturetkesid erinevatesse keskustesse. Varssavi liiklus oli täiesti talutav ka päevasel ajal sõites ja samas ummikutesse võid sattuda kusiganes. Näiteks oli meil palju seismist hoopis Kaunasest läbi sõites, neljapäeval kl 15...16 vahel.

Piirist pealelõunal möödudes nägime LT/PL suunal päris pikka autoderivi ootamas, kaua seal kellel aega võis kuluda, pole aimu aga midagi toimus.

Samas aasta tagasi Suwalki-Berliin teed pidi mõlemal korral Poola sisenedes hoogu küll aeglustati aga peatumisi ei olnud, lasti läbi sõita.

Kuna üle ühe autoreisi aastas ei ole Euroopa poole teinud, siis ka baltikumi läbimine ei ole ületamatu takistus olnud. Pigem pärast statistikat vaadates on see kaasa toonud reisi ainsad meeldivad kütusekulu numbrid. Ja ka Pärnu-Tallinn tee sai teeremondi piirkonnas päris kiiresti läbitud, kuna enamus kiirusepiiranguid olid kellaajaliselt kehtetud ning sai sappa võetud mingile hullule LV rekkale, mis alla 90 kiirust ei lasknud kusagil. Kui siis ainult, kui mõni väiksem auto ette "jokutama" jäi ;)

To FD62.

Niimoodi ilma magamata alates kell 16 Tallinnast kuni järgmiseks õhtuks 16.00 paiku juba Lõuna-Saksamaal?

See ei ole reaalne, kui just auto pole juhtidest pungil, keegi ei söö ega pissi ning kõik armastavad magada kägaras autoistmel.

24h-ga sõita L-Saksamaalt Eestisse on täiesti reaalne. Mul sõber seal töötades harrastas seda. Seni, kuni ükskord roolis magama jäi ja teelt välja sõitis. Õnneks õnnelik õnnetus.

Ehk küsimus taandub "reaalne" vs "mõttekas" diskussioonile.

Piirikontroll Poolas on nende krdi Lukašenka hübriidrünnakute tagajärg, neil endal Valgevenega vist enamus osas ilus topeltaed ees, aga leedukas nii osav pole, seega mis sa hädaga teed, tuleb kontrollida.

Meil endil õnnestus piirile jõuda üsna hommikul vara ja kulus vaid paar minutit kiireks dokumendite kontrolliks, seega eks seda ajastust tuleb sättida, aga eks siin oli plussiks ka see, et kuna 1500km ei tahtnud jutti sõita, siis oli Marijampoles öine paus.

Karujomps - Täitsa reaalne on 24 tunniga Tallinnast Lõuna-Saksamaale sõita. Mingil perioodil sõitsime korduvalt Stuttgarti . Täpsemalt sinna kõrvale Metzingeni hilpusid tooma. Logistika oligi niimoodi et neljapäeva õhtul start Tallinnast , reede pärastlõunal Stuttgartis ja pühapäeva lõunaks Tallinnas tagasi.

Kontrollpunkte kus tuli mingil ajal olla et ummikusse ei satuks nimetasin juba varemalt.

Söömine - Tallinnast minnes oli esimene tankimine ja söögipaus Kaunase mäe peal. Siis tuli piiri pidada: kas supp või praad. Mitte mõlemad sest muidu poleks enne ummikuid Varssavist mööda jõudnud. Rohkem selle otsa peal ei söönudki või kui siis midagi tanklast kui paaki tuli täita.

Tagasi tulles mingeid eraldi söögipause polnudki.

Juhte oli kaks kusjuures kõvem sõidumees oli roolis 80-90 % ajast. Üks võiks olla nn "lõoke" ja teine "öökull" . Kõige raskem on hommikul päikesetõusu ajal ja siis tuleb kindlasti kas natuke magada või juhti vahetada. Meil oli nii jagatud et öökull sõitis kuskil kella neljani ja hakkas ära kustuma kuid lõoke just ärkas ja sõitis ca 2 tundi . Edasi polnud jälle vahet sest mõlermad olid kuigipalju maganud.

Üksinda saab ka aga siis läheb kogu sõiduaeg umbes tunni võrra pikemaks. Nooremana ma teadsin et jätan auto korraks seisma, magan rooli taga pool tundi, löön silmad lahti ja võin jälle 10 tundi jutti sõita. Nüüd ükspäev olin ööpäeva jalul. Lõpuks tuli koju sõita ja jälle just päikesetõusu aeg ning 50 km veel minna.

Tõmbasin parklasse ja poole tunni asemel magasin, pea roolil, 2,5 tundi. Autotootja embleem oli pärast otsa ette pressitud. See ei tähenda muud kui et vanaks olen jäänud.

Cannonball Run mehed on muidugi veel kordades kõvemad sõitjad.