Barbados - kes käinud. Mida näinud ning palju raha läinud?

Tere!
Oskab keegi lähemalt rääkida lähemalt kuidas on Barbados?
Palju on vaadata ja kus käia, kui ilusad on rannad jne.
Palju kulub raha edasi ja tagasi lennule (kuidas on kasulikum lennata), elamisele ja kohapeal olemisele?
Lisaks võib lisada veel kõik võimalikku huvitavat infot Barbadose kohta.

Tänan kõiki vastajaid :)

Kas keegi on minemas 03 veebruari lennuga Barbadosele.Andke märku.Tänud.

Tulime just Barbadoselt ja meist jäi sinna maha (vabaks) 2 toaga apartment: Allamanda Cottage, 90 USD päev,meie jäime rahule,luksust pole aga köögis on kõik masinad olemas. Kokku kulutasime kahele 31 tuh EEKi koos kõigi kuludega (ka väiksed ostud) nö uksest ukseni. Frankf on odav ööbimine kesklinna raudteejaama juures hotell APOLLO 45.EUR tuba kahele. Ühistransport maksab nüüd 2 kohalikku raha üks sõit, nii linnas sees kui ühest saare otsast teise. (Varasema infi kohaselt oli 1,5)

Tere, huvilised,
küsimus selline, et kas meri on rahulik(um) vaid läänerannikul?
Otsin majutust ja panen tähele, et lääneosas on paljud juba
broneeritud, aga lõunarannikul> Silver Sands ja Silver Rock
kandis megalt vabu elamisi. Kiidavad muidugi taevani, aga tekkis
kahtlus, et äkki on sama suurte lainete möll, nagu idarannikul?

Minu teada peaks lõunarannikul ka väga okeid ja rahulikud ujumisrannad olema. Idasse ei tasu ujuma ronida ja isegi surfata saavad seal ainult need, kes ikka väga hästi oskavad juba.

Me saabusime nädal aega tagasi.
Peatusime lõunarannikul Doveri rannas (guesthouse Desert Rose) ja olime oma valikuga väga rahul. Öö kahele maksis 40 USDi, kõik eluks vajalik oli olemas, rand kiviga visata.

Läänerannikul oli küll natuke rahulikum vesi, aga mitmes rannas oli (see võis muidugi olla ajutine) põhi ebamugavam.
Doveri rannas olid küll lained, aga mitte nii hullud, et lapsed ujuda ei saaks. Lisaks olid lääneranniku rannad kitsamad kui lõunas ja ranna servad palistatud aedadega, mille taga kohe kinnised hotelliterritooriumid. Lõunarannikul oli kõik küll pisut vaesem, ent loomulikum ja ilusam. Ujutav igal juhul :)

Mis lastesse puutub, siis käruga marsasse ei mahu. Küll aga käivad sama marsruuti suuremad bussid (lihtsalt harvemini), kuhu lahedasti peale saab. Piletihind on sõltumata bussitüübist ja teekonna pikkusest 2 kohalikku.

Üks soovitus omast kogemusest - autot ei tasu rentida kauemaks kui kaheks päevaks. Selle ajaga sõidab terve saare vabalt risti-põiki läbi. Meie võtsime kolmeks ja kulutasime viimase päeva Crane'i randa ja tagasi sõitmisele. Hiljem käisime seal lihtsalt bussiga.

Kui kellelgi mingeid küsimusi tekib, vastan hea meelega.

Vabandan ette küsimuse pärast, aga hinges hakkas kahtlus närima ja hetkel ei leidnud infot ka selle kohta: ega Barbadosele minekuks ei ole ju vaja seda uut biomeetrilist passi?

Ei olnud mingit probleemi, peaasi,et kehtib...

Ei ole vaja biomeetrilist passi...seda on minu meelest ainult USA jaoks vaja.

Lisan meie reisimuljed:
BARBADOS – kuidas nautida saart väikese eelarvega. Mina vahetasin u 6000 kr ja mu sõbranna 4000 kr, kohapeal olime ühe nädala ja hiljem veel 3 päeva lisaks. Mul oli lõpus probleeme kuidas rahast lahti saada:) Aga aitab kui osta riideid ja sõpradele kingitusi. Väike ülevaade meie reisist. Meeldivat lugemist ja loodetavast abiks kellelegi, kel on ka plaanis saart külastada.
06.01.11 (N)
18.00 Tln - 20.20 Frankfurt. Nojaa, tuli veeta lennujaamas öö. Leidsime terminal 1-e B sektoris parima magamiskoha üldse – lamamistoolidel. Seal lennujaama osas oli ka ainsana soe ja öö möödus valutult.
07.01.11 (R)
12.00 Frankfurt - 17.30 Bridgetown (10 h 30 min lendamist, ajavahe Eestiga pluss 6 h). Saabumisel küsitakse hotelli nimi ja aadress, kuhu lähed...me kirjutasime suvalise, sest meil polnud aimugi. Õnneks täpsemalt ei kontrollita. Mis on veel, mida peaks arvestama, et nad tahavad kindlasti näha tagasisõidu piletit, muidu lennukile ei lastagi. Lennujaamast võtsime kohe väikese marsabussi linna pealinna Bridgetowni poole. Kõik bussid maksavad 2BD, sh linnadevahelised! See võtab igasuguse vajaduse rentida autot, et selle eest palju maksata, harjuda vasakpoolse liiklusega, nautida kitsaid, käänulisi ja mitte väga heas seisukorras teid...kuigi jaa, ma oleks ka eelistanud autosõitu, et saada kohtadesse kuhu bussid ei vii, kuigi nad viivad pea kõikjale, sest saar on siiski väike ja sõidavad 11ni õhtul. Kella 6st läheb juba pimedaks ja siis ei näe enam palju, seega tavaliselt tuleb viia end päikesega ühte rütmi ja tõusta hommikul vara, magada rannas edasi, siis teha siesta ja õhtul minna välja. Poed pannakse ka 5st kinni, seega tuleb arvestada, et pärast seda suurt shopingut ei tule. 1USD on 2 BD. Kursiga on selles osas lihtne, et laialt võttes peaks kõik hinnad korrutama kuuega ja saad hinna kroonides. Jõudsime Bridgetowni, sai seigeldus ja kogemata bussijaama juurde jõutud. Bussijaama juures küsis kohalik meie käst kas vajame abi ning tõesti, otsisime ööbimishohta. Kohalik aitas meid hea meelega ning juhatas meid tänavale, kuhu me ei oleks ise osanud tulla, tegu oli ajaloolise Garrisoni rajooniga, appartmendi nimi oli Angel House ja aadress..... Double room on 50 BD ehk 300 kr ehk 150 kr per nägu. Tingimused ei ole üldsegi luksuslikud, aga suurpärane viis säästa raha kõigeks muuks. Olemas on fan (kusjuures ööseks lülitasime selle müra tõttu välja ja ei ole üldse väga palav), shared bathroom ja köök, kus ei ole küll palju istrumente, aga häda pärast leiab poti ja gaasipliidi peal saab süüa teha küll ja no, mõned prussakad võivad ka end aeg-ajalt ilmutada.
08.01.11 (L)
Hommikul äratus ja üle tee randa. Teepeal kohtasime Smaileyt (ahvi ja kolme koeraga tüüp), kes tõi meile kohe lahkelt snorgeldamismaski ja laua. Kui kellegi soovi, siis ta pakub ka ühte tuba rendiks, aga tahab liiga palju suhelda. Päevitasime natuke ja snorgeldades nägin merikilpkonna. Vesi tundus väga puhas ja on seda üldiselt pea igas rannas. Smaileylt saime ka laenuks adepteri (kakest osast koosnev...et kui poes osta, tasuke enne proovida). No, me võtsime kodust kaasa natuke nuudleid ja pakisuppe ja putrusid, mistõttu meil toidueelarve ei läinud väga suureks. Aga toiduhinnad on pigem kallid, seega tuleks sellega arvestada ja väljas süües võid küll mõelda, et no, meil on ka mõnes kohas väljas süüa kallis, siis tegelikult kaviteet on hoopis halvem. Üldiselt ma leian, et nad on oma suurepärase toidu natuke liialt üles haipinud. Kahjuks puuviljadega väga ei ole mõtet arvestada, sest üldiselt on need nagu ka muu toit imporditud ja seetõttu ka kallim ja tihtilugu mitte nii värske.
Õhtul jalutasime Bridgetowni keskusesse, u 15 min. Päris palju värvikaid riidepoode ja kui otsida, leiab ka midagi soodsalt. Üldiselt aga kallimad hinnad. Vaatasime üle kaks bussiterninali ja tegime esialgsed plaanid millal kuhu sõidame. Bussid käivad enamik pooletunniste vahedega ja makavad nagu ikka vaid 2 BD, pileti saab kassast. Seega ei ole autorendil suurt mõtet (mitte väga soodne, vasakpoolne liiklus, kitsad tänavad). Kuna sattusime sadamasse, siis bronnisime endale kolmapäevaks ka merekruiisi, et siis kurikuulsad merikilpkonnad üle vaadata. Sealne onu oli nii kena ja viis meid autoga tagasi hotelligi. Järgnesid veel mõned nuudlid ja pakisupid ninh paaritunnine magamine. Laupäev on aga ikkagi peoõhtu. Minek ST Lawrence tänavale (van nr 11 v ka mingid bussid). Saime osaks ka väga äkilisele sajuhoole, aga see ei heidutanud. Jäime kohe esimesse baari, sest seal oli salsapidu (sissepääs 15 BD). Olgem ausad, oli võrratu vaadata kuidas oskajatel jalad kepsutasid ja puusad vingerdasid. Paar tantsu sai isegi tehtud. Vaatasime ka reggae baari, kus oli juba ńoorte läbuks kätte läinud (sissepääsu eest ei pidand maksma, sest üks tüüp orgunnis tasuta). 7 BD eest haarasime ka kohaliku kalaburgeri, veel mõned diskolood esimeses baaris, kus üks agar tantsulõvi meid viisakalt koju sõidutas.
09.01.11 (P)
Eelmisel õhtul sai käidud peol ning saime hommikuse ajani magada, tõusime kell 7.30, käisime pesemas ja tegime kiirpudrud. Edasi maksime hostelitädile uue päeva eest raha ära ning läksime edasi Bussijaama, et sõita Crane Beachile bussiga nr 12a. Sõiduaega me ei mõõtnud aga sõit ei olnud ka pikk, nägime palju kohalikku elu ja olu. Jõudsimegi randa, panime tekid maha ja hakkasime päevitama. Rand oli väga tormiline ja lained olid üsna kõrged. Peagi astusime lainetesse ja nautisime lainete tugevust ja mõõtsime enda vastupidamust nendes püsti jääda. Lõuna ajal tuli sööma minna. Enne rannast lahkumist kohtusime ja tutvusime rannamehe Finnga. Ta soovitas meil kindlasti aaloega määrida, et me põletusi ei saaks. Läksime sööma Cutterseid pakkuvasse söögikohta, kus tellisime kohustusliku Flying fish võileiva ja Macaroni pie. Loomulikult sai võileib üle valatud vürtsika kastmega, mis lisas meie päikselisse päeva veel kuumi ja teravaid elamusi. Mmm kõht sai väga täis. Läksime tagasi randa, kus meid tervitas Finn aaloevartega ning pakkus end aaloet meie kehale määrima. Läksime päevitamiskohta, kus määrisime end Finni kaasabiga üle värske aaloemahlaga. Jõudsime natuke päevitada kui hakkas vihma sadama. Me ei osanud muud teha kui siis juba end ookeani lainete embusesse anda ja tagada endale topeltannust vett – nii taevast kui ka otse ookeanist. Mõne aja pärast jäi vihm järele ning asusuime taas päevitama, kuna ka päike tuli kenasti välja. Peale mõningast päevitamist tuli taaskord Finn oma üllatustega – ta tõi meile noore kookospähkli, mille lahti lõikas, et saaksime nautida kookosemahla ja hiljem ja seestpoolt kookosvilja ennast. Peale kookospähkli nautimist lahkusime rannast, kuna nahk oli juba liigagi palju tugevat päikeseannust saanud. Ootasime bussi, seda vist lausa 30 minutit. Tuli buss ja algas tore tagasisõit Bridgetowni bussis oleva kohaliku reggae muusika saatel. No ja õhtul oli meil plaan välja minna, aga neiud jäid kuidagi varakult magama...
10.01.11 (E)
Ärkasime kella 6st...no eks 10 h magamist võib nii mõjuda. Jalutasime bussiterminali, kuna esmaspäeva mõjutused olid toonud endaga kaasa ka hommikuse ummiku. No, ütleme, et see meeletu bussijärjekord, mis koosnes põhiliselt vaid koolilastest ei tõotanud head. Me siiski mahtusime bussi peale ja koos meiega rekordarv lapsi, kes läksid maha vahetult enne meie Batshebat, seega sai suures rahvamurrus seista ja kõik vallatud kurvud lõbusalt vastu võtta. Rand on seal tormiline ja mõeldud rohkem surfamiseks, samuti natuke kivise põhjaga. Vetelpäästajad korralasid meile ennetuspäästmise ja viisid meid rahulikku lahesoppi sulberdama. Käisime ka ühes hotelli restoranis, mis oli ülal kaljul. Ütleme, et nende arusaam Caesari salatist on mingi kapsas majoneesiga ja paar praetud saiakuubikut, aga cheescake päästis meid suuremast näljast. Kohtusime restoranis aga juba lennukis nähtud eestlaste paariga Kristiina ja Margusega. Nad olid ringi tiirutamas autoga ja tagasi läskime juba neljakesi. Kristiinal oli suur fotograafia kirg, mis aga Margusele väga huvi ei pakkunud. Selles osas naljakas paar, et Margusest nähtus igakülgselt tüüpilise põhjamamehe ükskõiksust ja apaatiat ja Kristiina oli nii armsalt vaimustuses ilusatest vaadetest ja rannas leiduvatest merekarpidest:) Jõudsime õhtuks Bridgetowni ja plaan oli minna õhtust sööma, mis on aga mission impossible, kui teha seda pärast kella 6. Pärast pikki otsinguid läksime siiski KFC-sse ja tuli valida parim rämps kiirtoidu. seast – mais, mis on seal tõesti hea - cup of corn. Siinkohal vahetasime meeldivalt kontakte ja jätsime kaasmaalastega hüvasti. Edasi siis läksime hotelli, millele järgnes 1,5 tunnine magamine ja äärmiselt piinarikas äratus, sest ei saanud ju seekordset õhtut taas maha magada. Läksime taas St Lawrence Streetile ja käisime nii Reggae housei ja muidu muud diskot mängivates baarides. Esmaspäev on päev, kus naistele on sissepääs tasuta ja jookidele happy hour all night long. Tagasi tõi meid kohalik kooliõpetaja Sam, kes lubas meile järgmiseks päevaks teha koopia ka parimast kohalikust reggae muusikast. Selline päev siis. 11.01.11 (T) Ärkasime taas varakult ja läksime teise bussiterminali, mis on esimesest u 10 min jalutustee kaugusel, et sõita Harrison Cavei. Kohapeal selgus, et sinna lähevad nii kollased kui ka sinised bussid. Turiste kohtab bussides harva ja meilt küsiti juba bussijaamas, kas läheme Harrison cavei...et eksimisvõimalust väga ei ole. Bussipeatusest on koopani käia veel u 10 min. Üleval tuleb lunastada tuuripilet 60 BD ja need on teatud ajavahemiku tagant ning viimane peaks olema kella 4 paiku. Siis peaks ülevalt poest ostma kindlasti meile ülimalt lemmikuks saanud mango ja passion fruiti jäätist ja sõitma liftiga alla. Seal siis vastavalt grupinumbrile tuleb istuda nn maa-alusele trammile. Üldiselt on tuur trammiga ja koos kahe vahepeatusega, kus saab pikemalt ringi jalutada ja pildistada. Barbadose jaoks on see koht kui saare süda, mis lihtsalt tuleb ära külastada. No, me eikurtnud tuuri üle ja stalagmiidi-stalagtiidi koopad olid tõesti ilusad. Pärast soovitame ka teha väike jalutuskäik seal samas kõrval oleval rajal ja lõpetada see minnes trepist üles küla teedele. Pärast seda läksime ainsasse silma hakanud söögikohta..väike lilla majake teel koopa poole ja menüü oli kuidas nüüd öelda, mitmekesine – ehk siis võtsime flying fishi. Saime seal tuttavaks ühe väga armsa Kanada vanapaariga no ja meie teekond jätkus koos, sest nemad olid rendiautoga. Läksime nende sõprade juurde saare kõige luksuslikumasse rajooni mis jääb Speightowni lähedale, et teha väike peatus ja teejoomine. Võrratu oleks seal ka maja omada, et siis igal hommikul valida kas minna välja oma ukse ees oleva auto, jahi või helikopteriga. Privaatrand on ka muidugi ukse ees. Igatahes tore oli vaadata kuidas elavad tõelised rikkurid. Edasi läksime saare vailedamatult KÕIGE ILUSAMASSE paika – North Pointi. Ausalt, see on lihtsalt võrratu, hingematvalt ilus vaade. Igasugune ajataju kaob ja sa lihtsalt joovastud. Leian, et see koht on saanud reisiportaalides häbiväärselt vähe äramärkimist kõige muu kõrval. Kui sa pole seal käinud, siis sa ei mõista Barbadose õiget ilu ja võlu. Õhtul saime kokku Samiga, kes oli meile arvatud ühest CD-st teinud terve hunniku erinevaid CD-plaate ja viis meid Oistinsisse sööma dolphin fishi. No, peab ütlema, et prae portsud ei jäta ka suureisulisi inimesi kurtma tühja kõhu üle. Peale maitsvat õhtusööki laulis Sam ühe karaookelaulu ning peale seda viis meid meie hostelisse. Seadsime end hostelis korda ning läksime muidugi peole - St Lawrence Streedile. St Lawrence Streedil läksime kõigepealt kohalikku pidupaika, mis pakkus meile värvikaid elamusi. Peaaegu, et igal kohalikul naispidulisel olid all 10-12 cm kontsad ja elevust tekitava pikkusega kleit või seelik. Ütleme, et riietus oli ülinapp ning suhteliselt ühemõtteline. Samas vast on see neile tavapärane ning mitte midagi ühemõttelist, meile aga pigem võõras. Kohtasime klubis teisest pidukohast tuttavaks saadud turvamehega ning tema lubas meid soovi korral peale pidu kenasti koju viia. Tantsisime mõne tunni ning otsustasime klubist lahkuda ja läksime edasi Regge Loungei poole, kuid ei läinud klubisse sisse. Teepeal kohtasime kohalikku noormeest, kes alustas meiega vestlust. Meie mõte oli koju saada ning vestluse käigus selgus, et noormehel on auto ning ta võib meid ära viia. Ära viimiseks küsis ta meilt bensiini jaoks raha, kuid meie keeldusime sõidu eest maksmast – parem kõnnime kui maksame. Noormees otsustas siiski meid ära viia. Istudes autosse hakkas aga päris huvitav. Selgus, et tegu on tõeliselt depressiivse ja õnnetu poisiga, kuna inglannast neiu oli ta maha jätnud. Samas pidas ta igati normaalseks mõtet, et me oleksime pidanud tal paljalt autos istuma, kuna siiani olevat neiud tal autos riided seljast võtnud....hm eks ta mõtles vaid ühele....millele mehed ikka ja ütles seda ka korduvalt välja, millised on tema soovid. Jõudsime hosteli juures olevasse tanklasse, tänasime teda kenasti sõidu eest ning läksime nägu naerul hostelisse, kuna noormees oli otsekohene, kohmetu, stressis, eks üritas kasutada neid relvi, et meid mõjutada oma eesmärkide saavutamiseks.
12.01.11 (K)
9.30 tuli meie hotelli ette buss, et meid sadamasse viia. Algas kauaoodatud katamaraanireis ning koos merikilpkonnadega ujumine. Jõudsime sadamasse, kus lunastasime pileti (150 BD) ja astusime ujuvale alusele. Katamaraanimeeskond oli kohe alguses humoorikas ja sõbralik. Pidime panema oma jalanõud tünni, mille juurde siis mainiti, et need müüakse maha ja teenitakse pisuke lisaraha. Astusime katamaraanile, kus koheselt avati ka pardabaar ning saime valida endale üsnagi laiast valikus sobiva joogi. Kogu järgneva sõidu vältel pakkusid pardamehed lõbusas tujus jooke, mis seiklejatele meelepärased. Laotasime oma päevitusteki katamaraanile ning asusime ootama teisi tulijaid ja lasime langeda endale hommikustel päikesekiirtel. Puhkajate seltskond kogunes pardale ning veesõiduk sai kaldast ookeanilainete rüppe. Esmalt sõitsime 15 minutit katamaraanil esimesse snorgendamise kohta, kus nägime merikilpkonnasid. Snorgeldamise koht asus päris lähedal rannale, kus olime varem ujunud ning snorgeldanud. Pardameeskond söötis kilpkonnasid, et need tuleksid hulgale uudistajatele lähemale, et nood saaksid kilpkonni suisa vägagi lähedalt vaadata ja mõni õnnelik ka oma ihukäega katsuda. Sõitsime pardamuusika saatel edasi ja järgmisena tutvusime snorgeldamise käigus ranna lähedal ookeani sügavusse kistud laevavrakkidega, mis pakkusid kindlasti pelgupaika nii mõnelegi mereelukale. Peale sportliku tegevust vees oli aeg keha kinnitamiseks ja jõuvarude taastamiseks. Seni kuni laevameeskond lõunat serveeris võisid lustlikud seiklejad katamaraanilt vette sulpsata ning ujuda. Toiduna oli esindatud ikka kohalik populaarne macaronie pie ja flying fish. Kõhud mõnusasti täis söödud, algas tagasisõit. Lained, millel katamaraan kiiruga edasi liikus olid lustlikult kõrged ning pakkusid reisijatele märgasid elamusi ja ei piisanud vaid ookeani soolaveest. Ka taevas soovis anda oma – vihmasabin mõjus igati virgutavalt. Vihma ja muusika saatel liiguti aga sihtkohale lähemale. Vihm aga ei võtnud Eesti tüdrukute rõõmsameelsust, vaid pani nad hoopis tantsima, mis nakatas ka teisi ookeanisõidukil seiklejaid. Üsna pea pistis aga päike oma kuumad kirkad silmad taas pilve tagant välja ning kuivatas nii sõiduki pinna kui ka sellel lesijad. Peagi saabusime sadamasse, saime tünnist oma jalanõud ning astusime bussile, mis meid mugavalt tagasi hotelli sõidutas.
Saabudes hostelisse nautisime dušši magevee puhastavat jõudu ning kehad otsustasid võtta oma ning oli vaja teha väike uinak. See kujunes aga oodatust pikemaks ja neiud ärkasid alles öösel. Leitud energia vajas kulutamist ja tegime mitmetunnise jalutuskäigu öisel paradiisisaarel.
13.01.11 (N)
Tõusime võrdlemisi vara ja sõitsime bussiga Speightstowni. Buss läheb teises bussiterminalist, aga üldiselt me ei jõudnudki termialini, kuna meid korjati juba teepealt peale.
Ahjaa, kui kellelgi tekib soov saarele jääda, siis tuleks kohalikuga abiellud ja pärast 5 aastat kooselu saab passi ja elamis-ning töötamisloa. Üldiselt on aga veel mingi selline kummaline reegel, et abielus olles töötab vaid üks ehk naised on tavaliselt kodused. Mõningased tähelepanekud minu veel: klubides kohalikud pigem käivad lantimas, kui tantsimas; naised on end ülimalt üles löönud ja liigagi lühikeste seelikutega, sest õu mai gaad, mis äässid neil neiudel on...aga see kehakuju on enamasti geenidest. Kohalikud on äärmiselt sõbralikud ja tervitavad koguaeg. Üksikutel neiudel on raskusi nendest lahtisaamisel. Meie kasutasime mudelit, et oleme koos kuttidega või suurema seltskonnaga, aga praegu jalutame üksi; reisiks võtsime varjunimed, ütlesime, et meie telefonid riigis ei tööta ja kutid andsid ainult enda numbreid; või et oleme abielus, mis aga ka alati ei aita...ühesõnaga lihtsam on mitte lasta suuremal vestlusel tekkida ja vastu tervitada, kuid edasi kõndida. Väga ei tohi igakord erinevat juttu rääkida, sest saar on väike ja tõenäosus kellegagi uuesti kohtuda suur! Päike on üllatavalt tugev. Mina oma juba päevitunud ja üsna päikesekindla nahaga sain näolt naha maha ja selline laiguline ei ole sugugi mitte kaunis, seega tasub kasutada suure faktoriga kreeme. Samuti võib pärast määrida peale aaloet, mida saarel kasvamas leiab küll, kui hästi otsida. Mingid moskiitod hammustasid mind ka, aga need ei ole hullemad kui tavapärased Eesti sääsed. Millegipärast tuleb alati jube hea uni ja on oht magada hommikul kaua või kui minna pärastlõunal magama, oht magada maha peoõhtu. Kraanikausi auk on nii suur, et sinna kukkus mu väike hambapasta tuub, mis tekitas minus vägagi suuri negatiivseid tundeid:)
Igatahes meeldivaid reisielamusi ja Barbados on tõesti kena sihtkoha valik;)
14.01 (R)
Pidime ära sõitma sellel päeval...

"9.30 tuli meie hotelli ette buss, et meid sadamasse viia. Algas kauaoodatud katamaraanireis ning koos merikilpkonnadega ujumine. Jõudsime sadamasse, kus lunastasime pileti (150 BD) ja astusime ujuvale alusele"

Mis firma see nii odavat katamaraanireisi pakkus?

http://www.funbarbados.com/tours/stiletto.cfm
Meie käisime selle firmaga, maksime 65 USD (hinda saab väga lihtsalt kaubelda), tore humoorikas meeskond, söögid-joogid ja kõik muu nagu eespool kirjeldatud. Parim väljasõit reisi jooksul!

To Indigo:
Kas broneerisite internetis või juba kohal olles telefoni teel?

Kohapeal saatsime meili, suhtlesime meili teel, ettemaksu ei tahetud, maksime siis kui laeva läksime.

To Uni:
Käisime katamaraani tuuril (cool Runnings) 3 lapsega (2a ja 5a ning 10 kuune beebi). Hommikul kell 9 võeti hotellist peale, katamaraan väljus ca 10, sõitsime ja tegime 3 peatust, tagasi ca 15.00. Kui katamaraanile läksime jäi meil beebi magama (oli käru kaasas ja panin sinna magama), esimeses peatuses saime rahulikult snorgeldada, beebi magas ja teised lapsed olid päästevestidega vees kaasas kilpkonni vaatamas, teises peatuses saime ka snorgeldada ja laeva vrakki ning riffe vaadata ning selle peatuse ajal ärkas meil laps üles, nii et kui laevale läksime oli üks meeskonna liige ta sülle võtnud. Kolmas peatus oli söögi ja ujumispeatus. Ülevaloleku ajal käperadas ja kõndis meil beebi mööda katamaraani ringi ning mina tal sabas. Mingi osa ajast istusime temaga väljas katamaraani nina peal ja võtsime päikest. Katamaraan ei raputanud. Suuremad lapsed ka täiega kaifisid seda katamaraani tuuri. Mina ütleks, et sellises vanuses lapsega pole mingit probleemi seda tuuri läbi teha, aga eks see oleneb lapsest ja iseenda viitsimisest last valvata. :)

Kui palju peaks enne lennu väljumist Barbadose lennujaamas olema? Kohalikud ütlesid, et 2,5-3 h enne, aga tundub kuidagi palju. Kas keegi teb täpsemalt?

Mul tekkis selline küsimus: siin on rannas liiva peal palju ilusaid väikeseid korallitükke (vähemalt arvan, et need on korallitükid, ilusad augulised kivikesed) ja teokarpe. Ilusad on ja hirmsasti tahaks kaasa võtta. Kas neid võib maalt välja viia? Internetist ei leidnud infot selle kohta...

Minul oli kohvris igasugu leide mererannast, keegi ei küsinud nende kohta midagi kuigi Frankfurdis tehti pagasile täiendav kontroll. Kagurannikul Surfer`s Pointis oli päris ilusaid korallitükke randa uhutud.

Mina tõin 3 päris suurt koralli, ikka läbimõõduga ca 20 cm. Frankfurdis võtsin pagasi välja ja andsin uuesti sisse - kuskil, ei Barbadosel, Frankfurdis ega Kopenhagenis polnud probleeme. Korallid pakkisin koos lapsevankriga kokku.

Välismaal reisides tekib tihti kiusatus osta suveniire. Siiski tasub seda hoolikalt kaaluda, eriti kui tegemist on loodusliku meenega. Paljud neist – elevandiluust nikerdused ja ehted, merikilpkonna kilbid ja topised, mao- ja krokodillinahast kotid ja rihmad, korallid ja kaktused – on rahvusvahelise looma- ja taimeliikidega kauplemise konventsiooni kaitse all. Kui tood reisilt ilma eriloata kaasa kaitsealuseid loomi, taimi või nendest valmistatud tooteid, võib see sulle maksma minna rohkem kui su puhkus.

See oli tolliameti kodulehel.

Kas oskab keegi öelda, kas kohalikud valuutavahetuspunktid ka eurosid aksepteerivad? St et ma ostaksin eurode eest nende dollareid....

Täna pangas oli euro kurss täiesti normaalne, seega oleks võinud dollarite ostmise Eestis minimaalseks jätta.