Erilised ja hullud reisijuhtumid

Kindlasti paljudel on huvitavaid ja parajalt hulle ning erililisi reisiseiklusi, siis mõned aastad hiljem tunduvad hea kogemus, mida meenutada. Teen siis väikese osta lahti:  Tegime paar aastat tagasi väikest ringreisi Nepaalis ja olime tagasiteel bussiga Kathmandusse, kuid kuna teeolud olid nii nagu olid, rohkem auke, kui teed, siis bussis hüppamine kestis kokku peaaegu üheksa tundi, millest mõnel korral õnnestus pea vastu bussilage ära lüüa ehk tavaline bussireis Nepaalis. Keset teekonda tegime peatuse, kus sai jalgu sirutada ja süüa osta ning vaatasin, et bussi taga õli tilgub, bussijuht läks vaatama ning tegi luugi lahti, kuid tuli välja, et see oli kellegi suur metallist kanister koos küpsetusõliga, millest veidi tilkus, see vaatas seda ja pani tagasi. Nägin, et minu kott oli väikese mattide valli kõrval  eraldatud ja nagu muret väga ei tundnud. Saabudes Kathmandusse olime suhteliselt viimased, kes seljakotid kätte said, kuid kahjuks minu kott lausa tilkus küpsetusõlist, tunne oli nagu keegi oleks pakorasid sellega küpsetanud. Bussifirma keeldus midagi tegemast ega hüvitamast, sest see inimene läks ammu bussilt maha, kelle õli see oli ja nemad ei vastuta. Pärast kahte tundi jauramist, olid nad nõus laskma mu asjad puhtaks pesta kohalikus "pesumajas". Hotellitoas kotti lahti tehes olid säilinud mõned meened ja raamatud, mida olin korralikult  kilekottidesse pakkinud, kuid ülejäänud asjad tilkusid õlist. Bussifirma abiline tuligi ja viis asjad pessu, mis järgmine päev tagasi sain, kuid võib öelda, et rasva % riietel oli ehk veidi väiksem kui enne, samas suurt vahet polnud. Sai veel vaieldud bussifirmaga, soovisin talt kirja kindlustuse jaoks, kuid tema ei osanud kirjutada ning kokkuvõttes kirjutasin selle ise ja saatsin neile mailiga teksti, mille bussifirma kuller tõi tagasi firma blanketil ja suhteliselt viimasel hetkel enne lennujaama minekut. Õnneks kindlustus kattis kõik kahjud, kuid riided ja seljakoti pidin ära viskama, kuna seda head küpsetusõli ei olnudki võimalik materjalidest eemaldada.  Arvad reisides teadvat, et seljakott võib sattuda vee, muda, tolmu ja muu sodiga kokku, kuid see pakoraõli oli minul tõesti esimene kogemus. :)

1
2

Võtsime Vietnamis Phong Nha-Ke Bang rahvuspargis tuuri ziplinega Dark Cave (Hang Toi). Olgu ette öeldud, et koopad tekitavad mus kerget klaustrofoobiat. Otseselt paanikasse ei satu, aga väga ebamugav tunne on alati koobastes viibida. Teekonna algas ziplinega üle jõe, mis oli väga lahe ning pakkus vapustavalt ilusat vaadet. Zipline lõppes otse koopasuus. Nagu nimigi viitab, on tegu pimeda koopaga. 

Koopasse minekuks tuli selga jätta vaid ujumisriided, sest koobas oli mudane ja teekond kulges läbi vee mis ulatus pahkluust nabani. Kõikidele anti ka kiiver, mille külge oli kinnitatud taskulamp, sest ilma selleta ei näeks midagi. Teekond koopa rägastikus sees oli suhteliselt pikk ja mõned alad mida läbisime olid päris kitsad. Teekond lõppes sügaval koopas, kus sai mudases basseinis "mõnuleda". See bassein oli sisuliselt tupik kust edasi minna enam ei saanud, võimalik oli ainult sama teed pidi tagasi pöörduda. Vahetult enne seda basseini oli hästi kitsas avaus millest tuli läbi minna, et basseinini pääseda.

Olime parasjagu selles mudases basseinis ja peale meie oli seal veel umbes 10-15 inimest kui järsku üks naisterahvas täiesti kõrist karjuma hakkas. Ta oli parasjagu just tulnud läbi selle kitsa avause kui mudased seinad tema peale kokku varisesid. Õnneks jäi ainult ta alakeha selle muda alla ja tal oli siiski võimalik hingata. Inimesed, sh tuurijuhid, kes olid kõige lähemal, tormasid küll kohe naisterahvale appi ja alustasid tema väljakaevamist, aga kuna tegu oli kitsa alaga, siis palju inimesi seal korraga toimetama ei mahtunud. 

Võttis paar tundi, enne kui ta sealt kätte saadi. Terve see aeg naisterahvas karjus valust, sest jalg oli kas ära murtud või välja väänatud. Kõik teised, kes seal basseinis olid, vaatasid lihtsalt abitult pealt, sest nad ei saanud midagi teha. See oli ühtlasi ka ainuke sisse- ja väljapääs sellesse basseini alasse ning enne kui varisenud sein polnud lahti kaevatud, ei saanud keegi sealt ka lahkuda. 

Õnneks lõppes kõik ikka hästi. Naisterahvas suudeti vabastada ja ta kanti koopast välja. Seejärel said ka kõik teised lõksus olnud sealt lahkuda. Samas oli see ikka suhteliselt õõvastav kogemus olla kusagil sügavam maa all koopas lõksus, teadmata ega midagi muud kusagil kokku ei varise.

14
0

Manila Busuanga lennukil wc uputas üle,Hawai lennul lakkas üks kahest lennuki mootorist töötamast,peale remonti Seattles pakkusid stjuardessid vihma(lange)varjuga kokteile, millele järgnes 6h vaikse ookeani kohal lendu, Pagas jõuab ka vahest paar h varem (mitte ei hiline) kohale ja ootab lennujaama ees platsil, Birmast Taisse lennates olin juba nii väsinud ,et pakkusin lennujaamas võõrale oma pagasit ( viimane vahtis lolli näoga ja ei tahtnud võtta) kuni naine sekkus ,et mis teed see ju su enda kott,Tallinna lennukas võttis keegi reisija minu kohvri(sarnased kohvrid) ja suundus sellega punasesse tsooni deklareerima loomulikult ei avanud tema võti minu lukus kohvrit ja kui lõpuks oma varale jälile jõudsin nõuti minult ,et avaksin kohvri aga lukk mis vale võtmega lammutatud ei allunud enam,tagajärjeks oli kohvri lahti murdmine ja nii asi jäigi.

 Aasia ühistranspordis võiks raamatu kirjutada aga tore juhus oli Puerto Princessa El Nido bussis.nagu ikka üks buss võtab hotellis peale viib 1 km edasi ja siis teine buss toob koti ja siis bussi vahetus jne. üldiselt siis peale münda tundi sõitu tegi buss peatuse ja leidsin istmelt mobiili mida keegi omaks ei tunnistanud,Peatuse ajal saabus sinna ka teine buss kus oli 2 eestlast ja tütarlaps kirus ,et keegi on ta telefoni pihta pannud ja üllatus telefon minu käes,.ja tuli välja ,et  buss mis neid hotellist üles korjas tõi neid bussijaama ja seal vahetati transporti nemad tõsteti selle bussi peale mis meid hotellist üles korjas ja meid nende bussi peale(milleks kui lõppjaam sama),aga no nagu ikka kui juhtub siis juhtub ,sest seal läksime lahku neil oli oma ööbimiskoht ja meil oma ,mis ei osutunud eriti headeks ja juhtumisi kolmandal päeval kui olime majutust vahetanud(ja ka nemad) kostis terrassilt meeldiv Eesti keel

2
0

90-ndate alguses oli mul väikebusside firma tellimusvedudeks. 94. aasta jaanuaris sain tellimuse suusaseltskonnalt, kellede reisisihtkohaks oli Trysil Norras. Kuna reisiseltskond oli mingi 15 inimest ja minul enam vaba bussi pakkuda ei olnud, telliti teine väikebuss teisest firmast. Suusatama sõitjad olid noored ärimehed; kaasa, armuke või muidu sõbranna ühes võetud. Lisaks nende kaks äripartnerit Venemaalt, ühel oli naine kaasas, teisel sekretär. Laevaga Stokholmi. Reisitrupil   läks laeval kohe peoks, kotist tõsteti lauale Hennessy pudelid. Mingi laevatöötaja tuli noomima ja rääkis midagi kaasatoodud jookide tarvitamise keelust, aga töötajale loeti pihku mõned kupüürid ja noomitus võeti tagasi. Siis ilmus lauda külaline, tundus, et enamus neist olid omavahel tuttavad. Kummutati hoogsalt Hennessy`d. Õhtu jätkudes mindi külalisega tülli, miks kakelust ei järgnenud, minul andmed puuduvad, ei istunud seal lauas. Repliigi korras: tol ööl oli tugev torm, palju, palju inimesi istus koridoris, ei julgenud kajutisse minna. Estonia õnnetusest oli möödas ainult 3 kuud. Stokholmis tõmbas toll meid kõrvale, tolli angaari. Bussid tuli kogu kaasasolevast tränist tühjaks laadida. Narkokoer patseeris ringi. Samal ajal pani mind imestama, et kuigi neil oli alkoholi kaasas sellises koguses, et tolleaegsele Liviko poele oleks silmad ette tehtud, ei pööranud tollimehed sellele mingit tähelepanu. Midagi keelatut ei leitud ja öösel olime Trysilis. Elamiseks oli suur, 3-kordne mägimajake. Hommikul, kui mina allkorrusel endale tassi kohvi valasin, olid teised juba riides, valmis mäele minema. Ootasid grupijuhti, kes oli mäepiletite järgi läinud. Aga äkki tormasid uksest sisse 4-5 sportlikus rõivastuses nooremapoolset meest ja panid kõigil käed raudu. Meestel käed seljataha, naistele halastati, käed olid eespool raudus. Ei mingeid kommentaare. Seltskond ainult mõmises, et kas kohalik maffia, aga neil kästi vait olla. Küsiti, kes autojuht? Teine vend hüppas püsti - mina. Autovõtmed siia. Ja see andis ka kohe. Siis vist taipasid, et sõiduvahendeid rohkem, kes teine juht on. Ütlesin, et mina, aga kes nemad on? Alles siis viskasid oma võmmitunnistused välja. Andsin teada, et minule see auto võtmete loovutamine ei sobi. Päris nii ju ka asjad ei käi, et mingi suva võmm leiab, et sul on päris kena Chevy Van, anna ma ka sutsu sõidan. Tekkis päris korralik vaidlus, aga siis hakkas reisiseltskond mind veenma - no anna need võtmed, anna. Ei tea, miks alla andsin, aga nii ma tegin. Läksime ühe politseinikuga mu teise korruse tuppa, kus jope taskus olid auto võtmed.  Kuna käed olid raudus, pidin ninaga juhendama ja suuna kätte näitama. Vähemalt sain samal ajal eesti keeles kõik välja öelda, mida ma temast, tema sõpradest ja kogu Norra riigist antud hetkel arvasin. Vahepeal oli grupijuht mäepiletitega tagasi jõudnud. Märkuseks, grupijuht rääkis kohalikku keelt. Meid viidi alla külasse jaoskonda, pandi mingisse suva ruumi luku taha istuma. Paar tundi hiljem hakkas üks noormees vesistama, tal hirmus valus. Küllap oli liigselt rabelenud, käerauad kokku tõmbunud, soonisid. Kukkusime uksele kloppima, lõpuks ilmus mingi mundris memm. Grupijuht pidas pikki ja vaevaliselt edenevaid läbirääkimisi, aga kasu oli. Kõigil võeti rauad maha. Hiljem tuli läbiotsimine. Ühekaupa, täiesti porgandiks. Õhtul kella 6 ajal lasti meid vabaks, keegi ei vabandanud, niipalju öeldi, et kahtlustati narkootikume. Majutuses läks ohjeldamatuks peoks. Kõik elus, polnudki maffia, keegi kuuli ei saanud, vangi ka ei pandud. Õhtu edenedes hakkas seltskond rääkima, et nad kahtlustasid narkootikumide veos mind, mina hakkasin ju võmmidele vastu. Tundus, et jäidki kahtlustama. Mul oli tol ajal juba mobiil, pakkusin, et helistame saatkonda, teil on ju mäepiletite raha hävinud, kes selle korvab. Oi, me peame siin veel 10 päeva elama, ei tohi pahandustega riskida jne. Mina siiski helistasin Oslosse konsulile. Tema soovitas kohe teha avaldus saatkonda, siis on võimalik menetlust alustada. Üks konsuli lause oli: kui sama oleks juhtunud näiteks rootslastega, ei mingeid selgitusi, vabandusi - Norra välisministeerium oleks veel kuu aega takkajärgi seda suppi helpinud. Aga kuna seltskond ütles ei, siis mis mure oli minul asja ajada. Järgmisel hommikul tulen toast välja, vaatan, järjekordne politseinik kohale saabunud, vestleb grupijuhiga. Küsisin, mida võmm tahab. Tuli uurima, miks venelastel 12 000 dollarit sula kaasas on. Tõe huvides - venelastel oli raha deklareeritud, midagi seadusevastast ei olnud. Olin parasjagu sõjakalt meelestatud, helistasin konsulile, selgitasin, et jälle mingi võmm majas. Käskis telefoni politseinikule anda. Koputasin poisile õlale ja andsin telefoni. Kuulas pikalt, paar korda häälitses joo-jaa, andis telefoni tagasi, korjas oma paberid kokku ja kadus. Rohkem kohalikke külavõmme ega ka muid võimuesindajaid meid häirimas ei käinud. Kunagi hiljem, peale reisi, sain teada tegelikud tagamaad. Laeval olnud külaline/sõber, kellega tülitseti, oli suures vihas helistanud, kuhu vaja ja andnud teada, et antud seltskonnal on kaasas narkootikumid. Müügiks.

Sorri, läks vähe pikaks.

20
0

See esimene lugu tõi mulle meelde ka Nepaali bussisõidu - minu meelest seal väga kuhugi alla kaheksa tunni ei saagi. Mu eradamaid kogemusi oli ilmselt Langtangi sõit ja tagasi.  Ma juhtusin sinna minema augusti teises pooles, kui veel vihmahooaeg pole läbi. Sinna läkski vaid üks buss - mina jõudsin muidugi kohale see hetk, kui istekohad olid välja müüdud - õnneks katusel kohti jagus. Üldiselt ma tavaliselt sõitsingi katusel, sest olegem ausad, vaade on parem ja pole üldse umbne. Kott oli mul tavaline pisike seljakott - mida sinna nädalasele trekile ikka rohkem vaja (st eelis on, et ei pea kuskile ära andma ja alati käepärast). Katusel istudes muidugi pidi ettevaatlik olema elektrijuhtmetega ning õigel hetkel viskama pikali. Päris sürrealistlik oli seal katusel istuda, ühel pool 2 km kuristikku ja teisel pool vähemalt sama palju mäge. Kuna oli vihmahooaeg, siis õige pea (mingi 5 tunni pärast?) jõudsime kohta, kus tulid tõsised maalihked ja mudavood. See tähendab, et üks hetk oli tee kividega kinni (juba pikalt) ja kõigil tuli jala sealt üle ronida, siis kilomeeter matkata, sõita edasi autokastis, ületada üks maalihke koht ja siis sõita teise bussiga edasi. Tüütuks läks katusel kui hakkas sadama - aga õnneks sees vabanes kohti (inimesed läksid maha) ja viimase tunni sai sees istuda. 
Tagasi tulles oli see probleem, et bussi ei tulnud. Korraga võtsid inimesed oma asjad kaasa ja asusid matkama - järgisin eeskuju. Peale 2 tunnist matka jõudsime uue maalihkeni, millest teisel pool oli buss. Tee oli täiesti läinud, seega buss tuli nii kaugele kui sai. Kõik oodati ära ja sõit läks lahti. Korraga jõudsime kohta, kus oli pikk autode ja busside rivi - tuli välja, et värske mudavoog oli tulnud mäest alla eelmisel õhtul ja sellest ajast saadik ei olnud ükski sõiduk sealt läbi sõitnud. Selle kohapeal oli selline paras jõgi. Meie bussijuhid hüppasid kohe jõkke kontrollima, et kus on puusani, kus põlveni ja kus põhi alles, kus läinud.  Bussijuht lõi käega - pole midagi - ja meie buss pani esimesena jõkke (NB! teisel pool kilomeeter kuristikku) ning asus läbi sõitma. Korra tahtis vesi ära viia, aga bussijuht pani gaasi ja saime läbi.  Teised hakkasid ka seejärel proovima (ma ei tea, kas said, meiel oli vaja õhtuks Katmandusse jõuda). Seega jah, vihmahooajal on see ühistransport nagu ta on :) Veidi ohtlik :)

Aga mul tuli üks teine tore lugu ka meelde. Nimelt olime teel Mali pealinnast Bamokost Nouakchotti Mauritaanias. Kui esimene päev buss ei läinudki, siis teine päev sõitis ta juba keskpäeval välja (pidi väljuma kell 7.00). Teekond oli pikk (tegelikult ei olnud, aga Aafrikas võtab iga tee aega) ning enne südaööd jõudsime piiri lähedale, kus pidime edasi minema taksoga. Taksosse mahtus 10 reisijat: juht, juhi süles üks mees, üks meie seltskonnast käigukangi otsas, kaks kõrvalistmel, ning taga veel 5 inimest. Mahub! Kuna Mali ja Mauritaania ei saa läbi, siis neil on kahe piiripunkti vahel mingi päris korralik mitte-kellegimaa/tsoon. Mali piirivalve hakkas nõudma, et peame miskit "maksu" maksma. Me ei tahtnud maksta, aga siis panid automaatidega mehed meie passid ära ning lõpuks pidime ikka maksma. Saime Malist välja. Aga siis ei saanud Mauritaaniasse sisse - kui Maroko poolt tulles sai vabalt 3 päevase transiitviisa siis tuli välja, et Mali poolt sisenedes seda ei anta (isegi mitte lisaraha eest) ning meil soovitati minna tagasi Bamokosse Mauritaania saatkonda (ainult 12h sõitu eksole). Ei lastudki meid läbi - taksojuht oli nõus meid tagasi viima - muidugi raha eest. Järgmine probleem tekkis Mauritaania poolel, sest me olime juba n-ö riigist lahkunud ja Mali viisat oli "ära kasutatud". Automaatidega vennad (nägid rohkem välja nagu need tüüpid Vereteemanti filmis, mitte nagu piirivalvurid) olid hakanud mingit asja tarbima lõkke ääres, kõigil olid silmad pahupidi. Tšillisime nendega ka kaks tundi lõkke juures, siis arvasid, et ahh minge pealegi. Peale tohutuid vaidlusi taksojuhiga suutsime leppida kokku hinna, mille eest ta viib meid tagasi Bamokosse. Keskpäevaks olime kohal, ehk 24 h tunniga polnud me Eestile lähemale jõudnud. Ta viis meid saatkonda, kus tahtsime talle maksta kokkulepitud summa. Selgus, et me olime üksteisest valesti aru saanud, ning tegelik summa oli +1 null juures. See tekitas vaidlusi (olgem ausad juba kokku lepitud summa oli päris hea diil tema jaoks) ning taksojuht keeldus andmast meie pagasnikus olevaid kotte. Siis saabus suure matšeetega saatkonna turva, kes lubas rehvid katki teha juhul kui auto kohe mujale ei pargita. Me istusime kapotile ja otsustasin raha pakkuda hoopis matšeetega mehele. Selle peale saime kiirelt kotid, juht haaras pakutud raha ja tegi vehkat.

16
0

Ah, õli :)

Üks kord Hiinas, Kunmingist Shenzeni lennates, jõudis minu seljakott pagasilindile "meeldivalt" seesamiõlilõhnasena, sest kellelgi oli midagi pagasis lekkima hakanud. 

Elu oli mind selleks ajaks juba piisavalt õpetanud, seega olid kõik seljakotis olevad asjad eraldi kilekotidesse pakitud, nii et riided ja muu träni oli kuiv. Aga just enne seda reisi ostetud korralik Fjällraveni seljakott oli korralikult läbiligunenud.

Peale pikka jagelemist pagasiletis pisteti mulle pihku hieroglüüfidega täidetud pagasikahjuaruanne (vist?), ulatati letitagant suur must ratastega kohver ja keerati mulle resoluutselt selg.

Shenzeni lendasin selle pärast, et sinna oli oluliselt odavam lennata, kui otse Hong-Kongi. Seega sõitsin, enamvähem õlist tilkuv seljakott seljas, tühi kohver sabas, kõigepealt ühe Shenzeni metrooliini otsast lõpuni (üks lõpp-peatus oli lennujaamas, teine HK piiril), seejärel kõndisin üle piiri, ja sõitsin HK MTR-iga Tsim Sha Tsuisse - kurjad pilgud igal pool saatmas, sest rongid olid täis ja õlilõhn käis üle pea.

Seejärel pidasin mitmeid skaibikõnesid Swedi kindlustusega (midagi nad mulle hüvitasid), viisin seljas olnud riided keemilisse (aga seljakott oli raamiga, see ei mahtunud masinasse) ja pesin käsitsi , nõudepesuvahendinga, kaks korda, riidekapisuuruses (because HK) duššikabiinis, seljakoti läbi.

Seljakott on siiani alles, nüüdseks (pea 10-aastat hiljem) kaunis räbalaks kulunud, aga endiselt õrnalt seesamiõli järele lõhnav.

Teine juhtumine on positiivne - üks kord lendasin Sydneyst läbi Singapuri ja Helsinki Tallinnasse. Lennud olid ühel Finnairi müüdud piletil. Sydneyst Singapuri lendas Qantas. 

Ma olin Singapuri-Helsinki lennul ennast punktide eest äriklassi upgreidinud. Finnairil olid toona upgreidi piletiklassiks "F" (mis tavaliselt on esimese klassi piletiklass).

Qantase lend jäi väljumisega parasjagu hiljaks kuid üsna pea peale õhkutõusu tuli Qantase lennusaatja ja teatas: "ärge muretsega, teie jätkulennuga saab kõik korraldatud".

Ja oi kuidas sai :) 

Singapuris oli torus vastas minu nimesildiga näitsik, kes mind kohe elektriautosse lükkas, teise lennujaama otsa sõidutas, uue pardakaardi näppu pistis ja järgmisest väravast sisse lükkas.

Järgmiseks lennuks osutus Singapore Airlinesi Singapur-Moskva-Stockholm lend äriklassis (pluss Stockholm-Tallinn sinna otsa)!. SIA äriklass on midagi muud, võrreldes Finnairi omaga :) 

Jõin šampat ja port, sõin kammkarpe, magasin, sõin Moskvas ümberistumise ajal laundžis pliine ja kalamarja etc.

Ma arvan, et Qantase inimesed nägid minu bronnil seda F tähte ja, Finnairi-spetsiifilisi detail teadmata, tegid mingeid esimese klassi eelduseid :)

Tallinnasse jäin 6h hiljaks, mis oli positiivne, sest ma pääsesin ühest tüütust koosolekuid täis päevast :)

9
0

No mis F? Singapore Airlinesil anti sulle ju ikka ainult äriklass - olemas on ju ka eraldi esimene klass. Lihtsalt asenduslend teise firma äriklassis.

0
0

Mul on, lauskmaainimene nagu ma olen, olnud probleeme mägedes. Pole osanud arvestada, et ilm võib väga kiiresti muutuda. 

Ükskord olime Austrias, kohanime ei mäleta, mingine küla Innsbruki lähedal. Idülliline vaatepilt  - alpiaas suvel, lonkisime niisama ringi, tegime fotosid ja vaatasime mäestikku. Mäetippudel hakkasid 

õhtupoole pilved tekkima, mingit kauget kõminat oli kuulda ja üldse oli romantiline suveõhtu. Korraga vaatasin, et piki orgu tuleb mingi valge sein lähemale. Natuke tähelepanelikumalt vaadates - rahetorm! Hüppasime autosse, õnneks oli see kohe kõrval ja ma muljusin gaasipedaali. Isegi katust ei jõudnud peale tõmmata (autorendist võetud kabriolett). 

Esimese kilomeetri vaatasin ühe silmaga teed ja teisega tahavaatepeeglit ja selgelt näha, et ei jõua eest ära. Ühtegi metsatukka ka ei paistnud kuhu varjule tõmmata. Siis sain mahti korraks pilgu armatuurile heita ja rsk, käsipidur peal! Lõin selle maha ja vahemaa valge seinaga hakkas suurenema. 

Hoogu maha võtma sellepärast veel ei hakanud sest rahe saab tulla otse kuid autoga peab mägiteedel keerutama. Ühes kohas tuli tunnel, sõitsime sealt läbi ja teisel pool mäeahelikku oli hoopis teine maailm. Päikepaiste ja linnulaul. Sellegipoolest sõitsin ühe hooga peaaegu Saksamaa piirini välja, esimesse tanklasse sealse varikatuse alla. 

Üks õllet luristav taat tuli põgenikke vaatama ja ütles, et mul on nii uus auto, ärgu ma selle katuse alt praegult välja sõitkugi. Näitas mäetippude poole ja ütles, et näed jah? Siia see  vist täna ei jõua aga eelmisel nädalal oli Kitzbügelis (see kohanimi jäi millegipärast meelde ) rahe kõik autod nii mõlki tagunud et kindlustusseltsil langesid käed jõuetult rüppe. 

Ei ma ei näinud  seal  mäetippudel midagi...

7
1

Teine mägedega seotud vahejuhtum oli Argentiina Andides. Siis oli ka rendiauto, Hertzist võetud säästuvariant. . Olime Saltas, vaatasime maakaarti ja selline koht nagu San Antonio de los Cobres tundus olevat parasjagu nii kaugel et korra vaatamas käia ja õhtuks hotelli tagasi. Midagi olulist peale rahakoti kaasa võtma ei hakanud sest seal on korralikud asfaltteed ja ca 200 km oli vist edasi-tagasi. 

Kui sõitma hakkasime siis mäed hakkasid mu üllatuseks aina kõrgemaks minema ja ilm külmemaks. Kõige kõrgem kuru sel teel oli ca 4200 m Tegime veel foto ja irvitasime ,et inimesed valmistuvad 4000 m mäetipu vallutamiseks, ostavad varustust ja me sõidame suvalise poekäruga nagu muuseas üle. Mul olie ainult teksad, t-särk ja rannaplätud jalas. 

Autos oli sellegipoolest soe ja San Antonio esimene hotell, kohe Salta poolt sisse tulla, oli väga hea köögiga. Ma tellisin eesti ühepajatoidu sarnase asja, laama lihaga tehtud ja see oli nii suussulav et närida polnud seal midagi. Vahepeal tuli korralik paduvihm ja kolises pikalt söögimaja katusel. 

Kohapealsed teed enam niiväga asfalt polnud, pigem midagi märja rannaliiva taolist.  Vaatasime edasi sõites natuke ringi ja ühest kohast jooksis mägedest noor oja alla ja üle tee. Mina roolis ei olnud ja reisikaaslane otsustas millegipärast sealt pikemalt mõtlemata läbi sõita. Oja oli tee tegelikult nii ära õõnestanud, et pisike auto jäi kohe kõhu peale kinni. Mõne minutiga hakkas oja millekski jõesarnaseks muutuma sest see äsjane paduvihm voolas sinna kus on madalam. Igasugust rusu ja sodi tuli ka kaasa ja lisaks otsustas ilm ca  10 kraadi külmemaks minna ja lumelörtsil lasta sadada. 

Auto mootor oli juba välja surnud, sest see jäi vee alla ja üks külg oli poole ukseni liivas. Mõtlesime  et peaks vist rahakotid ja dokumendid võtma ning jalga laskma sest seda on ennegi juhtunud et rusuvoolud autosid teelt kuristikku on paisanud. Aga kuidagi ei tahtnud sellises riietuses õue minna, maa oli ümberringi valge. Siis leidis vesi natuke teise tee, hakkas voolama auto eest ja tundus, et väga kiire õueminekuga ikka pole. 

Mõnekümne minuti pärast seevastu jälle oli kiire - üks veoauto tuli ,pärismaalane roolis.  Ma vehkisin ta seisma ja tegin kaupa, et meid välja tõmmataks. Tross oli tal endal olemas, panime selle sõiduauto puksiirkonksu kinni. No ma olen indiaanlasi ikka intelligentinimesteks pidanud aga see autojuht lasi lihtsalt siduripedaali lahti ja vajutas gaasi. Ei mingit trossi ettevaatlikku pinguletõmbamist ega meelitamist. Muidugi tõmbas konksu koos suure plekitükiga auto küljest ära.  Ma ütlesin et aitäh ja rohkem pole vaja. Veoauto sõitis edasi aga ilmselt oli juht kellelegi helistanud sest varsti tulid politseinikud dziibiga. 

Politseinikud kratsisid ka kukalt , alguses tahtsid  dziibiga tõmmata aga polnud köit ja kui ka oleks olnud polnud enam kohta kuhu seda kinnitada.  Siis arvati, et kõige õigem on kaevata labidatega ja sellepeale tuli veel teine politseiauto koos labidatega. Polnud enam viisakas end autos soojendada , kaevasin samuti et sooja saada. Riietus oli meil küll kõvasti dissonantsis  - minu t-särk ja plätud nende parkade ja soojade kummikute vastu. Lisaks olid nad minuga võrreldes ikka kõvad kaevajad. Ma viskasin 10-15 labidatäit ja lõõtsutasin käed põlvedel, nad loopisid nagu noored buldooserid. See San Antonio on samuti päris kõrgel , üle 3700 m ja muarust polnud sealses õhus üldse hapnikku. 

Rusuvool oli ka muidugi endast parima andnud ja lisaks hakkas kell kukkuma ja politsei tööpäev läbi saama. Viimases hädas otsustati protsessi mehhaniseerida, seda juhendas juba San Antonio linnapea isiklikult (andis visiitkaarti) kes ekskavaatori ees kõndides kohale saabus. Ekskavaatorijuht oli ka kohalik äss, esimese kopatäiega tõmbas autol rehvi ribadeks. Maamuna ei tahtnud autot kuidagi kätte anda ja lõpuks löödi lihtsalt kopp serva alla ja kangutati välja nagu kuusekänd. Enam polnud vahet. 

See sai  ka selgeks et miks kõigil nii kiire oli. Mingi karneval oli kohe-kohe algamas, mägedest  laskus juba lõunast saadik indiaanlasi, politseinikud olid ka vahepeal jõudnud näod sinise ja punase pastaga ära mökerdada ja laulsid koleda häälega ning minuarust olid nad kõik pilves. Sellepärast jõudsidki kaevata,, et pistsid taskust rohelisi koka ? -lehti suhu, mälusid pidevalt ja andsid labidale valu. 

Karneval iseenesest oleks vast päris huvitav olnud kui poleks nii ilgelt  külm olnud. Kui öömaja hakkasime otsima oli kõik juba peole läinud, luuad seisid uste ees ja vähesed hotellid -hostelid oli lõpuni välja müüdud. Lõpuks tegi USA 100-dollariline imet, ühes ülerahvastatud hostelis oli "imekombel" vaba tuba ja omanik, erusõjaväelasest major, lubas isiklikult meile õhtusöögi valmistada. Tegi täpselt selle sama ühepajatoidu sarnase asja mis esimeses hotellis oli aga minu hammas seal ühelegi lihatükile peale ei hakanud. Ja ma polnud ainuke.. Need olid pöidlaotsa suurused tükid, ühte mälusin oma kümme minutit ja ei hakanud kuskilt servast murenema. Lõpuks peitsin pihku ära, tänasin viisakalt ja kaebasin et rõvekülm on, polegi söögiisu ja ma lähen tuppa. 

Ei saa aru, et mismoodi saab ühestsamast loomast nii erinevaid asju teha. 

Järgmine hommik viis major meid Saltasse tagasi ja Hertz andis õnneks sealt uue auto. Pärast kui keegi kamikaze oli käinud mägedesse jäänud autot ära toomas tahtis Hertz mu krediitkaartilt üüratu summa broneerida. Tegelikkus jõudis  neile ka kohale. Mul polnud õnneks sellist limiitigi. 

Hiljaaegu lugesin, et Hertz  olevat koroonakriis ajal vist pankrotti läinud ja süda on nüüd natuke rahulikumaks jäänud.

10
0

Mul lugu kuidas me Kreeta saarel Herakleionis tagasilennust (tsarter) maha jäime.Kuidagi oskasime tagasilennuaja segamini ajada.Tagasilend oli laupäeva varahommikul ehk kohe peale keskööd,aga mina arvasin et laupäeva hilisõhtul.Meie viga siis ilmnes laupäeva õhtul ja lend oli siis muidugi ammu läinud.Siis hakkasime nuputama,kuidas tagasi saada.Lisaprobleem oli selles,et telefoni laadimiseks polnud  peaaegu üldse vabu pistikupesasid.Terve lennujaama peale oli ainult üks koht???

Siis selgus,et enamus lende on tsarterid ja sinna muidugi piletit ei saa.Siis käisime varahommikul kassas küsimas,et kas mandrile vähemalt saab näiteks Ateenasse.Muidugi pileteid polnud,aga öeldi et enne lendu tulge veel läbi mingid broneeritud kohad võivad vabad olla.Enne lendu kiiruga saimegi imekombel 2 piletit koos abikaasaga ja muidugi joostes lennule.Nii siis lendasime Ateenasse,aga mis edasi?Esialgu mõtlesin,et üritame saada kuhugi Saksamaale.Aga lennud olid välja müüdud,või neid lihtsalt polnudki.Siis selgus,et saab ka Varssavisse.Vähemalt kodule lähemal,otse Tallinna muidugi polnudki.Piletid said ostetud,aga boarding pass tuli ise automaadist välja trükkida.Loomulikul see automaat ei töödanud?Algas lennule registreerimine.Piletid olid,aga seda pardakaarti mitte.Lennujaama töötaja siis soovitas seda telefonis teha.Kuigi ma polnud seda vare m teinud,sain kuidagi hakkama.Olime parajalt närvis,lisaks ei saanud kaasa kuidagi turvaväravast läbi.Mingi asi andis pidevalt häiret.Lõpuks siiski sai ja tegime rahustuseks kohvikus väikese õlle.

Nii jõudsime siis Varssavisse.Teadsime,et siit käib Tallinna lend.Aga oh häda,me olime vales lennujaamas.Nimelt Ryanair maandub Modlin lennujaamas,mitte peamises lennujaamas.Juba oli õhtu ja arvasime,et nüüd küll Tallinna lennule ei jõua.Võtsime siis takso ja ümber Varssavi sõitma.Õnneks oli pühapäeva õhtu ja liiklus polnud väga hull.Selgus ,et olime ajavahe 1h jätnud arvestamata ja lootus on veel kodulennule jõuda.Niisiis jõudsime napilt enne väljalendu siis Varssavi pealennujaama.Kõik käis muidugi kiirustades,joostes.Pileteid oli ja krediitkaart piisava limiidiga aitas rahalised probleemid lahendada.Niisiis pühapäeva varahommikul alanud seiklus lõppes hilisõhtul Tallinnas õnnelikult.Olime siis läbinud päeva jooksul 4 lennujaama.Kreeta Herakleion,Ateena,Varssavi 2 jaama ja siis kodujaam.

6
0

1985. aasta 1. jaanuaril sõitsin komandeeringusse. Paberites oli kirjas Kaliningradi oblast, Olenino asula. Õhtul istusin Tallinn - Kaliningrad bussile. Hommikul kui Leedu hakkas läbi saama, küsisin kaasreisijatelt, kas keegi teab, kuhu kanti Olenino jääb. Kõik kehitsid õlgu. Huvitav, mis kolkasse mind kolmeks kuuks kursustele saadeti, käis mõte läbi pea.

Kaliningradi bussijaamas väideti mulle ametlikult. et sellisesse kohta sealt busse ei käi. Läksin rongijaama. Pikema arutelu järel toodi riiulist väga paks teatmik kõigi O tähega raudteejaamade kohta nõukogude liidus. Sealt leiti ka Olenino, ainult see asus Riia - Moskva liinil Kalinini oblastis.  Mulle tuldi ka niipalju vastu, et heliststi sinna, et sellised kursused 2. jaanuarist tõesti toimuvad.

Ostsin pileti keskööl väljuvale Kaliningrad - Riia rongile ja läksin linna peale. Ilm oli väga vastik: tuul, sadas jäidet. Olin aga kuhugi kaotanud oma ühe kinda. Proovisin osta uusi. Sündmustest ette rutates võin öelda, et üliõitsva sotsialistliku majanduse tingimustes õnnestus mul kuu aja pärast osta Moskvast mingid õhukesed glasseesõrmikud. Väljas oli aga siis juba üle 30 kraadi külma. Päästsid mind lapitud ja päris koledad labakud, mida üks Olenino kohalik oli annetanud.  

Kaliningradis sõin, käisin kinos, saunas soojendamas, õhtul ootasin rongi restos süües ja veits juues, Riias ostsin keskööl väljuvale Riia- Moskva rongile pileti. (Maksin selle eest mitmekordse hinna, sest oli aastavahetus ja koolivaheaeg).

Peale seda sõin, käisin kinos, saunas soojendamas, õhtul ootasin rongi restos süües ja veits juues. 

Oleninosse jõudes läksin tehnikumi. Seal valvetädi saatis mind õppealajuhataja kabinetti dokumente vormistama. Koputasin ja astusin vastust ootamata sisse. Te ei usu, kuid õppealajuhataja seisis vastu seina toetudes pea peal. Joogahuviline, nagu hiljem selgus:
Tema aga ei uskunud mind, kui ma ütlesin, et mul ei ole talle maksta 30 kopikat ajutise sissekirjutuse eest.

Tagasitulekul olid omad juhtumised. Võib-olla järgmine kord.

5
0

Selliste segaminiajamistega meenub, et kunagi väljusid Tallinna Bussijaamast vist viieminutilise vahega Vilniuse ja Viinistu bussid, bussijuht rääkis mulle igasuguseid toredaid lugusid Vilniuse tudengitest Viinistus ja Viinistu külajoodikutest Leedumaal:)

8
0

Meenus veel üks juhtum.

Paari aasta eest olin Tšiili Patagoonias, Puerto Nataleses, ja soov oli jõuda Chiloe saarele. 

Et Patagooniast ära saada oli vaja Punta Arenases Puerto Montti lennukile minna, et sealt bussiga edasi liigelda.

Millegi pärast oli ainuke sobiv lend varahommikul. Nii vara, et Puerto Monttist samal hommikul bussiga ei oleks jõudnud. Mis seal siis ikka, otsisin bookingust kõige lennujaamale lähedamal asuvama majutuse, bronnisin ühe öö ja istusin õhtul viimase bussi peale.

Buss poetas mind paarkümmend minutit enne südaööd Punta Arenase lennujaama, bookingu järgi oli sealt hotelli 1,5km jalutada. Et lennujaamas enam taksosid ei olnud, siis jalutasin, seljakott seljas.

Ainus probleem oli selles, et kohas, kus bookingu arvates oli külalistemaja oli hoopis heinamaa :) Kõndisin kilomeetri ühele poole, kõndisin kilomeetri teisele - ei halligi. Helistasin hotelli - nemad ei mõistnud inglise keelt, mina ei mõistnud hispaaniat.

Selleks ajaks oli kell juba ühe kandis öösel, et lennuk läks kusagil kuue kandis hommikul, viskasin käega ja kõndisin lennujaama tagasi.

Ja magasin lennujaamas põrandal. 

Keskealisena (ja mõõdukalt materiaalselt kindlustatuna) olin arvanud, et lennujaamades magamine on juba seljataha jäänud. 

Elu arvas teisiti :)

7
0

 Kunagi nägin pildil Kjerag Bolti ja hetkega otsustasin, et käin seal kunagi  ära. See aeg tuli päris kähku.

Parklas vaatasin, kuidas kõrval auto juures noored omale spets varustust selga-jalga ajasid. Meil tossud-dressid ja jope. Kehitasime ainult õlgu. Minnes oli räige udu ja vihm tuiskas sisuliselt horisontaalis otse näkku.  Teepeal tuli paar seltskonda vastu ja ütlesid, et täna pole mõtet üles trügida. Mismõttes? Kui juba, siis juba. Läbi ekslemise jõudsime sinna kohale. Siis sündis justkui ime. Udu kadus koos pilvega ja päike tuli välja. Loomulikult ronisin siis Boldi otsa pilti tegema. Ja ikka nii, et jalge all see kilomeeter tühjust peale jääks.  Ajasin ka käed võidukalt püsti ja siis... tuli fjordi poolt äkiline tuulehoog. Mingi refleksi ajel ma kükitasin. Hetk hiljem jõudis kohale, et õhulend oleks vägev olnud ja koht Darwini preemia laureaatide nimekirjas kindel. Sõber enam kivi otsa ei roninud. Kükitades toetas ainult jala, et linnuke kirja saada. Kui pildid tehtud tuli uus pilv ja sama horisontaalis tuiskav vihm. Alla jõudes kuiva kohta polnud. Peale meie parklas ainult veel paar autot.  Õnneks olid bussis kuivad riided olemas. Jalutasime siis natuke ringi ja leidsime infostendi. Seal kirjas, et Boldi otsa on raske kategooria mägimatk. Oleks me seda enne lugenud, oleks vist ka poolelt teelt tagasi keeranud.

5
0

Kunagi, vist mingi aasta 2000 sattusin Horvaatiasse. Otsisime ikka mingi nurgataguse koha, kus segamatult omaette ööbida. Koht leitud, tundsin et loodus kutsub. Läksin siis viisakusest natuke kaugemale kohta otsima.  Oli mingi metsaribade vaheline heinamaa või põld. Tulen tagasi ja bussi kõrval seisab terve meie seltskond ja jahipüssiga horvaat. Keegi kohalikku keelt ei oska ja üritan siis erinevaid keeli proovides aru saada, mis värk on. Üritan rääkida, et me turistid, kes rahulikku laagripaika otsivad. Siis ütleb horvaat midagi kohalikus keeles ja viipab püssiga käskivalt ühes suunas. Vaatan lolli näoga ja siis viibatakse oluliselt käskivamalt. Tunnen, et pole midagi teha, tuleb minna. Kõndisin oma paarsada meetrit mina ees ja püssiga horvaat järel. Tunnistan ausalt, et suht sitt tunne oli kogu selle kõndimise ajal. Nii mõnigi morbiidne mõte käis läbi pea. Jõudsime siis horvaadi auto juurde ja mees võttis pagasnikust paar kohalkku õlut ja surus need mulle pihku. Sel hetkel oli mul vist ees maailma lollakam nägu. Oleks vaid keegi sellest hetkest pilti teinud.

9
0

@jd

Mul oli broneeritud hotelli leidmisega sama probleem Colombias Santa Martas. Õnneks küll päevasel ajal. Hotelli aadressil oli tühermaa ja buldooser mööbeldas ringi. Ükski kohalik sellist hotelli ei teadnud. Helistasin siis ja tuli välja, et hotell on naaberlinnas sama nimega tänaval:D Administraator väitis, et booking.com muutis linna nime ilma nende teadmata. Õnneks laheneski nii lihtsalt, sõitsin taksoga kohe sinna.

Endal on vist kõige hullem juhtum selline, et mind tõsteti Balil koos kaaslasega kojulennult maha, kuna kaaslane magas lennukis ning ei ärganud kuidagi üles. Mina olin täiesti kaine ja adekvaatne. Kartsin, et viiakse veel politseisse, aga löödi lihtsalt "cancelled departure" templid passidesse ja öeldi, et minge kuhu tahate. Kaaslane endiselt magas. Tõstsin ta siis taksosse ja sõitsime ühte luksusvillade rajooni. Hakkasin seal majutuse suhtes kaupa tegema, admin vaatas taksosse ja ütles: "Kaks päeva miinimum ja raha ette". Arve oli 2 päeva eest 5 miljonit, ühest ATMist nii palju vähemalt minu kaardiga sel hetkel välja võtta ei saanud. Jooksin siis mööda automaate, poole tunni pärast olid teksade taskud raharulle täis. Siis jäi admin rahule ja aitas kaaslase villasse tassida. Paari tunni pärast juhtus meil päriselus see anekdoot, kus kaks vene ohvitseri ärkavad kainestusmajas ja üks küsib teise käest, et "kus linnas me oleme?" Ainult et meil oli linna asemel riik..

8
0
1
2
Lennupakkumised
Reisikaaslased