Antonioni "Elukutse — reporter" tekitas tahtmise näha laivis Gaudi arhitektuuri Barcelonas. Aga pole selle soovi realiseerimiseni seni veel jõudnud.
"The Way" - tekitas algul huvi Camino de Santiago vastu ja siis soovi seal ka ise ära käia.
Inspiratsiooniallikaid mängufilmide näol otseselt ei ole, paljud filmid ju mujal filmitud, mitte seal, kus tegevus toimub. Näiteks, matkates Aconcagua rahvuspargis Argentiina Andides teadsin, et seal on filmitud osa filmist "7 aastat Tiibetis". Sai isegi üle ühe silla mindud, mis ka filmis sees. Teadsin ka, et suhteliselt lähedal samas regioonis toimus filmi "Alive" tegevus, mis rääkis 1972.a seal mägedes allakukkunud lennukis olnud Uruguai jalgpallimeeskonna ellujäämisest, sh õigustatud kannibalismist. Angkor Wat ja "Tomb Rider" ei vääri vist eriti mainimist.
Mingi osa filmist '7 aastat Tiibetis' on filmitud Manangis (Nepaal). Küla kinos näidatakse seda teost turistidele/matkajatele pea iga päev ja sai isegi seda seal vaadatud - väike eksootiline kinoelamus ;)
Iraani külastades oli üks soovidest Persepolise külastus tänu paarile Aleksanderi eluloole, mis läbi loetud. Ajaloo iroonia on selles, et poleks ta seda linna maha põletanud, oleks too tänaseks ilmselt mitu korda ümber ehitatud ja 2400 aasta vanuseid ehitisi/varemeid oleks seal vaid näpuotsaga.
Ankori külastamine oli plaanides just tänu mitmetele dokkidele, kus seda nähtud ning 'Tomb Rideri' seos oli täiesti ununenud (küll aga tuletati seda kohapeal piisavalt aktiivselt meelde, kuna kohalik turism sai erilise hoo sisse just peale toda filmi). Kusjuures filmis ei seigelda mitte Ankor Wat'is, vaid Ankor Thom'is (suured pead) ja Ta Prohm'is (varemetel kasvavad puud).
Nooruses loetud Nanseni ja Amundseni elulood tekitasid tahtmise Norrat külastada kui selleks võimalused avanesid ja tänaseks on seal juba õige mitu korda seiklemas käidud. Fram'i muuseum Oslos on üks mu suuremaid muuseumielamusi (kuna mul oli juba eelnevalt piisavalt palju infot tänu loetud raamatutele ning nüüd nägin ja katsusin neid laevu oma silmaga).
Mõningad filmid ei tekita mingit konkreetset soovi kuhugi minna vaid sellise üldise tungi - minna mägedesse või siis lihtsalt mõnele pikemale matkateele.
Loomulikult kui sattud mõnda suurlinna, siis üritad ka ise ära vaadata/külastada kuulsamad ehitised, mida teles/kinos korduvalt nähtud (Eiffel, Colosseum, Akropolis, Sagrada Familia jne). Paljud sellised kohad toimivad alateadlikult nagu reklaam - et kui poodi jõuad ja midagi osta vaja, siis keegi päkapikk ajukurdudes teavitab mida hiljuti telekas nägi ja järelikult peab selle ära proovima. Nii ongi, et Pariisi jõudes tunduks väga imelik, kui Eiffel nägemata jääb ja veel parem kui ka tornis üleval ära saaks käia.
Anthony Bourdaini toidureisid. Hetkel on hammas verel Astuuriaga
USA autotrip läbi terve riigi (läänerannikult idarannikule) oli minu puhul suuresti ajendatud tänu lugematutele Ameerika filmidele, mida ma vaadanud olen - kuumusest miraaže tekitavad noolsirged ja tühjad maanteed keset kõrbe (Route 66); vanad ja väsinud bensiinijaamad keset tühjaksjäänud küla; ehtameerikalikud ja retrohõngulised söögikohad väiksemates teeäärsetes asulates, kus saan Jukeboxilt lugu tellida ja saali tagumises nurgas joob vanem mees õlut.. Kohalik šeriff peatab auto söögikoha ees ja astub sisse..Kelluke kõliseb ukse kohal.. Vaatab mõned sekundid mind, siis vanameest nurgas, noogutab vaevumärgtavalt ja tellib omale tassi kohvi..
Elu nagu filmis.
New Yorgi Central pargis otsisime silda mille juures Üksinda Kodus tuvitädi oli või mõnd teist aga edutult.Minu youtube kanalis olevates videotes jõudsime Kahe Kange Ameerika reisil nähtud ühe Las Vegases kasiino juurde kus nad poseerisid,vot see oli vedamine.
2019 Austraalia reisi ajal läksime vaatama seda randa kus filmiti Kodus ja võõrsil seriaali.Kunagi sai seda seriaali vaadatud ja tahtsime näha kuidas päris elus on. Käisime ka seal majaka saare peal mis filmi alguses on.Vaated olid võrratud.Istusime ja nautisime ümbrust.Tagasi tulles olid just filmivõtted surfiklubi juures ja nägime Alfi ka ära. Kogu see piirkond ja ranna äär oli looduse poolest väga ilus.
Mina reisisin 2019 aastal USA-s, läbi kogu riigi, ja Las Vegas oli üks minu kindlaid sihtpunkte. Mitte küll nii oluline kui Chicago või New-York, ja mitte ka sellepärast, et mulle hasartmängud meeldiksid, aga oluline ikka.
Ja mingit osa mängis selles kindlasti ka film "Vanglaekspress", kuna Nicolas Cage on lihtsalt üks parimaid näitlejaid - minu jaoks - ja ma olen seda filmi vaadanud oma viis korda..Muidugi ka muud filmid, nagu näiteks "Ristiisa", mida ma olen samuti korduvalt vaadanud. Las Vegas tundub üldse üks USA ikooniline linn olevat, vähemasti filmide põhjal.
Kirjeldasin seda põgusalt ka oma blogis, "Mina ja USA". Nii et mingi seos seal võib olla tõesti on, mis filmidest alateadvusesse kinnistub. Ilma filmideta, vaevalt, et see linn mind köitnud oleks.
Aga eks nii on ju ka paljude muude lugematute USA filmidega, kus tegelaskujud läbi Ameerika (kõrbe) reisivad. Sest teine ettekujutus USA-st on mul filmidest, kus kaktusepõõsad läbi kõrbe tuhisevad, mingi silt kuskil teeristil tuule käes kolksub ja autojuht seal peatub - samuti mul endal läbikogetud. Olekski nagu filmis!
Nii et, jah, USA puhul see asi tõesti töötab - nagu filmis! Vähemasti minu puhul.
Mina ei ole raamatut ega filmi seni oma reisiplaanide aluseks võtnud, küll aga olen teinekord kohapeal avastanud, et selles paigas seda või teist filmi üles võetud on. Sageli ise ei märkagi, võttepaigad on enamasti tundmatuseni ümber kujundatud, aga kui giid ikka uhkusega seletab, siis tuleb uskuda. Samas on kodus teleka ees tekkinud situatsioone, kus mõne filmikaadri puhul tekib äratundmisrõõm, et ohoo, seal ma olen ju olnud! Mitte et see midagi tähendaks, ka minu kodupaigas on mitmeid filme tehtud, vaatan aknast välja ja nagu kinos kohe:)
Inspiratsiooni võib saada palju, aga reaalsus on et reisid kukuvad välja ikka omasoodu. Küll aga aitavad filmid luua hoiakuid mõne piirkonna suhtes. Näiteks Kagu-Aasia mind isiklikult väga ei kõneta ja üks põhjuseid ilmselt see et mulle jäänud filmidest mulje et seal pidevalt pilvine, palav ja väga niiske kliima kogu aeg. Reaalsus võib muidugi täiesti teine olla, aga tõmmet miskipärasr ei ole ja arvan et osalt filmidest jäänud mulje põhjal. Samas näiteks Kolumbias peaks põhimõtteliselt ju see sama olema, aga sinna miskipärast tõmbab (Kalliskiviromaan…) ehkki pole kahuks jõudnud.
Nii et filmid loovad hoiakuid küll.
Teisalt - näiteks see The Trip to ..seriaal olnud selles mõttes üsna hea et saada kodudiivanilt tunnetus. Näiteks Itaalia osas tekkis üsna hea tunnetus kuhu konkreetselt tahaks minna. Ja äratundmine et Lõuna-Itaalia võib olla lahedam kui Põhi.