Grand Canyon - kas keegi on ühe päevaga all ära käinud?

Hei,

Plaanis teha juunis tuur Edela-Usas. Sellega seoses tekkis küsimus, et kas keegi on käinud ühe päevaga Suure Kanjoni põhjas ära? Lugesin ühe ameerika onu (väga vinget) muljetamist sellisest üritusest(http://www.genehanson.com/c2003b/cany2003.htm), aga ei oska ise seisukohta võtta. Nähtud neid 50-60 aastaseid taate küll, kes maratonil sust nagu postist mööda uhavad, ega nende järgi saa siis plaani teha :P.

Ise mõtlesin alustada päris päikesetõusul, ronida paari tunniga alla, siis jääks palavaga ülesronimiseks kuus-seitse tundi aega. Peaks ju mõeldav olema? Või siis mitte? Tänud igal juhul muljete eest!

PS Oma füüsiline vorm on selline, et poolmaratoni jooksen 2 tunniga, pikka pole veel katsetanud.

Mu mees tegi paar aastat tagasi selle raja läbi. Tema arvates see midagi eriti hullu ei olnud, aga ta on päris heas vormis (poolmaratoni aeg veidi alla 100 min). Kui eriti vormis pole või põlvedega probleeme on, siis ei soovita, aga kui sa jaksad poolmaratoni läbi joosta, siis ehk asi nii hull ei ole :) Tal läks pildipausidega kokku 7,5 tundi, aga ilmselt kõik ei taha tõusul sellist tempot teha. Igal juhul tuleks alustada päikesetõusul ja vesi kindlasti kaasa. Temperatuur kõigub päris palju, tema käis aprillis, siis juba oli üles tulles hirmpalav. All jälle oli jahe olnud. Väike kirjeldus on siin:
http://www.hikingalps.com/otherhikes.html

Millal sa minna kavatsed? Ilm Suure Kanjoni juures jaanuaris ja juulikuus on ikka kaks täiesti eri asja... Ise ma alla ei roninud ning mäletan siiani Las Vegase tuttava nõuannet isegi mitte mõelda ühe päevaga üles-alla turnimisele, sest siis on põhilised emotsioonid pidev tuiskamine mööda rada ja surmväsimus järgneval ööl.
Aga kui sa selle ära teed - no siis ma tahaks küll pilte ja juttu =). Isegi, kui kahe päevaga =).
PS. ja kui sa sinnakanti satud, siis käi kindlasti Zioni rahvuspargis ja Bryce'i kanjonis!
http://suslikute-alaska.blogspot.com/2006/10/kui-kusagil-maailmas-on-olemas-eedeni.html
http://suslikute-alaska.blogspot.com/2006/10/brycei-kanjon.html

tean üht eesti poissi, kes selle asja ühe päevaga ära tegi(tervitused siinkohal Mardile:D)kuigi ma seal turismiinfos töötades väsimatult olin inimestele sunnitud korrutama, et nad seda mingil juhul EI teeks, siis selle poisi puhul ma ei kahelnud hetkekski, et ta saab kindlasti väga hästi ühe päevaga hakkama. juba see, et sa enne minekut oma füüsist analüüsid, viitab sellele, et sa ennast seal ribadeks ei kavatse tõmmata. hommikul vara hakka laskuma, kaasa võtta kindlasti piisav kogus vett, energiabatoonikesi ja peakate. muus osas nagu ikka - mugav jalats ja vastav riietus. jälgi kindlasti ka ilmaprognoose. suvel võib seal all ikka tõeline põrgukatel olla. minu sealoleku aja jooksul tuli kahjuks samuti paar surmajuhtumit ette..justnimelt kuumuse tõttu. matkasellid tihtipeale hindavad oma võimeid üle:S
aga sulle soovin edu ja ootame muljeid ja pilte:)

Kilomeetrite ja tõusumeetrite poolest pole South Rimist Colorado jõeni ning tagasi matkamine ilmselt eriline probleem.


Millega pead arvestama, on temperatuur. Suvekuudel on keskmine temperatuur kanjoni ülaserval varjus +30 kanti, sellele lisandub väga intensiivne päike ja väga kuiv õhk. Ning mida allapoole sa laskud, seda palavamaks läheb. Suurim oht pole siin mitte füüsiline vastupidavus vaid veepuudus. Kui uskuda kohapealset infot (ja miks mitte uskuda), siis nii mõnigi väga heas vormis olev isik on suvel kanjonisse jäänudki -- veepuudus ja sellele järgnev organismi ülekuumenemine tapavad väga kiiresti. Suvekuudel on osadel matkaradadel võimalus paarist kohast vett saada kuid vaid sellele ei saa loota.


Ise käisin oktoobri lõpus, siis oli selline paras "Eesti suvi(tm)". Varahommikul alustades oleks ilmselt piki Bright Angel Traili ka Colorado jõeni ning tagasi jõudnud. Aga kuna väga vara ei alustanud, siis päris lõpuni ei läinud. Õhtul on mõistlik arvestada ka päikese loojumise ajaga -- minu kogemus oli see, et ca 20 min. peale päikese loojumist võis täie õigusega nentida: "ööd on siin mustad..."


Samas minna tasub kindlasti ja igal juhul kasvõi pisike jupike maad jalgsi kanjoni servalt allapoole matkata. Elamus on igal juhul garanteeritud.
Ülejäänud infot uuri ise kanjoni kodulehelt.

Noojah, suvine max päevane temperatuur pidi tõusma 45 kraadini C järgi, kusjuures just põhjas pidi olema eriti palav. OK, juuni on vast paar kraadi jahedam kui august, aga 35 kraadiga peaks ikka arvestama.

Tekkis veel selline mõte: kuna mul on eelnevalt mitu päeva täiesti sisustamata aega Salt Lake City's, siis katsuks leida kuskilt sealtkandist mõne sama raskusastmega ja sama palava raja, aga sellise, kus kõigepealt on minek ikka üles ja siis alla. Saaks mingi reaalse ettekujutuse asjast. Uurin siinkohal asja, kas kellelgi on selles osas mõni hea soovitus? PS Mann, Bryce ja Zion on kindlalt nimekirjas :), aga võibolla on mõni lahe rada ka Salt Lake lähedal?

Priit Pullerits käis seal kahe päevaga, muljed on tal Postimehes:
http://www.postimees.ee/230404/lisad/arter/reis/130085.php

Ma nüüd ei tea, kas see kvalifitseerub sinu jaoks ka "Salt Lake City lähedal" (minu jaoks kvalifitseerub =P), aga proovi Arches rahvuslikku parki, palavuse mõttes. Seal ei ole küll eriti üles-alla turnimisi, kuid palavuse tunde saab ikka kätte küll, kui oma 15 kilomeetrit keset liiva maha kõnnid. Minul võttis võhma suht välja.
http://suslikute-alaska.blogspot.com/2006/09/arches-national-park.html
Salt Lake City enda ääres on see värk, et minu mäletamist mööda on seal suht lage maa. Antelope Islandi nimeline saar keset Suurt Soolajärve on küll mingite küngastega, aga seal olid kõrgusevahed umbes 300 meetrit vist... kui mitte vähem.
http://suslikute-alaska.blogspot.com/2006/09/antelopei-saar-keset-great-salt-lake.html
Üks variante on muidu Park City, kus talviseid olümpiamänge peeti. See on SLC'st ehk tunni-pooleteise sõidu kaugusel ja seal oli omajagu kanjoneid, orge, nõlvu. Kindlasti ka matkaradu.
http://suslikute-alaska.blogspot.com/2006/09/guardsman-pass.html
Aga jällegi see värk: ma ei mäleta, et seal oleks sellise mastaabiga JÄRSKE nõlvu, nagu Suures Kanjonis.

Käisin 2006 oktoobri lõpul. Ühe päevaga käib all ära küll. Minul oli kaasas ca 30 kilo varustust (telk, magamiskott, statiiv, foto- ja videokaamera, helitehnika, söök-jook, riided). Infopunktis vaadati mind küll nagu lollakat ja küsiti kas ma ikka tõesti lähen selle koormaga üksi. Ei hakanud rabelema ja mõnulesin kolm päeva. Ühe päeva ja öö olin üleval, teise päeva hommikul kell 8 startisin, kell kaks olin all Phantom Ranchis. Kolmanda päeva hommikul alustasin ka kaheksast ja kell pool kolm olin üleval. Füüsiline ettevalmistus oli 0. Vett kulus allaminekul alla liitri ja ülestulekul pool. Oktoobris oli päeval 15 kraadi sooja ja igati paras matkamiseks. Kui kaasa võtta vaid jook ja energiabatoonid, kusjuures hooajal saab vetta ka teeäärsetest peatuspaikadest (osa suletakse talveks), käib päevaga ära. Kahjuks ringivaatamiseks ja nautimiseks, aga nautida seal ikka on mida, siis aega ei jää. Nii et selles suhtes pole küll mõtet tormata. Elu tuleb ikka mönuga vötta. Kusjuures rõhutan, et allminek on raskem, kui ülestulek, sest allaminek ei ole lihastele ja põlvedele loomulik, ning hakkab valu tegema. Eriti selle pärast, et vihmade vastu on tee astmestatud ja see hakkab oi kuidas põlvedele.
Kui tahad all ööbida, siis tuleb hooajal selleks vastav luba juba varakult hankida, sest kohtade arv on looduse säilitamise pärast piiratud. Sügisel on lihtsam. Kuigi ka siis on probleeme. Mina tahtsin risti läbi minna, aga esimeseks ööks ei saanud telkimiskohta ja nii käisingi vaid all ära. Mul on matkast ka ca pooletunnine video.
P.S. Las Vegasest saab Kanjonisse ka lennukiga, mis on omaette nauding, sest lend kulgeb üle Hooveri tammi ja piki kanjonit. Pilet on 100$ ja lennufirma on Air Cenic. 15 kohalised lennukid emalenduriga.
Kui huvi on täpsemalt teada - matierik@hot.ee

Ise küsisin, ise vastan: alla ei läinud Suures Kanjonis, sest 45 kraadi, mis all valitses (16 juuni), tundus kuradi palav. Kindlasti õige otsus, sest hiljem sama palavas Las Vegases ringi tuterdamine võttis võhmale nii poole tunniga. Eks edaspidi tuleb kanjoni põhja ikkagi ära ronida, aga ilma mõttes vähe mõistlikumal ajal.

Muidu oli reis superluks, sõitsime nädalaga maha marsruudi Salt Lake-Arches NP-Monument Valley-Grand Canyon-Las Vegas-Sequoia NP-Monterey Bay-SF. Kuigi pikalt ei peatunud kuskil, oli väga mõnus ringreis.

PS naljakas kogeda kaht täiesti vastandlikku elamust teemal "kummituslinn". Käisime kõigepealt kohas nimega Chloride (Arizonast Las Vegasesse viiva tee lähedal), mis oli igati ehe ja vinge elamus - lagund majad, tolm, vana träni, sekka mõni tõelise kummituse väljanägemisega kohalik elanik. Teine "kummituslinn" Calico (Californias) kujutas endast aga totaalset lõbustusparki Metsiku Lääne teemal, sekka ka mõni museaalse väärtusega vidin. Viimase lihvi "kummituslinnale" andsid ringisebivad 4 bussitäit korealasi...

Käisime äsja (18.09.08) suures kanjonis matkamas. Ilm oli väga sobiv, 20-25 sooja.
Hakkasime Grandview traili (http://www.americansouthwest.net/arizona/grand_canyon/grandview.html) mööda alla minema ja laskusime 800m, siis taipasime üles tagasi tulla, muidu oleks vist pimeda peale jäänud. Jõudsime Horseshoe Mesa nimelise platoo juurde. Kell 3 päeval hakkasime laskuma ja kell 7 saime üles tagasi - intensiivne tegevus oli.
Kui hommikul oleks alustanud, siis oleks ilmselt all ära käinud. Heas vormis peab olema, siis käib sobiva ilmaga ilusti all ära.

Selle aasta septembris kulus 4h allaminekuks ja 8h ylestulekuks.
Subjektiivsed tähelepanekud:
1\ lõpuosa just kõige lõbusama sammuga enam polnud;
2\ pimeda peale ei tahaks jääda;
3\ fyysiline vorm on teisejärgulise tähtsusega, esmajärgulise tähtsusega on veevaru;
4\ suvel soojaga võib asi päris kole olla.

Selline küsimus, et plaanis minna märtsi keskel las vegase kant, sooviks külastada ka GC-it. Osad inimesed ütlevad, et seal sellel ajal eriti sügav talv veel ja pole üldse mõtet (ega ka võimalik?) minna, teised jälle, et täitsa normaalne, ainult veidi külmem. Kas kellelgi on reaalselt kogemust sarnase aastaajaga kanjonis? Pole küll plaanis mingit eriti suurt matka teha, aga natuke ringi vaadata ja mõned head pildid :)

Ette tänades,
M

5.aprill 2009

Alustasime vist alles 11.00, sest pidasime eelneval õhtul reisikaaslase sünnipäeva. Parkisime auto parklasse. Grand Canyoni pargi bussijuht ütles, et alla Colorado jõeni võtab mööda Kabib Trail Route aega 4,5 h ja ta soovitas minna esimese platooni ja tagasi (tema sõnul oleks pidanud alustama hommikul vara). Kuna allaminek sujus kiiresti, otsustasime ikka minna lõpuni. On see ju üks USA tripi eesmärke ja väga elamusterohke ettevõtmine. Et tühi tunne ei jääks, peaks ikka alla minema. 2 h 15 min olime all. Suhelge palju inimestega. Tunnetate, et olete Eestist eemal. Inimesed on rõõmsad, avatud, sõbralikud. Mitte, et seda Eestis ei kohtaks, aga seal oli see väga tajutav. Ilm läks laskudes üha soojemaks ja vähem tuulisemaks. Kilomeeter kilomeetriga vähenesid meie riided lõpuks kuni lühikeste püksteni, kusjuures üleval pakkisime ennast nii soojalt riide, kui keegi seda sai. 11km alla. Rajal oli vist 3 platood, aga ülemised on suht tuulised ja tuul rikub ära vaate nautimise. Aga vaadet on aega nautida ka kõndides ja pildistada jõuab palju palju. Iga 10 min on midagi vapustavat, kiiresti saad aru, et kõike ei jõua pildistada. Kui Eestis hiljem videot ja pilte näitasin, siis sain aru, et emotsioon on see, mis jääb.

All oli juba meeletult soe ja kaevuvees oli hea ennast värskendada. Sõime kaasavõetud burgerid ära ja uurisime kaktuseid. Vesi Colorado jões oli külm, aga tõdesime kõik "now or never" ja riidest lahti ja 1 minutiks vette.

Ülesse tulime Bright Angel Route mööda. 15 km. See rada (eriti algus) on võrreldes eelmisega nagu öö ja päev, rohkem rohelust, mägioja, laugem kuid pikem rada. Ülesse kindlasti mitte tulla sama rada mööda. Tee peal võid kohata oravaid ja ka rattlesnake`i.

Viimane tund oli meil suht tuim kõndimine. Väsimus ja ilma muutus mängis ka rolli. Paned vaikselt riideid selga tagasi ja tuul tõuseb. Aga inimesed on rõõmsad!

Füüsilise võimekuse erinevuse tõttu läksime lahku üksteisest. Ülesse tulid esimesed 3,5 tunniga. Tund peale esimeste jõudsmist hakkas lund sadama. Kõik olis sellest looduse viperusest üllatunud. Viimased meist lõpetasid koos lumega kell 5.

Pole ise Grand Canyonis matkanud, aga see on selge hullus ühe päevaga alla-üles käia. Suurt kanjonit on keskpäeval täiesti mõtetu pildistada, sest päike on seniidis ja valgus lame. Kahjuks olin just sel ajal seal ja õhtul oli tarvis edasi liikuda.

Igas galeriis on pildid, küll Grand Canyoni, Bryce Canyoni , Zion National Park kohta. Vastavalt asukohale ja teemale. Kui on soovi ka mõningaid USA linnu vaadata siis minge lihtsalt galeriidesse ja leiate sealt muud pildid.

Soovi korral oskan ehk mõne näpunäite anda. Kuigi praeguseks on päris palju eestasi juba Utah`s, Arizonas ja Californias seiklemas käinud.

http://goo.gl/elLS
http://www.jaaknilson.ee

Käisime selle aasta aprilli keskel ja ilm oli super. Valisime ka allaminekuks koha Yaki Point Road-lt ja sinna läksime parklast jala mööda asfalteeritud kõnniteed (vaatamisväärsustee). Me ei teadnud, et sealt buss ka läheb sest ei käinud eelnevalt infopunktis. Nii et vantsisime veel oma 6 L veega eelnevalt jalgsi ca 2 km. Öösel olid üleval kerged miinuskraadid ja kui meie matka alustasime siis oli juba +5. Alustasime kella 8.30 paiku parklast ja allaminekut alustasime ca 9.30 ajal. Allaminek läks tõesti kiiresti, kuid mida allapoole jõudsime seda kiiremini hakkas kahanema ka veevaru sest niiskuseprotsent oli 10 ja viimase lagendiku (põllu) peal ennem laskumist jõeni ca 30-35 sooja. Trehvasime sinna soojalaine ajal, juba Phoenix-is oli 35 sooja. Jõgi sopane ja savine aga kiire vooluga. Tulin ülesse sama rada mööda tagasi sest kaasa jäi poolele teele maha ja nii sai järsem ning lühem rada (ca 11 km, nii andis laskumiskohas reklaamtahvel) mõlemit pidi läbitud. Päevaga võtab ilusti ära kui ikka nats varem startida! Ülestulek oli muidugi seda järsemat rada pidi lausa piin, eriti viimane kolmandik, kus nagu enam jalutamise võimalust polnud. Vee tarbisime ka kõik ära! Siiski saime ülesse enne loojangut aga väga väsinuna! Tagasi parkalsse sõitsime juba bussiga! Eks ta ikka nõuab väheke vastupidavust ja paremini ettevalmistatud füüsist (mõtlen selle all spordiga tegelevaid inimesi, tugitoolisportlastel läheb ilmselt raskeks juhul kui loodus pole andega kostitanud). Soovitan soojalt käige ära ja saate ise tunda omal nahal väikest katsumust ja pole ta nii keeruline midagi nagu hirmutatakse!