Selliseid nädalasi otsi Euroopasse väga pikalt ette ei planeeri, 1 kuu võib-olla, maksimum 2.
Pikemate reisidega võtan asja tõsisemalt, sest plaani tegemine ja sihtkoha kohta uurimine on minu jaoks üks osa reisist. Nii-öelda warm-up. Esiteks loomulikult saad niimoodi hea ettekujutuse valikutest, et mida sihtkohas teha ning näha annab, aga see vaikselt kütab ka reisiks üles. Kuna hobi korras olen ka looduspiltnik, siis ühe uurimise alamkategooriana on minu jaoks alati oluline nende paikade väljaotsimine, kus oleks võimalik linde/loomi kaamera ette saada. See on üsna spetsiifiline valdkond, sest kohad, kus elajaid näeb ja kus neist häid pilte saab, ei ole alati kattuvad ning tavalistest reisikirjadest või -raamatutest pole selle kategooria osas midagi võtta.
Tavapäraselt võtab pikemate reiside ettevalmistus 3-4 kuud ja ma tegelen eelkõige nende paikadega, mida näha tahan ning mitte kunagi öömajade bookimisega (v.a. esimesed paar ööd). Põhjus väga lihtne - kavasse jõuab kordades rohkem võimalikke külastamisväärseid paiku, kui ealeski sellel konkreetsel reisil jõuab läbi käia, seega tegelik reisimarsruut selgub alles kohapeal. Sõltuvalt soovidest, ilmast, kohalike soovitusest ja millest kõigest veel. Ehk siis kodus koostan menüü, road valin välja kohale jõudes.
Oleneb millal saab piletid osta, kuid keskmiselt 1-3 kuud varem ja esimese majutuse saab panna kinni päev või kaks enne reisi. Ülejäänud kohad saab juba jooksvalt reisil reserveerida.
Pikalt ette ei juuri ja üle ei mõtle, vaid teen enam vähem mingi umbkaudse plaani kuhu tahaks välja jõuda. Olen vaadanud seda, et liiga palju uurimist ja videote vaatamist võib tekitada mingid suuremad ootused ja ettekujutused riigist ning parem on parem kohapeal saada otsesed elamused.
Lisaks saab alati kohalike käest infot, kuhu soovitatakse minna või mida teha ning kui ajakava on lahtine saab mugandada vastavalt sellele, et mõnes kohas pikemalt, mõnes lühemalt ja oleneb ka ilmast.
Kuigi mõningate riikide puhul peab siselennud/rongipiletid/laevapiletid veidi varem ära võtma, sest viimasel hetkel võivad jääda valikud väga minimaalseks.
Esiteks sõltub mu reisimine tööde mahust. Seega vaatan reise alates märtsist kuni septembrini, mis algavad peale 10 ndat ja lõppevad enne 06 kuupäeva. Teiseks, kuna pole auto inimene ja eriti palju ei viitsi ka enam ise organiseerida, siis olen läinud paketireiside peale. Tavaliselt planeerin oma reisid aasta ette. Eelnevalt vaatan, mis pakkumised on olnud jooksval aastal ja leides sobiva, võrdlen erinevaid pakkumisi sinna kohta. Ja jään ootama, millal tulevad järgneva aasta pakkumised ning broneerin ära. Et siis märts kuni mai kultuurireis koos puhkusega. Juuni ja juuli, kuhugi põhja, loodust ja kultuuri imetelema ja septembris rannapuhkus. Viimase puhul googeldan küsimuse - Mis seal kohal teha? - ja siis vaatan maps-is kohtade kaugused ja liiklemis võimalused ning panen programmi paika. Hotell peab olema veekogu ääres ja kõik hinnas. Ja on juhtunud ka nii, et pole kõiki vaatamisväärsusi jõudnud ühekorraga läbikäia, siis lähen teine kord uuesti. Hetkel on märts broneeritud ja juuli ning september on teada kuhu tahan minna. Ka 2027 on juba 2 reisi põhimõtteliselt enda jaoks paigas.
Sarnaselt nagu siin mõned teisedki, siis mul kulub reisi planeerimisele tegelikult suht üüratu aeg. Millele see kulub:
- tutvun piirkonnaga (enamasti ma ei võta tervet riiki ette, vaid keskendun mingile piirkonnale), kuhu lähen - alates linnadest, maakohtadest jms. Selleks tutvun algatuseks netis oleva tutvustava infoga, mida Google annab, aga suurema osa ideid saan kokku Youtube'i reisivlogidest, blogidest ja foorumitest. Selleks kulub kokkuvõttes päevi.
- eelneva info põhjal panen Google Mapsile mind huvitavad kohad ja proovin selle põhjal kohalikku marsruuti planeerida.
- marsruudi põhjal vaatan ka majutusi. Kuna ma enamasti eelistan broneerida 9+ hinnanguga Bookingu majutusi, siis teen broneeringuid pikemalt ette, et mitte parematest pakkumistest ilma jääda.
Ehk ma olen seda eeltööd tehes juba oma reisis sees ja reisiärevus on laes. Mingi hetk jahtub see maha ja siis tuleb reis alles siis meelde, kui ta kätte hakkab jõudma. Kõik see tegevus ei ole minu jaoks kohustus, vaid pigem hobi. Seega ma ei põe seda ajakulu.Veel mõned tähelepanekud:
- täna enamus mu reisidest toimub koos sõpruskonnaga ja mõnikord ka lastega e vabalt on seltskonnas 10+ inimest. Sel juhul on kindlasti oluline ette planeerida, kui on soov saada head transpordihinnad ja head majutused.
- kui sa reisid *peak-*perioodidel, siis on ka vaja ette planeerida. Nt. kevad-sügis koolivahejaks ostan lennupiletid ära nii, kui nad müüki tulevad. No ei saa hiljem neid soodsamalt, öeldagu mis iganes. Hinnavahed on kordades.
- tegelikult on sama ka suurema seltskonna ööbimistega. Head asjad pannakse 6-12 kuud ette kinni ära. Eks see "hea" on muidugi suhteline mõiste, aga eks igaühel võivad siin omad kiiksud olla.
- kui ma käin pikkadel nädalavahetustel kuskil linnades, siis pikki planeerimisi ei tee. Need on enamasti 2 inimese reisid ja eelpool nimetatud kriitilisi asju sisse ei tule.
Lennureisidel bookin majutused kõik ette, kuid kohapeal alles otsustame jooksvalt milliseid vaatamisväärsusi külastame. Enamasti valin siis 2-3 sihtkohta antud riigis kus peatume.
Selle suvisel autoreisil oli vaid minimaalne eeltöö tehtud. Teadsime vaid paari kohta mida soovime reisil külastada, kuid ülejäänud kohad tulid jooksvalt reisi käigus.
Üldiselt olen seda meelt, et mida vähem planeerida seda põnevam reis on. Kahjuks talvistel kaugreisidel lennukiga pean siiski ette planeerima nii sihtkohad mida külastada ja ka kõik majutused kuna reisime kõrghooajal.
Kunagi sai päris korralikult planeeritud. Aga kogemust siis polnud ka. Mäletan aega, kui kõige asjalikum info seisis Rahvusraamatukogu välismaa saalis ruulil ja kaasa ei laenutatud. Vajalikust lehest sai teha koopia. Mingil aastal sai häid vihjeid Äripäeva reisilisast. Mõte Googlest alles küpses kellegi ajus. Netis polnud suurt miskit võtta. Korralikku Win95 ja helikaardiga arvutit käidi eraldi vaatamas nagu mingit imet. Paberimajandust oli palju kaasas. Ports vanu atlaseid siian kapis alles. Nostalgia. Esimesel pikemal lennureisil käisin üldse ilma planeerimata. Kohale jõudes tulid alles basseinis esimesed mingid mõtted.
Sajandivahetuse käigus tuli arvutiprogramm AutoRoute. Siis sai juba joonistada ja planeerida eriti lihtsalt. Täna on abiks MaPoint. Nüüd joonistan ainult umbes kondikava kindlate kohtadega ja reisi käigus jooksvalt korrigeerin seda. Sel aastal planeerisin eriti vähe. Nädal enne reisi polnud midagi ette valmistatud. Kuna Euroopas reisin matkabussiga, siis kõik kujunebki reisi käigus. Kui Google on käepärast, siis saab alati jooksvalt ringi vaadata. Näiteks jääd parklas öömajale ja siis avastad, et lähedal on ilus linn. Järgmisel päeval kohal olles helistad sõbrale, et me nüüd tuleme päev hiljem. Beelitz Heilstätten on tervet päeva väärt. Soovitan seda kohta! Ja selliseid juhuseid on olnud kogu aeg.
Kaugemal lennukiga käies on paras töö normaalse hinnaga lennukipilet saada. Kui see olemas, siis saab Bookingus hotelle valida. Seejärel vaatad kuhu lähed. Kaldun ka sinnapoole, et pigem vaatan hea hinnaga piletit, mitte ei otsi konkreetset sihtkohta.
Tripis loen alati läbi sihtkoha info ja tihti on seda piisavalt. Või siis vanema info baasil vaatan Googlest juurde. Hea tööriist on linna nimi või koha nimi ja siis vaatad Google pildid ära. Suht täpselt saad aru, mis kõnetab.
Meelise mainitud AutoRoute on ikka kõva nostalgialaks :) Seda sai isegi noorest peast Euroopa reisidel kasutatud. Selleks tuli esiteks omada lapakat. Selleks, et lapakaga saaks sõiduvahendis teekonda jälgida pidi olema väline GPS seade, mis käis ühe kaabli otsaga lapaka külge ja seade ise läbi akna magnetiga katusele.
Ja selleks, et kaart oleks koguaeg ees pidi lapakat saama laadida, milleks pidi omakorda soetama inverteri, mis sigaretisüütajast suutis teha lapaka laadimiseks vajalikku voolu. Oi aegu ammuseid.
Aga et teemast mitte kõrvale heietustega kalduda, siis noores eas sai planeeritud vaid niipalju, et enamvähem pandi piirkond paika, kuhu sõita (a la Rimini või Salou) ning seal pidi siis 2 või 3 nädalaga ära käima. Enamasti Renault Trafficu taolise sõiduvahendiga. Kõik otsustati jooksvalt.
No kui nostalgitsemiseks läks, eks ma põrutan siis omalt poolt kah. Eksisteeris möödunud sajandi keskpaigas autoatlas, aga jalgsi või rattaga metsaradadele sellega asja polnud. Õnneks oli mul amet selline kaartidega seonduv, ütleme et käpp oli sees. Seega õnnestus mul töökohast matka planeerimiseks vajaliku piirkonna salajaseks tembeldatud kaartidest salaja mõned koopiad nihverdada, eriti salajased seega. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, kioskites müüdavate turismikaartidega polnud essugi peale hakata kui ei tahtnud rappa ära uppuda või metsa eksida.
Punase pliiatsiga marsruut kaardile, seljakott selga ja võis muretult astuma hakata. On ikka aegu olnud, kui praegu mõelda, siis ulme, kuidas toona pidi hakkama saama. Niipalju, kui ma omaaegseid matkamehi tean, oli igaühel selline kaart tagataskus, kusagilt ja mingil moel nad selle ometi hankisid, päris pimesikku polnud mõtet maastikule mängima minna.
Ja polnud muret GPS häiretega ega muud jama, pea lollikindel värk. Vähemalt selle hetkeni, mil 1 paberkaart kärestikulisse mägijõkke kukkus ja oma teed läks. Õnneks oli seljakotis varukoopia. Neis jõgedes on igasuguseid asju allavett lastud, meenub 1 kaamera, mitmed jalanõud, hulk hilpusid jms. Ma nüüd vanas eas purjetajaks hakanuna mõtlen, et osad nooremad meremehed on püstihädas, kui GPS pildi tasku paneb ja paberkaardiga muffigi peale hakata ei oska.
Mingil hetkel kui Iraagi või Iraani kandis sõjaks läks, keerati ka GPS signaal pekki. Tuttav sõitis autoga Malaga kandis mere ääres. Auto asukohta märkiv täpike põrutas uljalt mitusada meetrit kaldast kaugemal mööda sinist vett. Sõjarditel oli peal veaparandus ja nemad lasid ikka meetrise täpsusega oma rakette.
Minu kapis seisvad paksud atlased sai ostetud päris detailsed. Rohtunud metsateed olid ka tihti peal olemas. Šveitsis tuttavate juures kodus näidati pakki kohalikke kaarte, kus ka vaevumärgatavad jalgrajad peal olid. Pluss relv ja moon kapis, tuumavarjend ka keldris. Katsu sinna vallutama minna.
Mulle hullult meeldib tegelikult planeerida, aga praktikas nii ja naa. Sihtkohtade osas on mingi jooksev soovinimekiri ja otsus tuleb lennupakkumiste ja muude muutlike tegurite pealt.
Kui mingi poole aastane vahe piletite ostuga, siis enamasti on see esialgne tuhin, kus tahaks kõik järele uurida ja paika panna, siis millalgi vahepeal vajub ära, ja 2-3 nädalat enne juba tõsisema plaaniga.
Üldjoontes vist oluline tegur on, kas vaatad YOLO-jooksvalt kusagil Aasias, kus öö suvaliseski kohas saab vajadusel paarikümne euroga, või mingis Euroopa suurlinnas tipphooajal. Aasia puhul ka see, et iga kord küll ilma, küll pühade, küll piirkonnaga nii pange pannud mõned korrad, et mida rohkem paindlikkust, seda parem. Perepuhkusel pensionäridest mudilasteni seltskonnaga jälle... pigem mitte.
Just plaanisin ära homse Helsingi ümbruse reisi (hommikul laevaga sinna ja õhtul tagasi). Uurisin tükk aega internetti, et kuhu üldse minna. Nuuksio ja Porvoo jäävad kaugeks, Tuusula tundub paras. Joonistasin Google mapsi eraldi kaardi selle jaoks ("my maps"), selle saab siis kohapeal ette võtta ja sedapidi sõita, ei pea mõtlema. Umbes kaks tundi läks.
Päev hiljem:
Eeltöö oli väga abiks. Seda nii välja valitud sihtkohtade (Rusutjärv rand ja Sarvikallion kõrgendik Tuusula järve ääres) kui neisse jõudmise mõttes. Tagasi tulin suvaliselt google kaardil jooksvalt teed valides ja see oli tülikas. Vahe on eeskätt Google enda rakenduses. Ette joonistatud kaarti näitab ta lihtsalt rajana kaardil. Aga jooksvalt valitud sihtkohtade korral muutub ta üliagaraks, zoomib sinna-tänna, muudab rada ("kuule ma mõtlesin ümber siit saab minuti kiiremini"), topib mingeid soovitusi ja hüpleb. Seda ka siis, kui _mitte_ võtta "navi" režiimi, vaid lihtsalt kaarti vaadata. Nii et ette planeerimine ja joonistamine on vähemalt minu jaoks väga abiks.
Piletid ostan ette pakkumise korral hea hinnaga 3-9 kuud, reisibüroosid ja pakettreise ei kasuta üldse. Sõltuvalt sihtkohast vaatan kiirelt üle peamised vaatamisväärsused ja sihtkohad, sellest sõltub majutuskohtade arv ja asukoht. Tipp on olnud nädalase reisi ajal neli eri majutust, nii näeb rohkem ja hoiab aega kokku võrreldes ühes kohas peatumisega. Kohe seejärel vaatan ja broneerin majutuse(d) Booking kodulehelt, varem broneerides on valik laiem parema hinna-kvaliteedi suhtega majutuste osas. Rendiauto broneeringu teen tavaliselt 2-3 kuud varem, viimaseks hetkeks ei taha jätta, tipphooajal Vahemere ääres võivad sobivad autod ka otsas olla. Täpsemalt uurin siit trip.ee lehelt kui on asjalikke kommentaare, samuti vaatan Youtube videod üle ja Google info samuti, Google maps peal panen kogu marsruudi algul paika ja siis päevade kaupa eraldi. Erinevate vaatamisväärsuste, siselendude, laeva-, muusikalide jm piletid ostan tavaliselt juba kodus ära, sest paljud on väljamüüdud kui reisil olles alles paar päeva ette hakata pileteid vaatama ning kohapeal samal päeval ka ei müüda. Oleme korra pidanud ühel reisil niisama ringi jalutama kahes sihtkohas, kus piletid olid väljamüüdud, kuna mõtlesime ka, et kohapeal vaatame, kuhu läheme. Enne ja hiljem seda viga pole teinud. Kogu see reiside ettevalmistamine on ühtlasi ka hobi ja pakub põnevust, korraga on mul käsil 3-4 reisi ettevalmistamine ja marsruudi kokkupanek, kus lennupiletid juba ostetud.