Kuidas reisida turvaliselt tänapäeva ohtlikus maailmas?

Kuidas siis tagada tänapäeva keerukas maailmas reisides enda (ja oma pere) turvalisus? Tänane pommirünnak Norras ja ka eestlaste läbielamised Liibanonis on selged näited, et teema on väga aktuaalne ja väärib käsitlemist

Valdkond ise on väga lai, aga keskenduks praktilistele asjadele, mida iga tavaline reisija saab ise reisile eelnevalt ja reisil olles teha, et enda ja oma pere väljavaateid erinevates võimalikes ohuolukordades parandada. Igasugused praktilised nipid oleks väga teretulnud.

NB! Jätame välja vaidlemise, mis riik on turvaline ja mis mitte. Ja ka selle, kas üldse reisida. On kindlasti rida asju, mis kehtivad kõikides riikides, isegi olenemata sellest kas tegu on isegi töö- või puhkusega. Näiteks igasugune lisavarustus, samuti asjad, mida tasub reisil olles jälgida. Igasugused viited oleksid ka väga teretulnud.

Avan ise selle videoga Stratforilt:


Kindlasti on seal nii mõndagi, mida tasub vähemalt kaaluda.

Kokkuvõte

Enne reisi, paki endale kaasa:

  • hästi toimiv taskulamp - see võimaldab leida pimedas teed aga ka ründajaid pimestada. Viimaseks sobib eriti hästi spetsiaaltaskulamp eriti tugeva valgustusvõimega (hind alates ca 100 eur)

  • (tasku)nuga - aga uuri igaks juhuks enne, kas see pole sihtriigis illegaalne.

  • ravimid, mida vajad ja mida võiks vaja minna. Mida teed näiteks allergiate puhul?

  • päästevöö jms. (kui oskad seda kasutada)

  • lisarahakott, milles on natukene raha ja mille saad röövi korral röövlitele loovutada

  • kui soovid, hakka globaalpäästefirmade kliendiks, näiteks - http://www.globalrescue.com - nad aitavad sind hädaolukorras, tulevad füüsiliselt kohale ja päästavad. Aga kindlasti uuri ka teenuse tingimusi ;)

Hotelli valik

  • Vali hoolikalt hotell, kus ööbid. Kas see on heas piirkonnas? On selles piirkonnas olnud hiljuti mingeid vägivallapuhanguid, terrorismi vms.?
  • Kui võimalik, ööbi 3ndal korrusel. See on piisavalt madalalal, et saad vajadusel läbi akna evakueeruda. Samas piisavalt kõrgel, et keegi ei saa sulle tänavalt sisse astuda.
  • Võimalusel vali tuba, millel on rõdu ja, mis on suunatud maja sisehoovi poole.
  • Kontrolli kas hotellitoa ukse lukk töötab korralikult. Kui see ei tööta, vaheta tuba.
  • Hotelli jõudes käi läbi evakuatsioonitee ja jäta see endale hästi meelde. Ole valmis seda ohu korral kasutama

Vaatasin seda videot. Mnjah, ma vist ei läheks kohta, kus ma turvalisuse pärast peaks vajalikuks sellist relvastust kaasas kanda...

Üks väike märkus ka noa kohta. Taskunuga on ikka mõistlik kaasa võtta juhuks, kui on vaja arbuusi lahti lõigata või apelsini koorida või kui söögikohas, kus tuuakse ainult kahvel, tekib vajadust suhupandavat tükeldada. Mis puudutab lähivõitlust, siis on nuga üks kõige ohtlikumaid relvi ja ilma spetsiaalse väljaõppeta pole kindlasti mõistlik noaga vehkima hakata. Nuga vahetab lihtsalt kiiresti omanikku ja edasine on juba väga kurb.
Gaasil on ka omad miinused (ei mõju purjus inimesele, ebasoodsa tuulesuuna või kinnise ruumi puhul mõjub ka gaasi kasutajale). Kui enesekaitseks kindlasti mõnda külmrelva tahta, siis on mõistlikud pigem sellised asjad nagu kasteet (Eestis omamine ebaseaduslik) või igasugu pisikesed pihkuvõetavad idamaised vidinad. Aga üldiselt tasub võimalusel jooksu panna.

Olles paar korda oma pika reisimise-karjääri jooksul sattunud ohtlikesse olukordadesse, siis noast ega muudest relvadest seal abi poleks olnud. Ma poleks ka suurem asi relvakasutamise spetsialist muidugi.
Mida ma soovitan:
on välja näha nii mitte-turist kui võimalik. See tähendab riietumist võimalikult kohaliku kombe kohaselt. Ja käitumist samuti. Vaata enda ümber ja tee nagu kohalikud.
Teine oluline asi on mitte-eksponeerida klassikalisi turistividinaid nagu fotokaamerad spets kallites tehnikakottides jmt.
Kasuks tuleb mitte omandada päikesest tulipunaseks kõrbenud jumet (deep-fried).
Ja suhelda kohalikega ning kui kohalikud ütlevad, et ära sinna mine või ära seda tee, siis võiks seda tõsiselt võtta ja kuulata ning mitte kangelast mängida.
*Ja igas olukorras rahu säilitada.

Igale oma aga Dharma omad sobivad mulle küll kõik peale eelviimase soovituse;)
Lisaksin veel, et minge trenni!
20-25 aastat tõsist käsitsivõitlust jne annab piisava enesekindluse paskaakidega toimetulekul.

Kaasas olev sularaha tuleb kindlasti osadeks jagada ja erinevatesse kohtadesse panna. Endal oli Caracasesse lennates kaasas ka üks vana klots telefon juhuks, kui kellegil oleks tekkinud himu mu asjade järgi ja osa pesukotis sokkides. Aksessuaarid, mis kellegile meeldida võivad, tuleks koju jätta - ehted, kallid käekellad.

Ja riietus ei tohiks ka reeta su elatustaset. Päevinäinud seljakott on päris hea.

Relvadele ja võitluskunstidele lootmise asemel on tavalise tänavaröövi puhul kõige kindlam soovitus asjad loovutada ja mitte vastu hakata. Paljudes Lõuna-Ameerika riikides on see ka ametlik politsei soovitus. Rahuliku käitumise puhul on kaotuseks vaid raha/asjad, vastuhakkamise korral võivad kaotused aga palju suuremad olla. Paljud turistide ründajad on närvilised, neil on vähe kannatust/kiire ja vastuhakkamise korral võivad nad sattuda paanikasse ja teie elu ja tervise kallale kippuda (olukorras, kus nende esialgseks eesmärgiks on vaid mõnede asjade rööv). Küllalt kuuldud selliseid lugusid, kus paanikas pätid puikleva turisti rahmeldades maha lasevad. Kui sa pole 100% kindel, et pätt on relvastamata, sinust nõrgem ning üksi, ära hakka nendega maid jagama.

Lisaks eelkirjutanutele: kui pole täiesti kaine, telli parem takso trepist trepini. Telli ise, ära lase kellelgi teisel seda teha.

Kellel palav soov kohalike vastassoo esindajatega lähemat tutvust teha, hoidke samuti olukorda kontrolli all. Päris kindlasti ei tohi oma joogiklaasi järelevalveta jätta.

Ei saanud aru, et mis asi see on, mida siin soovitati?
"Kui enesekaitseks kindlasti mõnda külmrelva tahta, siis on mõistlikud pigem sellised asjad nagu nagaan (Eestis omamine ebaseaduslik) või igasugu pisikesed pihkuvõetavad idamaised vidinad."

Kas soovitati tulirelva Nagant?

Seda ma arvasingi, et taheti öelda "kasteet". Aga üldiselt - kes on kakleja, see on, kes pole aga juba korda 10 (vähemalt) kakelnud, see ärgu lootku mingisuguste "idamaiste vidinate" peale jmt.

Väga head soovitused eelnevalt.

Kindlasti on ülesanne nr.1 ohuolukorras mitte minna paanikasse. See on väga raske ülesanne. Aitab peamiselt usk endasse, mis tekib nii läbi kogemuste kui hea ettevalmistuse. Näiteks kui tead, kus on hotellis evakuatsioonitee ja oled selle oma taskulambi abil läbi käinud, suudad ohu korral ennast kindlasti paremini kontrollida.

Üldise enesekaitse koha pealt on järgmine reegel - alati väldi konflikti. Alati proovi konfliktist taanduda - ideaalis põgeneda. Kui sa põgeneda ei saa, õpi ennast pigem kaitsma (kaitseasendid jms.) ja proovi ikka põgeneda - sellest on tunduvalt rohkem kasu kui mingist võitlusest, isegi kui oled väga hea võitleja.

Üldplaanis võiks tavainimese turvakäitumisel olla 2 põhilist eesmärki:

1) proovida jääda märkamatuks, "radari alla" - pahad ei märkagi sind
2) teha kõik, et sina oleksid võimalikult keeruline sihtmärk - paha valib kellegi kergema

Näiteks üksik seljakotiga matkav neiu kuskil Aafrika kolkas eksib väga rängalt nende põhimõtete vastu.

Rusikareeglid:

ole teadlik
Uuri alati eelnevalt mis vähemalt on peamised ohud kohas, kuhu lähed. Reisil olles hoia ennast kursis sellega, mis parajasti sinu piirkonnas toimub. Õpi ära mõned olulisemad fraasid kohalikus keeles - "vajan arsti, politseid" jne.

hoia madalat profiili
Riietus, käitumine, kombed ei tohiks kunagi tõmmata liigset tähelepanu. Näiteks ka suure grupina liikumine on vahel liigne tähelepanu tõmbamine. Hoia alati(!) eemale igasugustest demonstratsioonidest. Ma ei saa aru turistidest, kes näiteks Egiptuse protestide ajal riigis olles seal protestijatega koos liikusid.

ole etteaimamatu, "salapärane"
Sinu lähedased peaksid alati teadma, kus sa oled, kuhu liigud. Sinu juhututtavad ei peaks kunagi teadma, millal täpselt ja kuhu sa lähed. Varieeri nii oma välist pilti - riietust kui ka liikumismarsruute.

Ära kunagi jaga enda ega oma plaanide kohta liigset infot - mitte kunagi! Keegi reisituttavatest ega ka sinu uutest sõpradest reisil ei pea tegelikult esialgu teadma sinust midagi rohkemat peale sinu hüüdnime.

On täiesti OK anda juhututtavatele, eriti kahtlastele inimestele ka konfliktset infot. On täiesti OK anda uutele sõpradele ebamääraseid vastuseid. Mõtle - miks peaks võõrast inimest huvitama sinu elu detailid?

ole alti valvel
Usalda alati oma sisetunnet - isegi kui sul on lihtsalt tunne, et midagi ei klapi - käitu justkui ohu korral - liigu kuhugi ohutusse kohta.

See kõik on paljudele "common sense", aga kas neid põhimõtteid ka jälgitakse?

Kindlasti ära ole ka liialt paranoiline - liigne paranoilisus ja hirm väsitab ja töötab vastu sinu turvalisusele. Ole eriti tähelepanelik seal, kus seda peab olema ja tunne ennast vabamalt seal, kus tead, et ohud on väiksemad.
Samas ära kõnni kuskil "silmad kinni", ka mitte kodulinnas ;)

Maxxx, sinu kirjeldatu järgi reisimine on paranoiline, vähemalt minu jaoks. Reisile minnakse erinevatel põhjustel, kes puhkama, kes nimelt kohaliku eluga tutvuma, selleks parim viis on kohalikega suhelda, kuulata nende soovitusi, milliseid kohti külastada, kus süüa, millist transpordivahendit kasutada.

Kel pidev hirm ja kõiges ümbritsevas ohte otsib, peaks soovitatavalt reisima pigem paketitreisidega ja giidi saatel.
Su jutust jäi mulle arusaamatuks, et üksi ei tohi ja suure grupiga on ka justkui ohtlik, üsna vastuoluline. Ise panid selle jutu kokku või tegid kusagilt "kopi-pastet"?

Minu jutust palun mitte väljalugeda, et minna võib kuhu iganes, iseenesestki mõista tuleb end kohalike oludega eelnevalt kurssi viia. Samas võib ka Tallinna linnas kurikaga vastu pead saada.

Thekla,

Osa asjadest on "common sense", osad asjadest on nõuanded, mida jagatakse vastavatel koolitustel inimestele, kes liiguvad ohupiirkondades.

Suure grupiga vs. üksi ei ole ainsad valikud muide. Siin ei ole vastolu - sest see sõltub kõik olukorrast. Tenerife rannas ei pea sa muidugi paljudele asjadele mõtlema, Mumbais liikudes aga näiteks küll. (kohad lihtsalt näitlikud). Soovitan sulle lugeda veelkord üle ka viimane lõik eelmisest postitusest.

Kõige olulisem on mõelda / teada ja olla valmis, mitte peita ennast illusioonide taha - "ka Tallinnas juhtub", seda oskavad kõik ka ilma nõuanneteta. Maailm ei ole ühesugune, vaid väga erinev!

Rahu.Mul puudub kogemus Euroopa randadelt, kuid olles Mumbais ja maailma mastaabis väga kriminaalses linnas Caracases seljakotiga (2 naist) liikunud, siis illusioonide kütkes ma kindlasti ei ole. Caracases näiteks me pimedas tänavale ei tikkunud, Mumbais tuli seda ette. Ma tean, et paljude jaoks on see liiga riskantne ja nendele inimestele soovitasingi oma postituses pigem reisida paketireisidega, mitte omapäi ja kui juba omapäi, siis teadmisega, et juhtuda võib misiganes.

Ma arvan, et midagi rohkem pabistad, seda rohkem sa endale sekeldusi ligi tõmbad.

Väike annus paranoilisust peab reisil kaasas olema, aga ehitada oma reis üles sellistele soovitustele (noad ja taskulambid) on minu jaoks selgelt natuke palju paranoiat. Pidada suuremat osa maailma ohupiirkonnaks, kus reisimiseks on vaja eriväljaõpet, magades nuga padja all, pole päris kattuv minu arusaamisega maailmast.

Ma ütleks, et nii mõnigi soovitus on üsna selgelt suuremate probleemide tekitaja kui lahendaja. Ma ei kujuta ette positiivset lahendust, kui hakata Sahara-aluses Aafrikas öisel ajal kedagi võimsa taskulambiga pimestama või noaga vehkima. Pigem ma öisel ajal sealkandis väljas lihtsalt ei liiguks. Hotelle, millel on kolm korrust, leiab kolmandas maailmas samuti peamiselt linnades.

Mul oleks pigem järgmised soovitused välja pakkuda:

  • võta kaasa terve mõistus;
  • suhtle võimalikult palju kohalikega;
  • ära ole ülbe või üleolev, eriti majutuskoha personaliga;
  • kohalikud on alati sinu parim kaitse, kui vaja, võta giid;
  • röövimise korral ära hakka vastu - asjad on asendatavad;
  • tee selgeks, kas pimedas võib väljas liikuda või mitte, kui kahtled, ära parem liigu;
  • jäta enesekindel mulje, aga uljaks ei tasu ka minna;
  • kohalike lehtede lugemine on tavaliselt olukorra hindamiseks päris heaks taustaks;
  • usalda oma sabatunnet - näiteks Zimbabwe tundus minu jaoks tunduvalt turvalisem kui Lõuna-Aafrika Vabariik;
  • kui tunne ütleb, et parem oleks mitte pildistada, siis ära pildista;
  • ära jäta "lolli valge turisti" muljet - karjakaupa liikuvad, punaseks põlenud, fotokas kaelas tegelased tõmbavad jama nagu kärbsepaber.
  • võta huumoriga, parem igast noast.

Minu jaoks on tavaline olmesituatsioon tunduvalt suurema ohuteguriga kui mingi planeeritud rünnak. Kes oleks võinud näiteks arvata, et Ugandas on üks suurimaid ohutegureid juba ennelõunal ennast agressiivseks joonud kohalikud põllutöölised? Isegi nii hea reisijuht kui Bradti Uganda, ei kirjuta sellest sõnagi. Aga nüüd tean.

Üldiselt - ma jätkuvalt ei väsi imestamast, kui ohutu on maailm. Mis ei välista, et ka mina ei võiks mõnel järgmisel reisil sattuda lihtsalt valel ajal vales kohas olema.

Ja veel - reisimine on nagu leivategu. Kõik komponendid oleks justkui kõigile teada, aga ikka tuleb mõnel paremini välja. Enamasti neil, kes on üksjagu harjutanud...

STRATFORil on päris hea kirjatükk, mis käsitleb olukorrateadlikust - http://www.stratfor.com/weekly/20100609_primer_situational_awareness

Üldiselt algab igasugune turvalisus ikkagi meeleseisundist, sellest kuidas me ümbritsevasse maailmasse suhtume ja kuidas teda tajume. Minu kogemus ütleb, et valdav osa inimesi tegelikult ei taju väga selgelt mis nende kõrval ja selja taga (nii otseses kui ülekantud tähenduses) suvalisel ajahetkel toimub. Robustne näide - väga paljud jalgratturid liikudes kõnniteel või rattateel ei taju, et nende ümber on teisi liiklejaid ja keeravad neile jalakäijatest möödudes südamerahuga ette.

Mis puutub lampidesse, nugadesse, rapellimisaasaga püksirihmadesse jms ägedatesse vidinatesse, siis on need kõigest tööriistad mis avardavad sinu võimalusi keerulistest olukordadest välja tulemisel. Samas ei ole nad võluvitsad mis asendaksid kainet mõistust. Mida millises olukorras kasutada, peab ikka igaüks ise otsustama vastavalt olukorrale. Nuga on üldse üks väga huvitav ese meie kultuuriruumis. Tegemist on siiski eelkõige tööriistaga, ent ometi läheb teatud osa ühiskonnast krampi kui saab teada, et keegi nuga kaasas kannab. Ometigi näiteks ehitajad teevad seda iga päev avalikult, ilma et seda imelikuks peetaks.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ohte tuleb hinnata realistlikult ja läbi mõelda võimalikud ohustsenaariumid ning enda vastukäigud nendele. Nii säästama väärtuslikku reageerimisaega juhul kui tõesti peaks midagi juhtuma. Kindlasti ei tohiks kangekaelselt eitada ohtlikke vahejuhtumite võimalikkust ja veenda ennast , et elame lõputult turvalises maailmas.

Kuna sellel teemal on ju juba mitu kommentaari olnud, siis täpsustuseks - Fred Burton videos ju ei väitnud kuskil, et noaga peab hakkama noavõitlust pidama. (Tasku)noal on ju palju muid funktsioone ka (isegi peale arbuusi lõikamise ;)).

Veigo, asjalik jutt. Natukene jäi samas arusaamatuks, et milline oht tuleneb just Sahara-aluses Aafrikas taskulambi omamisest või isegi pimestamisest? Turvavarustuse eesmärk on ju see, et saad seda vajadusel kasutada. Ma näen ainsa miinusena seda, et tal on mingi kaal ja ka hind, muu on ainult pluss. Turvalisus on ka see, et suudad pimedas näiteks tee leida. Ja kui taskulamp võimaldab veel ohuolukorras kedagi pimestada - see ei ole ju halb?

Olen täiesti nõus, et terve mõistus on kõige olulisem. Ja metskaplani poolt viidatud olukorrateadlikkus on ka väga oluline nii reisil kui muidu.

Mäletan, et juhtusin aastaid tagasi mingi uurimuse peale, kus muuhulgas uuriti (kui mäletan õigesti, siis ladina ameerikas reisinud) naisi ja nendega reisil juhtunud seiku. Tuli välja, et enamusel oli juhtunud intsidente, samas olid nad märkinud, et ei räägi sellest kunagi oma lähedastele. Seega ka jutt inimeste poolt kes "seal" oleks justkui käinud ja midagi pole juhtunud, ei pruugi olla alati adekvaatne. Samas eks igaüks teab ise, mida või keda usub ja mida loogiliseks peab.

Ärge nähke maailma mustvalgelt - justkui oleksid ühed inimesed "mõttetud pabistajad/paranoilised" ja teised "julged reisisellid", keda miski ega keegi ei morjenda. Mina näiteks Burtonit "pabistajaks" ei liigitaks.

Julge (ja rumala) hundi rind võib ju olla rasvane, aga sageli on see siiski ka haavleid täis.

Veigo ilmselt pidas silmas olukordade "äkkiplavatamisest". Täiesti müstiline on, et kuidas Sahara aluses Aafrikas tekib olukord, kuni matseetede haaramiseni loetud sekunditega. Muidu täiesti rahulik ja idülliline maastik/küla/linna võib äkki plahvatada. Ma tegelikult kujutan ette, mis juhtub kui maani täis külameestele valgus peale suunata.

Päris kasulik ja põnev oleks lugeda, mida sellise "äkkplahvatuse" puhul teha (kui kellelgi peaks olema näiteks isiklikku kogemust). Äkki on teistelgi, midagi kõrvataha panna.

Esimesel korral pööritasin vaid silmi ja raputasin pead, teisel ja kolmandal korral küsisin, et millist raha ta silmas peab ning kas nad ei ajaks nüüd omi asju edasi, neljandal korral hüvitasime "tema vaeva".
Jutt käib siis minu ja Veigo viimasest kogemusest.
Ja muidugi peab olema rahulik ning enesekindel, kuid reageerima vastavalt olukorrale.
Näiteks erienvalt Aafrikast, oli mul Lõuna-Ameerikas tekkivaks ettevalmistda ning strateegiat kavandada. Aafrikas sellist aega situatsiooni tekkimisel ei ole.

Olgem ausad, "äkkplahvatuste" puhul on raske ühest nõu anda, sest iga olukord on erinev ja inimeste käitumisviisid/kavatsused võivad olla ka väga erinevad. Ilmselt esmane on proovida piirkonnast võimalikult kiiresti aga samas liigset tähelepanu tõmbamata lahkuda. Vahetust ohualast väljas olles võib edasi mõelda, mida teha. Kui seda teha ei õnnestu, hakkabki suurest rolli mänguma see kui hästi keegi olukordi ja inimesi tunnetab ning millised vahendid tal kasutada on. Olgem ausad, me ju tegelikult lõpuni ei tea, mis toimub purjus matšeetega talumehe peas: mõni saab sellest ainult hoogu juurde, kui näeb, et vastaspool püüab agressiooni vältida ja mõni ehmatab ära kui ta kõva ja selge häälega pikalt saata. Selge on, et kui valida passiivne tee, anname me initsiatiivi käest ja oleme täielikult vastaspoole meelevallas. Võibolla ta tahab ainult natuke tõmmelda, võibolla tahab raha aga võibolla võtab teil pea maha lihtsalt sellepärast, et miski seda ei takista.

Kui otsustada vastu hakata, tuleb alati lähtuda kuldreeglist: "ära roni noaga tulevahetusse", ehk sinu kasutadaolevad vahendid peavad olema kas võrdsed või paremad kui vastaspoole omad ja andma sulle mingi eelise. Ehk seesama taskulambiga pimestamine annab sulle väärtusliku sekundi, et jalad selga võtta ja ära kaduda või sama lambiga vastaspoole ninaluu puruks lüüa ja siis jalad selga võtta.

Samas me ei peaks reise ette valmistades mõtlema ainult inimesepoolsetele rünnetele vaid erinevatele õnnetusjuhtumitele. Viimaseid tuleb ilmselt rohkem ette kui inimrööve.
Selle juures peame arvestama järgmisi asju:
1) enda turvalisus - kummikindad, käte desinfitseerimisvahendid, piirkonnas vajalikud vaktsiinid jne - kõik see, mis aitab meil endal vere, mustuse jm õnnetustega kaasaskäivaga kokku puutudes terveks jääda
2)sündmuskoha nähtavus/leitavus - lambid, helkurid (vestid), valguspulgad, värviline riietus ehk kõik see, mis aitab päästjatel meid leida või teistel liiklejatel märgata. Kes on kunagi näinud pimedas toimunud liiklusõnnetust, teab millest ma räägin.
3) esmaabivahendid - sidemed, plaastrid, žgutt, elastikud, valuvaigistid, põletikuvastased vahendid, termokile ehk kõik see millega endal ja kaaslastel hinge sees ja olemist talutavana hoida kuni päästjad kohale jõuavad
4) elementaarsed tööriistad - nuga (3 eurone ehitusnuga sobib väga hästi) või multitool, nöör, traat, haaknõelad, tikud, kaablivitsad ehk vahendid käepärase varjualuse või lahase tegemiseks ja tule süütamiseks
5) vahetusriided - erinevates õnnetustes on lihtne märjaks saada ja kui esimene adrenaliinisööst üle läheb, hakkab väga ruttu väga külm. Kui päästjaid peab kauem ootama, võib ainuüksi alajahtumise pärast ära kustuda, isegi kui muid vigastusi pole
6)olukorra jäädvustamine - kuna igasuguste õnnetuste puhul viiakse läbi juurdlus, on mõistlik kui olukord vähegi lubab, olukorda salvestada, et hiljem oleks lihtsam sündmuste käiku taastada.

Mida ja kuipalju kaasa võtta, sõltub muidugi kuhu ja kui kauaks minnakse. Samuti on oluline, millise transpordiga liigutakse. Seljakotiga reisides peab ilmselgelt varustuse kaal olema minimaalne aga näiteks oma autos võiks ikka saag/kirves ja labidas kaasas olla.

Ja loomulikult, igat asja mis sul kaasas on, pead sa oskama õigesti kasutada igas olukorras, vastasel juhul on tegemist surnud kaaluga