Jagab äkki keegi oma kogemusi, et kuidas on korraldatud väikelaste (minu puhul 3-7 aastased) jälgimine (see pole vist päris õige sõna, aga las ta siis olla) reisidel e mis tehakse selleks, kui laps juhtub nt. rahvasummas maha jääma/kaduma?
Lisaks võimaliku situatsiooni läbirääkimisele ja -mängimisele lapsega on kindlasti veel mingeid häid nippe kasutusel. Mul endal küll pole seni nö. kadumissituatsiooni juhtunud, aga valmis peab ikka olema.
Seni olen kasutanud kõige lihtsamat varianti - korduvkasutatavat käepaela. Seda nii reisidel kui ka nt. Eestis suvalistel ringsõitudel. Tundub odav ja lihtne lahendus olevat.
Aga mõtlesin, et kas on ka mingit head tehnoloogilist vidinat. Guugeldades tundub parimaid review'sid omavat Jiobit, aga selle kuumaksu sees tundub olevat ainult USA katvus. On ka muid sarnaseid seadmeid, aga ei oska neid kuidagi hinnata.
Eestis vist Elisa või keegi pakub mingit laste käekella, aga miskipärast mulle see ei meeldi...
Ainus, mida mäletan, oli vanema telefoninumbriga paber(id) kuskil taskutes ja/või kotis. Reaalselt ei viitsinud neid ka paari reisi järel kontrollida. Lennujaamades käsipagasil silt kontaktidega. 7 aastasel oli juba ka tavaline nuppudega mobiil. Väiksematele pole elektroonikat külga pannud. Käidud sai sellises vanuses lastega regulaarselt nii looduses, külades kui suurlinnades. Peamine oli vist distsipliin. Laps pidi meeles pidama, et jälgib ka vanemate asupaika. Sama muidugi vanematega, kes pidid ka lapsi meeles pidama :) Lisaks jägisid suuremad lapsed väiksemaid ja tihti ka väikseim pingsalt suuremaid, et need midagi keelatut ei plaaniks ;)
Ameerikas oli juba 30 aastat tagasi vähemalt California osariigis uldine mure lapsi röövivate pervertide pärast ja mänguväljakul oli iga lapse läheduses teda pidevalt jälgiv täiskasvanu. Seal ja ka mönes teises riigis vöib lapse vöi mis veel hullem vankris imiku omapead jätmise eest kiirest käed raudu ja vanglasse jöuda ja seda loetakse kriminaalkuriteoks.
Ma kaaluks väga rahvarohkes kohas igale lapsele reisi ajaks mingit gps käepaela koos positsioneerimisega, ehk siis nagu see viidatud Jiobit. Kuhugi taskusse paber sinu / vanemate telefoniga on niikuinii hea mõte.
Aga seda vaid siis, kui on tõesti plaan massidesse käima minna. Niisama matkates või välismaal käies ei ole me praktikas midagi muud teinud peale vanema telefoni taskusse pistmise.
Kõige paanilisem hetk oli meil ühes Itaalia rannas, kus meie enda pundi liige viis ühe lapse (kaugele) kempsu ilma meile ütlemata. Paanika oli korralik, kuid täiesti asjatu. Nii et kõige tähtsam on täiskasvanute omavaheline koostöö - kes millegi või kelle eest vastutab.
Me kasutasime viimasel reisil Elisa põnniradareid. Ütleks, et raha raiskamine! Rannas kätte ei pane, kuna ei ole veekindlad! Laste asukoht oli mõni kord ikka väga mööda. Laps nt magas kõrval, aga asukohaks näitaks 1 km kaugusel olevat parkimisplatsi. Mingist hetkest ei saanud issi ega vanaema ühele radaritest enam helistada. Kuigi numbrid olid salvestatud. Laps sai nimetatud numbritele helistada, vastupidi mitte. Ühesõnaga ei toiminud nii nagu peab. Reisilt tulles lõpetasime lepingu ära ja nüüd vedelevad vidinad kasutult sahtlis. Toimis ikka kõige paremini distsipliin ja käitumisreeglite meeldetuletused! Lapsed jälgisid üksteist ja meie jälle kullipilgul neid!
Need GPS asjad kahjuks tööta kaubanduskeskustel .
Meil laps oli selline et lihtsalt pani suvalisel ajal teises suunas ja Hispaania kaubanduskeskused olid rahvast täis .
Seega kas traksid peale :) või AirTagi taoline ese
Alustada võib AirTagist. Aliexpressist saab 5€ eest veekindlaid laste käepaelu, kuhu selle saab sisse panna, vt märksõnad airtag bracelet waterproof kids.
Variant B on mingi kasutult seisev vuhveltelefon, Find Device sisse, see aga omakorda eeldab eraldi kohalikku SIM kaarti, samuti võib lapse käes kaduma minna.
Seda Elisa Põnniradarit olen proovinud, aga see kell on suht vuhvel ja eeldab samuti kohalikku SIM kaarti.
AirTag vist paraku on ainult Apple'i pärusmaa. Mina nt kuulun teise parteisse, mille puhul need bluetooth seadmed on mõeldud pigem kodust võtmete otsimiseks vms.
Tundub, et häid GPS trackereid meie regiooni jaoks polegi. Paremate review'dega isendid on kõik USA provaiderite lepingutega. Mis ongi tegelikult arusaadav, kui mobiilse neti pakkujad on riigiti väga erinevad.
Kellad oleks alternatiiv, aga nad näevad ikka maru hiiglaslikud laste käel välja.
Ehk tundub, et distsipliin ja käepaelad jäävad edasi põhilahenduseks :)
to dante
soovitan uurida AirTag alternatiive , Kellad on norm lahendus , tean last kes väga edukalt kandis seda alatest ala 4 aastaselt . Polnud mingit muret .
Aga see Tagi mõte just suured rahvamassid/üritused/kaubanduskeskused ja muu taoline - välismaal , kus GPS ei toimi ja AirTagil oleks mõte kui raadius on suurem kui 10m näiteks saaks hoiatuse
Aga kui lapsele külge riputada näiteks see?
Teinekord tundub, et loomade asjad on lastele tehtutest asjalikumad. Igatahes peaks see toimima erinevalt Jiobitist üle maailma ja on ka mitu korda soodsam neist kohmakatest kelladest. Selline karbike lapsele kuhugi külge riputada ei tohiks probleem olla, minu 5kg koerake ei märkagi selle olemasolu kaelarihmal. Kunagi ei tea, mis teda ehmatab, millal rihmast lahti rebib või suvalises suunas udjama paneb.
Koer pole kadumistrikki seni küll teinud, sest ta enamjaolt ikkagi rihmas. Aga lapsega kogemus olemas, keerad pilgu hetkeks kõrvale, näiteks vaadates üle sõidutee minemiseks autosid ja ta oskab selle sekundiga kaduda. 40 aasta tagune aeg, mobiilid veel leiutamata, GPS-sist rääkimata, lapsele sildist koduse aadressi või lauatelefoni numbriga kaugel maal abi pole, laps keelt ei valda. Paanika.
Omal ajal olid ka lastele traksid ja tited koera kombel rihma otsas. Väga turvaline. Mingil moodsamal ajal hakati neid põlastama, et lapse ahistamine või nii. Teine võimalus siis laps stabiilselt käest kinni, hetkekski lahti ei lase. Ainult pilguga jälgimine ei toimi, unustage ära, see pole võimalik. Kolme aastasele sõnade pealelugemine - sama jutt, see näeb midagi põnevat ja läinud ongi. Või võtad ise korraks märkamatult paar pikemat sammu, laps jääb veidi maha ja tehtud. Distsipliin on meetod vast kusagilt kooliealisest.
Pisike inimene oskab sust paari meetri kaugusel olles kadunud olla, mõne tädi selja taga vms. Esimene asi endale teadvustamiseks lapse kaotamisel, ta ei ole minutiga kilomeetri kaugusele sibanud, tal pole sellist võimet, kui ta just tiibu pole kasvatanud. Ei ole mingit mõte paanikas tänava teise otsa joosta. Ta peab olema kuskil päris su lähedal, see on nagu peitusmäng, vaata enda lähemas ümbruses hoolikalt kõik varjumisvõimalused üle. Posti taha, parkiva auto alla, lahtisest väravast-uksest sisse jne. Hüüdmine ja karjumine enamasti ei toimi, vähemalt mina pole märganud, et mõni laps kutsumisele kuidagigi reageeriks, koer võib seda soovi korral teha. Peamine nipp, ära hakka ise kuhugi jooksma, mõtle kõigepealt! Ma tean, et see on raske sellise ehmatuse puhul.
to Viktor selleks on kellad :)
https://www.amazon.co.uk/dp/B08FL756V8?linkCode=gs2&tag=mlbuk-21
Mina 100% panen lapsele kui saab mingi 4jaseks .
Küsimus on pigem siseruumides ja kattuse all üritustel näiteks kus GPSist pole tolku , kuidas seal toimetada .
dim123 kellad on kenad ja roosad, sisaldavad mänge jm säärast, mis meeldivad lastele kindlasti, aga need vajavad asukoha edastamise toimimiseks andmesidepaketiga sim-kaarti. Kas siis rändlusega või kohalik. Kui on internetiühenduseta sim, saab vaid helistada, aga asukoht jääb edastamata. Asukohta värskendatakse iga 10 minuti tagant, mis tähendab kadumisel üpriski laia otsinguraadiust. Väidetavalt aku säästmise huvides. Kuidagi "eilne päev" tundub. Või ei osanud ma õigeid otsida? Aga sellega saab ka sidet pidada, last pealt kuulata jms, "vilesid ja kellasid" on muidugi rohkem.
Minu viidatud tractive koerakopsik toimib üle maailma ja ühildub mistahes kohaliku leitud mobiilivõrguga liitumist vajamata. Koer helistada ei saa, mänge ei mängi, söögiajad ütleb talle isiklik sisemine kell, aga asukoht on reaalajas pildil. Jooksujälg ei jää nii sakiline kui kella puhul.
Kellal maksad teenusepakkujale andmeside eest, tractive puhul on see kuumaksu sees. Vaba valik.
Siseruumidest kah. Igas kaubakeskuses ei pruugi signaali olla, aga uuemal ajal võib neis üha sagedamini GPS-repeater leiduda, siis leiab ka kaubakeskusest üles. Ma ise täheldasin sellise moodsa tehnoloogia olemasolu esimest korda möödunud suvel Norra tunnelites sõites, kus GPS signaal ei kadunud isegi sügaval mäe sees. Ühe suvalise väikelinna kaubamaja koridorirägastikes tiirutamise järel otsisin puhtalt uudishimust otsemat väljapääsu auto parkimiskohani - ulme, töötas! Võibolla jõuab see tehnoloogia kunagi meilegi, kui juba polegi.
Nojah, naiivne on muidugi arvata, et kadumine toimuks alati levipiirkonnas. Kadumine ongi seepärast kadumine, et kõik asjaolud on subjekti leidmise vastu, levi pole, seadme patareid on tühjaks saanud, kell on ise puruks läinud, otsimisrühma mobiiliäpp on kokku jooksnud vms. Siinkohal polegi muud, kui ühineda selle parteiga, kes soovitavad riske hajutada, kellad kaela, sildid külge, distsipliini kasvatus, lapse väljaõpetamine ja juhised talle võimaliku kadumise puhuks.
Viimane vast isegi tõhusaim. Me näiteks oleme alati laulupeol kokku leppinud, et kadumise korral leiame üksteist mingist kindlast kohast. Kõik vaatavad üle, noogutavad ja lähevad laiali. Olgu tegu lapsega või täiskasvanutega. Pole kordagi möödunud, mil seda vaja poleks olnud, selles summas keegi ikka kipub kaduma. Töökindlam mistahes tehnikast. Sama kaubakeskustes, juba enne sisenemist saab kogunemiskoht üle vaadatud. Kus ei oleks liigset sagimist, kus oleks mugav ja rahulik ülejäänute saabumist närvitsemata oodata. Ega laps loll pole, oskab sinna tulla küll. Igatahes parem mõte kui paanikas edasi tagasi jooksmine.
Ahjah, ma ise aegajalt ühle laadal tegev, siingi juhtub, et rahvasummas keegi kaotab oma lapse, palub mul mikrofoni hõigata jne. Muidugi ma teen seda, aga 90% juhtudest on "kadunud laps" oodanud oma vanemaid rahulikult nende pargitud auto juures, täitsa oma peaga on selle peale tulnud. Vanemad ise lähevad lolliks:)
Ma arvan et mõistlik on lapsele näiteks vanema mobiilinumber paberil taskusse panna. Et juhul kui peaks ära kaduma, siis osatakse vanematele helistada.
Meil oli umbakaudu selles eas lastega vaatamata ohtratele reisimistele ainult (õnneks muidugi!) üks juhtum kui Pariisi metroo automaatrongile minnes lõi see järsku minu ees hoiatamata uksed kinni ja ees sisenenud laps jäi üksinda vagunisse. Õnneks märkas lähedal istuv prantslanna juhtunut ning andis läbi akna kiirelt märku et viib lapse järgmises peatuses maha. Ja ca 10 min hiljem järgmise rongiga jõudes saime lapse kenasti kätte. Eks tal endal oleks ka ilmselt oidu olnud maha minna, aga hea et tähelepanelik ja abivalmis inimene juures olema juhtus. Nii, et õnnelik juhtum.
Muide, veidi vanemasse ikka jõudes, ca 11-12, hakkasid probleemiks olema hoopis riiete ja muude esemete mahaunustamised. Nii, et jopesid, jakke ja ka muid vidinaid jäi näiteks nii Londonisse kui Pariisi, kuid mõlemast saime hiljem õnneks asjad tagantjärgi kenasti kätte. Orsay muuseum saatis jaki seejuures lausa oma kuludega järele. Abi oli muide samuti päeva jooksul tehtud piltidest kuna sealt oli täpsemalt näha millal jakk veel seljas oli ja millal mitte, st. et tõenäoliselt ununes maha muuseumi mitte näiteks söögikohta.
Sattusin hoogu, ma võiksin ju veel pisut pajatada, kes lugeda ei viitsi, jätku vahele:)
Lapsele kaasapandavatest siltidest. Ma nimelt kipun arvama, et telefoninumbrist üksi ei piisa, hea oleks lisada konkreetsed koordinaadid, kuhu aus leidja saaks lapse tagastada. Telefoninumber on statsionaarne, aga see tagastamise asukoht peaks olema jooksvalt muudetav vastavalt sellele, kus parasjagu seigeldakse. Nimetagem seda siis ettevalmistuseks kadumise juhtumise korral. Kuhu siis peale lapse kaotamist vähemalt keegi lähedastest ootele suundub.
Sest kujutage ikka ette, et leiab keegi su lapse, helistab, aga paanikas edasi-tagasi tormav lapsevanem ei oska leidjale seletada, kus ta asub. Ta on hoopis ise end ära kaotanud! Hakkab siis närviliselt juhatama, et oh, siin mingi kleidipood, vaateaknal roosa pesu ja 50% allahindlus. Mida? Kuidas leidja peaks lapse nüüd vanemaga kokku viima, tal pole aimugi, millisest poest jutt? Kõikjal on mingi selline maamärk, mida KÕIK une pealt teavad, nii kohalikud kui turistid. Vaat see peabki trehvamise kohaks olema. Olgu see raekoja kella all või loomaaia väravas, mis on ainukordne, mille leidmiseks ei pea orienteerumisgeenius olema.
Sobib ideaalselt ka mistahes vanuselise grupi kokkusaamise kohaks, see annab vabaduse vabalt ringi vaadata, kes astub mõnda poodi sisse, kes leiab põneva monumendi pildistamiseks, ei saa ju kogu aeg käest kinni käia, nii ei näe midagi.
Nüüd ma vist tõesti ei oska selle teema kohta rohkem midagi öelda. Eks siin olidki minu kogemuste kirjeldused, mida teema algataja küsiski. Pole ju mingit kohustust neid üks ühele järgida.
to Viktor54
kahjuks sa eksid .
Sinu antud lingis on vajalik andmeside samuti :)
Kõik GPS tagid töötavad nii et : on andmeside - edestavad kohe enda positsiooni kas edge , 2g , 3g ja nii edasi
Või kui pole ühendust siis koguvat infot marsruugi kohta ja pärast kui on andmeside olemas saadab marsruudi info :)
Android või Apple telefoonide puhul on olemas igasugused Family locationid .
Lastega aga ikkagi mina jään oma arvamuse juurde see laste Kell - seeon disainitud selle jaoks kus tillulilusi pole . GPS tracker on peal , SOS nupp ja muud sellised viled .
Kuna ma olen paar korda oma last otsinud (suurte ürituse puhul siis tean millest räägin ) 1 minut ja sa ei näe last rahvamassis - lihtsalt kui laps on selline kellele meedib järsku joosta teises suunas , ja seal on ainuke variant mingi TAGI taoline lahendus - ala kui on raadius suurem kui 3m siis hakkas häiret andma