Kasutan ka antud teemat ära kuna oleme veebruaris Keeniasse minemas. Küsimus marpa 33-le. Kus kohast te rongipiletid ostsite? Madaraka Express kodulehel ei saa osta piletit krediitkaardiga. Ainuke võimalus on kasutada kohalike makselahendusi. Kas Mombasa rongijaamas oli lihtne taksot leida?

Gambiasse reisivad briti, põhjamaade jne. vanemas keskeas, sageli ülekaalulised ja mitteatraktiivsed naised noortele mustadele meestele sponsoriks... Kui soovid selles osas laste silmaringi avardada, siis  loomulikult sinna

leena24, kolme sellises vanuses lapsega Aafrikasse reisida tundub ikka päris kõva plaan. Mina valiks mõne muu sihtkoha. Aafrika on ikka rohkem täiskasvanutele, ma isegi ei mõista päris sellist ideed ja eriti praegusel ajal. Nad väsivad seal ära - pikad vahemaad, halvad teed, palav ja must... Taisse minge kui tahate kaugele lennata. 

OK, kui minna otse rannahotelli, siis võibolla mõeldav aga siis tekib küsimus miks Aafrikasse? Oodake ära kui lapsed 15+.

Lihtsalt mõtteaineks - mul sai abikaasa Keenias mingid ussid jalga mille kärbsed suutsid märkamatult naha alla muneda. Täiskasvanule ei midagi hullu aga vastik ikka vaadata kui need ussikesed läbi naha välja ronisid. Ega kui see oleks juhtunud lapsega vanuses 7 - ei kujuta ette...

Kaarin, loomulikult on Mombasas väga lihtne taksot leida.

Meie liikusime uberiga. Kohaliku kõnekaardi ostsin lennujaamast.  Lapsed olid siis 11 ja 17. Rongipiletid ostis meile sama mees, kes meile safari korraldas. Kusjuures Aafrika kliima oli meile palju meeldivam, kui Tai. Tais oli palav, niiske ja raske. Aafrikas väga mõnus. Eks oleneb lastest. Minu väiksem koperdab alates 5 st eluaastast kõikjal ja ei ole ära tüdinenud, ega raskuse üle vingunud.

Mombasa raudteejaamast läksime kohaliku, kohalike  bussiga praamini, sealt praamiga üle Diani poole. Takso oleks olnud mingi 50 euri, nii saime mingi 5 euriga. Praam tasuta. Nõrganärvilistel soovitan taksoga praamile minna.  Enamik valgeid istuvadki autodes. Ega muud hullu ei olnud, kui vaesus ja mustus, millega juba harjunud olime.

Vaktsiinide kohta niipalju, et kindlasti on vaja teha kollapalavik, see peaks olema tehtud 4 nädalat enne reisi ja ka kõhutüüfuse vaktsiin.

Sõin ka Malarone tablette, ei olnud kõrvalmõjusid, kui haigeks jääd on ravi samade ravimitega, aga võtad 4x rohkem, aga igaüks ise valib mis teeb.

Hetkel on Eestis aga olukord selline, et kollapalaviku vaktsiinil on tarneraskused ja pole teada millal vaktsiin tuleb, seda ei saa tänase seisuga kusagil teha. Kõhutüüfuse vaktsiinil on samuti tarneraskused, aga selles osas lubati, et väike lootus on saada vaktsiini novembri keskel.

Sõitsime Keenia, Tansaania, Uganda, igal piiril küsiti viisa tegemisel vaktsiinipassi.

Tarneraskused on teema, mida siis jälgin. Lapsed on iseenesest kogenud ja üpris arvestatavad reisisellid. Pigem panevad mõtlema sellised lehed (kuigi jah reeglina need on pigem hoiatused teatud tegevuste ja piirkondade puhul) - https://www.smartraveller.gov.au/destinations/africa/kenya

Kus need kogenud 6-9 aastased reisisellid siis veel varasemas nooruses ekstreempiirkondades käinud on? Mount Everestil või Amazonase dzunglites? :)

Ekstreempiirkondadest pole juttu olnud :) Lihtsalt siin oli küsimus, kas lastel on seal üldse tore ja kas jaksavad. Selle põhjal vastasingi, et nad on üpris palju rännanud erinevates oludes ja senini on nad täitsa arvestatavad reisikaaslased olnud.

Mulle tundub, et Keenia on lastega väga mõnus reisimiseks. Olen ise juba paar aastat hoogu võtnud peale esimest Keenias käimist suurema lapsega, et minna ka noorematega (8 ja 10) sinna. Jagan ühte blogi linki, kust võib saada ideid, mida lastega teha ja kuhu minna. Kenya Blog - The Expat Mummy

Vot ei taha midagi halba öelda aga las miinused lendavad .... 

Teema algataja ei ole kursis isegi vaktsinideega mis tuleb teha , ja tahab aaafrika päris elu otsida lastega 6-9 , nalja teete ? 

Lapsed on loomulikult rõõmus päevad läbi uberiga , ühistranspordiga ja ei tea millega seigelda. 

Need kes ütlevad et pole midagi , ja soovitavad mingeid blogisi näha , KRT päris elu ei ole insta ega blog kuhu toppida tuunitud pilti . 

See on juba sama mis veeganid ja nende laste toitmine ... 

Tahate minna aafrikat avastama , minge , milleks on vaja lapsi sinna taasida . 

Või öelge et meil on 100k eelarve , saan kah aru

Ma olen käinud lastega Tansaanias, Keenias, Marokos, Tuneesias kui rääkida Aafrika mandril olevatest riikidest. Ilma lasteta veel mõnes Aafrika riigis. Päris ainult blogi põhjal seda soovitust ei tee. Aga antud blogis räägib ema, kes elab Nairobis oma kolme lapsega, Keenias reisimisest, mis sisaldab palju praktilist infot ja mitte ainult klantspilte. 

Osad inimesed on valmis reisima lastega ja teised mitte. Mina olen lastega reisinud nende väikelapseeast saadik ja pean seda mitte ainult võimalikuks hea ettevalmistusega ja mõõduka ettevaatusega, vaid ka väga arendavaks ja maailmapilti avardavaks. Lapsed ootavad reise põnevusega. Ja 100k eelarvet pole küll olnud.

to Kaia 

ma olen oma elus päris palju reisinud , lendanud ja viibinud lannujaamades ja samuti mul endal ja sõpradel on lalsed erivanustega . 

Vot ausalt, ei kohta ma lennates lapsi kes on 12 tundi lennukis rahulikult , kes pole lennujaamas väsinud või lennukis rahulikul. Tavalise loomaia külastusega on näha et lõppus kedagi ei huvita enam need loomad. 

Ma saan aru et vanematel meeldib proetseerida enda tahtmised lastele , aga on see õige ? EI . Veel vähem meeldivad need inimesed kes vägisi tassivad oma lapsi igale poole kuhu vaja ja kuhu ei .

Mina reisin nüüd koeraga. Mitte lennukis, sest see liiklusvahend ei meeldi mulle endalegi, eelkõige lennujaamas toimuvate tülikate ja aeganõudvate protseduuride tõttu, seega ma ei sea koera situatsiooni, kus tal endal pole võimalik "sõna sekka" öelda. Ja sinna alla kappi ei pane ma teda mingil juhul. Teinekord on lendamine vältimatu (pikemate vahemaade tõttu), siis pean koera koju jätma. Ja see mulle jälle ei meeldi, sest lahusolek on selge piin. Sama võib öelda koera kohta, me mõlemad elame selle küll üle, aga "pika hambaga". Uskuge, ma tunnen oma koera. Kas elu on enese ja oma pereliikmete piinamiseks?  Autoga reisimine talle aga meeldib, on kohe õhinal igas uues peatuses maailma avastamas - uued lõhnad, uued kohad. Mis lihtsustab oluliselt minugi reiside planeerimisi, ma lihtsalt ei lähe neisse paikadesse, kuhu vaid lennukiga saab, kuni  lähemal on veel piisavalt vaatamist meie mõlema jaoks. Vähemalt puhkusereiside puhul, tööreise ei saa alati valida, nüüd ma penskarina õnneks sellest kohustusest prii.

Nüüd kandime sellesama üle lastele. Minu arvates on (ideaal)pere üks tervik. Lapsevanemad võivad ju visata oma lapsed reisi ajaks vanavanemate juurde vms, aga on see siis normaalne, on see siis puhkus, kui mõtled pidevalt, mida su lapsed parasjagu teevad? Vanemad ei saa oma laste huvisid, vajadusi ja iseloomu eirata, kui läheb reisi planeerimiseks. Usun, et leidub lapsi, ka väikeste seas, kes naudivad reisimist täiega, samavõrra kindlasti ka neid, kellele pikad ja tüütud otsad on võrdelised maailma lõpuga.

Mul on juhtumisi varasemast elust kogemusi mõlema kategooriaga. Reisi planeerimine algabki pereliikmete soovidest lähtuvalt, kõigi liikmete, tited sealhulgas. Mitte nii, et lähen mind huvitavale reisile ja võtan, maksku mis maksab, lapse kaasa. See oleks egoistlik.

Ma usun, et sellele küsimusele ja teemale, kuhu lapsi kaasa võtta ja kuhu mitte, ei oska keegi paremini vastata, kui selle pere liikmed ise. Oma lapsi peab tundma, nende soovidega peab arvestama. Kes oleme meie kellegi otsust hukka mõistma või takka kiitma - võõrad ju. Ma olen siinses foorumis piisavalt lugenud jutte, kus vanemad oskavad reise kogu pere huvidest lähtuvalt planeerida. Mu endagi pere noorematest põlvkondadest mitmedki reisivad lastega koos. Ja kui ei saa lastega minna, jääb see reis seekord tegemata, pole kah suur ohver, oma lapsed ju. Ei ole jutuks olnud, et see neile probleeme oleks valmistanud, lastele meeldib reisida, aga neile meeldib ka see, kui vanemad ei jäta neid pikkadeks nädalateks maha. Seni alla 8a kõik. Mistõttu nad polegi kunagi 12 tunni kaugusele lennanud, maksimum 4-5 tundi.

Paljuski on asi ka selles, et kuni laps on eelkooliealine, on mööda maailma ringikolamine lihtsam, koolijütsiga on juba kalendris vähem "vabu auke".

Lõppkokkuvõte - väga individuaalne teema, millele tulebki läheneda individuaalselt ehk oma pere keskselt. Teised ei oska siin sõna sekka öelda.

Mind võeti lapsena esimesele pikemale reisile kaasa vist 5-aastasena, praegu mäletan seda reisi küll üksnes positiivselt. Aga rongiga vanaema juurde maale sõitmine 2 tundi oli selge piin, mis tundus igavikuna, ka see on  selgelt meeles.

Rääkige oma lastega, küsige nõu sihtkohtade suhtes neilt, mitte foorumist. Nad on palju targemad, kui me arvame.

Mis see miinimum aeg oleks mõistlik Keenia reisiks ja millise eelarvega peaks arvestama? 

Saan aru et 3-4 päevane safari oleks alustuseks täitsa ok? 3-4 päeva rannas ka ehk... 10 päevane reis ja umbes 100 eurot/päev/inimene ? Mingi 1500 euroga saaks hakkama, või pigem läheks sinna 2000 kanti?