Kaheksakümne teisel aastal läksime Tehnikaülikooli (TPI) grupiga Ungarisse. Esmalt rongiga Tallinnast Leningradi, sealt teise rongiga Budapesti. Üks reisiline oli millestki valesti aru saanud ja jõudis Balti jaama siis kui Leningradi rong juba läinud oli. Me teised rongi peal olime murelikud - kogu paberimajandus oli tehtud grupile ja kui üks puudu on, ega siis ülejäänud ka väga kuskile ei reisi. Too mahajäänu aga ei kaotanud lootust vaid läks kohver käes Leningradi maantee otsa hääletama. Hääletas ennast mootorratta peale ja sõitis umbes 350 km nii et hoidis ühe käega juhist kinni ja teises käes oli kohver. Öösel! Juulikuu küll, aga tavaliste tänavariietega ikkagi külm. Hommikul võttis meid Leningradis perroonil vastu.Tagasi tulles anti Ungarist igaühele mingi suhhoi pajok toidupakike kaasa. Saiake, juustutükk, puuvili jne. Piiril lasi vene toll ühe puuvilja pooleks lõigata ja kõigi teiste omi uuris äärmise tähelepanuga nagu et kas sinna midagi sisse ära peidetud ei ole.Minnes oli meil mingi kogus Ungari raha vahetada lastud. Koha peal sai veel 30 rubla vahetada, kusjuures selleks kõlbasid ainult 10-rublased, muud kupüürid ei sobinud. 

Mõned täpsustused eelkõnelejatele just lendamise osas. Vähemasti 1980-ndatel oli kõikidel Aerofloti lendudel kestvusega üle tunni ka toiltustus. Reeglina soe toit ja jah, tõepoolest enamasti kana.Niipalju kui mina mäletan.Tallinnast lendasid ainult Tu-134A ja Jak-.40, ning nn "metsavaht" ja ka AN-24 "suure kodumaa" suuremad lennukid olid:IL-62 -- ainus nn transkontinentaalne reaktiivlennuk, mis oli suuteline ilma vahemaandumiseta lendama Moskvast näiteks Vladivostokki.TU-154 (hulgaliselt variatsioone, enamlevinud Tu154-B-2) --keskmaalennukAinus "wide-body" ehk kahe vahekäiguga lennuk  oli IL-86.See lennuk oli tõepoolest kahekorruseline (pardaleminek toimus alumise ehk pagasikorruse tasemelt allalastavatest trappidest), kuid tegelikkuses oli ülemisel korrusel reisijate osa ning alumine korrus puhtalt pagas ja tehniline. Mingeid ülalkirjeldatud baare selles lennukis ei esinenud.Lendasid ka igivana IL18 (pikamaa propellerlennuk), IL-26, JAK-42Tallinnast oli lende kokku parimatel hetkedel mitukümmend sihtkohta.

Nõukogude ajal püüti paljut salastada ja eksitada. 

TPI sõjalise tundides oli üllatuseks, et koordinaatide X ja Y teljed olid sõdalaste kaartidel vastupidised matemaatikas õpituga. Ikka selleks, et vaenlast eksitada.

Kaheksakümnendate lõpus käisime autoga Krimmi reisul. Kusagil Kiievist lõunas sattusime piraka paisjärve äärde, mida kaardil ei olnud. Olime oma asukoha pärast pisut segaduses aga kohalikud ütlesid, et kuna seal on elektrijaam, siis riikliku saladuse hoidmise pärast pole seda kaartidele kantud.

Kord jälle kaheksakümnendate lõpuaastail sõitsime Kirišist Leningradi poole ja sinna läks autoatlases jämeda punase joonega tähistatud neljarealine esimese klassi maantee, mis aga varsti muutus kaherealiseks, siis kruusaseks, siis alles ehitatavaks liivaseks ja suure vaevaga saime haagissuvilaga seal ümberpööratud. Teed ehitav KAMAZ-i juht ütles, et seda maanteed pole kunagi olnudki, ning viimati olid sakslased need kes siit tankidega Leningradi alla läksid ja selle roomikujälgedega maha märkisid. Teed ennast hakati alles nüüd ehitama.Kaardile märgitud tip-top maantee oli vist jälle vaenlase eksitamiseks mõeldud, igatahes meile tegid nad küll ära:)

Kommunismi aja reisidest on palju mäletada. Küll sai Šeremetjevo ja Domodedovo kivipõrandal magatud ning autos magatud Poola piiri ääres (NSVLi piir pandi ööseks lukku - kui ei jõudnud enne 24.00, siis tuli oodata hommikuni).

1987. Lendasin aeroflotiga Pariis- Moskva-Tokyo. Mingi venkude superlennuk oli, vist IL-62, sest istusin kolmeses reas. Minu kõrval oli paks vene madam, kes ütles, et ta on romansilaulja ja tuli oma kontserte andmast koos klaverisaatjaga, kes oli igerik juudivanamees. Lennuk oli igivana, nagises, stjuuardesside käejälgedest oli salongide vahelisele eesriidele kulunud rasvane jälg. Stjuuardess tuli veini kallama ja küsis: punast või valget? Vanaeit ütles: Mne oba, i jemu tože. (mulle mõlemat ja talle ka). Ise jõi kõik ära ja oma klaverisaatjale ei jätnud piiskagi.  Pahvisime lennukis suitsu ja kõik oli igavesti äge.Moskvas maandus lennuk paraja pauguga, nii et kõik pakiriiuli uksed kukkusid lahti. Jaapanlased, kes moodustasid lennuki põhiklientuuri, olid näost valged. Neile öeldi vigases inglise keeles, et see lennuk enam Tokyosse ei sõida, tuleb lennukit vahetada.

Olen vist praegu kõige vanem mälestuste kirjutaja, sest need mälestused on 1970-ndate keskelt. Olin siis 22 ja minu sõbranna, kes töötas Välisturismivalitsuses, sai tuusiku kahele Taga-Kaukaasiasse. Tuusik algas Bakuust (sinna Inturisti gruppi tulid inimesed üle terve NSVL), kuhu pidi ise kohale jõudma. Lend läks TU-ga ( 2-istmeline, tundus hirmus pikk ja logises) läbi Moskva Šeremetjevo lennujaama. Mäletan, et jõudsime sinna öösel ja pidime mitu tundi ootama järgmist lendu. Lennujaam oli täis inimesi (ka koos perekondadega), kes istusid või magasid seina ääres põrandal oma kompsude otsas. Hais oli tugev. Nende vahel patseerisid 3-4 liikmelised kambad. Istusime nurgas ühe paljuliikmelise aasia pere kõrvale ja hoidsime oma kohvritest kõvasti kinni.

Bakuusse jõudsime koidikul, kui hakkas valgeks minema. Juba lennukil saime infot ühelt kohalikult, kuidas jõuda turismibaasi. Teel lennukist lennujaama hoonesse oli üks raudvärav, mille taga olid kobaras Lenini sonidega ja ukselinke käes hoidvad mehed, kes midagi hõikusid reisijatele. Lennujaamast väljudes ümbritsesid nad meid ja üritasid kohvreid käest kiskuda. Tänu kohalikule abilisele rahunesid ja samas nägime, milleks need ukselingid vajalikud- nendega avati vanade räämas autode uksi, millega nad taksoteenust tegid.

Ka turismibaasi jõudes oli selle värava ees juba varahommikul meestekamp. Igatahes olime õnnelikud, et tänu kohalikule abilisele õnnelikult kohale jõudsime. Edaspidi juba juhatasid Inturisti töötajad meie reisi 2 nädala jooksul läbi kolme liiduvabariigi ja hoiatasid, et liiguksime 4- liikmeliste gruppidena. Turismibaasidest olid wc potid ainult pealinnades- mujal jalajäljed või lihtsalt augud ja seda Inturisti grupile. Põrandad lainetasid igal pool.

Üks väike mälestus ka Berliinist samal perioodil. Buss lennujaamast viis Alexanderplatzi lähedale, kus pidi olema meie hotell. Ekslesime ja ei leidnud. Lõpuks keegi juhtis tähelepanu sellele, et järjest läheb inimesi ühes suunas, kandes üle õla suuri vaipu (Saksa DV oli NSVL turistide vaibaparadiis- ilus ja odav kaup). Läksime nende järel ja leidsimegi hotelli, mille spetsialiteet oli teenindada NSVL-st tulijaid. Sai oma silmaga ära nähtud ka kuulus müür. Üsnagi õõvastav- vahitorne tihedalt täis, okastraadid üleval (155 km pikk, 302 vahitorni).

Kaheksakümnendate keskel juhtus nii, et mitte just päris omal tahtel olin mõnda aega seotud organiseeritud kuritegevusega.

Varem oli siin juttu kapsavargusest. Selline tegevus Nõukogude Liidu aegsel venemaal oli vist üsna tavaline. Kooli lõpus olin mõndaaega Kaliningradi oblastis sõjaväelaagris. Mingil hetkel saadeti meie rood, kus kõik tudengid, mõneks päevaks õppustele. Koos muu personaliga oli meid pikas autokolonnis kokku umbes kakssada inimhinge. 

Öösel pimedas jäeti kolonn põlluservas seisma, meid kamandati autodest välja, keelati kõva häälega rääkida, jagati laiali ämbrid, labidad ja kartulikotid ning paigutati kiirelt pisikeste gruppide kaupa vagudele. Veerandtunniga olid kotid täis, meie läinud ja kogu kambale mõne päeva kartulid olemas. Mõlemale poole kuriteopaika saadeti selleks ajaks ka valvurid. 

Veidi hiljem korrati sama kapsapõllul aga see käis juba kiiremini.Väeosa juhtkond oli selle operatsiooni juba varakult ettevalmistanud ja minu meelest me varastasime seda kraami suhtsuures ulatuses, ettekavatsetult ja väga organiseeritult:)

Huvitav-huvitav, Joosepx:) Mina teenisin ka Kaliningradis stroi-batis (Baltiiski Floti all), kus toimus sarnane tegevus. Nimelt hakati avama uut kasarmut, mida ümbritses lihtsalt...muld. Kuna kole muld oli vaja ära "tuunida", siis saadeti meid öösel autodega kuhugi kolhoosi heinamaale mätaste vargile. Kaevatud mättad "istutasime" ümber kasarmu ja kui kõrged ohvitserid tulid järgmine päev avamisele, siis laius ümebr kasarmu mullavööndi asemel heinamaa. Kui kunagi aega leian, kirjutan hilis-70ndate ja 80ndate reisidest ning matkadest 6ndikul planeedil, Läänemerest Baikalini, Koola poolsaarest Turkmeenia lõunaosani. Pulli sai:)

Vene inimesed on vahel ikka uskumatult lahked. Kaheksakümnendatel kord teiselpool Leningradi Kirišis olles sattusime tänaval mingi pensionäripaariga juttu ajama. Kuuldes, et me oleme neljakesi Eestist ja et meil polegi veel õhtuks ööbimist vaadatud, anti meile seal samas tänaval koheselt aadress ja oma kolmetoalise korteri võtmed ning süüa paluti kõike, mida leiame. Mees sai naise käest veel parasjagu pragada, et ta polnud ülilahke meiega tänaval suheldes ja oma kodu meiega jagades.

Oli reede, nad olid just teel suvilasse ja pidid pühapäeval tagasi tulema. Võtmed paluti postkasti jätta. Värsket hapukurki aknalaualt suurest purgist paluti ka kindlasti proovida ja need kulusidki õhtul kangema kõrvale hästi ära. Prussakad muidugi olid ka aga kus neid venemaal poleks.

Hommikul jätsime pererahvale lauale tänukirja ja pudeli Vana Tallinnat, lasime võtmed postkasti ja mõtlesime, et kas Eestis annaks keegi tänaval kohatud juhuslikule võhivõõrale võtmed ja aadressi, arvan et mitte.

 See ei olnud ainus selline juhus. Aasta hiljem Moskva lähistel juhtus midagi sarnast. Ainult et tutvus tekkis restoranis õhtust süües ja jälle anti võtmed ja aadress ning juhatati vabasse ühetoalisesse korterisse. Ja õeldi, et pange gaasipliit tasasele tulele ja samakas hakkab potist varsti ise tilkuma. Nii oligi. Võtmed panime hommikul jälle postkasti.

 Selline suur usaldus ia omakasupüüdmatu lahkus tundub, et on paljudele venelastele omane.

80-ndate alguses oli Tallinna Lennujaam jagatud 2 osaks.Mõlemad võrdses suuruses.Mina töötasin Intouristi esindajana lennujaamas ja minu ülesandeks oli välismaalased suunata nn.välismaalaste poolele lennukit ootama.Oli kas või 1 turist!Lennukisse pidin välisturistid ka viima enne,kui toodi nõukogude inimesed.Enamuses olid grupid,aga oli ka üksikuid turiste,kellega jalutasin üle platsi ja viisin lennukisse.Olin noor ja jäi meelde,kui viisin ühte austerlast lennukisse ja ta näitas ühe väikse lennuki poole ja ütles,et tal on selline kodus.Ülejäänud sovjettide mass magas ja ootas oma väljumist teises pooles,mis oli sama suur.Minul oli uhke kabinet.Sellesse poolde jäi ka VIP room.Jaapani grupid jäid meelde,sest tol ajal oli tihti väljumisega probleeme.Kui nendest möödusin,siis kõik mehed tõusid ja kummardasid nende kombekohaselt.