Ei oska kuidagi kõige kasulikumat esile tuua. Ma ei vea reisile, eriti aga matkale, kasutuid asju, kõik on mingil hetkel vajalikud ja väga täpselt kalkuleeritud. Ilmselt erinen suuremast osast reisisellidest, aga patja ja kõrvaklappe ma küll kunagi kaasa pole pakkinud. Ja täitsa elus veel:)
Küll aga on ellujäämise mõttes olulised matkal näiteks magamiskott, priimus, head jalanõud jms, turismireisil polegi tegelikult midagi vaja, paar puhtaid sokke ehk. Neidki saab vajadusel poest. Võibolla mõne silmis ebaolulise ballastina on mul aga alati kaasas olnud kaamera.

Olematu kaaluga reisivihmavari. Peopessa mahtuv stiilne, nahkjakki meenutav väike kilejope, mis kõlbab nii matkale kui ka restorani. Stiilse välimusega odav vihmajakk, mille üüratutesse taskutesse mahub pool elu, aga see pool elu ei paista isegi õieti välja (lennujaamades praktiline).

Kord Kaunases avastasin, e nii minu kui reisikaaslase seljakotid olid koju jäänud. Kaasas oli vaid seljas olevad riided, taskus mobiil ja rahakott. Reis sai imeline. Jõulud Vahemere ääres, ca 5-6 päeva ja jäime ellu. Soovitan proovida.

Mida aeg edasi, seda vähem asju võtame kaasa reisile. Sellel aastal tehtu d 3 nädalat indonesiat ja 2 nädalat mehhikot ainult käsipagasiga. Seegi sisaldas pigem tehnikat ja kingitusi, muu hädavajalik pudi-padi sai kohapealt ostetud. puudust tundsin korralikust taskutööriistast, kui seda ei saa lennukisse kaasa võtta. Odavad hiina koopiad ei õigusta. Väga kasulikuks osutus hea petzl pealamp ja u sõrmesuurune ,kuid väga ere laetav taskulamp. Lõunamaal on õhtud pikad ja elektrit igalpool ei olegi.

Niimoodi on ükskord juhtunud küll et kõik minu asjad on pakitud ühte kohvrisse ja lennujaamas avastatud et just see kohver ununes koju. Siis pole isegi käsipagasit.

Kui lugeda reisimiseks vajalikuks asjaks midagi sellist mida ainult reisil vaja läheb (kodus on paremaid variate) siis odav Remingtoni elementaar- habemaajamismasin. Niidab või trimmerdab ka mitmepäevast võsa ja pole kahju kui peaks juhtumisi kuhugi hotelli ununema.

Kõikide riiete juurde sobiv kerge veekindlast riidest mustriga crossbody.

Kaltsukast ostetud soe kapuutsiga vest, peab veidi niiskust ja sooja, võimaldab käkerdamist padjaks ja peadpidi kapuutsi sees tukkuda.

Riidest kerge rahakott.

Üks väike valge pearätt, mis on 20 aastat kõik suvereisid kaasa teinud, väga kuuma ilmaga panen selle märjalt pähe.

Lihtsalt uskumatu, et kohver või seljakott ununes koju... Mul on alati kaasas nõukaaegne kruvikeeraja, üks ots ristpea,teine tavaline. See tavaline ots on teritatud. Töötab kõikjal.

Ostsime Balil olles laetava käsiventilaatori. Päev hiljem olin väga õnnelik ostu üle. Teel Gili Air saarele läks meie kinnine paat mitu korda katki ja kuniks seda parandati, oli laeval väga palav. Aknaid lahti teha ei saanud, kont ei töötanud ja välja ka ei saanud. Teiste inimeste näod olid kuidagi punaselaigulised ja leemendasid :) Mina sain jahedat õhku omale peale lasta ;)

Head mürasummutavad klapid ja akupank ilmselt. Kvaliteetsed hea UVkaitsega päikeseprillid ja mugavad (matka)jalanõud,matkarätik (kuivab kiirelt ja võtab vähe ruumi). Üleminek 4 rattaliselt kohvrile oli ka hea ost.

Kaunis uskumatu, et inimesed unustavad oma reisikohvreid ja reisikotte isegi mitmete kaupa maha. Ausalt öeldes ei saa aru, kuidas sellised asju unustavad inimesed üldse reisil või elus muidu hakkama saavad..

Minu pagasist aga moodustab põhiosa laptop, veidi pesu, hambahari, imekerge laadija jms. Kõik! Minnes kokku ehk 3-4 kilo. Tulles veidi raskem. Väga hea on reisida ilma kompsudeta. Kõiki asju saab enamikes riikides koha peal ja kordades odavamalt kui Eestis.

Kunagi mõtlesin ka niimoodi, et ostan kõik kohapealt. Nüüd ei viitsi küll oma puhkuseaega raisata pudupoodides ringi trampimiseks ja sobivate asjade leidmiseks.

Umpsa - see võib uskumatuna paista küll, aga võin veel uskumatuma loo pajatada. Nimelt sõitsin kunagi taksot ja kena noorpere, isa, ema ja kuskil aastane laps, sai lennujaama sõidutatud. Kohvrid pakiruumis, laps korviga tagaistmel. Jõudes kohale, asusime kõigepealt kohvreid välja tõstma. Saanud asjad kätte, need kohe lennujaama poole udjama. Ma siis hõikasin järgi, et millal nad reisilt tagasi plaanivad tulla, kas laps jääb seni minu hoida? Ma oleks võinud ju küll, armas lapsuke oli:) Oh seda ehmatust neil. Ma loodan, et nad reisilt ikka komplektse perena tagasi kah jõudsid.
Ma ei tea, võibolla ma olen seda juttu siin varemgi rääkinud, aga selline õpetlik, et mis kõik reisiärevuses juhtuda võib. Muidu ma arvan, et sellised asjad juhtuvadki reisile asutades, olles juba asja sees, kaob ka pinge ja olukord normaliseerub.

@isaac, sekundeerin. Absoluutselt ei viitsi aega raisata poes käimise peale ja vajaliku otsimise peale, niiet isiklikult mu kohver on alati puupüsti täis ja saab kohe kuskile levist välja põgeneda :)

Ununevad kui hakatakse viimasel hetkel ümberkorraldusi tegema või keegi mõtted mujale viib.

Kohver mu asjadega ununes siis kui läksime kolmekesi, kõik äriklassi piletitega . Igaüks sai kaasa võtta 2x23 kg äraantavat +käsipagas. Seda kõike hakati viimasel hetkel ümber pakkima kaasavõetavate tootenäidiste jaoks.

Kusjuures mulle tundus juba teel lennujaama et autos on liiga palju ruumi ja vist on midagi maha ununenud. Sel korral saadi ka sihtriigis häid fotosid sest pole just igapävane kui Hugo Bossi ülikonnas mees linna peatänaval õlist KamAZi remondib. Mul polnudki siis teisi

riideid.

Samuti olen unustanud auto mootori lennujaama parklas tööle. Pärast helistasin öödel, juba teisest riigist, tuttavale et kui viitsid mine käi ja sureta mootor välja. Muidu saab kütus otsa ja diislit on siis igavene sant uuesti käima panna.

Kõik sellepärast et otsustaval hetkel reisikaaslane helistas ja tuli jooksvalt muude asjadega tegeleda.

Veel 1 ununenud asi, seekord täitsa enda poolt. Läksime jalgrattamatkale Ahvenamaale. Kuni Kustavini autoga, sealt ratastele. Nädala pärast auto juurde tagasi jõudes selgus, et kõik aknad olid pärani lahti ununenud. Oli vahepeal kenasti ka vihma sadanud, kodutee möödus kõigil märja tagumikuga.