Jäi silma üks poolakate uuring, mille kohaselt vaid 3 inimest 10-st ütleb puhkuselt naastes, et on ennast tõeliselt välja puhanud. 80 protsenti puhkusel olijatest mõtleb sellele, mis saab tagasi jõudes või tunneb stressi juba ette.
Paneb veidi mõtlema.
Kas puhatakse liiga harva või on puhkus liiga lühike või ei osata ennast välja lülitada või on puhkusele ebareaalsed ootused või veel midagi muud? Kuidas suhestute nende numbritega - kas kehtib midagi sarnast ka meil?
See on väga individuaalne. Kui olin palgatööl ja läksin puhjusele oli töö epost suunatud kolleegile ja ma pole kunagi olnud nii, et telefonis on Internet olemas vaid olen sõltunud avalikust WiFist või lausa ka ühiskasutatavast riistvarast. Puhkus on alati olnud pigem avastav, kui lebotav, seega väsitav, aga just nimelt vältimaks, et tagasi jõuda väsinult, kui sihtkoht on olnudpäev või paar lebotamist võimaldav, siis on seda tehtud. Vabakuselisena sõltun küll endiselt avalikust WiFist aga püüan hoolikamalt ekirju lugeda, kuid võimalusel tööd kas edasi lükata või loobuda. Seega hetkel nii totaalselt väljalülitatud pole, kuid siiski stressi ei teki.
Ei mingit stressi. Olgu siis lühike või pikk puhkus. Lisaks pole eriti kuulnud tuttavate käest, et tagasitulek stressi tekitab. Pigem tavaline lõõp, et jälle see kohalik si.. suusailm. Ja väike töö taustal ei sega ka. Võtad telefoni vastu ja ütled, et oled ära. Sellega laheneb enamus küsimusi. Kirju ka loed taustal, kui aega sattub. Mõnikord kirjutad ka paar rida. Kokkuvõtteks ei miskit liigset koormust.
Kunagi eelmisel sajandil proovisin korraks süsteemi, et kirju ei loe ja olen keset päeva kindlal ajal 5 minutit levis. Ja siis sattud mägedes leviauku.... terveks päevaks.
Väljalülitamine on pigem oskus kogu oma elu nautida ja siis polegi vaja mingit eraldi väljlülitamist õppida.
Mul kipub stressi tekitama pigem see, et kuskilt kaugelt koju jõudmine on pigem vaevaline (mitu lendu + pagasi ootamine + enamasti min 2h autosõitu) ning kohvrite lahtipakkimine on suuremat sorti õudus. See ei kehti muidugi lihtsate seljakotireiside puhul, vaid pigem perereisidel, kus lisaks enda riietele on ka laste omad ja ka näiteks suusavarustus. Päris tihti olen koju jõudes rampväsinud, ja ei viitsi samal õhtul/öösel selle kohvrijamaga tegeleda, ja siis hommikul vaatan kurjalt taas neid esikus seisvaid lahtipakkimata pagasiühikuid.
Hea teema püstitus igal juhul, olen ise ka sellele probleemile mõelnud. Ju on ootused liiga suured, ning lisaks hirmud (stress), et puhkuse väärtuslik aeg läheb "kuidagi raisku". Lisaks olen teinud sellise "suure" avastuse, et kui läheb üle võlli, siis on kukkumine päris kiire :) Tõlgin kohe: kui puhkus kestab näiteks kaks nädalat, siis nii pea, kui üle poole puhkuse päevadest on läbi, hakkab nagu kõik veel kiirenema puhkuse lõpu suunas. Ehk teise nädala teisipäeval juba puhkuse lõpp terendab :D.
Olen üritanud oma eluolu seada nii, et tavaline elu ja elukeskkond on üsna rahulik. Kuskile puhkusereisi tegemine on pigem raputus rutiinist välja. Minu jaoks on see kindlasti ka väsitav ja vahel võib olla ka veidi hirmutav :) , kuid see on kuidagi vabastav ning keskkonnavahetus annab mingi uue hoo, et edasi liikuda. Ilmselt kui küsitlusele peaks vastama, siis jah, ma olen päev pärast puhkusereisi üsnagi väsinud ja läbi, samas vaimsel tasandil on ilmselt energiat rohkem kui pärast tavalist nädalast oma kodus lebotamist.
Ma alati kordan sama viga, et ei jäta erilist puhkemomenti reisi ja tööle naasmise vahele, see on tegelikult väga vajalik!
Enda reisid on üsna aktiivsed, lebopäevi on vb 10% reisist, ülejäänud aja saab ikka ringi matkatud ja liigutud, seega loomulikult mingil määral reis väsitab, aga hinge jällegi rikastab.
Koju naastes väsitab ehk kõige rohkem just see tööstress ja mõtteviis et no kurat jälle peab hakkama igapäevaselt aega veetma endale vastumeelsel viisil. Kellele ikka tööd teha meeldiks, muidu selle nimi ju töö poleks :)