Mul on ka alati mingi kondikava valmis tehtud. Vaatan valmis kõik, mis huvi pakub. Siis hiljem reisi käigus muudan plaani vastavalt vajadusele. Olen planeerinud kuhugi 3 tundi aga pool tundi hiljem lasen jalga. Või on näiteks sel päeval loss hoopis suletud.  Või siis vastupidi. Läksime väikelinna tunniks ajaks sööma. Reaalsuses lahkusime alles ööpimeduses, sest seal oli nii hubane ja mõnus. Kuna reisin matkaautoga, siis saan seda endale lubada. Muidu oled seotud ööbimiskohaga. Teinekord näen teel midagi huvitavat ja saan hoopis seal olla. Alati saab mõnda kohta mitte minna, kui aega napilt.

Ma pidin selili kukkuma, kui Mihkel (mihkels999) teatas, et on oma esimesel Keenia reisil Nairobis Dagoreti Cornerile sattunud. Mulle päris igapäevane asi tookord, aga no andke andeks, sinna niisama üks inimene lihtsalt ei satu. Ja siiski...

Perega reisin üldjuhul planeeritult ning asjad ette korraldatult. Sõbraga minnes täiesti ilma plaanita ja lihtsalt "go with the flow".Samas oleks väga äge teha trip.ee-sse eraldi teema, kus inimeseda jagaks oma "ära kasutatud" reisiplaane.Sealt saaks teised siis ideid ammutada ning oleks igati abiks tulevaste reiside planeerimiseks.

Respekt mitte planeerijatele! :D Mul peab ikka alati siht silme ees olema...muidu on selline "udusulg tuules" tunne. Loomulikult tekib spontaanseid momente sest reisil olles tuleb ju kohalikelt ja turismiinfost soovitusi jne.  Minu tavaks saanud kondikava on esmalt leida endale "kodu" ja sealt siis hakkan vaatama mis kohad ja vaatamisväärsused mahuvad päevase nn "daytrip" formaati. Alati vaatan et kuhu rongiga saab ja mis seal ka on...Google map on minu lemmik kuna kohafotod ja streetview saavad otsustavaks kohavalikul.

Mulle meeldib kui on kindel plaan paigas. Aga ühe korra, 11 aastat tagasi, kui sõbrannaga Indiasse reisisime, lendas meie plaan vastu taevast. Kohale jõudes tuli välja, et ei ole meil ühtegi hotelli ikkagi bookitud, ei rongipileteid ega midagi. Taksojuht viis meid turismiinfobüroosse, kus siis pandi meile 3-ks nädalaks plaan kokku. Ööbimine korraldati selle sama büroo töötaja juurde (sai ka kohalikku elu näha), saime autojuhi nädalaks, kes sõitutas meid igale poole + hotellid. Rongipiletid Goasse ja lennupiletid tagasi + pealinnas tuuritamised. Hind oli väga odav kogu selle kupatuse peale ja super, et nii läks. Alguses oli küll väga masendav olla, kui saime teada, et polegi hotelle ega midagi.

 Olen planeerinud midagi ette, aga üldjuhul läheb plaanist täppi esimesed 2-3 päeva kohale jõudes. Edasi läheb ikka reis selliselt "jooksvalt vaatan, mis saab" tempos. Sellepärast on tavaliselt ka hotelli broneering mul ainult esimesteks päevadeks tehtud.  Nendest "kohapeal vaatan, mis edasi saab" reisidest on alati kõige mõnusamad tripid tulnud. Eks see on ikka sellest, et ei seo end kusagile raamidesse ära ja vabaduse tunnet jääb rohkem, mida me kõik reisilt ikka otsime ju.Kuu enne lendu reisi planeerimisega alustamine on samas nagu väike minipuhkus ja tekitab mõnusa meeleolu...sellest ma kindlasti ei loobu :)

Üks oluline asi siinjuures on osata suhelda inimestega ja leida kohalike seast mõni hea sõber, kes veab sind vaid bensuraha eest sellistesse kohtadese, kus tavaturist eriti ei satu. Ise olen nii täiesti romu Golfiga palju Horvaatia lõuna osas ja Bosnias ringi sõitnud. Ja kui omal sellist head suhtlemisoskust ei ole (nagu mul), siis kuldaväärt elukaaslane on sel puhul tõesti väärt kiitmist :)

Tuttav tunne :) Minul algab "reis" alati soodsatest lennupiletitest. Sihtpunkt pole oluline. Natuke ehk absurdne, aga nii on. Paarsada eurot hoiad siit kokku, paarsada sealt (lendudelt) ja selle raha eest saan juba hotellides ööbida. Kuidagi väga hea enesetunde ja positiivse alguse loob reisile. Ma olen siiski tavaline palgatööline ja raha puuga seljas ei kanna. Aeg-ajalt, kui viimasest reisist juba paar-kolm kuud möödas, sirvin ajaviiteks Google Flightsi ja TUI lennupakkumisi. Panen alguspunkti paika, Vantaa või Stockholmi, ja siis vaatan, mida pakutakse. Ohoo, nii odavalt saabki sinna? Noh, näiteks detsembris - või veebruaris -, üks päev, on mingi absurdselt odav hind kuhugi - mul täiesti ükskõik, kus see siis on. No midagi eksootilisemat ikka, mitte Brüssel või London.Uurin siis kohe ka tagasilennuvõimalusi (nädal-kaks) ja nii ta läheb. "Ehitan"  selle lennu ümber oma puhkuse üles. Viisatingimused, natuke infot foorumitest jms ning edasi ei muretse. Kaks päeva enne väljalendu panen seljakoti valmis ja lähen. Saab mis saab, ongi huvitavam. Minu reisid on niikuinii kõik aktiivpuhkused - linnast linna, riigist riiki, pikad vahemaad, võimalikult palju näha ja kogeda. Liikuda väljaspoole linnasid - maale, küladesse, mägedesse. Mulle turistilõksud ei sobi, ma ei otsi mugavat äraolemist. Jõuad Eestisse tagasi ja õhkad - see oli äge! Ma ei mäleta, mida ma tegin eelmise aasta maikuus või augustis. Või novembris. Aga mäletan kõiki oma reise, päev-päevalt, isegi tund-tunnilt. Sest nad on kõik erinevad, erilised. Emotsioonid, kogemused.Spontaansus on see, mis minu jaoks reisi põnevaks teeb. Kümne päeva pärast järgmine reis ees. Nagu ikka, sai ka see alguse odavatest lennukipiletitest. Pole õrna aimugi, mis ees ootab, kus ma ööbin või mis sellel teekonnal juhtuda võib. Ööbin seal, kus võhm otsa saab ja kus mingi majutus on - loodetavasti Hitchcocki filmide stiilis motell kuskil kõrbes, maantee ääres. Käin seal, mis tee peale ette jääb ja suhtlen kohalikega kuskil kolkaküla baaris. Tavaliste ja lihtsate inimestega. Ja see ongi äge! 

Ma ise üldjuhul siiski mingi plaani teen. Nii üle 50%. Vahest kõige spontaansem reis oli autoga tehtud rahvusparkide tuur USA-s algusega Las Vegasest, kus oli teada, et tahame näha Grand Canyoni ja edasi vaatab. Eelmisel õhtul siis veini rüübates koorus järgmise päeva plaan :) Küll aga tooksin välja kaks äärmust. Esiteks ühe tuttava, kes paarkümmend aastat tagasi, Egiptusse sõitnuna, oli teatanud, et tema ei kavatse kusagile minna ja oli nädala põhimõtteliselt hotellitoas. Esimesed kaks päeva magas, muidu käis rõdul, õhtuti söömas ja vist paar korda basseinis ka :)  Ja teine tore äärmus jäi silma tuntud Eesti reisimeeste viimasest raamatust, kus ühel õhtul tegid kaks meest ühes Lõuna-Ameerika linnas plaani, et lähevad välja, võtavad kaasa pudeli punast ja pudeli valget veini ja siis ühel tänavanurgal rüübati punast ja üks mees sai öelda, kummale poole minna ja teisel tänavanurgal rüübati valget ja teine mees ütles, kuhu poole minna. Hommikuks oli palju toredaid seiklusi juhtunud, mida meenutada...

Saab ka nii reisida. Sõitsime ( mina ja abikaasa: kaks üle 60 aastast ) kodunt välja ilma mingi plaanita ja kastsime järgmisel päeval jalad Rumeenias Musta merre. Ööbisime autos ja tundsime elust mõnu.