Tead tülisid maaomaniku ja matkaja vahel?

Heihopsti tripilistele,

Kirjutan sel korral natuke teisel põhjusel, kui tavaliselt: ei jaga reisimuljeid ega küsi ka teiste reisimuljeid, vaid palun hoopis abi. Neile, kes Eesti metsades-rabades ringi mütanud on, võib minu kiri väga tuttavana kõlada.

Nimelt uurin ma maaomanike ja matkajate vahel tekkinud tülisid, kui maaomanikud mingil põhjusel kallasrajad kinni on pannud, avalikult kasutatavad teed sulgenud või muud selles vaimus. Neid kohti-olukordi, kus tülid on tekkinud, otsin peaasjalikult meedia ja Interneti vahendusel, kuid nüüd pöördun ka tripiliste poole: tead sa mõnd kohta, kus sarnaseid probleeme on tekkinud?

Uuringu mõte ei ole teps mitte selles, et kedagi häbiposti lüüa ja hiljem ajakirjanduses ringi lehvida, vaid saada teada, MILLE taga need tüliõunad tekkinud on. Kas kanuutajad on kaldamaa ära sonkinud? Piknikupidajad ümbruse risustanud? Bemarivennad öiste tundideni muusikat tümpsanud? Ma ei usu, et keegi lihtsalt hea pärast seadusest (äkki ütleb kellelegi midagi sõna "igaüheõigus"?) üle astub ja põhjuseta tüli otsib.

Mis ma nende andmetega aga peale hakkan, on see, et püüan koos juhendajaga ülevaate teha, kus kommunikatsioon nihu on läinud ja mida tulevikus teisiti peaks tegema.

Osa intervjuusid olen maaomanikega juba ära teinud, kuid oleks enam kui tänulik vihjete eest, kus veel maaomanike ja matkajate vahel probleeme on tekkinud - maakonnast olenemata.

Kui foorumisse kirjutada tundub ebaviisakas, kasuta mu meiliaadressi: maria.kupinskaja (sabaga-a-täht) gmail.com.
(Kõik uuringus kaasa löönud jäävad anonüümseks ning tulemusi kasutan vaid Tartu ülikooli kahes lõputöös: õigus- ja sotsiaalteaduskonnas.)

Mann

Jänese matkarada. Suurepärane näide kuidas koeral jupikaupa saba maha lõigatakse.

Saad sa, MkM, täpsustada, mida sa silmas pead?

See ju ka ajakirjandusest (vt. Tartu Postimees) läbi käinud, kuidas matkarada iga aasta jälle pool kilomeetrit lühemaks on jäänud. Maaomanikud lihtsalt kaevavad kraavi ette või lõhuvad purde ja ongi vahva terviserada jälle lühenenud.

Harjumaal, Salmistul pandi 2005. aasta suvel kinni aastasadu toiminud tee merepoolne ots, millega suleti peaaegu kilomeetri ulatuses pääs kallasrajale. Tee läks kahe krundi vahelt, kuid üks omanik oli riukalikul moel tee juba 1998. aastal erastanud. 2005. aastal ladus ta teed ääristanud kiviaia risti teele ning lisaks vedas veel võrkaia. Kuusalu vallavalitsuses lubati, et omanik kutsutakse korrale, kuid hiljem laiutati vaid käsi.
See oli olnud kunagine vankritee, kuid viimase poolsajandi jooksul jalgrajana kasutusel. Ei müristanud seal mootorrattad ega ATV-d. Omanikule lihtsalt ei meeldinud, et tema akna lähedalt mööda käiakse.
Sisuliselt tekitas ta endale privaatranna, sest keegi ei hakka ju ringiga sinna trügima.

Eva, kas sa seda Salmistu kohta võid täpsustada? Keerutasin täna mis keerutasin, ajasin vanaonudega juttu ja puha, aga teps mitte ei leidnud.

Tean haigeid maaomanikke Pärnu jõe ääres, Pärnust ca 30km ülesvoolu. Kui soovid nendega suhelda, võin koha kätte näidata. Pikalt siin muljetada ei viici. Kui pakub huvi, anna märku, räägin oma jutu ja viin kohale ka.

Võta ühendust roheliste rattamatka korraldajatega? Neil on selliseid episoode ja maaomanikke kindlasti lademes võtta.

Kes Eestis veel matku korraldavad - seikleja.com (misiganeskeerulineuusnimeneilnyydkaeioleks), looduse omnibuss, prussakovi kamp ehk... - teavad kindlasti ka üht-teist.

Ja ei ole küll matka-teema, aga Otepää spordiürituste korraldajatel olla regulaarselt jama ühe maaomanikuga. xdream.ee foorumist on teema kahjuks kadunud, postitan tsitaadi Kaja blogist (kaja.ekstreem.ee/?ID=1984&s=com):

"B-raja esiotsa tiimdele jääb see etapp kindlasti meelde kui „hullu maaomaniku” etapp. Kurikuulus vihane maaomanik, kellega olevat probleeme pea kõigil sealkandis toimuvatel võistlustel, ründab 65. punkti siirduvaid rattureid raudkangi, põhjatuks löödud õllepudeli ja teab millega veel. Meid seepärast sellesse punkti ei saadetagi: Hobusemäe kohtunikult kuuleme, et punktist 64 tuleb järgmisena võtta 66."

Me ise saime sama kodaniku pärast pool tundi jubedas võsas mütata. Ja mitte et me oleks proovinud talle tuppa või taluõuele kostiliseks minna, tahtsime mööda üsna avalikuna näivat teed pidi jalgrattaga sõita.

2007, mai. Olime kahekesi jalgratastega ja plaanisime Lilli järve äärde telkima jääda. Kohe oli kohal ka vihane maaomanik, kes ütles et tema maa ja üldse ei olevat selle järve ääres jalatäitki riigimaad. Paar päeva hiljem telkisime Nigula järve ääres keset puhkeplatsi (ümberringi asetsevad pingid) ja hommikul kell kuus saime kohalikult keskkonnainspektorilt väärteoprotokolli kaela. Olevat sihtkaitsevöönd, kuigi mingit teavet ega märki selle kohta polnud.Hoopis infotahvlil oli see koht tähistatud puhkekohana.
2007, oktoober. Kanuumatka lõpp Emajõel Palupõhjal. Koos matkakorraldaja auto saabumisega tuli ligi ka mingi kohalik ja karjus et ta kohe sealt ära sõidaks või muidu laseb ta tõkkepuu alla ja paneb lukku. Tegu oli umbes saja meetri pikkuse tupikteega ja sinna algusse oli tõepoolest tõkkepuu pandud. Hiljem vaatasin maa-ameti kodulehelt, et teealune maa oli siiski riigimaa.

  1. Nädalavahetus jõe ääres asuvas maakodus. Saabumisel tervitab mind minu maa peale pargitud lätlaste sõiduauto. Lätlased on paadiga jõe peal kalastamas. Püüan neilt uurida, kas tulid ehk mulle külla ja millal nemad mind külla ootavad. Kalamehed on lahkelt nõus kontakte vahetama.
  2. Minu maa kaitsealal jõe kallastel. Igal loodushuvilisel on sinna vaba pääs.
  3. Saan täna teada, et minu vanavanematele kuulus maa, mille tagasisaamine täna ei ole enam võimalik, sest ma ei teadnud seda 1990-ndatel. Mõtisklen omaette - kumb on parem peremees - kas riik või eraisik?

Linn on samuti maaomanik ja vahel ei peagi tarastama vaid piisab mõnest vormiriietes jõmmist :)

Mõned aastad tagasi Kärdlas.
Telkisime vaikselt ja kedagi häirimata ranna lähistel (mitte rannas) selleks ettenähtud alal nagu oli lähedaloleval infotahvlil selgelt juhendatud. Hommikul tuli kohalik konstaabel meid ära ajama, et linnavalitsus olla otsustanud, et seal ei tohi telkida.

Kutsusime teda infotahvlit vaatama, aga konstaabel teatas, et teda see tahvel ei huvita ja me pakkigu kohe oma kola kokku. Kuna me olime nagunii juba ära minemas, see meid otseselt ei häirinud, kuid varjutas veidi linnast jäänud head muljet.

Arvasime, et ju siis vajab lähedalolev tasuline telkimiskoht kundesid või kellegi ego upitamist.

Läbi minu maavalduse läheb kevadsuvel Elva -Tartu rattamaraton. Tavaliselt käib korraldajate poolne autojuht ja küsib luba teeviitade paigaldamise jms kohta. See saab ka talle antud. Peale maratoni sõidab ta maršruudi uuesti läbi ja korjab prahti nii palju kui auto aknast paistab. Mina "hullu" kordaarmastava maaomanikuna leian siis metsavahele visatud joogipudeleid terve suve. Kui samal ringil liigub kohaliku kooli matkagrupp läbi siis vaatamata õpetajate lubadusele ja isegi teatud matkajärgsele koristamisele leidub jällegi sodi. Isegi postkast kisti puu küljest lahti. Nüüd viimasel ajal liiguvad talviti atv ´ga sõitjad ja kohalikud motokrossi huvilised. Muidugi metsikul kiirusel. Olen isegi jälitanud ühte atv´ga sõitjat ning leidsin ta pesitsuskoha 6 km kauguselt.
Sellised asjad ajavad marru küll. Kusjuures eravalduse silte on mitu. Aga see motoriseeritud puhkajaid ei morjenda. Lähiajal plaanin ka panna oma territooriumile liiklemist keelavad sildid välja. Jutu mõte: enamus inimesi on eraomaniku poolt korrastatud valduse kasutamisel hoolimatud ja häbematud. Ei tulda selle pealegi, et teise territooriumil olles peab viisakas olema. Võib-olla on põhjus osalt ka selles, et kui linnainimene satub maale siis on jube lahe fafaatada ja möllata. Sest enamasti jäävad nad ju anonüümseteks. Lisaks meie inimest moraalitus ja kultuuritus. Ehk ongi sellepärast parem, kui kõiksugu matkasellid liiguvad RMK territooriumil. Seal koristab riik nende sodi. Võib-olla aitab see nupuke ka eromanikku paremini mõista.

järjekordselt on teemaks öigused. Tuletan meelde lugupeetud matkajatele, kalameestele ja teistele vandersellidele- lisaks öigustele on olemas ka kohustused. Vaadake lagastatud kala- ja puhkekohti ja möelge sellele, et maaomanik ON KOHUSTATUD teie sittamise jäljed koristama...muidu ootab tedagi trahvikviitung.

Teema kommenteerimine on lõpetatud ja ilmselt uurimistöö ammu kaante vahel. Kinnipandud kalatee, mida kirjeldasin, asus Salmistu bussipeatusest ca 150 m Kuusalu poole. Üks ots sellest kalateest läheb Pedassaare aiandusühistu poole. Kui vana on Manni vanaonu? Minu vanaema käis seal kandis 1919. aastal lapsi ristimas ning näitas seda teed mulle 1980. aastal. Rada ise oli alles veel 2005. aastal.
Mis aga puutub reostamisse, siis Salmistu luide on paksult koerakakit täis. Põliselanike penid seal ei käi. Seal käivad oma koeri kakitamas ümbruskonnas pesitsevad linnavurled, needsamad, kes on neid teid kinni pannud.