Üksi reisima?

Kõhkeln ja kahtlen, kas minna üksi reisima või mitte. Tööst oleks hädasti puhkust vaja aga hetkel ei ole kedagi kes kaasa saaks tulla. Kellel pole raha, kes tööl, kes hakkab sünnitama. Elukaaslane ei ole ka reisihuviline. Reisi pikkus oleks nädal ja sihtkoht euroopapärane. Türgis käinuna tean, et üksikul naisterahval oleks seal üsna tüütu ja ega Egiptuski vist parem poleks. Kes on üksi reisinud, kuidad tagantjärgi muljed on? Ise kardan, et äkki hakkab üksindustunne vaevama, kuigi ma muidu erti suhtlemisaldis inimene ei ole. Aga nädala vist peab ikka vastu. Kuidas on muljed, kes üksi rännanud?

Oleneb, mida ja kus kohas sa teha tahad. Nädal Roomas või Pariisis võiks ju täitsa mõnus olla? Üksi matkata on vist veidi niru ja Euroopa on selleks praegusel aastaajal ka veidi liiga külm.
Minu kogemused üksi reisimisest on igatahes head. Näed kohalikku elu rohkem ja paned rohkem asju tähele. Seega - hea raamat kaasa ja piirkonna reisijuht/-raamat ka ja head puhkust :)

Väga positiivsed muljed. Üksi reisides tekib rohkem kontakti uut huvitavate inimestega.

Mulle ka meeldib üksinda. Ja tegelikult kohale võid ju üksinda minna, aga kohapeal tutvud igasuguste tegelastega. Plussiks on veel see, et ei pea kompromissitama pidevalt :)

Olen reisinud nii mõnedki korrad üksinda ja ei saa midagi halba öelda. Ka sinu poolt nimetatud Egiptuses olen mitmeid kordi üksinda käinud. Tegelikult on palju parem üksinda kui viletsa kaaslasega. Üksi olles teedki täpselt seda mida ise tahad ja lähed just sinna kuhu ise tahad. Tülitajatest niipalju, et kui ikka ise ei käi kogu aeg suu kõrvuni peas ja ei otsi piguga kontakti, siis pole häda midagi. Olen alati jäänud raamidesse, kus tervitusle ja igasugustele küsimustele vastan lühidalt, samas jäädes viisakaks, vahel vastan ka küsimusele küsimusega ja jalutan lihtsalt edasi. Kui aga tekib vajadus suhelda, siis kindlasti leiad endale vestluskaaslase ja hea raamat kotti. Arvan et mõnus puhkus on garanteeritud.

Olen 2 nädalat üksi Egiptuses olnud. Eks paar korda tuli sellist ebamugavat olukorda, aga üldiselt oli täitsa mõnus. Ühel reisil oli üks sõber kaasas ja see osutus piinaks- pidev vingumine (meesterahvas oli) ja hädaldamine.
Ülejäänud aeg olen lapsega käinud. Nüüd lähen taisse üksi- sel samal põhjusel, et kel pole raha, kel pole võimalk puhkust võtta või kellel ämmad äiad oi oi oi.
Siiani kõik ahhetavad ja ohhetavad, et kuidas sa üksi lähed jne jne. Mis see nüüd siis nii eriline peaks olema. Eks vahepeal tuleb siis omaette rääkida kui selle vajadus peaks olema.

Algul ka kahtlesin, kuid juba mõned aastat reisingi üksi, ca 3 korda aastas. Reisil olles suhtlen tavaliselt kohalikega. Huvitav ja teinekord lausa hariv. Igatahes saab maa kohta palju teada. Egiptuses on tülitamist tõesti palju, kuid eks kõik sõltub endast - kui palju end tülitada lased. Ütleks veel, et just islamimaades olen end väga hästi tundnud. Üksi reisiv valge naine on küll sealmail kohati harv nähtus, kuid kui riietusega mitte šokeerida ja kohalike tavade suhtes lugupidamist näidata, kohtab ainult väga sõbralikku ja abivalmis suhtumist - pea terve rongivaguni rahvas muretseb, et ma ikka õiges jaamas maha minna märkaks jms. Muidugi peab alati olukordi ja inimesi kainelt hindama. Nii reisil, kui kodus. Kodus ei liigu keegi üksipäini kriminaalse seltskonna aladel ega ei eputa pimedal, tühjal tänaval raha või kalli tehnikaga. Pole seda siis mõtet ka võõral maal teha.

Viimati käisin üksinda Süürias. Täiesti okei oli, sai palju kohalikega suheldud ja võib-olla avatum oldud, kui mitmekesi reisides. Ainult natukene igav on vahest - ikka on hea, kui on kellegagi reisimuljeid jagada või kas või koos õhtul välja minna. Ja tagasihoidlikumalt peab riietuma, kui reisida üksi islamimaades.
Kõik oleneb reisistiilist ja sihtkohast - näiteks mägedesse ma väga enam ilma reisikaaslasete minna ei tahaks (võib ikka päris ohtlik olla).

Minu arvamus on, et kõik oleneb sellest kuhu lähed. Näiteks kuhugi matkama või mägedesse või kohta, kus oled päris üksinda (inimesi eriti pole), ei soovitaks minna üksinda, kuna võib hakata igav (pole kellegiga vahepeal rääkida jms) ja võib ka ohtlik olla (kui ära eksid, siis pole kellegi käest abi küsida - pead ootama enne, kui keegi möödub ja selleks võib kaua aega minna - ja samas oled ka täitsa üksinda jne). Samas kuhugi inimrohkesse linna minna üksinda (näiteks Pariisi) soovitaks küll, sest siis saad vaadata linna korralikult ja vaadata seda, mida sa tahad ning kultuurikohtades (näiteks muuseumis) on samuti hea üksinda olla, saad vaadata, mida tahad ja, mis sind huvitab. Samas muidugi on huvitav olla kellegiga koos (kui sinu kaaslane ei ole vinguv, hädaldav jms) - saab muljeid vahetada, on ohutum ja kindlam (inimrohketes linnades muidugi tavaliselt muidugi on ka üksinda kindel ja ohutu) jne. Ja peaaegu igas kohas on ka inimesed sõbralikud ja lahked ning aitavad sind heameelega. Ja kindlasti võta ka kaasa mingi huvitav raamat!!!

Sellepärast, et sa ei leia endale kaaslast, ei ole vaja küll toredat reisi ära jätta! Üksinda on samuti tore reisida.

Head, mõnusat ja toredat reisi!

Viimastel aastatel reisin ka ikka üksi, mitte üks kord pole igavust tundnud.Reisil kohtab alati huvitavaid vestluskaaslasi. Muidugi peab tundma kohalikke kombeid. Üksi reisida on probleemivaba, kellestki ei sõltu. Ära mingil juhul reisi ära jäta, küll kõik sujub ! Toredat reisi!

Üksinda reisimisel ei ole häda midagi. Esimesel korral võid igaks juhuks mingi raamatu vms. kaasa võtta. Oma kuu pikkuse reisi ajal jõudsin raamatut lugeda ainult pikal lennureisil.
Üksinda reisides kohtub ka erinevate huvitavate inimestega, kellest kaaslasega olles tõenäoliselt poleks õrna aimugi.
Muidugi ei saa väita, et see kõigile kindlasti sobib.

Aga kui majanduslikest miinustest rääkida, siis kahekesi on kindlalt odavam reisida, näit. hotellitubade eest pead üksi maksma jne. Minule üksinda reisimine ei sobi, aga inimesed ongi erinevad

Arvan, et mehena iseasi üksi reisida, aga naisena ikka kahekesi sest, esiteks toamaks, teiseks ikka hea kellegagi koos käia ja arutada - ikka üks märkab ühte ja teine teist asja ja õhtulgi julgem kahekesi välja minna kui üksinda ei soovitata. Ma siit tripist väga toredaid reisikaaslasi leidnud, kuigi juba vanemaealine. Viimase reisi Mehhikosse tegin just siit leitud reisikaaslasega ja tegutsesime nii eraldi kui ka koos, aga kahekesi oli parem igatahes - turvalisem ja lahedam. Kui ma Tais käisin, siis oli meilgi kambas üks üksik mees üksinda toas, kes ütles, et olgu see tagumine kord üksi reisile minna, aga eks see oleneb siiski inimesest.

Ma olen reisinud nii üksi kui kahekesi kui suuremas seltskonnas.

Üksi pole veel kunagi igav hakanud. Kahekesi sõltub palju sest teisest asjaosalisest. Grupiga pole eriti mõtet kaugele minnagi, sest muud elu nagunii palju ei näe, enamus energiat läheb grupisisesele suhtlusele.

Üksinda tehtud reisidelt on palju suurepäraseid mälestusi. Igav pole kunagi hakanud, vaielda pole ka kellegagi ;) Milline lust on tegelikult olla puhtalt ise enda peremees ja toimetada kogu reisi vältel vaid enda tahtmise (ja seaduslike ning sisemiste reeglite) kohaselt. Suurepärane puhkus ja parim ajakasutus, sest kõik on isetehtud ja hästitehtud!

Kui sa ise liigselt ei reklaami, et sa üksi reisid, ei saa suurem osa nimesi sellest muuseas arugi. Mida selgemini räägib sinu olek, et sa ei ole hädas, vaid sa tead täpselt mida ja miks sa teed, seda vähem sind tülitatakse. Kui õhtuti üksi väljas söön, siis valin sellise laua, kust mina näeksin ruumi paremini ja ei torkaks liigselt silma. Õhtuti üksi söömine ongi ainuke tüütu lugu üksinda reisimise juures, aga ega see on olnud ikka vabatahtlik ;) Alati on ju võimalik keegi endaga kaasa sööma kutsuda ;)

Kainet mõistust, kohast ettevaatust ja piisavat avatust ning kõik on suurepärane!

Ilusat reisi!

Olen nõus, et üksi on ka tore reisida, kuid kahjuks minuvanustel (N60) puudub vajalik inglise keele oskus, ilma milleta tekib palju probleeme. Noorena tuli lapsi kasvatada ja väljaspoole NLiitu ei pääsenud. Nüüd, kui oleks aega ja suur reisihimu, on probleemiks keeleoskus ja reisikaaslaste vähesus. Oleksin väga rõõmus, kui leiaks reisikaaslase, kellega avastada uusi maid.

Mul sama mure. Hirmsasti oleks puhkust tarvis, aga pole ühtegi sõbrannat, keda kaasa meelitada. Pole kordagi üksi reisinud ja natuke hirm on... Kuna hetkel tundub, et ainus koht päevitamiseks 6 lennutunni raadiuses on Egiptus, siis plaaniks Hurgadasse sõita. Kui on huvi, võiksime proovida hakatuseks kahekesi üksi reisida. Minu kontakt on reisikaru@gmail.com

Reisikaaslase otsimiseks on siin olemas eraldi rubriik, kõik kontaktid palun sinna jätta!!!

Ei ole jah ullu miskit. Sai siin noorena 15 a. tagasi pool L-Ameerikat läbi käidud. Leiad päris palju enda suguseid. Ainuke pahupool on see, et hiljem pole kellegiga koos heietada vanu mälestusi...

Lisaks veel, et matkamisel võõral alal Eestist kaasa võetud reisikaaslasest suurt tolku olla ei pruugi. Mägedes, kõrbes või džunglis liikumiseks on arukas palgata kohalik teejuht. Proff, kes olusid, ohtusid ja maastikkku tunneb. Tähistatud matkarajad ehk siis sisuliselt jalutusrajad on midagi muud ja pole vahet, kas läbida neid üksi või mitmekesi.

Aga miks ka mitte üksinda! Terve maailm inimesi täis. Minu soovitus olekski just üksi minna maailma avastama küll siis sealt sõpru ja kaaslasi leiad.