Niisugune ketserlik mõte, et ehk oleks kõige parem saatkonnast nõu küsida, "ei" vastusest hoolimata?

Kui sa said eitava viisavastuse, siis pead riigist lahkuma 90 päeva jooksul. Selles osas ei aita sind ükski paber. Sünnitunnistust ei ole minult kunagi keegi USAs küsinud (mul laps teise nimega), aga me oleme ka suht lühiajalistel reisidel käinud. Mida see meestuttava küllakutse muutma peaks?

Jah, kui kauemaks ei anta viisat, siis lahkumine 90 päevaga ei ole probleem. Ma ei soovi sinna tõepoolest jääda. Pakkusin küllakutset, et oleks võimalikult palju tõendeid, et ma olen seal kellegi juures, et ma ei hakka seal elatist teenima jne. "Ei" vastuse lehe peal ongi kirjas, et nad ei põhjenda, miks nad sellise vastuse andsid, see ei keela uuesti taotleda viisat, kui teil on esitada uusi dokumente. Tänan!

See võib olla päris keeruline, sest keegi pole öelnud, et Teid USA lennujaama ametlik töötaja läbi laseb kui juba saite eitava vastuse. Kindlasti Teid küsitletakse palju rohkem kui teisi - kuhu minek, kelle juurde, (kui kelle juurde-kas teil pole plaan abielluda, kas on piisavalt raha, et saaksite hakkama eriti veel kui lähete lapsega. Hea oleks kui Teil on edasi-tagasi piletid, hotelli brooneringud ja palju raha. Isiklikult mulle polnud kunagi probleemi reisida Ameerikasse (oli 10 a viisa, mitu korda reisisin Hawaiile, lõpuks otsustasin kolida Ameerikasse, sest korduv reisimine Ameerikasse lõppes abieluga. Igal juhul soovin edu ja mitte valetamist piiril - seda nemad närivad väga kiiresti läbi ja siis on 100% samal päeval kojuminek.

Kõigepealt vaata, kas ESTAst tuleb positiivne vastus. Võibolla tasub taotleda hoopis viisa, seekord siis lühemaks perioodiks.

Ei USA ega ükski teine riik tegelikult ei pea kedagi riiki sisse lubama ja see on konkreetse ametniku otsus, mida ta ka põhjendama ei pea. Seega kindlasti peaks rääkima ausalt. Kindlasti võib olla vajalik tõendada, et sul on Eestis midagi, mistõttu tagasi pead tulema - kodu, töökoht (võta töökohast tõendi, et töötad püsivalt ja töökoht säilib ka pärast puhkust), perekond, edasi-tagasi lennupiletid jm. Meestuttava olemasolu võib teatud juhul olla isegi negatiivne asjaolu - võidakse arvata, et plaanid tema juurde USAsse jääda. Aga veelkord, kõik on väga konkreetselt sõltuv konkreetsest ametnikust, tema tujust ja veidi ka sinu käitumisest konkreetsel hetkel.

Minu viimane kogemus USA piirivalvega oli selline, et piirionu hakkas kiitma USA vaatamisväärsusi ja rääkima, mida ma kindlasti külastama peaksin, kuhu minema ja kus peatuma jne :)

Kas keegi mäletab, et kui lennukis peab selle rohelise vormi ära täitma, kas seal on küsimus, et kas varem oled USAs käinud?

Minu meelest on küll. Igatahes arvutisüsteem näitab varasemad käimised ära ja seda ei ole mõtet vassida immigration töötajale.

Enam ei täideta rohelist vormi, vaid viisaomanikel on vaja valge vorm täita, sama mis ennem. Rohelise vormi I-94w küsimused kattusid üks ühele netis täidetava ESTA taotluse omadega, küllap seetõttu pole neid ka vaja enam täita. Tempel viimase võimaliku väljasõidukuupäevaga lüüakse nüüd otse passi.

Kogemus märtsist 2011:

• lennukis jagati valgeid vorme, mida aga piiriametnik otse prügikasti saatis ("Teil pole neid vaja")
• passi löödi samasugune tempel nagu 2009.a, mille peal oli ainult sisenemiskuupäev, lennujaam, piiriametniku kood. Viimast võimalikku väljumiskuupäeva keegi passi ega mujale ei löönud
• nagu ikka, võeti sõrmejäljed ja tehti pilt

Tip:"passi löödi samasugune tempel nagu 2009.a, mille peal oli ainult sisenemiskuupäev, lennujaam, piiriametniku kood. Viimast võimalikku väljumiskuupäeva keegi passi ega mujale ei löönud"

Minul kogemus 2010. aasta novembrist. Käisin ESTAga. Passis sinine tempel, millel kaks punast templit kuupäevadega. Üks sisenemiskuupäev ja teine siis viimane võimalik väljumiskuupäev.

To aamoo82:

No ju siis oleneb piiripunktist või ametnikust :) Meil ei löödud kellelegi ei 2009.a (2 inimest) ega nüüd 2011.a (3 inimest) viimase võimaliku väljusmikuupäevaga templit, ainult sinine punase sisenemiskuupäevaga tempel. Templil ainult üks kuupäev ja see on sisenemise oma. Sisenemised olid NYs ja Puerto Ricos.

Enda kogemustest:

2009 aprill Chicago: passi löödi sisenemiskuupäev apr 07 2009, klammerdati passi lisaleht riigist väljumiskuupäevaga mis oli minu poolt öeldud tegelik lahkumiskuupäev, kojulennul JFK-st võeti see lisaleht ära.

2010 august NYC:passi löödi sisenemiskuupäev aug 11 2010 ja suuremalt ning jämedamalt nov 09 2010, mis siis ilmselt tähendas võimalikku hilisemat lahkumist (koju lendasin augusti lõpus).

2011: annan teada pärast reisi:)

2009 käisin sõbrannaga ja 2010 lastega, mõlemal korral läks piiril kiiresti ja vaid viisakusküsimustele vastates, samas minu tuttavat paari küsitleti piiril 2,5 tundi ja ähvardati tagasi saata, nii et jutud ametnike tujukusest pole sugugi fantaasia.

Igaljuhul edu, USA-s on ilus ja mõnus! (puhata)

Kogemus üle-eelmisest nädalast - passi löödi ainult üks tempel, novembri kuupäevaga, ehk siis lausa 6 kuuks. Piiril küsiti elukaaslase käest 3 küsimust - kas oled varem USAs käinud; kuhu lähed; ja kas lähed puhkusele? Minu käest ei küsitud ühtki küsimust, samuti ei küsitud kummagi käest ei tagasisõidupileteid, hotellibronne ega muud, kogu protsess võttis aega vast minuti, pilt ja näpujäljed - läks vist lihtsalt väga hästi :) Samas kõrvalboksis pinniti üht vägagi korraliku skandinaavlase väljanägemisega noormeest vähemalt 10 minutit ja ka üksikuid naisi küsitleti teistest kauem.

Minu käest küsiti, kellena ma töötan? Protseduur ca minut. Lennukist väljumise ja tuttava autosse istumise vahe 15 minutit. Mustad leivad, Põltsamaa sinep ja Vana Tallinnad kolisesid kotis. Toidu olemasolu eitasin ja rohkem minu vastu keegi huvi ei tundnud.

Eks lisan siia taas oma kogemuse.

Sisenesin USA'sse Atlantas paar nädalat tagasi. Jällegi ESTA'ga. Piiripunktis küsiti, kas olen varem käinud, kui kaua eelmine kord olin, mis on reisi eesmärk, kas tunnen siin kedagi, kauaks jään. Pileteid, bronne ega mingeid dokumente ei küsitud. Viisakas ja kiire.

Ebameeldiv kogemus oli hoopis Amsterdami lennuväravas enne lendu. Lend oli Delta Air Lines'iga. Kõik sellele reisile minevad inimesed seisid järjekorras, ning eeldatavasti siis Delta töötajad lasid kas siis üksi või koos reisivaid inimesi läbi. Teised seisid seni lindi taga.

Siis hakkas küsitlemine inimese poolt, kes end ei tutvustanud ega selgitanud, milleks selline asi üldse toimub. Eeldan, et tegemist oli Delta töötajaga. Kindlasti ei olnud see mingi Hollandi piiriametnik.

Korduvad küsimused selle kohta, kas reisin üksi või grupiga, kas pakkisin ise oma pagasi, mitu pagasiühikut üldse kaasa võtsin, kes pileti ostis, kas olen varem käinud, kus varem käisin, kas tunnen kedagi USA's, mis on reisi eesmärk, kuhu lähen, kauaks jään, mida ma USA's kavatsen teha, kellena ma töötan, palju mul raha kaasas on, paluti näidata hotelli broneeringuid, krediit ja deebetkaarte. Kaardid võeti ära kinnitusega, et neid ei kopeerita. Siis kadus meesterahvas kuhugi pikemaks ajaks ära. Tagasi tulles küsis veel igaks juhuks mõned eelnevatest küsimustest.

Kokku kestis see jant vähemalt 10 minutit ning küsitlemine toimus kõigiga. Eeldan, et USA kodanikud said niisama läbi. Ma ei ole kindel, kas asi võis olla ESTAs, kas viisaomanikud saavad leebemat kohtlemist või toimub see lihtsalt kõigiga, et välja rookida inimesed, kes piisavalt hästi või piisava kindlusega ei vasta ning võivad seetõttu olla kandidaadiks piiripuktist tagasisaatmisele ning seega lennufirmale kuidagi koormaks.

Mitte midagi küsitletust kusagile kirja ei pandud. Kordan, tegemist oli eeldatavasti lennufirma töötajaga ning mitte piiriametnikega.

Minule oli see igatahes esmakordne selline kogemus, kuid ma ei ole ka pidev lendaja.

Olen varem korra USA's käinud, SAS'i väljalennuga Kopenhaagenist ja maandumisega Chicagos, ning võrreldes selle kogemusega, kus kogu ühe USA'sse lennu suuna vältel oli vaid üks turva- ja üks passikontroll, ning ühe minuti väldanud piiriületus USA's, oli kogu Amsterdami krempel ja pagasi kaks korda läbivalgustamine ja pärast piirikontrolli veel ühe turvakontrolli läbimine (kingad jalast, arvuti ja vedelikud kotist, loomulikult) PÄRAST maandumist Atlantas üpris ebameeldiv.

Sellele nüüd tagasi vaadates oli see tegelikult üks naljakas kogemus. Hetkel, kui see kõik toimus, üldsegi mitte.

Oleks huvitav kuulda teiste inimeste kogemusi erinevatest lennujaamadest ja erinevate lennufirmadega USA'sse lendamisel enne veel, kui jõutakse üldse selle kardetud piiripunktini. :)

Eelmisel sügisel Madriidi lennujaamast Iberiaga JFK-sse lennates oli ka vahetult enne väravat mingi kontroll, kuid siis piirduti ainult piletite ja dokumentide kontrolliga. JFK-s oli paariminutiline vestlus, pildistamine ja sõrmejälgede võtmine.

aamoo82 kirjeldatud showga sarnane asi toimus Soomes Vantaa lennujaamas. Enne check-ini küsitleti kõiki reisijaid ja kes abielus polnud, pidid vastama eraldi, kuigi reisisid koos. Küsimused olid lisaks tavapärasele "miks sa lähed ja kuhu sa lähed" ka näiteks sellised - "millal on see kohver ostetud; kui vana on teie läptop ja fotoaparaat; kas olete oma telefoni kellegi kätte hoiule andnud; kus te hoidsite oma kotti enne check-ini tulekut jnejnejne"? Kogu küsitlemine kestis vähemalt 15 minutit inimese kohta, alles selle kadalipu läbimisel sai edasi check-ini. Meie ees olid näiteks ühed eestlased, kes olid tulnud autoga Vantaale ja hoidnud oma pagasit niikaua autos, kuniks lennukile saab. Soomlastest ametnikele see aga ei meeldinud ja neid peedistati ikka päris pikalt, et a'la "kui teie kohver oli autos, siis kust te teate, et keegi sinna vahepeal midagi sisse ei pannud?" jne. Ühesõnaga mingi totaalne pommihirm. Lisaks oli järgmine samalaadne ülekuulamine enne väravasse sisenemist. USAs lennujaamades aga vastuoksa ei toimunud mingit tavapäratut ülekuulamist ega läbiotsimist - tavaline asjade läbivalgustamine, juhuslikult valiti inimesed kehaskännerisse ja korra tehti ka narkotest käekotile. Tagasilennul Helsinkisse ei tundnud ka meie asjade vastu keegi huvi, mitte midagi ei küsitud, asjad valgustati korra läbi Miamis, aga Chicagos, kus läksime Helsinki lennule ei tehtud enam sedagi ja Helsinkis selgus, et ka kohvreid polnud keegi vahepeal avanud.

Läbisin piiripunkti märtsis New Yorgis. Peale lennu lõppu ei viitsinud eriti liigutada (juhuse tahtel sõitsin äriklassis ja ehk siis võtsin veel viimast:) ja läksin maha siis, kui lennuk pea tühi. Muidugi avastasin, et enne mind oli saba pikk nagu madu-uss. Hea, et järgmise lennuni aega jagus, sest sabas tiksumise peale kulus ehk kusagil poolteist tundi. Algul oli ikka päris suur hirm, sest kuigi teadsin ennast korraliku kodaniku olevat ja ka maad tulin külastama parimas usus ja tahtmises, kartsin siiski, et mind ikka mingil põhjusel koos oma tallinna kiludega Tallinna poole tagasi saadetakse. Või kilud käest võetakse ja siis ilma edasi saadetakse, mis oleks kohalike sugulaste jaoks pea samasugune õnnetus olnud. Seismise ajal oli mul eksklusiivne võimalus tutvuda u 30 korda Ameerikasse-sisenemise õppevideoga, peale mille nägemist olin piiriületuseks saanud perfektse ettevalmistuse, täieliku meelekindluse ja veendumuse, et olen USAs "very welcome". Seetõtu järgnes õpitud motoorikale "ulatan passi-vaatan kaamera-parem kämmal-vasak kämmal" vestluseta passitembeldus ja veelkordne teretulemast.

Niisiis sisenesin kah USA-sse nii nädal aega tagasi JFK kaudu. Piiril küsiti minult, et kellena töötan, miks tulin jne. Kuna minu tulek oli planeerimata ehk siis päev enne lendu ostsin piletid ja hommikul lennujaamas läpakas broneerisin hotelli, siis alguses ei leidnud endale sobivat hotelli ja võtsin ühe öö Plainviewsse - cityst ca 40 minutit. Kui tuli ametnikult küsimus, et kus ööbin, vastasin Plainview Holiday Innis. Kui küsiti, et kuhu plaanis minna, vastasin, et citysse. Sellepeale küsis ametnik, et miks hotell siis nii kaugel on, vastasin, et ei olnud aega sobivamat leida ja võtsin kähku üheks ööks odava koha. Selle peale väike must mees karjus are you kidding me, you came here and you have room just for one night? Ma ütlesin, et jah, et ma otsin täna õhtul hotellis omale parema koha linnas. Sellepeale ametnik vastas, et ma ei usu, et sa siia turismi plaanidega tulid. Kui järgmine kord uuesti tuled, võta hotell kogu ajaks. Sain templid ja riiki sisse, aga närv oli päris suur juba :D

Piiripunkti ületamine osutus oodatust lihtsamaks. Londonis ümberistumisel küsiti kus ööbin USAs, selleks piisas näidata hotelli broneeringu kinnitust. Lisaks veel küsiti kui vana mobiiltelefon on. JFK-s oli täpselt nii nagu reinreisija ütles