Oro, eks mingis vanuses hakkadki mõtlema, et nii palju maid oleks veel käia... aga ehk on tähtsam kvaliteet, mitte kvantiteet? Nagunii kõikjale ei jõua, ja kui kuhugi minna, siis reeglina saab sügavama elamuse rahulikult (ja pigem spontaanselt)kulgedes, mitte pööraselt kiirustades.
Vietnam on tõepoolest nii suur maa, et ei tasu ponnistada. Me ei julgenud lootagi, et oma kahe nädalaga nõnda palju jõuame, aga tänu suht soodsatele siselendudele see õnnestus.
Kui mugavusest rääkida, siis ööbuss oli meie jaoks raskeim katsumus. Aga ära ei jätaks ilmselt midagi käidust-kogetust. Ei minu jaoks kohutavalt rusuvalt mõjunud sõjamuuseumi Ho Chi Minhis, ei selle kompensatsiooniks vaadatud vesinukuteatri etendust; koobaste külastamist (kui vähegi tervist ja tarmu on, tasub see linnulennult viiemeetrine käik ise läbi roomata, nahkhiired kõrvus laperdamas :)), ega ka Nha Trangis kohaliku giidi saatel päevase-paaripäevase inividuaaltripi tegemist. Hoi An oli väga armas linnake, Phu Quoc vääriks ehk enamatki kui kolme päeva, aga pärl oli meie jaoks kindlasti Can Tho. Kaks päeva peatusime võrratus kodumajutuses Green Village (http://www.greenvillage.info/418469879) ja seal, kaugel linnakärast, kogesime kohalikku elu-olu kõige ehedamalt.
Abielupaar, kes majutusküla pidas, inglise keelt ei kõnelenud, kuid ometi sai kõik vajalik räägitud (tõsi, mänedžer kõneleb). Sealtsamast broneerisime ujuvate turgude retke (ja polnud päästevestitatud turistiküllane uhke paat vaid pisike tõeliselt lihtne paadike); õhtusöögiks grillis peremees kõigile külalistele imemaitsvat kala ja õues ringi liikudes hõikas perenaine ligi, lõikas puu otsast papaia ning kooris selle meile...
Sealsamas niisutuskraavides saime peremehega lihtsat noota vedada, saadud krabid-kalad läksid taas grillile...
Bungalo oli nii õhukese seinaga ja džunglihääled niivõrd aimatavad, et esimesel ööl peletasin oma unenägudes metsloomi koleda sõjakisaga (aga sama olen ma teinud ka Emajõe ääres kalal käies telkides, ja õnneks äratab kaasa mu ruttu üles, kui hädakisa kostab :)).
Sõnaga: püüdke päeva! Nautige nuudlisuppi Ho Chi Minhi kitsastel sisetänavatel (Vietnami köök on parim!), igasugu mereande samuti. Jalutage turgudel, maitske seninägematuid puuvilju ja muid hõrgutisi. Ja kui prioriteedid selgeks vaieldud ja kava paigas, siselendude piletid juba kodus ette ära bronnitud, siis võib ju Kambodža täitsa kõne alla tullagi. Lihtsalt sõltub, mida ootate.
Meie reisidest on see siiani kindlasti eksootilisim, ja kuna põhja-Vietnam siiski nägemata jäi, siis ei välista küll, et hoolimata loetud aastatest, mis veel käia antud, me siiski sinna püüdleme :)
Olen kahel korral Inglismaal elavatelt kinnisvaraomanikelt rentinud samuti Hispaanias, Päikeserannikul ja Tenerifel asuvat korterit. Kodulehelt valid sobiva välja ja sealsamas kontakteerud omanikuga. Ja raha küsitaksegi ette, reeglina pool summat kohe broneerimisel, ülejäänu paar nädalat/kuu enne saabumist. Ja võtmed pannaksegi posti, kui ajaliselt kannatab. Kui ei, annab võtmed üle kohapealne vahendaja/büroo. Esimest korda oli pisut kõhe nõnda toimetada küll, aga asi toimis ning meie kogemused on väga positiivsed.
Panen paar linki, mida ise kasutanud olen.
http://www.ownersdirect.co.uk
www.Holiday-Rentals.co.uk
... asub Valgast u 50 km, lõuna-eestlastel on sinna vastu minek ka üks variant, mida hiliste saabumisaegade puhul pruukida. Peale kaheksat õhtul peaks veel 2 bussi Valmierasse minema. https://www.bezrindas.lv/index2.php
http://estonian.wunderground.com/MAR/eum.html näitab 18 kraadi ringis. Pikalt mõnuleda just ei kannata, aga vette kasta ikka. Päikeserannikul (Malagast 50 km põhja pool Nerja rannas) olen suplejaid näinud nii novembri kui veebruari lõpus. Ja ei ütleks, et tegu talisuplejatega, tavalised inimesed, lapsedki kaasas. Varbaga katsudes tundus küll jahe, kuid tiba kahju oli ikka, et ujukaid kaasas polnud:) Nii et ära põe!