Hoiatus reisisellidele:
Vahetult enne airbaltic lennukile astumist kaalutakse nüüd Tallinna lennujaamas iga käsipagasi kohvrit ja kui see kaalub rohkem kui 8kg, siis peab koheselt maksma lisaks 30+€.
Seda viiakse läbi viisil, mis meenutab laudas loomade talutamist ja tekitab piinlikkust ja ebameeldivust enda ja meie riiki külastavate välismaalaste eest, isegi siis kui kohver kaalub 7,9 kg ja maksma ei pea.
Tax free kotti, ega käekotti ei kaaluta ning inimest ennast ka veel mitte.
Ettevaatust pakkimisel ja -500 punkti airbaltic kliendikogemusele.
Küsimus saab olla puhtalt rahas. Rääkida midagi lennuki kaalust on natuke imelik. Kui Ameerikas topitakse lennuk ülekaalulisi tõrvatäppe täis ei ole probleeme ja samas kui võtta lennukitäis pisikesi asiaate paarikilose ülekaaluga kohvritega siis muutub lennuk ülekaaluliseks ?
.Ise on olen üldiselt reeglitest kinnipidaja, lihtsalt ei meeldi sekeldused. Viimane kord Tallinnas vaadati mu seljakotti kahtlustavalt, meenutas põrsakest aga kaal oli õige. Lihtsalt kohevad asjad olid sees. Vajadusel oleks ka kokku saanud pressida.
Pigem vaatad kuidas kuskilt puhkusekohast tullakse, pitsakarbid on isegi kaasa ostetud ja neid üritatakse kuhugi mahutada.
Inimesed on üldiselt harjunud, et reeglid ongi rikkumiseks ja kui kontrollitakse siis on kõik ümberringi pahad.
Air France'lt / KLMlt saab tõesti Air Balticu lennukisse odavama pileti osta kui vedajalt endalt, olen seda isegi kogenud.. Kahju ainult, et seda 12-kilost käsipagasit sellega kaasa ei saa... Küll aga saab võileiva, mida avalikult nimetatakse pre-ordered food :)
Olles ise samamoodi BT kaalumise kogemuse kätte saanud, ütleks ma pigem, et asi on väravapersonali suhtumises, mitte kaalumise faktis iseenesest. Kogu nende olek, miimika, hääletoon -- see kõik tekitas äärmiselt ebamugava tunde. Meil olid lisakilod ostmata puhtalt seetõttu, et minekul neid ei vajanud, aga tagasitulekuks ei saanud veebis osta, kuna pilet oli Air France'lt. Air France käsipagasi kilosid ei müünud, kuna nad polnud vedaja. Nokk kinni saba lahti, ei hakanud Aasiast telefonitsi tabama seda Air Balticu klienditeenindust ja maksma selle eest rahvusvahelise kõne hinda, läksime riskile. No muidugi oli Riias kontroll väravas, arve oli u 100.- Meie jaoks lahenes positiivselt, kuna pagasikilode juurde ostmine oleks u sama palju maksnud... ses suhtes nagu okast hinge ei jäänud, aga kogemus iseenesest oli äärmiselt ebameeldiv. Lend oli väljumisega juba hilinenud, aga reaalselt suleti uksed alles 20-25 min pärast, seega oleks saanud oma ülekaalu oluliselt väiksemaks, kui osa kraami ära visata (mul oli veel pakk ajalehtigi kohvris). Seda võimalust aga keegi ei pakkunud.
Mis puutub käsipagasi reeglite ja konkreetse lennukitüübi seosesse, siis see ei päde -- seesama Air France / KLM piletiga lubatud 12 kilo istub ju sellesama Air Balticu pagasiriiulis, kuhu nemad üle 8 kilo panna ei luba. Või no lubavad, aga ainult lisaraha eest.
Suurte süsteemide puhul (mille hulka kuulub ka lennundus) kaalub funktsionaalsus tihti üles loogika ja see on täiesti normaalne ning laiemalt üldse süsteemi toimimise aluseks. Pigem võiks küsida, et miks peab üks süsteem tingimata loogiline olema? Kas on näiteks loogiline et postkaardi saatmine Valgast Valka maksab sendipealt samapalju kui Valgast Uus-Meremaale? No kuidagi ei ole, aga nii see on. Või see, et 1GB internetikasutust Egiptuses maksab mahupõhiselt Elisas hinnaga 1500 - 37.800 EUR (1.5€-37.8€/MB), eSimiga aga 2-3 EUR, olgugi et bait ja bitt liiguvad enam-vähem täpselt samasugust kanalit mööda ja samasuguse omakuluga. Me saame neid ebakõlasid lihtsustada, tehes päevapakette, tõmmates eurodirektiividega punaseid jooni jne, aga on mõningaid asju, mida muuta ei saa või mille muutmise kulu ületaks sellest muudatusest saadava tulu.
Pagasi teema kuulub ka siia alla, mingi standardiseerimine ehk lihtsustab paari detaili (nt kas ja millises mõõdus peaks saama käsipagasit pileti hinna sees kaasa võtta), aga väärkasutuste vältimiseks on piirid nii lennufirma kui ka reisijate seisukohalt vajalikud ning on vajalik ja õiglane, et nendest ka mõlemapoolselt kinni peetakse. Klienditeenindus on teine teema, kindlasti saab seda ka positiivsemalt teha, teisalt on see ka inimestes kinni ja kui pead samas sabas juba kümnendalt 15 kg seljakotiga tigedalt reisijalt raha küsima, siis teeks see endalgi meele mõrudaks.
Kõige iroonilisem juhtum on olnud Valencias Lufthansaga, kus registreeritud pagas oli paar kilogrammi üle lubatu ja ilma mingi erandita paluti see limiiti viia soovitusega osa kraami ümber pakkida käsipagasisse. :D
Möödunud talvel oli sealsamas Valencias (ka Lufthansa lennule) registreeritav pagas ilusti kaalus, aga kaaslase käsipagas natuke raskem kui 8kg, kuid viisakas teenindaja pakkus võimaluse ka see tasuta pagasina registreerida, mis tõstis lubatud kaalu 12 kg piirini ja probleem lahendati valutult ilma lisakuluta.
Odavlennufirmadel nagu Ryanair ja Wizz on see äriplaani osa, AB on omast arust odavlennuliin ja käitub lihtsalt vastavalt, aga reeglid on reeglid, seega polegi siin midagi kritiseerida või laita.
Kui "küla peal" räägitakse, et maanteel 10km/h üle lubatud kiiruse lasta on ok ja politsei seda aksepteerib, siis tegelikkuses võivad nad väga vabalt jäigalt ka selle eest ära väänata, sest reeglid on ju reeglid, mida oleme kohustatud järgima, sest eiramisel võivad meid tabada rahalised väljaminekud.
Rahvuslikule häbile võrdluseks võin tuua Uus-Meremaa siselennud. Kõigis suuremates lennujaamades on mõlema suurema firma check-in, pagas jne automatiseeritud. Lisaks liiguvad aparaatide ümbruses rõõmsa näoga teenindajad, kes suunavad kõik käsipagasiga liikujad sujuvalt ja kindlalt pagasiraami juurde, mis kaalub ka käsipagasi ära. Kui kõik on OK, siis saad lindi külge. Kui pääsed sealt mööda, siis on nende rõõmsa näoga kolleegid ka turvakontrollide läheduses ja lasevad kogu lipikuteta käsipagasi järgmise raami juures ära mõõta ja kaaluda. Kui sealt ka oled kuidagi mööda pääsenud, siis on väravas rõõmsa näoga teenindaja, kes suunab kõik ikka veel lipikuta pagasiühikud väravas oleva raamiga kaalu juurde. Rõõmsa näoga teenindajaga võid vabalt kiwilikult lõõpida, aga kui su käsipagas ei vasta tingimustele, siis tuleb rõõmsa näoga võtta oma pangakaart ja tasuda küsitud summa.
Kuna süsteem on konkreetne ja toimib peaaegu 100 %, siis on kõik kliendid juba ammu rõõmsa näoga ja ostavad endale check-ini tehes vajalikud kilod või ühikud juurde. Kui on tõesti liiga kiireks läinud, siis tasutakse rõõmsalt ohates suurem hind teenindajale ja asi korras. Kõik on rõõmsad ja viisakad ning ei ürita piirangute eiramisega rahvuslikku häbi tekitada. Kiwid muidugi ongi sellised veidi imelikud, aga samas see näitab, et järjepidevus viib sihile.