Eesti inimese külalislahkus

Iraani reisimise teema alla kiitsid mitmed Tripikad kohalike elanike külalislahkust ja sõbralikkust. Toivo aga küsis meie käest sellise küsimuse:

"Me tarbime heal meelel sealset külalislahkust. Kas me oleme valmis pakkuma võõrastele siin samasugust külalislahkust?"

Kui külalislahked ja sallivad oma külaliste suhtes oleme siis meie? Lugedes internetikommentaare mis puudutavad artikleid võõrtööjõust, segaabieludest või üldisemaid välismaalaste arvamusi meie koduvbariigist samuti soome ja vene turiste ei paista eriline külalislahkus ja sõbralikkus võõraste suhtes kombeks olevat. Muidugi olen täiesti nõus sellega et Delfi kommentaariumite laadsetes keskkondades toimetavad nn. "elukutselised kommenteerijad" annavad siiski väga vildaka ettekujutuse tervikpildist ja minu meelest suhtub keskmine Eesti inimene siiski väliskülalistesse väga hästi. Natuke imestama on mind pannud küll see et paljud linnanoored, kellest ootaks just avatust ja huvi, on kohati kinnisemad kui võõrkeeli mitteoskav traktorist Tiit Alutaguselt või tädi Linda Paidest:)

Kuid kuidas olete teie näidanud välja külalislahkust meie külaliste suhtes?

Omalt poolt ütlen, et nähes linnas, bussis etc. võõrast ja segaduses olevat inimest püüan oma algatusel temaga kontakti astuda ja võimaluse korral ikka aidata. Kas siis aidata piletit osta ja komposteerida, teed juhatada kuni selleni et kord istusin äärelinnas hotelli otsivate hispaania tüdrukute autorooli ning sõidutasin nad ise kohale. Muidugi enne küsisid nad minu käest teed ning ma olin tõeliselt imestunud kuidas nad sellisesse kohta üldse välja jõudsid. Aga noh, naiste värk :)

Kuid mis kogemused on teil külalislahkuse või selle puudumisega? Mida räägivad teie välismaa sõbrad? Milline on meie nn. "põhjamaine külalislahkus"? Selge see et lõunamaine ülevoolav sõbralikus ei ole põhjamaal lihtsalt kombeks.

Ma oletan, et ida- ja lõunamaadele omase külla kutsuva külalislahkuse eelduseks on see, et inimestel on aega end võõrastele pühendada. Eks see tuleneb sellest, et ühiskonnas on vähe meelelahutus-ja vabaaja ja muid tegevusi või ollakse vaesed selleks.

Meie elu on siin üsna ette planeeritud. Ootamatule võõrale aega leida või plaane sassi lüüa on üsna keeruline ja enamasti piirdub meie külalislahkus tee näitamise või juhatamisega.

Samuti on minu jaoks müstika läbivad kirjeldused lookas toidulauast. Isiklikult minu külmkapi sisu (sh. toidukogus) on ratsionaalne ja ootamatule külalisele laua looka katmine oleks suur kunst. Üldjuhul kellegi külla kutsumine tähendab meil ju eelnevalt menüü läbimõtlemist, esktra koguse toidu ostmist ja kokkamist. Ehk tuleb teha ettevalmistusi ja näha vaeva selleks.

Samuti on minu jaoks müstika läbivad kirjeldused öömaja pakkumisest. Mulle on oluline, millesel kujul ma teistele oma kodu näitan. Mul peab olema selleks kodu korras. Ehk tuleb teha ettevalmistusi ja näha vaeva selleks.

Samuti tähendab meil üldjuhul kellegi küllakutsumine teiste pereliikmetega arvestamist.

Kuid minu külalislahkus on piirdunud rohkem aitamisega. Viimati andsin kasutada bussis kõrvalistujale oma kaelapatja magamiseks.

Eks see sõltub ju sellest, mida keegi külalislahkuse all mõistab. Tihti on ju võõrustaja ja külalise maailmapildid liiga erinevad.

Armeenlased on maru külalislahked, eks ole? Aga kui kogu küla täis rahvast katsub sind oma koju rebida, et oma külalislahkust näidata ja peale umbes kolmes kohas külalislahkuse nautimist on sul pilt türgi kohvist juba taskust allapoole vajunud, siis... Või kui sulle püütakse hommikust õhtuni lauatäite kaupa sööki sisse pressida ja sa juhtud olema väikese söömaga pisike naisterahvas, siis... Ja kui su äraütlemiste pärast südame põhjani solvunut mängitakse või ollaksegi päris tõeliselt solvunud, tunned ennast topelt halvasti.

Minu jaoks on täiesti piisav külalislahkus, kui igale enda koju sisse astunud inimesele midagi natuke pakun ega püüa teda korrapealt KaruPuhhiks sööta ja naabri külalisi enda koju rebima ka ei hakka:) Muidugi võib see uudishimulikele naabri külalistele väääga külalislahkusetuna tunduda.

Silmnähtavalt segaduses välismaalastele astun küll ise ligi ja pakun abi. Turismihooajal juhtub seda üsna tihti, sest liigun palju vanalinnas või selle lähedal. Ühed hispaanlased kord arvasid, et meil vist kõik räägivad nende emakeelt, sest olin juba kolmas inimene Tallinnas, kellega nad emakeeles jutu peale said. Neile tundus Tallinn ülikülalislahke ja kodune. Lätlastel oli äärmiselt ebamugav minult vene keeles teed küsida, aga muud võõrkeelt nad ei osanud ja olid väga õnnelikud, kui neid sõbralikult vene keeles juhatasin ja Riia linna kiitsin (olin just tulnud sealt). Mina arvan, et eestlane on väga abivalmis, kui abi küsida. Meil lihtsalt pole kombeks ei ennast ega oma abi või teenust peale pressida kellelegi.

Võõrtööjõud ja segaabielud on hoopis teine teema. Mulle väga meeldiks, kui meie rahvas ja meie kultuur veel miljon aastat kestaks. Muhu seelikus murjanid laulukaare all eesti keeles laulmas... No ma ei tea... Ma ei ole rassist, ma olen marurahvuslane. Muide, me kõik oleme siin väga haruldased eksemplarid - igaüks meist on ju vaid üks miljonist! Mõelge, kui palju on maailmas üle miljoni elanikuga linnu! Ärge unustage oma välismaa sõpradele mainida, et nad näevad teie näol enda ees tõelist imet:)

Hästi räägid, Flora :) Tahan lisada, et eestlane oma korrektsuses ei peaks hakkama naba paigast rabelema, kui keegi ütleb, et me pole sama külalislahked kui armeenlased. Meie temperament on täielikult teistsugune ja me ei peakski sellised olema - sealse külalislahkuse mõned aspektid on meie kultuuri kontekstis hoopiski ebaviisakad. Arvan, et eestlased on oma põhjamaisel moel täiesti külalislahked. Meie väliskülalised (küll ainult eurooplased, teistega kogemusi kahjuks pole) on seda ka nii väljendanud.

Aitan ka alati nii Eestis kui mujal ja üldiselt pakun ise abi. Viimane tore lugu oli Barcelonas, kus üks "vene tädike"(pärit väga kaugelt) mulle ligi kargas Catalunya väljakul ja järeldas, kuna olen valgenahaline, siis ehk kindlasti tema kaasmaalane või vähemalt, kes oskab tema emakeelt(muid keeli ta ei osanud). Ta oli otsustanud iseseisvalt linna uudistada, mehe oli jätnud hotelli ca 100 km kaugusele.Vanust oli tal ehk 65-70. Küll ta oli õnnelik, et leidis eestlase, kes aitas teda:D Mul oli endal ka hea meel.

Ilves ju just rääkis, et Eesti inimene on üks kuri inimene :) Olen jah turistile kaasa elanud ja peamiselt just seepärast, et mind on reisides tihti aidatud. Iraanlaste eeskuju järgides :) Ise reisivad inimesed ongi vist üks väheke teistsugune seltskond?

Arvan, et siin ei saagi õiget vastust Eesti inimese külalis lahkusest, kuna siin siiski rohkem reisinud inimesed, kes on teistsuguse maailma vaatega kui keskmine Eestlane, kes minu meelest on suhteliselt kinnine, ning nii sama lihtsalt teise inimesega rääkima vöi aitama ei lähe.

Mina pean oma lahkeid heatahtlike silmi varjama mustade päikeseprillide taha. Olen korjanud ülesse hääletajaid ja pakkunud neile öömaja, nagu ka viinud memmekese raskete toidukottidega kuhugi sohu (hiljem vaatasin kaarti, et kas seal soos üldse mingi maja võiks olla- oli :D ) Nii naljakas kui see ka pole, siis jõukamad inimesed on lahkemad ja vastutulelikumad (jättes kõrvale need, kes on ennast laenanud ja liisinud väliselt jõukaks).

->eeeee, pane need silmad siia profiilipildiks üles.

Toome nüüd kaks näidet tõestamaks, et kohalikud ootavad külalislahkust pakkudes meilt samasugust külalislahkust. Selgituseks niipalju, et kunagi ammu oli meil teistsugune riigikord ja poisid käisid ühes teises armees. Meie ajateenistus ei kulgenud Võrus ega Tallinnas, meie ajateenistus viis meid Berliinist Tsukotkani ja Severneja Zemljalt Kabulini. Paari aasta jooksul tekivad sul uued sõbrad. Nagu ikka kutsutakse sõpru külla. Ühel ilusal päeval oli sõber ukse taga, sooviga veeta nädal kaks Eestis. Kuna võõrustaja elas kahetoalises korteris, viskas ta sõbra, nüüd juba endise sõbra, tänavale. Kas ta käis enne sõbra siia sõitu Venemaad avastamas, ma ei tea. Teises loos sai eesti poiss sõbraks tsuksiga. Kuidas tal õnnestus piiritsooni load hankida ja tsukotkale sõita, on mul teadmata. Kuid ületanud kõik raskused, oli ta ühel päeval lennukis ja sõitis Tsukotka suunas. Tsukotka oli vist 40 korda Eestist suurem ja elanikke on samapalju kui Tartus. Tuhandete aastate taha ulatuva külalislahkuse tekkepõhjusi tuleb otsida karmist kliimast ja äärmuslikest ilmaoludest. Vältimaks, et külaline jaranga nurgas surnuks külmub, antakse kallile külalisele naisterahvas ööseks kasutada. Alul pidasin seda linnalegendiks, kuid tsuksi juurtega kirjanik Juri Rõthau mainis romaanis "Uni algavas udus" samuti nimetatud tava. Peremees näitas ameerikalsele oma last, mis oli külalise tehtud. Sõitis siis eesti poiss tsukotkale ja sai osa sealsest külalislahkusest. Kui tsuks eesti poisile külla sõitis, lõppes asi suure riiuga ja sõprus oli otsas. Huvitav miks? Mida teie arvate. Mina oma lahkusega kiita ei saa. Meil käisid kunagi kadrid (kaks väikest last). Kui ma ukse avasin, kostis hetkepärast jooksumüdinat, siis kolksus neli korrus allpool uks ja rohkem pole selles majs kadrisid ja marte nähtud. Ju mul on siis nii kohutav välimus, et lapsed pidasid heaks põgeneda. Ürita siis veel kellelegi öömaja pakkuda või kutsu ta külla. Kes teab kuhu metsa, sohu või auto alla ta paanikas jookseb. Mis puutub araablasi, siis eesti keeles on ilmunud raamat "Kuidas mõista araabalasi". Kuna raamatut pole käepärast, ei saa tsitaate tuua. Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks? Mina olen.

->Toivo "Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks?" Mis situatsioon see oli?

Ma nõustun täiesti Naksitralli arvamusega... Et siinsete foorumlaste hinnangud on sama objektiivsed kuis delfi kommentaarium, ainult et siis teisets äärmusest. Näiteks olles ise täie kohaga agar rändur, on mul meie kodumaale juhtuvate "kolleegide" suhtes mõistev suhtumine ja suur soov maailma tasakaalu huvideski juba neid aidata, lootes, et kunagi siis mind ka kusagil võõrsil kellegi kohaliku poolt aidatakse. Samuti on mu tutvusringkonnas olevate nö "rohkem reisivate" inimestega. Need pakuvad oma sohvat, küüti, võileiba või kasvõi juhtnööre ja soovitusi suisa inimestele, kes ise otse ei tulegi abi paluma. Samas olen olnud tunnistajaks, kuidas (nimetagem siis) vähem reisinud isendid on ilmutanud võõraste osas piiritut umbusku ja valmistanud oma kitsidusega mulle kõrvalseisjanagi piinlikkust... Kuid kuna meie pisikese rahvuse seast proportsionaalselt on neid rändlinde siiski päris palju, peaks meie keskmisel mainel olema hea lootus olla kategoriseeritud kuis "üsna külalislahked"

Ettevaatust, tekstis võib olla pikki lauseid, mitmetasandilisust ja peidetud irooniat, tsitaate jmt!

Külalislahkuse aluseks on midagi inimloomusele omast ja sellele lisandub veel kultuuri/tavade/religiooni kaudu ja isiklike hoiakute tulemina. Olen kogenud, kuidas 5 eestlast said 2-3 (viisajärjekorras sõlmitud) tunnise tutvuse järel leningradlaselt korteri võtmed, juhised "tehke külmutuskapis olev kana ära" ja muidugi ka öömaja. Ja ise olen noormehele Leningradist, kes tuli TRÜ-sse eksameid tegema (ja lihtsalt poes küsis, et ei tea kust leida), öömaja andnud (18 m2, 3 inimest, peldik õues, vesi panges, täitsa OK). Lihtsalt tunned jutust jmt ära - sama kood - omad inimesed. Poiss tundis ennast igatahes päästetuna. Kord jällegi tõi vend mulle jõuluõhtul 3 näljast seljakotireisijat, kes väljasurnud linnas otsisid söögikohta, verivorsti - igatahes. Lootusetu näoga kaarti uurivaid korealasi ikka kõnetan (otsustades, kuidas nad kergelt võpatavad, nad on eestlaste suhtes pisut kartlikud) ja juhatan õigele teele. Legend (või mitte) pajatab tädist Nõukogudemaalt, kes esmakordselt välismaale sugulastele külla sõitis ja NY andis taksojuhile vale aadressi. See sõidutas ta kõheldes siis Harlemi (vmt) sellisesse rajooni, kust valged isegi päeval läbi ei julge(nud) sõita. Tagajärjeks oli, et terve kõrtsitäis neegreid ajas tädi asju, helistas, otsis, tassis lõpuks kohvrid ka hirmust kangete sugulaste auto peale.

Sarnane tõmbab sarnast.
Mu tuttavad välismaalased on küll olnud üllatunud, et siin kõik inimesed nende vastu nii tähelepanelikud, avatud ja abivalmis on olnud, vastupidiselt varasematele kuuldustele. Ikka väga palju oleneb inimesest endast keda aidatakse ja keda mitte, kes aitab ja kes mitte. Kas eestlane on külalislahke või mitte? Jagan pigem seda arvamust, et eestlane on väga külalislahke, kui teab ette, et külalised tulevad ja on nende vastuvõtuks igati valmis.

Elan ise ka juba tükk aega välismaal kuid nii lootusetu asi minu meelest küll ei ole. Arvan et pigem on selline ülinegatiivne suhtumine lihtlabane poosetamine, inimene on kinni minevikus või ei oska lihtsalt suhelda.

“Kas te olete näinud kuidas islamiusulise külalislahkus muutub hetkega sinu elu ohustavaks raevuks?” Mis situatsioon see oli?

Mitte mingit erilist olukorda polnudki. Sattusin kogemeta nende külakesse. Seejärel istusime karjustega kivil ja kui ma lahkuma hakkasin, aeti koerad kallale ja kui sellest polnud kasu (võtsin seljakotist kirve) kutsuti koerad tagasi ja loobiti kividega. ma polnud ka nõus nendelt hobuseme teenust otsma. Oma seljakotti suudan ma ka ise tassida. Samasugust käitumist (äkiline meeleolu muutus) olen kohanud kroonus.

See on siis omakasupüüdlik külalislahkus, mis pole tegelikult üldse ebatavaline.

Natuke liiga lai määratlus, et "islamiusuliste"; rahvaid mahub sellesse usku palju ja erinevaid. Eestlastesse see muidugi eriti ei puutu, aga kujutlege, kui räägitaks, et "kristlaste külalislahkus jne". Vabandust! Unustasin hoiatada, et tekst võib kohati olla lugeja poolt valesti tõlgendatav ja palun hoiduda tugevate intonatsioonide lisamise eest! Kui lahkelt ja südamlikult keegi võõrast vastu võtab, võib vahel olla ka raske mõista. Näiteks keegi Kesk-Aasia sõbramees seletas mulle kunagi - kui tuleb kallis külaline, võtame hästi väikese teetassi ja see on märk, et pererahvas pühendab talle palju tähelepanu ja on valmis ikka ja jälle tassi täitma. (Kui aga tuleb venelane, lisas ta kavalt naeratades, anname talle piraka kruusi ja valame kohe täis, tema siis muidugi mõtleb, et küll võetakse lahkelt vastu.) Et ega tasu sõbralikkuse pähe kõike võtta ja eks eestlased kipuvad maru kitsid ka vahel olema, ajasid juttu, tõmasid koos suitsu, no viisakusest osta ikka mõni väike asi.

Tänavu sattusin reisil vestlema Moskva mehega, kes kohe hakkas raiuma, et monumente ei tohi ümber paigutada jms, siis järsku küsis, kas te venelasi sallite; et meedia kogu aeg lausa hoiatab Eestisse sõitmise eest, aga teate, kõik tuttavad, kes on Eestis käinud, ütlevad, et eestlased on väga sõbralikud ja abivalmis inimesed!

Jupstykk1´lt küsiks, kas mäletad veel vanasõna "kuidas sina külale, nõnda küla sinule"? Mulle teeb küll heameelt, kui saan kedagi aidata, aga olen ka paaril korral jäänud kinniseks ja kahjuks! kahjuks! on seda juhtunud väliseestlastega suhtlemisel, ei, mitte nendega, kes sõja ja õuduste eest põgenesid või siit mõne aasta ära olnud, vaid kes 20-30-40 aastat tagasi läinud ja nüüd korraks tulles kõva häälega imestavad, et miks teil siin see asi niimoodi on ja teil siin teine asi teistmoodi on. No mis sa siin aitad või õpetad.

->jupstykk1 Äkki tood näiteid eestlaste mitte külalislahkusest?

Minule väga meeldib suhelda Eestisse sattunud välismaalastega, aidata neil otsida vajalikke kauplusi ja sihtkohti. Juhuse tahtel on viimase aasta jooksul ette sattunud palju välistundengeid, kes on rõõmsad, kui lisaks üldisele välistudengite karjatamisprogrammile keegi neile veel nõu annab. Hiljuti võtsin maantee äärest peale 2 hääletavat neiut - üks Ungarist, teine Prantsusmaalt - ja terve koossõidetud aja arutasime põnevaid võimalusi, mida Tartus teha saaks :) Üks halenaljakas lugu juhtus Indiast pärit neiuga, keda ma varem veidi teadsin ja kellega juhtusime ühes bussis Tartust Tallinnasse sõitma. Teel tuli juttu tema marsruudist - Tartust bussiga Tallinnasse, sealt lennukiga Helsingisse ja siis juba edasi India poole. Küsisin, miks ta siis kohe Tartust Helsingisse ei lennanud. "Kas Tartus on ka lennujaam?", ajas neiu silmad suureks. Tallinna lennujaamas näitasin talle kätte suuna tema pileti peal kirjas olnud lennufirma check-ini poole, kuid sealt jooksis ta hetke pärast nuttes tagasi: "Minu lend väljubki Tartust!" Piletid olid ostetud reisifirmast, ei pannud ta ise tähele väljumise linna, ega juhitud ta tähelepanu sellele (nojah, ta ise ju arvas, et Eestis üks lennujaam ainult ongi). Kuna lennu väljumiseni oli 2 tundi, sai ta pistetud esimese takso peale, mille kätte saime, laenasin talle veel rahagi, kuna tal polnud sularaha kaasas. Taksojuht tegi kõva sõitu ja jõudis õigeks ajaks kohale, kuid...lend oli tühistatud ja kõik lenduootavad kodanikud sõidutati bussiga Tallinnasse, kust nad järgmisel päeval põhjanaabrite poole lennutati. Mu meelest on eestlased võrdlemisi külalislahked. Otseselt kedagi alati ei nuumata (eriti ootamatuid külalisi), kuid abi pakutakse ikka küll. Kõva kesta all on tihti soojad hinged :) Alati, kui olen viibinud seltskonnas, kus ka välismaalane pundis, on näha, kuidas üritatakse külalise meelt lahutada ja teda mitte üldisest vestlusest välja jätta.