Loen ja muhelen, näib, et alkohol on vaenlane nr1 ja isegi naised võivad puhkuse rikkuda. Mulle on jällegi jäänud mulje, et mõnelgi korral on üksteise leidmine muutnud reisi kellegi jaoks unustamatuks.
Mina valin üldjuhul oma reisiseltskonna, aga ma ei oskagi tagantjärgi mõelda, mille põhjal. Ma ei ole kunagi käinud kellegi teise korraldatud reisil, ei sõbra ega ettevõtte poolt. Noh, vähemalt oma täiskasvanu ea.
Küll aga olen korraldanud või kokku pannud reise teistele. Sellisel juhul olen allunud ka nende tahtmistele ja soovidele ja võimalusel oma soove neid häirimata ellu viinud.
Mis on minu jaoks oluline, on reisikaaslaste iseseisvus. Kui meil tekivad erimeelsused, jagame tegevused ära. Sina tahad päevitada, mina ujuda - palun, sina päevita, mina ujun. Pärast vaatame edasi. Ma ei tuleks selle pealegi, et päevitaja võiks end solvatuna tunda. Või seda, et ma peaksin reisikaaslastega kogu reisi vältel 100% ajast koos veetma. Kui keegi kannu otsa komistaks, veenduks ma ehk tema turvalisuses, rohkem see mind ei häiriks. Vajadusel suudaksin ta järmisel hetkel külma õllega üles turgutada ja mõnele ajakriitilisele sündmusele (buss, lennuk, tegevus) vedada. Ei tunneks ma ka end nukralt, kui keegi mõne kaaslase leiaks ja mina enam kõige tähtsam poleks.
Ma olen korra elus saanud Hiiumaal märkuse, justkui ma oleksin solvunud. Seltskond sättis end poolest lõunast puhkemajja lebosse, mina sõitsin kuni loojanguni saare eri nurkasid läbi. Ei olnud ma solvunud, mulle lihtsalt meeldis see tegevus. Ma tahaks loota, et seltskond ei olnud ka minu peale pahane. Oli ju plaan Hiiumaad avastada, mina tahtsin seda rohkem, teised vähem.
Ehk, ma ei oskagi vastata, kellega ma ei läheks reisile. Ilmselt ma ei läheks reisile inimestega, kes ei taha minuga reisile minna. Ja nüüd hakkas mulle tunduma, et mina olengi inimene, kellega iial koos reisida ei taheta :)
Ja üks (aga ka kolm) külm õlle kohalikus baaris, alati!
Sarnaselt jaanusm kogemusele ei oska ma eriti negatiivseid näiteid tuua, kuna enamasti korraldan oma reisid ise ja endale sobivate kaaslastega ning kui miskit nihu läheb, siis tavaliselt on tegu mõne vääramatu jõu, olukorra sunni või - olgem ausad - ka enda plaanide untsuminekuga.
Küll aga oleb teistele reise korraldades leidnud reisisellide kategooria, kellega ma alati heameelega reisile lähen, isegi neid isiklikult vähe tundes - pensionil pedagoogid. Üle keskmise haridustasemega, vähenõudlikud, elu jooksul ise kümneid ekskursioone õrnas eas kaadrile korraldanud, laia silmaringiga, alati lõbusate juttudega koolielust, pensionäridena ka aega jagub. Olen neile 4-5 reisi teinud, vahemikus 5-10 päeva, eri seltskonnad, ent alati vähemalt minu jaoks positiivne elamus.
Sekundeerin täiesti Jaanusm seisukohtadele. Reisimist sai kunagi alustatud nö. backbackerina ja mingi hetk see muutus (kuni senimaani) flashbackeriks. Reisiseltskonnad on tavaliselt olnud sõpruskonnad minimaalselt 5+ inimest 2+ nädalat korraga koos.
Elu ei pea keeruliseks elama ehk olenemata suurest seltskonnast pole tegelikult mingeid probleeme olnud. Alati on enne reisi tehtud hea kodutöö e kõik teavad, mis ootab. Kohapeal, kui mõnele muuseum ei meeldi, siis pole probleem, kui ta samal ajal rannas on vms.
Samamoodi, kui kellelgi on pidutsemine pikale veninud ja hommikul kuhugi vaja minna, siis nagu Jaanusm mainis, siis külma õllega saab ka need inimesed liikuma :)
Aga eks rahuliku reisi eelduseks on ikka sarnased väärtused ja maailmavaated.
Ainuke kord nende 15+ aasta jooksul oli üks reis, kus tekkis natuke hõõrumist sellepärast, et seltskonnas oli inimene, kes sõna otseses mõttes "saagis senti pooleks". Et kas kamba peale parkimist läks per nase maksma 1,3EUR või 1,5 EUR või muud sarnast. Who cares? Aga näed, mõnele on see oluline.
Õnneks tänapäeval on SplitWise olemas ja ei pea enam sellepärast ka väga muretsema.
Vingupillide ja rannas pikutajatega oleks vist päris halb koos reisil olla. D
Kõikse parem on inimene, kes reisil midagi ei ütle, kõik kaasa teeb ja siis hiljem tripi foorumis pilli käima tõmbab ja kirjutab, kuidas tema arvamusega üldse ei arvestatud ja ta oleks tahtnud hoopis rannas pikutada, ilma külma õlleta :) Mõtteid tuleb lugeda, head reisisellid, mõtteid!
Kõige lihtsam on varasemalt asjad selgeks rääkida. Tegevused ja huvid ei ühti, siis peab ise hakkama saama ja omale tegevust leidma.
Võin oma kogemusest öelda, et isegi varasem asjade ülekordamine kippub hiljem ununema. Kuigi just varasem inimeste tundmine ja läbirääkimine ongi hea reisi võti. Kui mõttemaailm ja huvid ei kattu, siis pole mõtet koos minna.
See oli mingi 2000 a. paiku, kui bussis oli ruumi ja toonane töökaaslane tahtis ka reisida. Ma esimese asjana hoiatasin kohe, et meil on vabagraafik, magan hommikul välja ja plaan on soovituslik ja muutuv. Sobis täiega. Sai siis ka igasugu pisiasju arutatud. Ikka sobis. Kaasa võeti ka oma elukaaslane. Kena, vene nimega tüdruk. Paar esimest päeva oli enam-vähem. Siis hakkas virin pihta. Kui oled iga hommik kell 6.00 tõusnud, et kell 8.00 juba töökohal särada, siis tundub kuni 10.00 magamine kuriteona. Ning ilmselge oli soov võimalikult lühikese ajaga näha kõike võimalikku. Justkui oleks reisile tuldud, et hiljem kõvatada, mida ja kui palju ikka nägin. Ja hakkaski ving pihta, et me magame palju asju maha. Tuletasin eelnevat lubadust meelde, et meil on ju puhkus ja me ei pea mingit graafikut täitma. Mingil hetkel suutis tibin ka oma elukaaslase üles ärritada. Tegelikult oleks just tema pidanud tibina paika panema aga ei. Pidevalt oli mingi iroonia õhus. Jõuad õhtul ilusasse kohta aga ei ,me peame edasi sõitma, sest homme me peame hoopis mujal olema ja me ei jõu ju. Lisaks sadas pidevalt ja kõik hallitas ja kopitas ka. Alles Horvaatias läks ilm mõnusaks. Ka seal jätkus vingu. Päris kakluseks küll ei läinud aga see pidev ussitamine rikkus reisi üksjagu. Koju jõudes lubasin, et valin järgmine kord seltskonda hoolikamalt. Siiani on see õnnestunud ja rohkem pole sellise reha otsa komistanud.
Soovitan alati ka reisikaaslaste poliitilised eelistused välja uurida. Kusjuures ei olegi päris nii, et teatud suunad sobivad ja teatud mitte, praktikas tuleb välja, et ühe erakonna naistoetajad on ikka erilised virisejad, samas kui samade vaadetega mehed on igati toredad. Ja püant seisneb veel selles, et naised ühest teisest erakonnast, millest arvaks, et jubedikud, on osutunud vägagi rõõmsameelseteks reisikaaslasteks. Mine võta nüüd kinni.
Mina ei reisisks kindlasti koos inimesega, kelle jaoks kõik "kallis" on. Pole vahet, olgu siis see tuk-tuk, kohalik söök, teenus või hotellituba.
Inimesega, kas alati arvestab ja kalkuleerib, et "selle raha eest" saaks "seal ja seal" kaks korda rohkem ja "mujal" on kõik palju odavam.
Muidugi ei reisiks koos ka lakkamatu viriseja ja hädaldajaga ja kindlasti ka mitte ahelsuitsetajaga.
Kõige hullem on reisida suurema seltskonnaga, sest enamus aega kulub kas päevaplaanide arutamisele või kellegi järgi ootamisele.
Ei meeldi ka reisida inimesega, kes puhkusel jubedalt koonerdab ja näiteks õhtul välja sööma ei taha minna, vaid sööks meelsamini nurgapealsest supermarketist ostetud võileibu.
Päris väsitav on ka selline reisikaaslane, kes lihtsalt nö kaasa tahab lohiseda ja eeldab igal sammul, et olen kõik asjad läbi mõelnud, tean absoluutselt kõike antud piirkonna transpordi, majutuste, restoranide, atraktsioonide jm kohta, st täidan täiskohaga reisiplaneerija ülesandeid.