Reisin lapsega. Abikaasa jääb koju.

On ikka mured.

See on ajaviiteteema, mitte mure :)

Minu meelest on väga huvitav mõelda, kuidas erinevates peredes või ka sõpruskondades reisiotsusteni jõutakse.

Kui keegi mainib, et tulid just perega näiteks Indiast, mõtisklen vahel, et huvitav, kuidas need otsused sünnivad.

Huvi maailma vastu tähendab minu jaoks ka huvi sisemaailma vastu, nii et pelgalt antropoloogilisest huvist uurin.

Minu meelest küll lahe teema.

Meil on nii, et kes teeb eeltöö ja otsingutele aega panustab, selle sisendit usaldame.

Mingi üldise eelarve, soovid ja kuu paneme paika, aga kui üks otsib välja soodsad lennupiletid, majutused, uurib hindu, transpordivõimalusi, vaatamisvääruseid, siis on kuidagi ilmselge, et tema teab paremini, mis on head valikud. Kui on mitu valikut, siis muidugi küsime üksteise valikuid, aga muidu kehtib ütlus, et kui virised, siis järgmine kord korraldad ise. Enamasti me ei virise.

Mul on sellele teemale pisut keeruline vastata, sest kui üks teeb ettepaneku, et kui õige reisiks, siis teine on vaimustusega nõus ja asub asju pakkima. Reisime valdavalt autoga ja Euroopas, seega lennupiletid pole olulised, majutuse vaatame kohapeal või booking.com. Vaatamisväärsustega on nii ja naa. Kui on pikemalt etteplaneeritud reis siis mina tutvun kõikvõimalike vaatamisväärsustega ja panen need kavva. Kui aga selline, et lähme homme hommikul minema siis jääb pisut ripakile ja kohapeal näeb.

Mees kurdab sõbrale:
"Läksime peres raha-asjade pärast naisega peaaegu tülli. Mina tahtsin minna Miamisse puhkama, aga tema tahtis uut naaritsakasukat. Kuid mõlema jaoks meil raha ei jätku."

Sõber: "ja mis siis lõpuks sai...?"

Mees:
"Õnneks jõudsime kompromissile. Miamisse puhkama sõidab naine üksi, ja kokkuhoitud raha arvelt ostamegi kasuka!!!"

Meil on kõik variandid käigus. Mõnikord reisib naine üksi. Mõnikord mina üksi. Mõnikord kahekesi koos. Ja mõnikord tulevad kõik lapsed ka kaasa.

Põhiline, et me ei piira end sellega, et kogu pere PEAB kogu aeg koos reisima. Aga vähemalt korra aastas tahame ühe reisi kogu perega koos teha. See ei pea olema kauge ega kallis reis - ka säästu-tripp Riiga on abiks; kuid saame kodust ära ja teise keskkonda, ja see liidab.

Kui lapsed olid väiksemad, siis käisimegi reisidel kordamööda. Naine reisib - mina olen kodus ja korraldan lapsi kooli ja hoolitsen. Mina reisin - vastupidi. Nüüd on lapsed nii suured, et saab nad ka üksi koju jätta.

Meil pole enamasti mingit suurt klapitamist, sest enamasti kõik sobib. Aastaid tagasi, kui lapsi polnud, sai ka eraldi käidud. Mõnikord lausa nii, et üks tuli ja teine järgmisel päeval läks. Sai ka nii käidud, et hommikul läks naine tööd tegma ja mina istusin rendiautosse ja kolasin õhtuni üksinda ringi. Laste tulekuga kukkus naise üksinda reisimine 6 aastaks madalseisu.

Kui suvel bussiga mööda Euroopat tiirutame, siis mina planeerin, sõidan jne. Naine teab lihtsalt kuhu lähme ja mis plaanis on. Talle ja lastele nii sobib. Mingid asjad on jah juba aastajagu ette teada. Väga palju selgub siiski reisi käigus ja muudatusi tuleb alati. Meil veel seda hirmu pole, et lapsed tahaks koju jääda. Hõika ainult ja kohe on näpud pästi.

Järgmise reisi kuupäevad ütles naine ja paar päeva hiljem sain teada, kuidas ja kuna lendame. Nüüd avalikustati ka hotelli nimi. Samamoodi juhtus ka eelmisel sügisel. Minule jäeti rendiauto ja muu tilu-lilu.

Reisiotsus sünnib nii, et ostan piletid ära. Üldiselt mehe käest ei küsi, sest siis ta võiks venitama hakata ja see ei sobi ( kui head piletid peab kohe ostma). Mees tuleb reisile 2x aastas, siis katame kõik kulud võrdselt, mina korraldan majutuse, rendiauto ja programmi. Üldiselt olen lastega kauem, st läheme lastega varem ja tuleme mehega koos tagasi. Muul ajal reisin lastega koos, tihti ka vanaema (st minu ema) kaasas. Olen ka lastega üksi reisinud, näiteks kui väiksem oli 7k suurem 5a. Käisime rendiautoga ringi, kanjonis ca 10 km matkad, rannas, mägedes, igal pool. Olles väga palju maailmas reisinud, siis see, et olen naine nüüd asja ohtlikumaks ega kallimaks ei tee. Ohtlik on nt liiklus ja see on samasugune olenemata sellest kas oled üksi või mitmekesi. Üksinda üldse odav reisida, saad võtta mingi hosteli vms. Lastega kallim - kahte samasse tuppa magama panna ei taha, ega ammugi võõrastega ühistuppa. St ideaalne lahendus ikka mingi 2 magamistoaga bungalow tüüpi lahendus, ideaalis maaga samal tasapinnal ( nt kui on käru).

Hetkel olen valinud veidi lähemad sihtkohad, st kahega on lennata veidi keerukam kui oli ühega. Samas kui väiksem vabalt liikuma hakkab ( nii 2-3a) ja käru ei vaja, on kindlasti veel lihtsam. Me juba praegu reisime ka üldiselt ainult käsipagasiga.

Mul nagu nagu oleks kahju ilma lasteta reisida, ma ei kujutaks ette, et nad peaks kodus külmetama kui palmi all päevitan ise. Küll jah, väga sooviksin tulevikus nii kord aastas võtta ette üks üksinda reis, mille eesmärgiks oleks ainult linnuvaatlus :D

Need kohad ja reisimisviisid on kuidagi iseenesest tekkinud. Enamasti on minul olnud ideed kuhu parajasti võiks aga ka saaks soodsalt minna. Ja mis on nö "kuklas olevate reisisihtkohtade" nimekirjas hetkel kõrgel kohal. Loomulikult - kui lapsed olid väiksemad, siis arvestasime ennekõike sellega mis oleks neile huvitav ja kombineerisime seda võimalusel oma soovidega. Nii, et tean hästi nii lõbustusparke Euroopas kui ka seal lähikonnas olevaid vaatamisväärsusi.

Nii, et kõik on tekkinud kuidagi loomulikult. Ja üldiselt on ka peresõbrad kellega koos oleme reisinud pakutud ideid ja sihtkohti aktsepteerinud (ning lõpuks ka nii sihtkohtade kui koostatud programmiga väga rahul olnud).

Ja hetkel sihtkohti Euroopas mida avastada veel jagub ja enam kui piisavalt . Kui need peaks kunagi suuresti ammendatud saama, eks siis võib olla tekib mõttekoht et kuhu nüüd. Aga teisalt nii Jaapanis kui ka näiteks Kolumbias, Brasiilias kui ka Kambodžas (Angkor Wat) tahaks ju ära käia ning ära näha. Ja ma tõesti ei tea kedagi kes ei tahaks nendes kohtades ära käia, nii et vaielda nagu polegi millegi üle. Ehk neid kohti kus on vaatamisväärsusi mida tahaks elu jooksul näha on veel väga palju. Tegelikult ka nendes riikides kus käidud - näiteks kasvõi Itaalias - on veel väga palju vaadata ja teha ning väga erinevatele maitsetele. Nii et igaühele leidub midagi. Ja ka näiteks sellesamas mainitud Brasiilias on midagi kõigile maitsetele - randadest ja arhitektuurist kuni Pantanalini.

Aga jah - kui koroona parajasti käis, tegime peresisese hääletuse kuhu võiks minna kui reisida jälle saab. Praktikas ei õnnestunud tulemusi küll väga järgida, aga ajurünnakuna ja team buildinguna töötas hästi.

Meie peres reisisihtkoha üldjuhul otsustan mina. Leian mingid head lennupiletid või käin riigi välja. Täpsema plaani panen ise paika, viimasel ajal olen pereliikmetelt küsinud, kuhu nad selles riigis minna tahaksid. Viimati Inglismaal said kõik oma "must visit" kohad käidud - minul London Tower, National gallery, Oxford, mehel Stonehenge, lapsel Harry Potter Studios. Kõik olid kokkuvõttes meile kõigile elamusterohked paigad. Kuna mina orgunnin, eelarvestan ja maksan, siis teistelt ootan vaid mõistlikkuse piires mittevirisemist. Eks ma olen puusse pannud ka. Liiga tihe graafik, ajavahe või keelebarjääriga mitte piisavalt arvestamine jne jne. Praegu peaks koolivaheajal perega Liibanoni sõitma, aga no juhtus seal paha aeg olema ja jääb reis ära.

Iseenda reisivajadust maandan täitsa üksi reisides. Paar korda aastas tõmban stepsli seinast ja kodused vaadaku ise kuidas saavad. Viimati kahenädalaselt tööalaselt äraolekult naastes sain teada, et minu tagasituleku puhul nad olid isegi korterit koristanud! :)

Läbi aegade olen otsused teinud mina. Sihtkohad, piletid, kava, ööbimised... viimase detailini. Harilikult küll kannan ette oma plaani, aga muudatusettepanekuid tuleb harva. Eks on tekkinud juba ka teatav kogemus ja oskan arvestada, mis läheb läbi, mis mitte.
Muude reisikaaslaste osas olen hakanud vaikselt loobuma. Vahel on tunne, et need reisikaaslased ei adu, kus nad parasjagu on. "Näe, vaata, Colosseum... Näe, vaata, akvedukt... Ei, see ei ole Vatikan, mäletad, sõitsime just rongiga Napolisse...".
Ja ka elukaaslane on hakanud valima, kuhu ja kuidas minuga kaasa tuleb. Mina, kes ma loomult rahutu, kolaks muudkui ringi, käiks ja avastaks, couchsurfiks, ööbiks hostelite ühistubades, et ägedaid reisiselle kohata jne. Tema aga eelistaks vahele rahulikumaid rannapuhkuseid ja ägedaid sviididiile. Nii olengi ära jaganud, et 1-2 puhkusereisi, 1-2 perereisi (siin piiravad pigem koolivaheajad) ja nii palju kui jõuan sooloreise kuskile pärapõrgu (No endiselt on plaan kuu pärast Guinea-Bissausse maanduda).

jaanusm- ootan põnevusega G-Bissau muljeid, tõesti väga äge valik!

Mina olen ka see, kes tahaks iga päev reisil olles ringi trampida, midagi avastada, kuskile matkata. Peres on mul aga unimütse ja muidu molutajaid, kellele liiga aktiivne reisimise viis kohe üldse ei istu.

Kuidas valime kohad, mina valin :) aga valin nii, et seal sihtkohas oleks võimalik molutajatel jääda kohapeale molutama ja matka huvilised saaksid siis teha päevaseid väljasõite või varahommikusi tiire. Tihti on nii, et siis kui mina oma mitme tunniselt hommikuselt ringilt tagasi jõuan, on teised just sobivalt ärganud ning võtame koos kerge eine ja siirdume randa või kui molutajatel juba rannast kõrini, siis sõidame autoga kuskile.

Lisaks vaatan, et ma saaksin alati majutuskoha ligidalt iseseisvalt ühistranspordiga (laev, buss, rong) ka liikuma, siis ei pea mina solvuma, et keegi teine ei viitsi kuskile minna ja nemad ei pea kannatama minu rahutuse käes. Õhtusöögil saame alati kokku, jalutame vanalinnades ja jagame päeva muljeid. Kuna minu seiklushimu rahuldab ka Euroopa ja muud tsiviliseeritud paigad, siis ekstreemsusi, kuhu üksi minna ei tahaks, ma ei otsi.

Ehk siis kõigile sobiliku reisi peamised punktid on: väga mugava asukohaga majutus, piisavalt tegevusi mis on ligipääsetavad ka ilma autota, bassein või looduslik veekogu molutajatele. Vahest on küll tunne, et miks need molutajad üldse kaasa tulevad, kui pool päeva maha magavad ja teise osa lihtsalt päevitavad/SPAtavad aga noh igale reisisellile oma. Ja õhtustest jalutuskäikudest vanalinnades pole veel keegi ära öelnud.

Ma kuulun ka nende molutajate hulka. Õnneks olen nakatanud kogu pere ja nii sobib kõigile. No ei sobi mulle, kui pean puhkuse ajal ärkama nagu kodus tööle minnes või veelgi hullem, varem. Naine ajab ennast vahel varem voodist välja aga siis loeb mõnuga raamatut, kuni lastakse. Minu jaoks on puhkus siiski puhkus ja mingi graafiku tagaajamine ei tõmba üldse. Ei tunne üldse süümepiina, kui mõni koht nägemata jääb.

Tean ka inimesi, kes reisil olles ennast mobiliseerivad, et kindlasti enne muuseumi avamist olla piletijärjekorras esimeste seas. Ja mitte päeva maha magada. Neile ongi esmatähtis nähtud-tehtud kohtade hulk suhtena aega. Koju jõudes puhatakse paar päeva sellest rabelemisest. Aga kui neile nii sobib, siis lasku käia. Kui mõni selline virk reisiline hakkab mind oma usku pöörama, siis ma lihtsalt ignoreerin seda hala.

Reiskaaslastest ongi jäänud veel mõned vähesed, kellega läheks kohe ja ei peaks ka mingeid asju täpselt kokku leppima. Aja jooksul on see ise paika loksunud.