Me kõik teeme reisidel telefoniga pilte - aga kuidas on kõige mugavam viis neid kuhugi arvutisse (ja sealt edasi) saada või muidu säilitada? Jagage kogemusi!
To meelis
Siiralt soovitan 1 väline ketas juurde soetada ja kord aastas teha sinna backup ja Panna see peitu. 10 aasta pärast vahetada raidi 1 ketas ja peale seda järgmine veel 5 aasta pärast
Synology NAS koduvõrgus - 2x5TB ketast töötab "peeglina" ja 1x10TB backupiks. Mul NAS teeb veel ka palju muid asju (kaamerad, virtuaalmasinas käib windows jms.) ja kogu failinduse elu on seal, mitte arvutites.
Väljastpoolt koduvõrku sisenemiseks VPN (kiiruse üle ei kurda, kannatab mujal maailmas viibides ka geoblokiga ERR saateid vaadata vajadusel). Tulekahju vastu ilmselt ei aita midagi (ma arvan, et kui maja maha põleb, siis reisifotode hävimine on kuke**** läänemeres), aga see, et 3 ketast ühel ja samal hetkel minestavad on tõenäosus väike (pigem olematu). Kui seade ise minestab, siis tõstad kettad uude masinasse ümber ja kõik töötab samamoodi (korra juhtunud).
Ega kuskil pilves on need kettad ikka samasugused ja ka seal võib tulekahju juhtuda ju. Kui on enda kettal, siis pole peale iseenda kedagi süüdistada ja tasuta asjad ei ole kunagi minu jaoks. Lisaks ei oma ühtegi googli jms sellist kontot, õunal vist on jah 5GB mingit pilve tasuta, aga pole kunagi kasutanud.
ca 15a kasutanud ja pole veel kurtma pidanud. Synologil on ka äpp olemas (õunaga vähemasti) ja teoorias saab otse NAS-i salvestada pilte, aga ainult ükshaaval ja kaabel on seetõttu kiirem.
Jagamiseks saab avalikke linke teha ka.
Snäpis- https://www.snap.ee/ ei mäleta enam, midagi sai Photopoindist ostetud ja siis sain väga palju salvestusruumi juurde.
Teiseks kasutan LaCie välist kõvaketast, neid on mul mitu. Suht mugav ka kaasa võtta.
Ma olen reeglina igast reisist max 100- 200 parimat pilti välja valinud, pannud need koos kommentaaridega (reisipäevikuid pole viitsinud viimastel reisidel enam vorpida) Google Photos albumeisse.
Paralleelselt olen hakanud vähehaaval neid albumeid kõvakaanelistesse paberraamatutesse trükkima- omaraamat.ee.
1 reis= 1 raamat ja las jäävad lastelastele isutekitajaiks.
Minule jäävad need albumid nostalgialaksuks. Hea hiljem meenutada. Hetkel olen paariks aastaks 2010 juurde ummikusse jäänud.
Palju hullem on musta videomaterjaliga, mida on sadu tunde ja aega ei paista niipea kuisagilt. Äärmisel juhul kannatab ka niimoodi vaadata. Aga mingi reisi 5 tundi suutsin küll tunni aja peale kohitseda.
Pilte tuleb reisidelt tohutult. Ja kui reise on palju, siis veel rohkem. Küsimus tekib, kas me kunagi neid üldse vaadata jõuame. Vaatan inimesi, kes kõike pidevalt filmivad, arvatavasti on see filmimise ja pildistamise hetk tähtis, vaevalt, et neid videosid hiljem üldse avatakse. Ise proovin pildistada vähem, et salvestavate fotode hulk oleks luidagi paremini hallatav ja ka vaadatav. Pigem pildistada reisidel lähedasi, et jäädvustada neid hetki. Maailmas arvatavasti ei ole puudu minu pilt Eiffeli tornist. Kustutan topelt pildid ja läbu, sorteerin kataloogidesse, salvestan kõvakettale ja google photosse. Kuigi jah, jagame oma elu googlega, siiski annab google photos leida pilte inimeste, kohtade, kuupäevade jne kaudu. Hiljuti lahkus lähedane inimene ja tõesti oli hea meenutada ja leida üles kõik ühised pildid, alates digifotode olemasolust 20+ aastate jooksul.
Vanasti tegin pilte rohkem. Täna juba vähem. Tegu on vist kerge väsimusega. Teine moment on see, et vanasti oli peegelkaamera ja tiristasid kas või mitu pilti sekundis. Just selleks, et hiljem parim välja valida. Täna ei viitsi enam seda suurt monstrumit kaasas vedada, sest telefoniga saab täitsa normaalseid pilte teha. Vähese valguse juures kvaliteet kannatab küll. Viimase reisi oli peegel lihtsalt bussi seifis kaasas ja välja ei võtnudki.
Tõmban pildid arvutisse ja esimese asjana kustutan läbu ja muu jama. Kui mingit pilti on järjest mitu võetud, jääb kustutamine hilisemaks. Tavaliselt käin siis kataloogi läbi ja reeglina kustutan mingi osa ära. Siis võrdlen neid mitmikpilte ekraanil ja jätan kõige ilusama. Näiteks ilus pilt aga inimesel silmad kinni, teisel lahti.
Paar korda oleme pilte vaadanud kui tekkib küsimus, kuidas see või too oli. Mõned korrad on ka külalistele midagi näidatud. Mingi video ka otsisin kastist selle jaoks üles.
Mul on siiani alles vanemate albumitäied pilte nõukaaegsetest reisidest suurel kodumaal. Nii tore vaadata.
Minul on pildid iCloudis. Mugav ja lihtne.
Päris vanad on ka kõvakettal, aga nendega on pigem risk suurem. Oleme käinud ka kõvaketast taastamas, kuna ühel hetkel enam ei saanud kasutada. Maksime raha ja õnneks enamus saime kätte.
Siin teemas peideti üks kommentaar ära, kus soovitati üleüldse vähem pildistada. Minu arust oli see parim kommentaar. Aga siiski, kui räägime salvestusest, on edasised kommentaarid asjalikud.
Loen siit, et iga reisi kohta üritatakse säilitada 100-200 parimat pilti. Palju neid siis reisi jooksul tehti? Millal ja kellele neid 100-200 pilti näidatakse?
Minul tuleb kõige sagedamini piltide näitamisi ette reisil olles, teiste reisisellidega vesteldes ja siis on parim mõnd spetsiifilist mainitud asja pildilt otse oma telefonist näidata. Kellelegi külla minnes keeldun ma vaatamast 100-200 pilti reisist ja ammugi ei tuleks mulle pähe oma pildiseeriaid kellelegi näitama hakata. Pilveteenusel on veel tore omadus, kus telefon teeb sulle iga päev väikese meenutuse - "vaata mis sa tegid x aastat tagasi" ja lisab sinna veel valiku vanadest piltidest. See on tõeliselt äge, kui saad otse telefonist sõpradega jagada pilti, mis tehtud 8 aastat tagasi - "Mäletad, kui Varanasis althõlma õlut sebisid". Ja hinnaks on minul hetkel 1.99€, mis annab veel hulga vajalikke teenuseid juurde.
Google Pictures. Mugav ka seadistada, et nt nii enda kui abikaasa tehtud pildid jooksevad automaatselt samasse kohta ja ei pea nikerdama et "anna-mulle-see-mäe-otsas-tehtud-pilt, et vanaemale saata". Ja suurema seltskonna puhul saab jooksvalt ühistesse kaustadesse jagada. Mingi väike osa reisi- ja ka muid olulisi fotosid on täiendavalt kõvaketastele dubleeritud. Praegu 200 GB 2.99 kuus.
Säilitan olemasolevas telefonis ja arvuti kõvakettal. Mingil hetkel loobus üks kõvaketas töötamast, sinna jäid u 10 aasta pildid, mul ei olnud sellest sooja ega külma ausaltöeldes. Olen väga olevikus ja tulevikus elav inimene, ei hakka endale isegi valetama enam, et ma kunagi hakkan minevikus sobrama. Pole ebatavaline, et reisil teen max 5 pilti.
1. backup telefonist arvutisse (kõik pildid)
Iphone > Win arvuti
2..Arvutist valik pilve, et tuttavatele näidata ja jagada
Win arvuti > Google pilvelahendus fotodele
Küsi parem, kui paljud teevad reisifotodest paberpildid. Ise arvan: peaks tegema, raamatu kujul. Hetkel ei ole teinud, aga plaanis.
Paberil, eriti raamatu kujul, säilitaks vaid väga erilisi sündmusi. Ükski reis teisest nii palju ei ole siiani eristunud, et raamatut oleks väärinud.
Kõiki ei säilitagi, peale reisi teen kohe, sageli juba ka reisi ajal karmi sõelumise. Korduvad ja ebaõnnestunud kaadrid kustutan jäädavalt vähimagi kahetsustundeta. See pole veel kõik, järele jäänud valik saab siis veelkord läbi töödeldud, mis vajab kontrasti-heleduse sättimist, mis kadreerimist-lõikamist, selle käigus võib mõnigi kaader veel prügisse lennata, kui piisavalt heaks ei õnnestu timmida. Neid on vähe, mis otse klõpsuna toimetamata vaadata kõlbavad. Tunde nõudev töö ja sellele mõeldes muutub kaamerat pihku võttes päästikunäpp kohe hulga kangemaks. Ega ikka niisama tühja ei klõpsi.
Lõpptulemus leiab siis lõpuks koha NAS-is. Pilve peale saab tõstetud vaid need, mida tahan teistega jagada, mis on omakorda valik valitutest. Pilves ei seisa need igavesti, kui huvilised on mu jagatud materjali omale ära tõmmanud või isu täis vaadanud, siis nii paari kuu möödumisel kustutan nad ka pilvest.
Tuhandeid pilte ühest reisist või mistahes muust sündmusest ei viitsi keegi vaadata, ka fotograaf ise mitte. Ja siis nad jäävadki jäädavalt kuskile kettale tolmu koguma, mitte keegi neid kunagi enam ei vaata, hoitagu neid kus tahes. Mida rohkem klõpsutada, seda raskem ja tüütum on tagantjärgi nende sorteerimine ja töötlemine.
Aegadel kui pildistati veel filmi peale, ilmutati filme ja tehti paberpilte, seadis materjalide maksumus ja olemasolu teatud piirid. Nädalasele reisile paar filmirulli 72 kaadriga, küll ja veel. Ega sealtki kõik veel paberile jõudnud, vast pooled. Juba pildistamisel mõtled valgustusele, kadreerimisele ja lõpptulemusele, mitte lihtsalt ei lahmi. Digiajastul on lahti läinud absurdne klõpsimine, mõni on ikka nii hella näpuga, et ainult siristab. Just sain nädalavahetuse reiskaaslaselt portsu tema tehtud pilte, ühest lehmakarjast oli üle 60 klõpsu, hobustest teist sama palju, lammastest ja ühest lilleõiekesest samuti, kokku tuhandeid klõpse, mida on 2 päeva kohta arutult palju. Mina jätsin alles ühe lehma ja ühe hobuse pildi ja mõne teise ka. Kokku jäi tuhandest alles sadakond, mitu tundi pusisin nendega, aga teisiti ei saa ju. Tuleb tunnistada, et pildistamiseks materjalide (filmi, paberi) vajamine distsiplineeris. Nüüd olen täheldanud endagi digikaadrite hulgas ülearust prügi, millist ma filmikaameraga ealeski ei tootnud. Lihtne on klõpsida kui see midagi ei maksa. Aga tulemus kannatab, tulemuseks sisutühi pilt.
Pidage ikka piiri, keegi ei suuda sellist kogust hiljem hallata, kedagi ei huvitagi selline masstoodang. Demonstreerida oma reispilte ja vahtida tund aega järjest üht lehmakarja, sammast, maja erinevate rakursside alt, no tule taevas appi, milleks küll?:)
Mul on tänaseks välja kujunenud selline reegel, et ühest sündmusest (pulmast, matusest, juubelist, reisist) peab alles jääma max tunnine vaatamine, enamasti lühem. Eks seegi ole juba liiast, aga uued ajad, uued kombed. Ühest sündmusest 1 fail/kaust, kas film või pildirida. Sellisel juhul on teinekord endalgi põnev mõni vanem sündmus ette võtta ja mõõdunud aegu ning kadunud noorust meenutada.