Miks me ei naerata?

Olles  elanud sellistes kohati veidi omapärastes kohtades Aafrikas ja Aasias, tahaks küsida, miks meie esimene emotsioon teise inimese nägemisel on inimesi vaenulikult põrnitseda? Ma ei harju sellega Eestis kuidagi ära.

Kui keegi naeratab, siis ma arvan, et ta raudselt naerab minu üle, ja lähen jubedalt leili.

Ma olen õppinud naeratama ka olukordades, kus see nagu ei sobikski. Näiteks, kui sind lihtsalt veega üle kallatakse.


Khmeri uus aasta 

Võib-olla on meil hambad koledad? 

Aga minuga juhtus kord selline lugu, ootasin lifti kui nägin majja sisenemas ilusat blondiini, jäin teda vaatama ja naeratasin. Tema minuga lifti ei tulnud, jäi järgmist ootama. Tundsin et ahistasin teda oma naeratuse ja pilguga.
Peale seda ei vahi inimesi, kui ilus naine vastu tuleb, pööran pilgu maha :-(

+ meil on päikesepaistelisi päevi vähe

Teaduskeeles öeldaks selle kohta et naeratuse tajumine on kultuuripõhine konstruktsioon ning mõnes kultuuris lausa negatiivse varjundiga. Ning tsiteeritakse Darwinit, kelle sõnul pidev naeratamine olevat idiootide klassi tunnus. Siin ka üks teemakohane teadusartikkel: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4840223/ koos mõningate praktiliste järeldustega - näiteks miks tasub karta halvimat, kui sind Venemaal peatab kõrvuni naeratusega liikluspolitseinik :) mulle endale tundus alguses pisut imelik Iraani elanike negatiivne hoiak naeratuste suhtes, teisalt kui järele mõelda, siis ilmed olid suhteliselt mornid seal küll, olgugi et suhtlus võis olla ülisõbralik ja viisakas.  

Võib küll arvata, et naeratuse tajumine on kultuuripõhine. Ma lihtsalt viitasin igapäevatele olukordadele, kus naeratusega saab kõigest üle ja pärast on kõigil hea tuju. Kui järgi mõelda, ega Kesk-Ameerikas ka väga palju otseselt ei naerda, samas Aafrikas ja Kagu-Aasias on see enamasti tavaline reageering.

Jah, Süürias ja Liibanonis võtab naeratamiseni jõudmine vahest aega. Või Hongkongis.

Pole mõtet võrrelda soojas ja päikesevalgusega kliimas elavaid inimesi ja külmas, pimedas ning märjas kliimas elavaid. D-vitamiini taseme oluline erinevus ja muud hormoonid mängivad väga suurt rolli. Küll need lõunamaalased siin ka mossitama hakkavad ja vastupidi...

See, et sul nägu kogu aeg kõrvuni pole, ei tähendab veel, et sa morn oleks ja mossitaks. Või, et poleks sõbralik. Tõsine olek on eestlastele lihtsalt rohkem naturaalsem.


Mul on sellega seoses vastupidine lugu juhtunud. Kord ringi reisides sattusin jutustama paari prantslasega ja mingi moment üks neist ütles mulle, et ma olen tõsine inimene (viidades, et mul nendega rääkides suu kogu aeg kõrvuni polnud), aga see on väga cool ja talle nii meeldib mu selline hoiak. Nende jaoks mõjusin ma palju siiramalt kui kogu aeg naeratav inimene.

P.S Ei pea ennast üldse tõsiseks inimeseks ja oma arust naeratan üksjagu.

Inimese tõeline pale peitub tema sisimuses - väline lõust ei ütle mitte midagi. Britide naerune nägu (mida näeb lõpmatuseni turistidele suunatud asutustes) peaks viitama nende siirale külalislahkusele mida reaalselt kohtab väga harva. Eestlaste üldiselt tõsisem pilk võib aga hoopis siiramat külalislahkust peegeldada. Nõustun ka kõigiga, et asi on kliimas ja kultuuritaustas ka kinni. Elades ühel suvel Londonis kogesin kuidas kõik inimesed tänaval sellisel päeval kui ühtegi pilve polnud (mida oli suve jooksul vist kaks ehk kolm) olid positiivsemate pilkudega kui üle jäänud päevadel mil pilved taevas ja seega pilgud sama hallid nagu ilmgi. 

Päikselises ja soojas osariigis elades harjusin samuti siira naeratamise ja tervitamisega. Samas, New Yorgis on kõikidel kiire ja seal ei jalutata niisama ümbrust nautides ringi ega naeratata. Seega, naeratamine väheneb kui elutempo kiireneb? Eestisse tagasi kolides olin alguses segaduses, et miks minu naeratustele ei vastata. Nüüdseks olen sellega harjunud, aga ise naeratan ikka edasi. Nt eile sõitis auto mulle peaaegu otsa ja siis sain aru, et peab veelgi rohkem naeratama ja iga päeva nautima kui viimast. Mõni nädal tagasi naeratas üks naine bussipeatuses mulle siiralt vastu ja see oli nii südantsoojedav. Üks päev sain vastu veidi pingutatud naeratuse, kuid harjutamise mõttes hea ka see. Aga pigem peaks vist eelistama siirast tõsidust, kui ebasiirast naeratust.  Loodetavasti on meil tulevikus rohkem põhjust naeratamiseks ja aega, et märgata positiivset enda ümber. 

Vabandust, kui alljärgnev siia teemasse ei sobi, kustutage ära vms.


Naeratus või selle puudumine pole mind niiväga häirinud, aga Brittide võltsviisakusest kantud käibefraasid küll. "How are you?" olukorras, kus võib üsna kindel olla, et küsijat tegelikult ei huvita, kuidas mul läheb. Lihtsalt nii on kombeks! Või "Nice to meet you" teadmata, kuivõrd see tutvus tegelikult meeldivaks kujuneb. Võibolla ma kujutan asju ette, aga mulle tundub see kõik nii võlts ja ebasiiras, et iga kord kui jälle kuulen, siis käib pinda.

Ära mõtle üle, see on umbes sama nagu võõrale inimesele "Tervist!" öeldes sul tegelikult pole sooja ega külma tema tervisest. Sellele vastuseks enda tervisest rääkima hakata mõjuks meile ilmselt sama imelikult kui britile "how are you?" peale enda murede kurtmine.


Kultuurilised kombed, mille puhul ei tasu grammatilist tähendust taga ajada.

Kataloonias rongis sõites mõtlesin just, et ei naerata ka seal inimesed. Ega ka mujal Euroopas pole see suu pidevalt kõrvuni. Eesti pole mingi erand. 

Olles külastanud riike nii Aasias kui Aafrikas, siis esmast ja kõrvuni naeratust ei hinda siiralt. Sellist siirast hea tahte avaldust näeb kahjuks tõesti  väga vähe. Nt Keenias ei naeratanud ja ei olnud mitte keegi huvitatud suhtlusest kui ei  nähtud otsest rahalist kasu. Kui vaatasid inimesele silma, siis esmane oli just see, et anna raha. Kurb ju!

Keenias elanuna tundub see jutt veidi kummaline. Siirast niisama naeratust nägin seal iga päev, päevast päeva. Jah, samamoodi pidin iga päev matatus seletama (tihti minu katkendlikus suahiili keeles) et ei, ma maksa 2x kõrgemat hinda. Ja lõpuks naersime alati mõlemad.

Kui Aafrikas naeratuste peale ei satu, on reisist midagi väga olulist kaduma läinud.

Tuleb tõdeda, et see seal kandis ikka väga oluline, mäletan eredalt, kuidas Botswanas politseilt trahvi saades, naersime kordnikuga koos laginal protokolli täitmise aeg. 

Veigo, kas see ja Sinu õigekirja teema ei peaks pigem Vaba teema all olema? Väga Delfiks kisub ...


Aga muidu päris hea teema!

Ka ei ole vb otseselt teemasse aga kes on juba näinud filmi Jokker siis kohustusliku naeratuse taga võib peituda mida iganes...

Arvan, et sellistel lühematel reisidel nähtud naeratused on teenuse võimalikult kallimalt müümise eesmärgil, sa ei pruugi algul arugu saada, mis teenust müüakse. Kui jääd koha peale kauemaks ja süvened naeratustesse saad lõpuks siirad ka kätte. 

Vastus kõikidele teie küsimustele on lihtne, naerata ja sulle naeratatakse vastu.

Aga miks ma (üldse) naeratan:

1) mulle naeratatakse, naeratan automaatselt vastu;
2) mul on lihtsalt hea tuju;
3) sain just meeldiva kogemuse või elamuse osaliseks (söök, film, vastassugupool, nali, lemmikloom, ilus ilm, kena loodus);
4) meenus meeldiv kogemus (vt eelmist punkti);
5) naeratan viisakusest või etiketist;
6) naeratan, et varjata oma tegelikke tundeid (viha, solvumine, ükskõiksus, tülpimus);
7) olen poolearuline;
8) olen laksu all;
9) olen külast (linnast, maalt), kus kõik naeratavad;
10) olen Jokker (why so serious?);
...

Alustama peab ikka ise endast. Naeratus on üks osa isiksusest. Mõnel loomulik ja meeldiv ja teisel nii võlts, et pigem olgu olemata. 

Aga palju tähtsam on võime mõista, kuulata, muuta suhtumist ja luua head meeleolu ja kui vaja seda parandada, siis nii, et ei alaväärista ega solva ega käse ega kuuluta oma tõde.  
 Kas sa oma postitusega seda teed, kui see on oma rahvast nii mahategev ?
Mulle küll inimesed naeratavad , täiesti võhivõõrad. 
Naerata ise ja saad sama vastu . 
Ja kui ei naeratata võiks ju mõelda , et tal on praegu raske aeg - näiteks lein või mure või pikaajaline valu. Igapäev juhtub õnnetusi ja kurbust.