Passis tumedad juuksed

Tere......selline probleem on et kui ma passi tegin olid mul tumedad juuksed aga nüüd olen blond. Kas mul võib sellega tulla Türgis probleeme?

Passikontrollis vaevalt. Õppinud tegelased oskavad lugeda ka muid olulisi sarnasustegureid, kui juuste värv.
Aga üldiselt tuleb loomulikult kõikidel blondidel Türgis probleeme, eriti kui nad seda ise soovivad :P

Sõltub asjaoludest, kasutasin ise umbes 2 a jagu passi, kus olin punapäine ja ise olin reaalselt blond. Sain oma reisimised tehtud, kuid seiklusi oli omajagu.

Mina kandsin ID-kaardi pildi tegemise aegu veel suhteliselt pikki juukseid ja täishabet. Nüüd olen praktiliselt kiilakas ja lõuahabemega. Keegi pole veel piiripunktis kinni pannud, kuniks juuksed ja habe tagasi kasvavad.

No ma ei suuda tõesti ennast tagasi hoida Tonlist :D
Ja laulad laulu: "Kuhu kõik mu juuksed jäid?"
:P

Ma sain ID kaardi päris alguses (dokumendi number 2xx), ID-kaardi ametlikul avaüritusel. Koostöö fotolaborite ja migratsiooni-ameti vahel ei töötanud veel nii nagu peab, täpsemalt - skänni käigus läks foto peaaegu mustaks. KMA enda inimesed naljatasid, et sellega saaks üle piiri nii Mike Emelai kui Dave Benton koos perega. Ja lubasid mulle tasuta uue kaardi teha.

Tegelikult pole mitte kusagil, kus ID-kaart lubatud, probleemi olnud.

Mul läks Vene viisa tegemisega kiireks. Nii olen pildil ajamata habemega. Lisaks on foto alavalguses ja kogu lõua-alune on must. Tulemus - näen välja nagu keskmine kaukaasia terrorist FSB promo-materjalides. Päriselus olen keskmine valge mees.

Jällegi, kellegi asi pole olnud...

Nende lugude taustal on nüüd omajagu naljaks meenutada India piiriületust, kui ametnik silmitses minu elukaaslast ning tema passi ja pomises: long hair, short hair, long hair, short hair, what has happened to you... Ainsaks erinevuseks pildi ja reaalsuse vahel olid vaksa võrra pikemaks kasvanud juuksed ning vist ka prillid. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et pigem oli ta hea huumorisoonega kui nendest erinevustest hämmingus.

Kui juba naljaks keeras, siis kunagi päris pikka aega tagasi hüüdis laps mulle vahetult mõned päevad ennem reisi, et emme ma joonistasin "kassi" (nii ma vähemalt seda kuulsin). Lahke lapsevanemana ma hüüdsin talle vastu, et joonista, joonista jah KASSI :)

Ja kui ma siis lõpuks ta toast avastasin, siis ta joonistas hoopiski minu PASSI.
Tuli uus pass teha. Piinlik ju tollionule pärast seletama hakata, et miks mu passis nii palju kasse on (neid oli tõesti liiast).

Niiet kuulake tähelepanelikult, mida teie võsukesed ennem reisi räägivad!

Mu lugu jääb kuhugi 80-ndate lõppu, kui mind ei tahetud enam Tšehhimaalt koju tagasi lubada. Vaatas tollionu mu passi (no täiesti tavaline nõukaaegne pass must-valge fotoga) ja mind ja ma olin ikka kohe nii kahtlane, et kutsuti veel üks onkel uurima ja siis kolmaski. Pass oli vaid paar aastat vana, soeng enam-vähem sama ja värv samuti. Kahtluste hajutamiseks otsustati mu kohver põhjalikult läbi tuulata. No polnud seal suurt midagi - paar portselantassi ja väike seljakott maiustustega lapsele. Äkki leiti kohvrist siiski üks ülikahtlane vidin - pisike teatrikott, mis oli veelgi ülikahtlasemalt tühi. Tollionkel korduvalt raputas seda ja kui ikka midagi välja ei pudenenud, siis vedas sõrmega mööda õmbluste vahekohti ja naksti! leidis nööpnõela, mis talle kuritahtlikult sõrme oli tunginud. Õmblejate värk, neid nööpnõelu jagub igale poole ja kasutada saab neid ka saja muu puuduva vidina asendamiseks. Seegi kord sain nööpnõelast abi ja olin kipras näoga tolliametniku meelest hoobilt täiesti kodumaale tagasi saatmiseks kõlbulik.

Tulin veneaja lõpus Soomest laevaga Eestimaale, kuna see 4 tundi sai usinalt kõiksugu kangemat sisse kallatud, siis mingi moment sai naisel ja lapsel minust siiber ja nad läksid väljapääsule lähemale. Kui laev sadamasse jõudis, läks kohe nagu alati tormamine lahti ja piirikontrollis oli paras tohuvapohu. Kuna ma oma naist enam ülesse ei leidnud, siis arvasin, et ta on koos lapsega juba üle piiri saanud. Kuna minu pass oli naise käes, siis kebisin sinna laevameeste ja muude poppide läbipääsemise kohta, kus siis piirivalve ja veel mingid tegelasid inimesi läbi lasid. Ma seal siis vahutasin ja vahutasin, kuni lõpuks sain ilma igasugu dokumendita üle piiri tagasi, kusjuures pidin pärast veel naist ja last ootama kuna nad ei olnud ülepiiri veel pääsenudki.

Mul passis pilt on kus ma olen blond, aga nüüd on tumedad juuksed. Ja passi kontrollis mingit probleemi ei tekkinud. Olen juba mitu korda Türgis käinud ja ka Atatürk lennujaamas ja Antalya lennujaamas. Kõik on korras. Ära muretse!

Minu välispassis said lehed otsa. Sakslane kleepis viimase lehe oma viisat täis. Ei Rootsi ega Taani saatkond tahtnud mulle transiitviisat anda. Pole kuhu kleepida. Soovitasid siis kodust uue passi tuua!?!?!? Ja seleta siis neile, et ma ju tahangi koju ja ilma viisata ma sinna Hamburgi jäängi. Kolm tiiru panin kahe maja vahet. Lõpuks leidus munadega ametnik, kes lihtsalt Lazdiaji piirpunkti templid kinni kleepis. Selle peale anti ka teine kleeps ilma nuiamata. Pass on siiani alles nagu reliikvia.

Ca 10 aasta eest läks tuttav oma ema ja lapsega autoga Soome. Juba Tallinna sadamas piiri peal selgus, et lapse pilti pole kummagi passis, on ainult naise ehk lapse ema passis. Naine sõitis kohale ning andis ämmale oma passi. Too läbis sellega nii kogu teekonna Soome ja tagasi. Vanusevahe ca 30 aastat...

Käisin kogemata tütre passiga Lätis! Ise meesterahvas! Tagasitulles hakkasin põdema ja juhtisin tähelepanu...lasid ikka tagasi;))

Siin on ridamisi lõbusaid lugusid!:) Eriti see kassidega pass...:)
Möödunud suvel hakkasime koos noorema pojaga Türgist koju minema, kui vahetult, viimane kontroll enne lennukisse pääsemist, hakkas võrdlema minu last issi süles, tema passiga. Uuris ja uuris, lõpuks kutsus kolleegi, siis uurisid mõlemad, kuri nägu peas. Äärepealt oleks asi nutuseks läinud. Iial pole kusagil probleeme olnud! Lõpuks lasti bussi (see, mis lennukisse viis), see oli juba noori abituriente täis, siis pandi uksed kinni ja selgitati, et enne lennukile ei viida, kui üks ratastooliga neiu lennujaama tagasi pöördub. Bussis oli oma +50 kraadi sooja ja hüsteeria võttis võimust. Noored olid endast päris väljas ja kojusaamine tundus juba veidi kahtlane. Probleemi lahendas äärmiselt asjalik eestlastest lennukimeeskond (mitte Estonian Airi lennukiga). Väga kõigutamatult võeti omad kaasa ja kogu lugu!
Niisiis - kui oled 200% kindel, et sinu ja sinu dokumentidega on kõik korras, võib ikkagi minna miskit nihu! Ju see käib asja juurde?:)Ju oli Milas-Bodrumi lennujaamas halb päev:).