trip-krainetrip-ukraine-dark
Uue kodumaa valimine

Tere! Mul on selline mure, et sooviksin endale leida n-ö uut kodumaad. Asju, mis mind Eestis häirivad, on palju ja need on üldtuntud: siinsete inimeste mentaliteet, poliitilise-, sotsiaalse- ja majanduselu „iseärasused“ jne jne. Sellest kõigest siin rääkida läheks pikaks. Olen 25. aastane, kevadel lõpetan eeldatavasti ülikoolis magistriõpingud ning olen kaotanud ka lootuse, et ma seal õpitu alal võiksin siinmail mingit püsivat rakendust leida. Aga turva-, vabriku- vmt tööd oleksin ma valmis parema meelega tegema ilmselt juba kuskil mujal (eeldades muidugi, et midagi ka sellest kategooriast siinmail leida õnnestuks). Kuuldes vahel lugusid, kuidas inimesed on Eestist enam-vähem samadel kaalutlustel lahkunud ning mujal leidnud selle, millest nad siin puudust tundsid, tekib paratamatult küsimus, et miks mitte ka ise proovida. Äkki oskaksite soovitada mõnda riiki, kus oleks (vähemalt Eestiga võrreldes) sotsiaalne-, majanduslik- ja ühiskondlik stabiilsus, mõistvad ja sõbralikud inimesed jmt, kus ei peaks ennast erinevalt Eestist tundma, nagu elaks džunglis ning kus sisserändaja ka vastu võetaks? Üheski riigis mul seni kogemusi ja sidemeid ei ole, et oleks selles mõttes seal kergem alustada. Vaid Soomet ja sealseid olusid tunnevad mõned mu tuttavad rohkem. Lahkuma oleksin valmis niipea, kui olen suutnud veidi n-ö stardikapitali koguda ja potentsiaalse sihtkohamaa kohta veidi rohkem infot hankida.Valdan inglise keelt kesktasemel, lisaks saan meeldetuletamise korral hakkama ka saksa keelega. Kui vaja, olen valmis ka veel mõnda keelt juurde õppima. Ette tänades, T. O.

Oeh, ma vaatan, et asi tüürib asja algsest tuumast tõepoolest juba üsna kaugele... Aga noh, eks ma olen ise süüdi ka, et nii dramaatiliselt kirjutasin. :) Aga katsun siin küsida konkreetsemalt: kui on valida Soome, Saksamaa ja Suurbritannia vahel, siis millist neist eelistada? Vahepeal kõrvutasin omavahel ka Kanadat ja Austraaliat. Kumba neist kahest eelistada?

Kas sa T. O. pole siis siiamaani aru saanud, et oma "uue kodumaa" pead Sa valima ise?

Soovitusi võid Sa siin jäädagi ootama Põhjanabast kuni Aafrikani välja :P

Arvan ka, et peaks küsimuse postitama vähe teistmoodi sel juhul. Lihtsalt, et kuhu minna tööle, mitte rääkima kodumaa valimisest.

Valikust: Soome, Saksamaa ja Suurbritannia Valiks Soome, kuna lühem lennutee Eestis käimiseks.

Valikust: Kanada ja Austraalia Valiks Kanada, kuna lühem lennutee Eestis käimiseks.

Lõplikuks emigreerumiseks on soovitavalt valida mitte rahvusriik.

Mine Zimbabwesse ja ava seal oma trükikoda. Tööd oleks kõvasti, kuna raha seal ju pidevalt muutub. Ka summad liiguvad suured. Aga tegelikult kui ise läheks, siis läheks Itaaliasse, Prantsusmaale või Austraaliasse. Itaalias tööd leida neist kindlasti kõige raskem, aga samas riik ise minu jaoks kõige südamelähedasem.

Kanada ja Austraalia vahel siis kindlasti viimane, palk on suurem, kliima meeldivam ja tööd rohkem. Ja lennuajast siis ega sa iga õhtu Eestisse ei lenda max 2 korda aastas nii, et need lisatunnid ei tapa.

Euroopas Saksamaa. Eriti idapoolsed linnad Leipzig, Halle, Chemnitz, Zwickau. Miks mitte ka Berliin. Kinnisvarahinnad madalamad, köök sobiv, inimeste mentaliteet tuttav, loodus ilus.

Soome toit (rootsi köök) ja alkoholipoliitika on mu meelest õudsad, samuti üldine hinnatase tundub liiga kõrge. Minu arust on elukvaliteedi ja -hinna vahekord kehvavõitu. Aga muidugi on see subjektiivne arvamus.

Suurbritanniat tunnen vähe, aga mulje on jäänud, et see on suhteliselt karm klassiühiskond. Immigrantide päralt on viisakas distantseeritus, mille taustaks igipõline põlgus. Kinnisvara kallis, toit jube. Imetlen aga seda, kuidas nad on suutnud oma pööbli nii kasti panna, et sellele piisab reedeõhtusel jalkamatšil ennast tühjaks röökida ning lõputult lameda maitsega õlut lakkuda. Kui suudad ennast massist läbi murda, on seltskond nauditav, küüniliselt elegantne.

Austraalias tekib minu jaoks siiski mingil hetkel tunne, et oled asumisel. Maailm on nii kaugel... Kuigi kujutan ette, et siis moodustab sinu (uue) maailma Kagu-Aasia. Kanadas elaksin pigem Quebecis, seal loomulikult prantsuskeelsena. Arvan, et selline ameerika-euroopa sulam on kõige võluvam sel mandril üldse. Ise muidugi Montrealis olnud vaid päevakese. Ottawa, Toronto, Hamilton, Kingston jt kohad tundusid mu arust kui USA keskmine koopia.

Variantidest valiksin: Elama ja tööle Saksamaale. Ainult tööle Austraaliasse.

Vahetult enne iseseisvumist olin Lääne-Saksamaal peres ja kogesin väljaspool peret samuti halba suhtumist ja pölgust, mida Berliner (2.jaan.2012) kirjutab Suurbritannia kohta.

Vahetult enne iseseisvumist...Hea, et sa peale Teist Maailmasõja olevast perioodist näidet ei omanud. Kui keeleprobleemi pole, siis kindlasti Saksamaa. Ma küll ise olen veetnud kaks aastat Maltal, aga olen reisinud neis riikides palju ja nagu ka Maltale on jätnud briti kultuur oma jälje, siis häirib see mind ka Inglismaal. See on kindlasti personaalne asi, aga kui juba autod pannakse teisele poole teed liikuma, siis on midagi ikka valesti. Kuigi London kui suurlinn on super. Aga jah - Saksamaa on üle prahi. Kahjuks ei oska sulle mingeid tööleidmise ja elukorralduse juhiseid anda, kuigi paar tuttavat seal elab ja töötab. Kogemuse saamiseks on super Eestist ära käia mingiks ajaks. Avardab silmaringi kindlasti paljudes asjades, millele niisama ei tuleks. Aga muus osas - kahju on neist inimestest, kes ei suuda olla üle Eestis poliitikast ja inimestest jne. Nagu mitmed on öelnud - need asjad on mujal ka. Inimeste käitumine küll teine, aga eestlasele üldse mitte lihtsam vastu võtta. Ja no Lõuna-Euroopa aeglus/laiskus/muretus - need võivad kõrvalt vaadates lahedad olla, aga kui on vaja mingit asja ajada, siis on närvid läbi. Ja sellega harjumine...võib ju harjuda, aga see tähendab, et muutud samsuguseks. Kokkuvõttes - heas meelega tulen kevadel Eestisse tagasi. Eks ma läksingi, sest töökoht kolis ja nüüd kolib töökoht tagasi ehk asjade sunnil - vabatahtlikult poleks lahkunud kunagi. Tegelikult valetan - mõte oli, sest krooniline külmetushaiguste põdeja arvas, et soojal maal on lihtsam terve püsida. Nii ja naa - siinne talv on jube. Ja need haigused minul isiklikult tulevad nii või teisiti - case for dr House...Eesti doktorid poel veel pihta saanud asjale. Vabandan nüüd, et seda off-topicut siia tekitasin ja edu, kuhu iganes teema autor välja jõuab!

Minu soovitus teemaalgatajale on hoopis selline:

Sa oled oluliselt paremas seisus kui mõni teine "äramineja". Seega: jäta magistritöö kaitsmata ja lükka lõpetamist ühe aasta võrra edasi. Kandideeri mõnele välisriigi stipendiumile. Ma pole kindel, kas näiteks Erasmuse stippidele kandideerimise aeg on juba läbi, aga sinna pole kindlasti raske kohta saada. Kui sind Saksamaa huvitab, siis nende ülikoolidega on lepinguid päris palju.

Sellise teguviisi plussid: kevadeks oled aasta aega elanud täiesti teises keskkonnas. Saanud ennast täiendada, parandada oma keeleoskust ja mis peamine - aastaga saab päris hästi aimu, kas antud riigi elu-olu sulle ka pikemas perspektiivis sobiks. Õppimise kõrvalt on reeglina täiesti võimalik endale ka mingi tööots leida. Lisaks saad teiste välisüliõpilaste näol endale tuttavaid tervest Euroopast - nii on juba palju lihtsam hiljem kuhugi edasi minna.

Jõudu igatahes :)

Keegi ei tea, milline maa sulle sobib ja on täiesti arusaadav, et sa ise ka ei tea, kuniks sa pole seal olnud. Kõige õigem oleks võtta näiteks üks aasta ja reisida ringi ning otsida see omale sobiv paik üles. Mujal maailmas on väga tavaline, et noored lõpetavad ülikooli ja enne seda kui ennast päriselt töökohaga, kodulaenuga, perekonnaga koormavad, võtavad omale 1 aasta reisimiseks ja maailma vaatamiseks. Käi kõik need kohad, mis sind huvitavad läbi aga mitte tava-turistina vaid ööbi kohalike juures ja suhtle nendega, ole paigal pikemat aega kui paar päeva ning tee juhutöid või tutvu muul viisil kohalikega ja käi seal, kus tavalised inimesed käivad.

See 23 parimat maad elamiseks-töötamiseks, annab hea nö ametliku pildi: http://www.theatlantic.com/business/archive/2012/01/the-23-best-countries-for-work-life-balance-we-are-number-23/250830/#slide23