Vietnami kohta küsimusi

Plaanis teha märtsis reis Vietnamisse, saabumine 10.03 pärast lõunat Hanoisse ja ärasõit Hanoist on 25.03 kell 00.10. LP on läbi sirvitud, Wikitravel ja Tripadvisor mingil määral samuti läbi loetud.

  1. Millised teada-tuntud vaatamisväärsused (LP Top15) võiks ära jätta? Ise külastaks heameelega kõiki kohti, mis LP-s on soovitatud - nii suurlinnu, erinevaid randu, Vietnami sõjaga seotud memoriaale kui ka loodust. Kahjuks ajaga on nagu ta on.
  2. Kas Halong Bay tuuri peaks võtma ühe või kahe ööbimisega? Kas kajakimatk tasuks võtta või on Eesti kajakiga matkamiseks parem paik.
  3. Kas Sapa jaoks on 2 ööd koha peal piisav - arvestades, et aega on vähe? Minek-tulek oleks siis öise rongiga.
  4. Kuidas on Vietnami sõjaga seotud memoriaalid võrreldavad näiteks II MS omadega Euroopas.
  5. Kas rannapuhkust võiks pidada mitmes erinevas 1-2 ööd või oleks mõistlikum olla kauem näiteks Phu Quoc's, Nha Trangis, Mui Nes või Hoi An's.
  6. Kas liiklus Hanoi lennujaama ja Hanoi keskuse vahel on tarbijasõbralikum võrreldes näiteks Delhiga?
  7. Vastab see tõele, et Matsalu või Emajõe Suursoo pakub parema elamuse, kui Mekongi delta?

Eelarveks olen arvestanud kohapeal nii majutuseks, transpordiks ning söögiks-joogiks u. 1000-1500 EEK per päev. S.t siselendude jaoks u. 2000-3000 krooni, majutust tahaks proovida nii lihtsat kui ka mõnda sellist, kus kahene tuba on 1000 krooni ringis. Sööks sellistes kohtades, mida ka kohalikud eelistavad.

Loe seda siin http://www.trip.ee/node/55363, see on minu lühike kokkuvõte. Sapa on mõnus ja seal tasub rännata. Halong Bay on nagu on. Mekongi delta külastamise tuur eeldaks ehk 4-5 päevast tuuri. 2-3 päevane tuur on ilmselgelt liiga lühike ja saad näha ainult järgmist käänakut linna taga (Saigonist sõidad päeva sinna ja tagasi päeva).
Minu parimad hetked Vietnamis olid Sapa mäed, Nha Trangi rannapuhkus ja Cu Chi tunnelid. Ka Saigon meeldis mulle.

Mina pole suurem asi rannaskäija, aga Phu Quoci rannad, eriti Bai Sao, olid uskumatult ilusad. Mui Ne's oli maru tuuline, seal tegeldi minu meelest rohkem lohesurfi jmt-ga. Nha Trangi rand oli lihtsalt tavaline :) Hoi An'i ranna kohta ei oska midagi öelda. Aga ei Nha Trangi ega Mui Ne'sse ma rohkem ei läheks, Phu Quoci aga küll.

Matsalu meeldib mulle küll väga, aga Mekong oli siiski palju huvitavam :)

Hotellide osas võid lugeda mu blogipostituse viimast lõiku - http://tsheburashka.blogspot.com/2010/02/vietnam-kokkuvote.html

Esialgu ei pea midagi kõrvale jätma - LP kajastab asju suhteliselt adekvaatselt. Mõned mõtted:

  • Halong Bay tuuri ei maksa kindlasti võtta kahe ööbimisega. Piisava ettekujutuse saaks isegi vaid ühepäevase tuuriga (iseasi, kui eesmärk on romantika, kuid selleks leiab kindlasti teisigi kohti).
  • Sapa mäed on aga kindlasti avastamist väärt kahe ööga. Meie seltskond läks ja tuli öise rongiga ning mägedes päris kohalike juures olime ühe öö. Need vaatepildid ja matk mägedes olid iga minutit väärt! Muidugi, eks kohalike juures ööbimine ole paras loterii, sest nägime ka ühte kodu, kus ma ilmselt küll ei oleks tahtnud öödki veeta, ehkki küllap oleks ellu ikka jäänud :) Samas hotellikogemusest sootuks muud.
  • Memoriaalid on nagu memoriaalid ikka. Pealegi on Vietnamis riigikorrast tulenevalt riigitruudust peaaegu igal sammul näha ja tunda.
  • Hoi An on väga armas prantsuse koloniaalstiilis linnake ja minu meelest erinev teistest linnadest - nt kui otsida romantikakohta, siis õhtutuledes on just see õige koht!
  • Rannatamine ei olnud meie eesmärk. Mui Ne osas on vist küll tegemist rohkem surfarite kui lihtsalt puhkajate paradiisiga. Ise käisime korraks Nha Trangi rannas, kuid see oli tavaline.
  • Mekongi deltat peab ilmselt nägema, kuid see on tõesti liiga linnastunud. Aga eks selle sigina-sagina poolest kohalike mõttes väikeses külakeses (mis osutus kärarikkaks linnaks) on see tegelikult rohkem Vietnamile omasemgi kui Sapa mäed. Ujuv turg on ka huvitav vaatepilt.
  • Reisimisel ei peagi kasutama siselende - kuigi vahemaad on üpris pikad, siis annab neid ilusti klapitada edasiliikumiseks öiste rongidega ja ööbussidega (viimane oli küll tüütum ja aeglasem, seepärast me kasutasimegi seda vaid korra). Loomulikult Hanoist Saigoni või vastupidi on mõistlik lennata.
  • Põhjast lõunasse liikumisel on huvitav märgata, kuidas inimesed ja arhitektuur ja ümbrus muutub.
    Mina läheksin iga kell Vietnami uuesti avastama.

Palju on juba ära öeldud, aga kui sa juba keskele või lõuna poole lähed, siis mina soovitaks ka Dalati ja selle ümbrust. Kohaliku hosteli madam tegi listi võimalikest ümbruskonna huvitavatest kohtadest, sealt sai osad välja valitud ja rendikaga neile tiir peale tehtud.
Rannapuhkuseks valiksin uuesti Phu Quoci (vs Mui Ne/Nha Trang).

Eks selle ajaga ole alati nii nagu ta on, aga 2 nädalat kogu Vietnami jaoks tundub vähevõitu. Mul jäi lõuna jaokski 3st nädalast väheseks.
Tõsi ta on, et päevast aega maatranspordi jaoks (pikkadeks otsadeks) kulutada on mõttetu, liikumiskiirus on ikka maru aeglane. Isegi kiirteel (Nha Trangi kandis) sõideti ainult 70km/h, mis veel mägedest või väiksematest teedest rääkida.

Meil läks ainuüksi oma 9 päeva, et jõuda Mekongi ja selle vahetus läheduses asuva Phu Quoci saarega tutvuda. Mekongi jõe delta linnad on kõik praktiliselt samasugused, sinna minnes tõepoolest mingist loodusturismist ei saa rääkida. Elusloodust, va puid (enamjaolt viljakandvad ja inimesele kasulikke) seal ei näe. Aga omaette elamus on see sellegi poolest. Ülitihe asustus, põllumajandus ja kalapüük, paatidega askeldavad kohalikud inimesed. Kogu see olustik on ikkagi minu meelest nägemist väärt.

Kõiksugused loomad, kes vähegi inimtegevust takistada võiksid (krokodillid, maod jne) on tõepoolest sellest piirkonnast juba ammu välja surnud.

Arvata on, et Mekongi delta piirkond on väga tihedalt asustatud ning ei saa päris hästi aru, kus lõppeb üks asula ning algab järgmine. Ho Chi Minhist sinnapoole sõites ongi koguaeg üks suur linn. Mingisuguse pildi deltas asuvatest saartest ning elust saab aga juba üsna HCMC lähedal, selleks ei pea Rach Giasse või Vinh Longi välja sõitma. Sest tiheda asustuse ja hullumeelse liikluse tõttu sõidab ekspressbussiga HCMC tagasi (Rach Giast) oma 8-9 tundi. Ja kui aega napib, siis..lõunasse sõitmine on üks väga ajamahukas ettevõtmine.

Meie saime ennast deltaeluga kurssi viidud varahommikuse paadituuri käigus. Maksime kohalikule paadimehele muidugi veidike üle (25 USD) 6tunnise paadimatka eest, aga see-eest sai ühtteist seal ka nähtud. Ujuvturul sai käidud, deltasaaretel ja kanalite vahel tiirutatud jne. Aga kellel aega napib ja vähe aega ning huvitatud rohkem loodusest, soovitaks isegi võib olla selle piirkonna välja jätta.

Soovitan soojalt Cat Ba saart, asub nende kaljusaarte vahel . Praam sõidab nii Hai Phong'ist kui Ha Longist , viimasest kulgeb marsruut kaljusaarte vahelt. Metsik kaljune loodus parajalt kompaktne , et võrriga ringi kimada . Head restoranid , hotellid mis peamine, mõistliku hinnaga . Meie näiteks magasime kohaliku juuksuri kodus , konditsioneerid telekad jne. 6 US kahe peale )) . Võimalik matkata , rentida paati jne .

Soovitan 2 nädala korral piirduda vaid tiiruga põhjaosas, Hanoi, Sapa ja Halong Bay. Vbla ka Ninh Binh.
See on nii suur riik, et üritades kõike näha, meenub tagasi vaadates reisist vaid kihutamine ühest kohast teise. Vietnami hing ja hõng jääb teil mitte ainult leidmata/nägemata, vaid lausa aimamata.

Halong Bay- kas paras on 1 öö või 2 või lausa 3, see sõltub ikkagi mida tahad ja mida huvitavaks pead.
Minu soovitus: võta vähemalt 2 ööks väike laev (meie võtsime 2 kahese kajutiga, 3-ne meeskond) koos kajakirendiga. Võid seda ka otse Halong City sadamas teha, saad odavamalt, kauple.
1 öö tuuriga saad vaid üldistatud pildi koha ilust ja geoloogiast, ei muud.
Sa ei näe võimsaid ja imeilusaid koopaid, kuhu pääseb vaid kajakiga.
Sa ei pääse kõrgetest vertikaalsetest kaljuseintest moodustunud rõngassaare imekaunisse laguuni ujuma, kuhu saab vaid kajakiga läbi madala loodusliku tunneli veepiiril.
Sa ei saa suhelda meremustlastega ega näha lähedalt nende elu paatmajades.
Sa ei näe kõige ilusamaid saari, sest 1 öö tuuril sinu renditud laev nendeni lihtsalt ei jõua.
Kui see pole oluline, saad 1p kokku hoida.

Sapasse kohale sõit 2 öö pärast on IMHO samuti raha- ja ajaraiskamine.
Rentige kohapeal võrrid ja kohalik engleeset tönkav vennike kaasa ning kütke TEGELIKKU vietnami maaelu ja mägirahvaid vaatama. Sapa linn ise ja tema vahetu ümbrus ei ole tegelik Põhja-Vietnam, vaid tavaline ilusate vaadetega (kui pole udune)turistilõks.
Minu Vietnam- http://valdek.blogspot.com/

Mu meelest Mekongi Delta on ikka vaatamist väärt, endale meeldis ehk kõige rohkem home-stay, oli nii mõnus jalutada pererahva puuviljaaias, võtsime aja maha ja lugesime raamatuid võrkkiikedes, Mekong mööda voolamas. Õhtul sai perega koos teha õhtusööki. Phu Quocile pühendaksin uuesti julgelt mitumitu päeva, mida vähem edasi-tagasi sebida, seda parem reis tuleb :) Mui Ne oli mu meelest suht mõtetu - väike venekeelne küla, lohesurfarite paradiis muidugi, kallim ka kui näiteks Phu Quoc.

Õige kiks7, delta on ka "must see", eriti just ööbimistega hõumsteides, kuid mina ei suruks mingil juhul nii põhja kui ka lõunat 2 nädalasse.
Mekongi delta sõitsime renditud paadiga vist oli 4 p suht risti põiki läbi. Ja oleks tahtnud seal veel ringi sõita.
Phu Quoc on ka väärt minemist. Mina lebotaks seal mõned päevad lihtsates, odavates bangalotes ja teeks tiiru võrridega peale. Seda me ka tegime.

Mekongis on palju pakkumisi - räägi peremehega ja vali, kuidas ise tsillida viitsid

Samuti on märtsis minek Vietnamisse kolmeks nädalaks. Väga kodutööd teinud veel ei ole, aga mõned küsimused on materjale lugedes tekkinud. Äkki targemad kommenteerivad.

Kas Halong Bay'sse saab ka omal käel minna? Kas seal kohapeal ööbimist pakutakse? Reisikirju lugedes jääb mulje, et sinna võetakse ainult reisikorraldajate poolt pakutavaid trippe.

Kas Mekongi Deltale reisi võttes kasutatakse jõel sõites ka päästeveste või peab valmis olema vastupidiseks? Piltidelt jääb mulje, et nende kasutamine Vietnamis ei ole just tavapärane, aga äkki on vahepeal ajad muutnud.

Meile küll keegi veste ei pakkunud, ise ei küsinud ka. Paadis olemas neid ka ei olnud. Üheski teises mööduvas laevas ega paadis ei kandnud ka inimesed päästeveste.

Ainus koht, kus meie reisi ajal vestid olemas olid (st, et mida mina nägin), oli Kambodžas, laevasõidul Siem Reapist Battambangi. Ja sealgi oli neid ca kolmandikule reisijaist.

Laske end Hanois juhatada/viia bussijaama, kust väljuvad bussid itta, Halong City (HC) suunas. Neid käib sinnapoole nagu kirjuid koeri külatänaval.
Kui buss otse HC-sse ei sõida, vaid mööda, pole hullu, HC jäi maanteel ristmikult mingi paar km mere poole. Taksosid sõelus palju.

EI OLE VÕIMALIK selline asi ja mitte kuskil Vietnamis, et ei leia ise öömaja. Hotelle ja hosteleid on igale maitsele ja rahakotile ja ALATI leiab miskit.
Kui ei otsi mingit konkreetset soovitatut, siis lihtsalt vaatate HC-s taksoaknast välja, kuni leiate sobiva.

Halong Bay tuurilaevade sadamas on kümneid ülikonnastatud ja -tamata müügimehi, kes raudselt leiavad teile kajuti kas suurde laeva või väikese, ainult teie jaoks privaatse/romantilise laevukese, ole sa üksi või 10-kesi. Hind on suures ulatsuse kaubeldav.
Tehke laeva sisse möllides kohe meeskonnaga sotid selgeks, et mis maksavad õlled, veinid, viskid laevas. Meile müügimees kinnitas, et sama hinnaga, mis maal või 10% max peale.
Kuid olles juba merel, tuli välja, et +200-300%. Kuid saarte vahel, laevade ööbimispaigas on võimalik kohalikelt osta palju soodsamalt.

NB! Hoidke oma rahanuts laevas KOGU AEG enda ligi või andke kaptenile vastutavale hoiule, kui see võimalik. Meie rahakottidest kadus IGALTÜHELT 1 poole milline kupüür. 3 liikmelisest laevameeskonnast ei leitud süüdlast ka sadamas politsei abiga. Võimalik, et ka nemad said oma osa.

Samuti ärge laske endale HC sadamast Hanoi bussi otsimisel transakotti pähe tõmmata. Levinud skeem on see, et turistile öeldakse õumaifriend, oled hiljaks jäänud lahkumisega, täna enam busse ei lähe Hanoi poole. Aga mul on sõber, kellel on oma buss (või mul on oma buss) ja see on juhuslikult just täna Hanoisse sõitmas. Buss pidi juba täis olema, aga vbla on veel paar piletit saada.
Tunnikesed lähevad, turist läheb närviliseks, aga ei miskit muud uudist, kui et küll varsti saab/tuleb.
Ja ongi nii, õnnepäiksest särav müügikuru, tuleb äkki lennates, et vedas teil, buss läheb kohe varsti maanteelt ja õnneks oligi mõni koht veel tühi.
Paneb teid taksosse ja maanteel, ristmikul on ootamas järgmine ülikonnastatud müügiguru, kes kasseerib raha 2 km taksosõidu ja tulevase bussisõidu eest.
Ja tulebki buss. Teid pannakse peale ja headusest särav müügimees tahab kõiki kallistada.
Kui olete juba teel, siis ringi vaadates leiate bussi seinalt mingi tabeli, lausa graafiku. Ja voilaa ... graafikus on HC (või mis iganes) - Hanoi liinibusside sõiduplaan, kus bussid iga 0,5-1h tagant minemas ja viimane kaugel hilisõhtul.
Ja sina loll istud parajasti ühes neist. Ning pilet maksab 1/10 sinu poolt välja käidud papist. Taksosõit on muuseas Vietnamis väga odav.

Neile, kes meie üle nüüd naeravad, pean kurvastuseks teatama, et me astusime konveierilt maha ristmikul, enne raha maksmist. Taipasime "sõbra bussi" juhilt enne küsida, mis buss on ja palju maksab.
Ohsarsk, kus budistlikku rahu ergavast müügigusrust sai kriiskav ja kätega vehkiv vietkong, kui taipas, et papp libiseb käest. Aga meist ta sinna karjuma jäigi, vaid taksojuht sai õiglase hinna oma 2km eest.

Valdavas enamuse Kagu-Aasias järgitakse nii turistide kui ka kohalike veesõidukeil meie "mulonpemmiluuedkummidvendade" elu motot.
Parafraseerin: "selles paadis päästeveste ei kasutata, siin uputakse nagu mehed!"

Kui me Kamboodias Siem Reapist üle Tonle Sapi Battambangi sõitsime väikese laevaga/suure paadiga, siis see tahtis ka keset järve ära uppuda. Hakkas vöörist lekkima, nii et kõva kreen tuli, mis ära ei taht enam minna. Kah asi, tõmmati suur tugev kile nööridega üle vööri (see oli neil juba ette valmistatud), vesi loobiti ämbritega välja ja mootorile täistuurid peale, veesurve surus kile tihedalt vastu auku ja probleemi netu.
Indoneesias saime suure auto- ja reisipraamiga üle Savu mere Timorilt Floresele seilates öösel noort tormi. Kõikus ägedalt. Praamil oli rahvast vast paarsada. Me sättisime end päästevestide kapi kõrvale magama. Kapid olid sellise suurusega, et ma kahtlen, kas sinna ka 100 vesti mahtus. Või kas seal sees üldse miskit oli peale koristaja ämbrite-harjade.
Päeval tuli naiselt SMS- "Olete ikka elus ja terved? Hommikuuudistes öeldi, et Indoneesias läks täna öösel 1 praam põhja!"
Meil läks õnneks.

Kohaliku paadimehega Mekongi deltas kruiisides olid meie paadi peal küll päästevestid, aga ma arvan, et nende olemasolu on ikka pigem haruldune nähtus. Kogu paadisõidu ajal meie neid ei kandnud, ei juhtunud ka midagi.

Muideks, eriti kangetele eesti meestele ja naistele soovitame vallutada ära Vietnami kõrgeim tipp Fansipan, mis asub Sapa kandis. See oli meie järjekordne võimas elamus pärast Indoneesia vulkaani Rinjani vallutamist.

Kolmepäevase tuuri Hanoist Fansipanile (kõik kulud sees: elamine+ bussi-või rongisõit, toitlustus, ööbimine ligi 100 dollarit näkku) saab praktiliselt igast tuurikorralduskompaniist. Kuigi LP ja muud reisijuhid ütlevad, et kahe päevaga on see tehtav vaid väga vormis inimestele, siis tegelikkuses on võimalik kahe päevaga Fansipan ära vallutada ka keskmise vastupidavuse ning treenitusega inimestel.
Fansipani otsa ronides näeb Vietnami loodust, mõnus kliima on ka seal, selline parasvöötmelik ning saab ennast füüsiliselt proovile panna. Kirjutasin sellest natuke ka siin: http://elumujal.blogspot.com/2010/10/kahepaevane-seiklus-fansipanil.html

Jalgratas.
On plaan kevadel kuu aega rännata Vietnamis lõunast põhja poole alates Phu Quokist kuni Sapa ja Cat Bani.Mõnes väikelinnas oleks mõtekas hotellist rentida jalgratas päevasteks ca 30 km loodusmatkadeks.Siit edasi väike probleem- mida teha rattaga kui on tahtmine tunniks minna mõnda templisse, teha väike paadiretk või ronida kohaliku mäe otsa.Kas
-jätta ratas jumala hooleks mõne puu najale;
-võtta Eestimaalt kaasa seljakotti trosslukk;
-teha kätega selgeks kohalikule pirukatädile, et ta vaataks ratta järele ja naastes anda väike meelehea, nii 2000D.
Või on veel mõni parem nõuanne.

Nõuannetest mul kahju pole. Näiteks:

  • ühenda jalgratas kõrgepingeliiniga - kes näpud külge ajab, see sirakile jääb;
  • võta Eestist kaasa silt "Naabrivalve piirkond" ja kinnita see selle puu külge, kuhu oma ratta nõjatad;
  • kruvi esiratas lahti ja võta templisse, mägedesse või paati kaasa - mõni ehk vaatab sind pisut imeliku pilguga, aga sind huvitab ju eelkõige, et jalgratas pärast alles oleks?

Tegelikult aga - ma usun, et isegi Vietnamis antakse renditavale rattale lukk kaasa ja loetakse sulle sõnad peale, mis on kohustuslik, mis lubatud ja mis keelatud.

Aitüma, Tonlist, nupp asus nokkima kohe kõrgemal tasemel. Nende elektriliinidega on nagu on, igalpool ei tarvitse olla. Ka võid ise saada suraka posti otsas turnides.Tuttav talumees lubas talvekuudel jõudeseisva elektrikarjuse akutoitel impulssgeneraatori kaasa anda, passi järgi 7500 V, pole paha,veidi murelikuks teeb, et seljakott läheb raskeks, selle eest südames kindel tunne.

Palun, kas keegi oskab kommenteerida kui külm või soe on Sapas märtsi keskpaigas? Olen üritanud netist infot leida, aga Sapa kohta seda leidnud ei ole. Kas keegi on seal märtsis käinud? Ei tahaks sinna minna, kui kraade on nulli lähedal.

Sapa külastamiseks on kõige parem aeg just märtsist kuni maini või kesk-septembrist varajase detsembrini. Jahe on seal suhteliselt aasta läbi, õhtuti võib mägedes ikka päris külmaks minna, Sapa asula ise asub 1600 m kõrgusel. Keskmiseks temperatuuriks on 15 kraadi, maksmimaalne +29 ja minimaalne 1 kraad. Ilm on heitlik ja muutlik, seega tuleb kõigeks ette valmistuda. Maist septembrini kestab ametlik vihmahooaeg,kuid ilm üldiselt muutub ka väga kiiresti ja väga drastiliselt.

Me käisime ka sellel soositud ja soovitatud ajal, kraade oli vist päeval ikka 20 kanti, aga õhtuks pidi ennast korralikuks kubujussiks riietama. Muidu linn on ise väga kihvt ja selline prantsusepärane, stiilne, rahulik, tihtipeale pilves-udus.