Mul on hea meel lugeda nii palju julgustavaid vastuseid. Paraku hetkel ongi tunne, et olen nö hammustanud liiga suure tüki. Eks ma ju tahaks ka käia nt Gilidel, millest kõik räägivad. Mõne ütleb isegi et kui ei käi, pole Balil õieti käinudki....No aga kahjuks eelarves ei mängi see kuidagi välja, kui sinna läheks jääks palju muud tegemata ja ma pole kindel, et see siis ära tasuks, kuid samas jälle tunnen et jääb kripeldama see, kui minna ei saa....ikka jään millestki ilma. Hetkel oleme planeerinud majutuse Ubudis ja Legianis....1 või 2 päeva võtta autojuhi, et ringi käia ja rattaga ja ka jala ringi matkata. Ilmselegelt on meie jaoks eriline juba see reis ise, aga kõike lugedes jääb mulje , et kui ma oma päevi seal hommikust õhtuni mingi kultuurse tegevusega ära ei sisusta ja mööda saart ringi ei matka, siis ei olegi õige reis. Ma ei ütle, et me mingid rannas lesijad oleksime, meile meeldib ka ringi käia, aga kuna mõte ei ole niivõrd saare avastamises ja risti põiki läbi käimises, vaid siiski puhata ja teineteisega aega veeta sellisel erilisel ajal erilises kohas, siis kokkuvõtvalt võib vist öelda, et reis on planeeritud nii et saaks näha piisavalt palju , et ei saaks öelda, et ainult hotelli basseini ääres vedelesime. Raha me reisi jaoks koguda ei saa, see on ette teada kust see raha meil tuleb ja umbes ka summa, kui palju seda peaks tulema(meil lihtsalt tuleb niimodi aeg-ajalt suurem summa raha, lisatöödest). Majutust päris nö budget ei tahaks. Hetkel on muidugi üsna soodsalt meil valitud peatumine Ubudis 3 ööd vist 70€ Indira Cottages. Legianis tag´haks peatuda mõnes "paremas" hotellis, kuid mitte päris luksushotellist. Majutuse peale olen arvestanud 9 öö kohta kuskil 300€ (max 400€). Ma üritan positiivselt mõelda, aga ikka kipun muretsema asjade pärast mille pärast muretseda vaja ei olegi...Ilmselge on see, et suurteks väljasõitudeks nagu lennukiga või paadiga kõrvalsaartele, meil tõenäoliselt ressurssi ei jagu..see võib veebruariks muutuda, sest iial ei tea...Mõtlesin ka et ei teegi mingit detailset kava vaid üksikud asjad kirja ja muidu "go with the flow!". Majutust ka vist soovitatakse broneerida ainult aguseks ja siis kohapeal vaadata..seepärst arvangi, et kui alustan 3-4 ööga Ubudis, siis peaks kohapeal leidma Legani majutust, ehk saab viimase hetke pakkumisega veel soodsamaltki bookingus. Ja siis on ka see, et kui tekib teisi mõtteid saab asukohta vahetada. Meie pere jaoks on sellised kauged reisid śiiski "Luksus", mis enamasti ei tule veel kõne allagi ja see konkreetne reis sai võetud lihtsalt väga spontaanse otsusena ja leitud selleks vajalik raha, täiesti erakordne juhus, mida me tavaliselt selliste summade puhul ei tee. Meie rahakotile on see päris hea hoop, aga nagu siit läbi käinud- kõik on planeerimise küsimus ja selle saame planeeritud ima tavapärast elukvaliteeti suuresti muutmata...õnneks. Loodan, et saame ka rohkem hakata reisima, ükskõik millisel viisil siis, kuna oleme ikka oma rahalist seisu aasta-aastalt parandanud ja vb ongi tulevikus selline asi "tavaline". Hetkel on prioriteediks siiski lapsed ja pere.

meie esimene soojamaareis oli Kanaaridele ja esimene päev seal olles me vaid pildistasime palme :D Mõelda vaid! Palmid! Esimest korda neid näha niisama, mitte piltide peal ja mitte telekast.

Kui ikka kaks kätt otsas, kahe kõrva vahel ka midagi, küll see raha tuleb ja küll need uued reisid tulevad! Kuigi sa ütled, et igakuiselt kõrvale panna ei õnnestu, siis ütlen, et "kõik räägivad nii", aga mingil määral see ikkagi enesedistsipliini ja -planeerimise küsimus. Tehke nt igakuine püsimaksekorraldus, kumbki iga kuu 50 eur (reisi)arvele ja aastaga koguneb teil 1200 eur kahepeale! Ei tundu ju väga hull?! Oluline on pihta hakata, oluline on otsida põhjusi, et miks ja kuidas teha, mitte miks mitte teha. Oluline on endale siht/eesmärk seada ja siis selle poole pürgida. Vot nii :)

Ka meie ei saanud varem reisida kui lapsed suured ja oma elu peal, kuid ma ei tulnud kunagi selle peale ,et kurta finantsiliste võimaluste üle. Nüüd on lapsed suured ja ise vanavanemad saame reisida ja ka lapselapsi kaasa (euroopasse) võtta. Tuleb olla positiivne ja loota parema tuleviku peale.

''...tahaks ka käia nt Gilidel, millest kõik räägivad. Mõne ütleb isegi et kui ei käi, pole Balil õieti käinudki...'' ''Ilmselegelt on meie jaoks eriline juba see reis ise, aga kõike lugedes jääb mulje , et kui ma oma päevi seal hommikust õhtuni mingi kultuurse tegevusega ära ei sisusta ja mööda saart ringi ei matka, siis ei olegi õige reis.''

Ära lihtsalt võta selliseid asju südamesse, mida keegi teine on kuskil rääkinud. Loe objektiivseid arvustusi ja jäta kõrvale teiste isiklikud eelistused, nt kui te ei taha ennast matkamisega ribadeks tõmmata, siis ärge seda tehkegi. Ja see, kui esimese korraga ei jõua kõiki sihtkohti läbi käia, ei ole midagi hullu - elu ei lõppe pärast reisi, ehk satute sinna veel tagasi. Näiteks ise sai enne Kreetale sõitu planeeritud igasuguseid sihtkohti, aga kohale jõudes tuli välja, et me ei olnud arvestanud maastiku mägisusega ja sellest tuleneva pikema ajakuluga sõidu peale, mistõttu langes väga palju sihtkohti (sealhulgas minu lemmik) listist välja. Aga ma ei tunne, et seetõttu ma nüüd Kreetal käinud poleks. Lihtsalt tehke enda võimaluste järgi - ütled ju isegi, et ilma elukvaliteeti muutmata saate seal ära käia küll. See on juba midagi!

Mina alles plaanin Balile minekut aga mu sõbranna juba käis ära. Tema meelest need Gili saared polnud midagi. Arvas hoopis , et oleks võinud sinna minemata jätta. Nii , et pole hullu kui Te sinna ei jõua. Üks saar korraga ( Bali ka saar) on hea küll. Ma arvan, et liiga tihe programm pole ka hea. Peab ikka aega ka võtma ja nautima, muidu polegi puhkus.

Austatud teemaalgataja. Iga reisi teed eriliseks sina ise! Kui sa oled juba enne reisi otsustanud, et kõik läheb halvasti ja see ei ole erakordne jms. siis täpselt nii see ka on. Võta kaasa hea tuju, lapselik võime vaimustuda ning huumorimeel ja sinu reis ükskõik kuhu (nii Balile kui Saaremaale) saab olema midagi, mida sa ka aastate pärast rõõmuga meenutad.

Eks paljud asjad on peas kinni ning mõned kohad tunduvad unistustes palju ilusamad ja ihaldusväärsemad kui tavaelus. Pole ise Balil käinud, kuid olen käinud Mauritiusel, mis piltide järgi tundub samuti paradiisisaar kuid tegelikult on sealgi nii kauneid kui vähem kauneid kohti ja kuna oli parasjagu sooduspakkumine, siis oli nii lennuk kui ka meie peatuskoht pooleldi eestlasi täis. Meid see ei häirinud, saimegi uusi tuttavaid ning soodsamalt kohapealseid reise koos teistega planeerida. Olles käinud ka Kariibidel, siis paljudele õhkamisobjektiks olev Barbados jättis küll kehva mulje - kuurort kuurorti otsas kinni ning enamus loodust justkui istutatud. Samas oli väga sümpaatne St. Lucia ookeani poolne külg, kus turiste vähe ning metsik loodus ja merikilpkonnad tekitasid eheda saareelu tunde, seal sai ka enamuse oma pulmareisist veedetud. Olen nõus nii mõnegi eelkirjutajaga, et pikale sõidule tasuks minna siiski 2 nädalaks (mida tööandja peab ka seaduse järgi võimaldama vähemalt korra aastas) sest pikk sõit ja reisiväsimus (mõnel juhul ka ajavahe) võtavad reisist juba nii mõnegi päeva ja stress, et ülejäänud päevadega tahaks kõik väljavaadatud kohad ära vaadata ja veel puhata ka ei mõju puhkusele kindlasti hästi. Samas pulma-aastapäeva tähistama minnes peaks olema puhkusel hoopis teine eesmärk, nautida teineteist, küll neid ringisõitmise reise tuleb teisigi. Ja sihtkohti tuleb vaadata ikka oma soovide, mitte teiste reisiharjumuste järgi. Kohta kus keegi pole käinud ilmselt enam ei leia ja kui leiabki on sinna saamine ilmselt kas liiga keeruline või kallis.

Teemaalgatajale lihtsalt infoks, et Gili saared ei kuulu Balile (erinevalt Nusa Lenbonganist, Nusa Ceninganist ja Nusa Penidast), Gili saared kuuluvad ametlikult Lombokile ja need kõik omakorda on üks pisike osa Indoneesia saarestikust. Olles Indoneesias mitu aastat elanud julgen võtta selle riski ja öelda, et Gili saared ei ole kohe kindlasti kõige ägedamad ja Balile iseloomuliku kultuuri sealt ei leia, kuna tegu on põhiliselt islamiusku elanikega.

Bali tundub küll esmapilgul pisikese saarena, kuid reaalsuses võtab liikumine ühest saare otsast teise hea pool päeva, seega soovitan korralikult kodutööd teha. Valige kohad, mis ennast kõnetavad (mitte teisi) ja proovige mitte astuda üle enda varju, st. et jätta ikka aega ka puhkamiseks ja nautimiseks. Balil on paar üksikut paradiisiranda, kuhu turistid väga tihti ei satu, lisaks on palju huvitavaid kohti. Nii lühikese aja jooksul soovitaks keskenduda ühele konkreetsele saarele ja mitte hulluks minna.

Ma ei soovitaks olla nii negatiivselt meelestatud. Ikkagi tuleb üksteise seltskonda nautida ja proovida uusi huvitavaid asju, kas siis kohalikult turult süüa, vaatamisväärsusi või midagi sellist mis meil kodumaal pole. Käisin perega aasta jooksul kaks korda 10 päeva Soomes ja palju uut ja huvitavat, väga põnev oli, mis sellest et üle lahe, Läti ja Poola oleks samuti avastamisrõõmu täis. Pole ise Tai ja Indoneesia kanti sattunud, aga ma kujutan ette et seal oleks vägagi palju vaadata. Kui on vaja lebotada, siis saab ka odavamalt ja lähemalt. Pigem olla ootusärev ja kui tõesti tahta midagi sellist, kus "Jüri" pole käinud, siis tuleb tõesti ülikallist hinda maksta. Turiste on igal pool ju tänapäeval, ega see ei ole Saaremaa nõuka ajal.

Kogemuste põhjal julgen väita, et ainult sõprade/tuttavate/foorumis kirjutajate emotsioonidele toetudes ei saa ühtegi reisi planeerida. Mis ühe jaoks on unistuste sihtkoht, võib teisele olla täiesti mõttetu. Olen vedanud tuttavaid mööda linna ühest kohast teise ja lõpuks öeldi, et mida ma siin siis nüüd nägema pidin. Samas on olnud reisikaaslasi, kes oskasid nautida iga pisiasja ja tundsid rõõmu sellest, mis mulle on muutunud juba igapäevaseks. On olnud juhuseid, kus inimene tuleb esimest korda Aasiasse ja lubab juba teisel päeval, et ei kavatse enam kunagi sinna jalga tõsta. Samas tuleb teine ilma eelarvamuseta ja ei jõua ära oodata, millal jälle reisile saaks.

Palju sõltub sellest, mis tingimustes ja näiteks millise ilmaga on keegi esimest korda vastavas kohas käinud. Ühel on palju ebaõnnestumisi, teisel sujub reis nagu õlitatult. Näiteks minu esimene reis Balile oli paras pettumus, kuna juhtus igasugu äpardusi ja selles polnud süüdi saar ega sealsed inimesed. Teisel korral sujus kõik palju paremini ja kolmas oli juba unistuste reis. Vabalt oleks see unistuste reis võinud ka esimene olla. Vahel lihtsalt satud valel ajal valesse kohta. Seetõttu ei anna ma enam ammu sõpradele/tuttavatele nõu, kui küsitakse, et kuhu soovitad minna. Inimeste eelistused on seinast seina. Üks otsib kultuuri ja traditsioone, aga teine tahab pidu. Kolmandale sobivad mõlemad, kuid teisele on kama kaks, millised on kohalikud tavad ja kas peale koduse köögi veel midagi eksisteerib.

Soovitus neile, kes esimest korda "unistuste reisi" planeerivad. Foorumitest otsige fakte. Millal minna, millised on kulutused, kogemused ühest paigast teise liikumisel, turvalisus jne. Emotsioonid ja isiklikud seisukohad "tõmmake maha" tekstist ja vaadake, mis alles jääb. Siis otsustage ;)

Siddhartha postitus oleks ideaalne punkti panek sellele teemale :)

Aamen.