Ebasõbralikud kaasmaalased

Tere,
täna juhtus minuga selline lugu:
Reisin üksinda mööda Aasiat ringi, juba 4,5kuud, mille jooksul olen eestlasi vaid paaril vähesel korral Indias, Goas kohanud. Praegu olen Bangkokis ja täna eskalaatoril sõites tundus mulle järsku, justkui oleksin selja tagant armsat emakeelt kuulnud. Pöörasin ringi ja ütlesin "tere". Mu taga seisva keskeale läheneva paarikese nägude ilme ei muutunud, kuid ütlesid tuima näoga "tere" vastu. Mina, ikka veel mitte päriselt kindel olles(äkki ma kuulsin valesti, äkki nad olid soomlased...), küsisin üle, kas ikka tegu eestlastega - jah oli küll. Jällegi jäid nende näod kivistunuks, justkui oleks tegu maailma kõige loogilisema asjaga, et Bangkoki metroojaamas sulle keegi "tere" ütleb. Kuna nad ise mingit huvi üles ei näidanud, ei viitsinud nendega kauem jamada ja läksin oma teed. Kuid mind absoluutselt hämmastab oma kaasmaalaste ebasõbralikkus! Nad nägid välja küll sedasi, justkui olid Eestist ja eestlastest eemale, nädalaks-paariks pakku tulnud, kuid kas siis pole üllatav/meeldiv, kui keegi pea teisel pool maakera emakeeles teretab!? Selline ebasõbralikkus ja omadest eemalehoidmine on mulle ennegi 1-2korral ette tulnud. Õnneks on enamik eestlasi välismaal siiski toredad ja sõbralikud(niipalju kui neid üldse kohtab).
Vabandage, kas ma olen millestki valesti aru saanud?

Mõni reisibki ära selleks, et ei peaks omadega koos olema. ja siis tuled sina, oma terega ja suu kõrvuni. :)
Kuna sa oled pikalt ära olnud, on sulle põnev, et kuuled eesti keelt, aga kui see paarike läks puhkama paariks nädalaks, saan neist aru, et nemad pole teisest eestlasest nii vaimustunud.
Ma mõistan mõlemat osapoolt :)Aga üldiselt küll on eestlased reisil toredad, sõbralikud, seltsivad.

Ma olen üks nendest ebasõbralikest mühakatest. Kui ma lähen puhkama, siis on üsna kindel, et üritan otsida sihtkohti ja hotelle, kust on väike tõenäosus leida kaasmaalasi ja muidugi ka idanaabreid.
Pärast kuudepikkust äraolekut on kindlasti tore emakeelt kuulda, see on tegelikult arusaadav.

Sama
Kui kodus võõrastega tänaval juttu ei tee ega siis Tais nad sulle lähedasemaks pole saanud.

Kusjuures Indias ja Kambodźas ringi rännates on muutunud täiesti loomulikuks suvalistele "mühakatele" (:P) tere ütlemine. Näit Kambodźas rattaga külade vahel sõites pidin iga 5meetri järel lastele lehvitama ja "hellooooou" vastuseks hüüdma ja need pole ainult lapsed, kes teretavad. On jäänud mulje, et selleks ei pea kaugeltki tuttav olema, ega samas ka igaühele tere ütlema - lihtsalt kui mõni inimene sümpaatne tundub, miks mitte sõbralikult teretada, enne kui igaüks oma teed läheb. Selleks ei pea isegi ühtegi lisalauset vahetama. Pikapeale hakkaski mulle tunduma imelik, et kodus Eestis pole tavaks tänaval vastutulijaid teretada. Aga miks ka mitte, kui see annab pisikese positiivse laengu. :)

See kuulub rubriiki "Kultuuriline eripära" :)
Ma ei kujuta ette, et tulen Mustamäelt Vilde teedpidi koju ja keegi teretab. Loomulikult ütlen tere vast, aga ise mõtlen "lollakas"

Mina hämmeldusin viimati Indoneesiast Kopenhaageni lennujaama jõudes. Olles harjunud kõiki müüjaid jms tervitama, astusin Kopenhaageni lennujaama Expert´i poodi ning olin valmis müüjat tervitama. Müüja aga ei tõstnudki oma pilku arvutilt, rääkimata mingist naeratusest või suhtlusest.

Kõige ehmatavam kaasmaalaste tervitamine toimus Sri Lankal meie hotellis. Kuna olime kohal nn metsikult, mõned eestlased olid samas hotellis aga grupina (s.t teadsid teineteise olemasolust), siis oli üsna lahe esimesel õhtul basseini ääres kuulda eemalt eesti keelt. Kuna tollel hetkel ei olnud võimalik minna nende inimestega suhtlema, siis nähes õhtusöögil sama paarikest, läks mu reisikaaslane nende laua juurde ning ütles kõva häälega "Tere!". Vaene mees oleks peaaegu ära lämbunud, niivõrd ootamatult tuli see. Järgmistel päevadel suhtlesime selle paariga tihedamalt ja meil ei oli väga tore olla.

Samas hotellis oli veel 1 Eesti paar. Seda me loomulikult ei teadnud ning istudes teise päeva pärastlõunal lobby baaris, tegi mulle eriti nalja autost välja astunud jõuluvana meenutav mees (natuke kogukam ja suure habemega). Kilgatasin üsna kõva häälega, et "Näe, Jõuluvana!". Hetk hiljem rääkis Jõuluvana sealsamas lobbys kõva häälega eesti keeles :D

Balil leidsin Eesti nime basseini ääres käterättide laenutuslehelt, mõne aja pärast suutsime ka näo ning nime kokku panna ja mõned sõnad suheldud ka.

Kindlasti on veel toredaid kohtumisi olnud. Ma ei lase ennast kindlasti häirida sellest, et mõni kaasmaalane ei soovi suhelda - see on ju puhtalt tema isiklik probleem.

Minu meelest on aga suht ebaviiskas nimetada ebaviisakaks inimesi, kes terele vastasid ilusti terega. See ,et sa pole 4,5 kuud eriti eestlaseid näinud, ei tähenda ,et näiteks äsja saabunud turistid peaksid kohe metroo eskalaatoril silda viskama kui eestlast näevad.

Tean seda tunnet,mil pikemalt kodumaalt eemal olles eestikeelseid kuuldes kohe suhelda tahaks.
Siiski ei pea vajalikuks kohe teretada, pigem kuulan millest ja kuidas juteldakse.Selle järgi otsustan, kas kontakteeruda või mitte.

Mulle tundub, et teemaalgataja häiritus tuli mitte niivõrd sellest, et kaasmaalased pikemasse diskussiooni ei astunud, vaid pigem väga jahedast suhtumisest. Ega ilmselt ei ootagi juhuslikul kohtumisel pikemat arutelu ja teiste soov reisil omaette olla on igati mõistetav. Sõbralik naeratus ja soe tervitus ei võta aga küll tükki ära. Paraku ei ole see eestlase väärtussüsteemis veel iseenesest mõistetavaks muutunud :). Aga mida rohkem reisime, seda enam võimalusi teistelt õppida. Loodetavasti siis ikka ennekõike positiivset!

No ma ei tea, kellele kuidas. Mina olen üks neist inimestest, kes eesti keelt välismaal (kaugemates maades siiski) kuuldes erutub ja vestlema hakkab :D Näiteks Türgi väikelinnas, kus turiste kunagi ei käi. Kusjuures Eestis ma olen pigem tagasihoidlik suhtleja.
Aga rinuljok, kas sa seda kaalusid, et äkki oli tegu armukestega, kes reisile tulnud ja ehmusid et on vahele jäämas:P? See ei oleks esimene kord ;)

Täna leidsin oma väikese, kõrvaltänaval asuva külalistemaja raamaturiiulist eestikeelse Tai reisijuhi. Võib-olla tõesti pole eestlaste kohtamine siin linnas mitte mingi ime.

Goas, Panjimis kuulsin ka tänaval eesti keelt - üks keskealine paar valis endale parajasti mingit riidekraami. Kuna olin kaasmaalaste trehvamisest positiivselt üllatunud, astusin ka ligi ja tervitasin ja uurisin, et kuidas läheb. Nad tundusid kuidagi ehmatanud olevad. Mõtelsin, et miks, ja üritasin olukorda kõrrvalt vaadata. Olin tulnud ööbussiga Hampist, läbihigistanud, magamata, parajalt habetunud. Paari tunni pärast pidin Mumbai rongile astuma. Seljas mingid suvalised õhulised hipiriided. Ja kuna mitu päeva polnud sisemaal alkoholitilkagi näinud, siis loomulikult oli mul hommikul kell 11 juba näpus korralik külm Goa õlu. Olin selleks ajaks Indias olnud 4 kuud, mu vestluskaaslased ilmselt nädala vms.
Ja kui see kõik mu peakolus selgeks oli saanud, siis soovisin neile head Goad ja tegin pikema jututa sääred :)

....võin öelda , et Eestlasi seal ikka mu meelest suht tihti ja palju kohtab. Eelmisel aastal Kambodzas käies, ning mööda maad ja dzungleid ringi ajades kuulsin ka eesti keelt, ringi vaadates oli presidendiproua ise oma turvameestega. Ei tea, mul ei tekkinud hetkekski ,olles ise kusagil pärapõrgus, mõtet, et peaks tervitama vms.Olen palju ka autoga kusagil väga kaugel ringi sõitnud ja nt. lõuna Itaalias või jumal teab veel kus kohanud ka Eesti numbrimärkidega autosid. Mõni siis teist Eesti numbriga autot märgates hakkab tulesid vilgutama ja signaalitama ja lehvitama, noo ei tea, ma sellest vaimustusse ei sattu ja sõidan vaikselt oma teed ja asi vask :)

Mina liigun mööda Itaaliat Eesti numbrimärgiga ja lehvitan ja vilgutan :) Äkki mind kohtasidki?
Nojahh ma pole muidugi ainus...

Samamoodi kargan ligi ja tervitan kui kuulen eesti keelt, õnneks on mul seni hästi läinud ja alati on mu tere üle rõõmsad oldud!
Samamoodi ciaotasime itaallasi Tais agaralt ja lobisesime juttu...

Ma arva, et see juhtum nüüd küll ebasõbralikuse näitaja ei ole.
Lihtsalt ootamatu situatsioon.
Pigem peaks arendama oskust näha asju mitte negatiivsena.

Tais olles olen ka ise eesti keelt kuuldes suuna mujale võtnud, ei ole olnud tahtmist kaasmaalastega suhelda, seevastu Nepaali mägikülas juhuslikult eestlastega kokku sattudes hoopis teine asi. Erinevad keskkonnad lihtsalt sünnitavad erinevaid käitumismalle.

Üldiselt ise ei tunne reisil teistest kaasmaalastest puudust ja ei kipu ka väga lihtsalt kontakteeruma. Ühel pikasaba paaditripil rahvusvahelise seltskonnaga Phi-Phi läheduses hüüdsin juba vette hüpanud kaaslasele midagi taolist eesti keeles: "Tule siia, oota mind ka !" Mõni hetk hiljem pöördus üks paar meie poole, et kas olete eestlased. Tegemist kunagi Austraaliasse pagenud eestlaste järeltulijatega, kes oma lapsepõlvest vanaema-vanaisa kõige lihtsamaid eestikeelseid fraase mäletasid. Käinud ka siinmail juuri otsimas. Kus siis läks muljetamiseks ja sõnade meeldetuletamiseks, nii südamlik ja soe tunne tekkis...maailm on ikka paganama väike.

Mina isiklikult ei tunne samuti välismaal olles kaasmaalastest puudust. Aga siiski arvan, et kui keegi kaasmaalane või ka keegi välismaalane ütleb "tere", siis on ikkagi viisakas öelda vastu "tere" ja naeratada. See on lihtsalt viisakas ja mina kuulun nende inimeste hulka, kes ütlevad, et need, kes ei ütle "tere", on ebaviisakad. Lihtsalt minule on viisakus tähtis ja ma arvan, et see ei võta nüüd kellegil tükki küljest, kui ta ütleb "tere" ja naeratab. See on ju elementaarne viisakusreegel. Teistes maades on minu arust seda teretamist hulga rohkem kui Eestis. Ja kui tõesti ei tahteta kaasmaalast näha, tahetakse pigem olla kaasmaalastest eemal, siis võib ju ühe naeratuse ja ühe "tere" siiski talle öelda. Näiteks - see näide pole küll Aasiast, aga siiski maailmast - Prantsusmaal kui sõidan rattaga kõik, kes vastu tulevad, ütlevad "tere".

Kokkuvõttes mina arvan, et oleme ikka viisakad oma kaasmaalaste kui ka välismaalaste vastu ja ütleme "tere" ja naeratame!

Seekord siis öeldi tere vastu aga naeratus jäi puudu...ai kui "ebaviiskas" paarike oli:)