Eestist ära?

Tean oma tutvusringkonnast kahte noort inimest, kes käisid nn. oma unelmatemaal puhkusereisil. Hiljem tuli välja , et noored käisid luurekal-uurimaks välja kas ja kuidas oleks võimalik sinna riiki elama asuda ja mis olukord tööturul valitseb. Üllatus oli kindlasti nende vanematele ja ka mullegi -olid ju mõlemad kõrgharidusega, pereisa teenis hästi, peres kasvab kolmeaastane laps. Praeguseks on nad oma unelmatekoha leidnud. Mõlemad said tööd ja ei kaeba elu üle. Kogu see protsess käis minu jaoks üllatava kiirusega-kuskil pool aastat ja asi oli tehtud. Väga ohtlik tendents Eesti riigi jaoks. Kas ongi nii, et paljud noored tripikad käivad lihtsalt nn. luurekal? Ei maksa muidugi arvata, et ma puhta seniilne olen ja ei tea midagi Eestist väljarändest. Kodust äraminek on väga raske ja keeruline otsus. Hirmsasti ootaks noorte arutlusi sel teemal-eriti nendelt, kel on tõsi taga. On ka neid lihtsalt elupõletajaid, kel on täielik suva, kus ja kuidas olla või elada. Need ärgu kirjutagu. Lugupidamisega.

0
0

Ka minu nö unistuste maa on mujal, aga seda mitte kliima, majanduse või "kurja näoga inimeste" pärast. Juba mitu aastat tagasi tundsin hingelist seost selle konkreetse maaga (kuigi käin seal aastas vaid mõne korra), selle kultuuri ja keelega. Samas, päris ära kolida ei saa enne, kui olen lõpuks leidnud, et mul on sellele maale midagi pakkuda, see, et ma keelt valdan ja kõrgharidust oman ei ole piisav....Samas mõistan raudselt hukka sellised inimesed, kes tõesti lähevad sellepärast võõrsile, et seal tundub kergem, mugavam...ka minu paar tuttavat kes on läinud Euroopasse lapse hoidmisega raha teenima ja sinna jäänud, on minule mõistmatu elutee valinud, abielludes lõunamaalasega (mustanahalisega siis), mängides koduperenaist ja kasvatades lapsi....võib olla tõesti see ongi inimese elueesmärk, kuid seda võiks teha ka siin Eestis.....Pole see välismaal nö nullista alustamine keeruline või raske midagi,et neile jooksikutele peaks alt üles vaatama ning nende tugevust kiitma, palju rakskem on siia jääda ja siin rasked ajad üle elada, oma koht leida ja midagi korda saata....see on palju raskem, kui kusagil välismaal koristajat või koduperenaist mängida.

0
0

See, et sina ei taha koduperenaine olla ei tähenda seda, et keegi teine ei taha. Meil on koolis koristaja kellel on rikas mees ja lapsed suureks kasvanud ja käib niisama tööl. Otsest vajadust ju pole aga nagu ta ütles, et pesnionärina, kes on oma elu eesmärgi saavutanud pole tal midagi selle vastu. Tema elu eesmärk oligi kasvatada üles lapsed ja olla hea naine oma mehele. Väga tore naisterahvas on kusjuures, natukene bravuurikas aga väga kihvt. Kursusel on meil üks tütarlaps samuti, kes arvata on, et peale kooli teeb endale 2 last ja jääbki koju. Tema tahab samamoodi olla koduperenaine aga see ei tähenda veel seda, et ta ülikooli haridust ei taha. Mis ta sellega teeb, ma ei kujuta ette. Eks ta õpib sama eriala enamvähem millel mees töötab, kuid mis see meie asi on. Ega mina ka ei suudaks koduperenaine olla aga näed mõnele meeldib. Üks sort on selliseid ja elavad nii, neid ei saa nüüd kohe hukka mõista. Ja mis selles siis on, et nad kuskil Ameerikas näiteks mängivad koduperenaist. Mina olen täheldanud seda, et ameeriklane eeldab rohkem, et naine peab kodus lapsi kasvatama kui eestlane. Seal see vahe ongi. Aga noo mis mina ka tean, eksole.

0
0

Kui kunagi sügavas nõuka-ajas käisin üleliidulise spets-eriala-grupiga Kanadas, pakkusid sealsed väliseestlased mulle võimalust sinna jääda - et nad korraldaksid selle asja ära. Sellegipoolest ma ütlesin ära - ema oleks ju siia jäänud. Ega polnud mul ka vastavaid plaane eelnevalt tehtud ega midagi eluks vajalikku kaasas, ega ka - läbilöögiks vajalikku haridust olemas. Kui praegu korduks analoogne olukord (ilma et ema oleks siin mind ootamas), oleksin nõus. Miks? Raudne gaasitoru-haare on reaalsus. Back to the USSR. Kui kahju ka ei oleks, aga - kui ma tahaksin lapsi saada, siis mitte siin. Pigem kuskil, kus neil on enam võimalusi end vabalt realiseerida. Paraku on mu oma lapsed kinnistunud Eestimaa külge. Võibolla on neil õigus. Minu hing ihaldaks küll mujale. Veidi vabamasse maailma.

1
0

Mina arvan, et kõik ei peagi aru saama sellest, miks keegi Eestist ära tahab ning pole kellegi asi teiste otsuseid maha teha. Jah Eestis saab ka töötada, lapsi kasvatada, õppida jne aga võib-olla osadele ei meeldi Eesti, kui elukoht? Minul isiklikult on kõrini siinsest kliimast ja inimestest. Suures piiris on inimesed mornid, küünilised, kinnised jne. Ma leian, et inimene reisib/elab seal, kus talle meeldib ning see, et ta on sündinud Eestis, ei tähenda, et ta siia kogu eluks jääma peab.

"Eks ma olen neid lugenud ka.Ega mind need --poolharimata nolkide sõnakõlksud-- ei huvitagi. - äärmiselt nõme suhtumine mu meelest.

Mina isiklikult kavatsen ka Eestist ära minna - mitte küll ühele kindlale "unistustemaale" vaid mitmesse sihtkohta jõuda. Ma armastan reisimist, mul on seiklusjanu ja ma soovin muutusi. Kodu jääb ikka koduks ja kindlasti tulen ma ka siia tagasi, kas päriseks, ei tea.

Kohati mulle tundub, et kõige suuremad arvustajad on need, kes ise pole mujal maailmas piisavalt palju käinud. Kohati = on ka erandeid.

2
0

Loen siin neid kommentaare ja mõtlen, et, eh...

Inimene elab seal, kus tahab. Ja kui enam ei taha, läheb jälle mujale. Keegi ei pea kogu aeg samas kohas olema.

Ja ei ole ühte või ainsat põhjust või gruppi või kategooriat. Et just noored tahavad Eestist ära minna või et otsitakse miskisugust paremat elu või midagi veel. Põhjusi on palju rohkem. On asju, mis Eesti tõesti vastikuks teevad ja sealt inimesi minema ajavad ja on asju, mis kuskil tõmbavad. Ja muidugi on ka asju, mis inimesi Eestis hoiavad.

Ma olin 54-aastane, kui otsustasin Eestist ära tulla. Sest teadsin maad, kus mul oli märksa kodusem olla. Tean terveid perekondi kooliealiste lastega, kes on Eestist lahkunud ja mujale elama asunud ja kahetsevad vaid seda, et nad varem seda ei teinud. Tean väga lugupeetud vanema põlve eesti kirjanikku, kes peab Eestist lahkumise plaane. Seiklushimulised noored ja parema teenistuse otsijad on vaid väike osa sellest kõigest.

Ja samal ajal tunglevad kasvõi Eestisse elama paljude teiste maade rahvad.

Ja siinsamas, kus ma praegu elan, tahaksid paljud kohalikud just siit kuskile mujale elama minna.

Kogu seda teemat võiks võtta rahulikumalt. Las inimesed elavad seal, kus neile meeldib.

1
0

Mina kuulun vist sinna kategooriasse, kes käivad paar aastat ära ja siis naasevad ikka koju tagasi, sest ükskõik kui halb või paha on kodus, on seal ikkagi kõige parem :) Ja ära ajendab minema vahelduse vajadus..

0
0

Mina olen nende hulgast, kes saavad Eestis hakkama, aga ikka tahavad ära. Mul on hea haridus, normaalne elatustase, oma firma ja perekond. Aga hing ihkab juba aastaid mujale. Elatustase on normaalne, aga nii hea ei ole, et saaks endale lubada elamist mitmes riigis - et võiks omada ühte kodu kuskil kaugel kaugel. Mees on selline, kes ei tuleks mitte kunagi Eestist ära. Ja lapsi on nii piisavalt, et üksi nendega minna on ka päris karm. Niisiis üritan kasvatada suured täiskasvanud ja väiksed suuremaks, saada oma laenukohustustega ühele poole - ja minna siis lõpuks.

Miks ma tahan minna? Esiteks on see kindlasti kliima jah, mida ma olen juba aastaid vihanud. Teiseks väljakutse - tahan elus olemise tunnet. Ja kolmandaks mulle tõesti ei meeldi selle ühiskonna rõõmutus. Ma ei tunne ennast siin ühiskonna mõttes kodus hoolimata sellest, et mul on olemas suurepäene võimekus selles ühiskonnas hakkama saamiseks - ja ma tahaks leida üles selle koha maailmas, kus ma ennast tõesti hästi võiks tunda.

1
0

Nûûd on just selline teema, kus oleks hea teemaalgatajal ja teistel näha, millistest riikidest tulevad arvamused, aitab öigesti otsustada. Tegin eelmisel aastal tripi adm.-ile sellise ettepaneku, kuid sinna see jäi.

0
0

Tripis on muudatused tulemas, palun kannatust.

0
0

Võiks veel selline muutus ka tulla ,et keegi kirjutab siin asjalikult.. ja ühel ilusal päeval... saab ta Tripist kirja.

Trip on otsustanud ,et Teile sobib kirjutamine hoopis Lõuna Prantsusmaalt-Teie praegune asukoht muudetakse seetõttu Tripi kulu ja kirjadega.

0
0

Et välismaal sobib olla koristaja ja Eestis mitte? Ma oleks heameelega Eestis koristaja, kui saaks sama palka, mis välismaal. Oma esimese tööotsa leidsin siin Austraalias ehitusel abitöölisena. Tegin väikese koolituse läbi, sooritasin eksami ja olen nüüd white card'i õnnelik omanik. Töökaaslastega tuli ka Eesti palkadest juttu, uurisid, et mis tööd ma seal tegin ja palju palka sain. Eestis tegin öötööd, üsna ohtlikul objektil ja üksi. Palka sain nii 600-700 AUD, kui ümber arvestada. Aussi kolleegid leidsid, et natuke nadivõitu nagu sellise töö eest. Ma ütlesin siis, et siin teenin ma juba nädalaga rohkem. Siis ei saanud kohalikud enam asjale pihta. Et, oot', sa räägid, et said Eestis $600-700 KUUS??? Nemad arvasid algul muidugi, et ma nädalapalka mõtlesin. Siis kahtlesid pisut minu inglise keele oskuses, arvasid, et ma ajan ehk kogemata segi sõnad hundred ja thoushand, et ehk siis tegelikult ma sain Eestis ikkagi $6000-7000 kuus kätte? Jaa... Olnuks see vaid nii. Kui ma siis selgeks tegin, et kõik on õige ja saingi Eestis nii kuskil $150 nädalas (siin ühe päeva tasu), otsis üks mees kuskilt ühe õuna, andis selle mulle ja vabandas, et pole hetkel kahjuks mulle midagi rohkemat süüa anda.

1
0

Mina ei käinud enne luurel. Ma ei kujutanud ette, et ma suudaks hakkama saada. Äraminemisega. Äraolemisega. Kuskil mujal elamisega... senine fromaat ja ettekujutus piiritagusest oli ikka ja ainult reisimine. Isegi need, kes vahetusüliõpilaseks käisid, tegid minumeelest meeletu sammu. Aga salaja tahtsin kogu aeg seda tunnet, et elan kuskil mujal. Et elamise enda tunne on siis miskitmoodi lähemal. See pidanuks justkui mingeid tunnetuslikke kategooriaid muutma.

Nüüd, mil olen veidi üle aasta Inglismaal elanud, ma seda välismaal või mingil muul moel "rohkem" elamise tunnet küll igapäevaselt ei tunne. Elamine on täpselt sama, mis Eestis. Töökoht oluliselt tagasihoidlikum kui Eestis ja palk muidugi suurem, kuid need pole kumbki minu jaoks hetkel arvestatavad tegurid. Tulek tähendas mingist saladuslikust piirist ülesaamist. Mõte polnud mitte üksnes hakkama saada, midagi oli veel. Mis see täpselt on, on siiani enda jaoks defineerimata. Aga see, mis enne tundus ilmvõimatu ja nüüd tühiasi, oligi vaid esimene samm, edasi on vaja liikuda. Ja see liikumine pole üksnes geograafiline. Nagu see äratulemine polnud aind geograafiline. Ja see pole ei ilm ega inimesed. See on vaimne surutis. Eesti ühiskond oli minu jaoks raske, hingata oli raske. Kõik on seal nii väike, nii seotud ja hinnanguid täis. Iga liigutust saadab yhiskondlik pilk, arvustus ja normipõhine hinnang. On raske olla selle terava pilgu all ja raske on olla selleks vaatajaks-hindajaks sunnituna. Aga peab, kui ei taha olla antisotsiaal. Sest Eesti ühiskond on nii väike, et seal on kõik kõigi oma. Sina olen teiste oma ja teised on sinu omad. Kui kõik ei lähe päris nii nagu "peab", siis peab seda vähemalt tahtma. See on ainus võimalus ja muuhulgas ainus eristus eduka ja ebaeduka inimese vahel. Ma ei tahtnud seda, mida pidi tahtma. Niiet olingi juba sealsest ühikonnast sama hea kui väljas. Jäi veel see asi ära vormistada ehk tulema tulla.

Kui äratulemise esimene pearinglus sai mööda ja otsustasin "ära jääda", siis tundsin, et aeg oli vahepeal seisma jäänud. Eestis oli aja tunne ebanormaalselt tugev, kõik toimis aja ülemjuhatusel. Sest selle tingis ühiskond, selle taga on moraal ja normid. Nüüd on aja asemel ruum. Eks ka aeg läheb vähehaaval edasi, kuid uus ja oluline mõõde on juures ja seega on aja tähtsus märgatavalt kukkunud ja hetkel elan ma selle vabastava tunde tõttu ilmselt veidi illusoorses lummas. Aga peamine - mul on hea olla ja ideed, kuhu edasi liikuda. Nii elu enese kui seljakotiga. Ja ära on kadunud see kartus, et ei suuda või saa. Selleks oligi vaja Eestist ära tulla. Ja ega enne ma tagasi tulegi, kui ma pole valmis uuesti ajale alluma ja vanaks hakkama. Liiga ranged on need raamid seal.

Samal ajal tõden enda ümber ringi vaadates, et ma poleks sugugi õnnelik, kui ma tunneks kuulumist SIIA. Aga ma ei tunne. Siin ühiskonna vead mulle sedavõrd korda ei lähe ja haiget ei tee, nii nagu kodus. Siin on mure kaugem ja.. globaalsem? Teoreetilisem. Ja mina siin konkreetses kohas ajutisem. Sisserännanu, just another poolakas...

Ja veel üks asi. Kui liiga lähedalt asjasse ei süvene (et nt uudised poliitikarindelt kopsust ja maksast hakklihakastet ei valmista), siis kaugelt oma kodu armastada ja igatseda on oluliselt lihtsam kui seal sees olles. No ja kui see on tingimus armastuseks või selle tunnetamiseks, siis olen ma igas mõttes positiivse valiku langetanud:) Ehkki jah, nõrk inimeseloom olen. Igatahes ma tean, et see müstiline missioon ehk mida iganes mul võib olla Eestile anda, andmata ei jää. Isegi kui ma sinna kunagi elama ei asu. Ka mujal olles olen ma eestlane. Eriti mujal olles olen ma eestlane...

0
0

On arusaamatu, miks môned inimesed on endale sellest teemast nö eluküsimuse teinud. Kui kommentaare lugeda (siin vôi ka mujal), siis jääb kôlama väga erinev suhtumine. Näiteks on neid, kes neavad äraminejaid maapôhja, leides, et tegemist on luuserite ja môttetute inimestega. On neid, kes leiavad, et igaühel on ôigus olla seal, kus hing ihkab. On ka neid, kelle arvates asjad kodus(st Eestis) ei liigu jusnimelt nende äraläinud inimeste tôttu...

Pôhjusi, miks inimesed lähevad - ajutiselt vôi alaliselt, on kahtlemata just samapalju, kui äraminejaid. Ma ei klassifitseeriks ei minejaid ega jääjaid.
Igal inimesel on oma pôhjus. Mulle meeldis väga eelneva kirjutaja, YUKU, môtteavaldus! Siiras kirjutis. Usun, et paljud eemalviibijad on midagi sarnast tundnud.

Ma leian, et arenguruumi veel on. Kuni leidub ironiseerijaid, kes halvustavad, et "kodus ei kôlba olla koristaja, vôôrsil aga küll", seni pole veel arusaamad avaramaks muutunud. Positsioon ühiskonnas ei tee veel kellestki paremat inimest. Ka koristaja väärib inimväärset elu, austust. See, et keegi on mingis valdkonas "tegija", ei anna talle mitte mingit ôigust mône teise valdkonna "tegijaid" (nt koristajaid) alavääristada. Arenenud ühiskonnas on töötaval inimesel vôimalik oma palgast ära elada selliselt, et inimväärikus ei kannata. Olgu siis erialaks koristaja vôi insener. Môlemad on ühiskonna jaoks ühtviisi vajalikud, môlema maksud laekuvad ühisesse riigikassasse.

Samamoodi tuleb aktsepteerida, et inimeste valikud on individuaalsed. Kui keegi on otsustanud koduperenaiseks jääda, siis on see tôesti tema isiklik elu ja ei peaks teisi mitte mingil moel segama. Selles, et üks ema soovib end oma perele pühendada, pole midagi taunimisväärset! Olgu see naine siis kôrghariduseta vôi kôrharidusega, siin vôi sealpool piire. Ühiskond on pidevas muutumises ja meie selle sees. Tänased olud pole enam need, mis ainuüksi kümmegi aastat tagasi ja kahtlemata (ônneks) muutuvad nad ka tulevikus.

Ja veel, môelgem ikka selle peale, et kui kôik vôôrsil olevad eestlased oleks hetkel kodumaisel tööpôllul, siis vôiks olukorda vôrrelda humanitaarse katastroofiga, sest kust vôetaks TÖÖ kôigile neile inimestele. Töötuid tuleb iga nädalaga juurde lausa tuhandetes. Kas oleks parem, kui aktiivsed tööealised noored ootaks riigilt toiduabi?

0
0

Miks mina Eestist ära läksin?

Mulle ei sobinud see elumuster, mida järgisin ning mida oleksin tulevikus ka jätkanud.

Olin sel ajal 19-aastane tüdruk, kellel oli Eestis üsna hea töökoht, arvestatav elu (piisaval kujul iseseisvus) jne. Ühel hetkel oli elus väga halbade juhuste kokkusattumus, mis emotsionaalselt laastasid. Sel perioodil mõtlesingi, et mida ma veel ometi Eestis teen.. Näiteks on väga suur protsent minu tutvusringkonnast noorteks lapsevanemateks saanud, mis on viimastel aastatel Eesti ühiskonnas normaalne. Ei saa öelda, et see on nõme ja arulage, igal ühel ikkagi enda elu ning soovid. Lihtsalt see muster ei sobi isklikult minule - noorelt oma elu liialt paika panna, maailma nägemata ning vanemana olla õnnetu tegemata jäänud asjade pärast. Ei ütle, et kõik nüüd õnnetud oleksid sellist teed valides, ma tean, et mina isiklikult oleksin.

Uurisin oma võimalusi, mida suures maailmas peale hakata ning ootamata pudrumägesid, valisin kõige mõistlikuma variandi ning lihtsalt läksingi. Enamus inimesi arvasid, et ma olen täiesti hulluks läinud ning rikun oma elu igaveseks ära, kuid ma tõestasin kõigile, et nad eksivad.

Naljakas on kuulata teatud liiki inimestelt, et nad tahavad ka Eestis ära pudrumägedesse elama saada, et elu oleks nii lihtne ja lahe. Kahjuks ei oska nad näha, et näiteks minu hakkama saamise taga on tugev tahtejõud, kõva töö ning väga suures osas puhast vedamist.

Kui nüüd ausalt öelda, pole kordagi veel kahetsenud, et siia üldse tulin. Isegi rasketel aegadel leian, et need olukorrad on mind vaimselt kasvatanud ja arendanud. Olen sattunud olukordadesse, kuhu Eestis poleks iial sattunud ning kohtunud inimestega, kellega poleks Eestis kokku puutunud. Vahest küll sooviks tunda seda turvalisust, mida kodumaal sain tunda, teades et perekond ja sõbrad on lähedal, kuid teisest küljest teeb see inimesed laisaks ja liiga mugavaks.

Nüüd siis lihtsalt elan siin päev korraga, hetkel omamata suuri plaane eluks, elades nii, et ma oleksin oma sellega rahul, tehes asju mida ma ise tahan, mitte mingit ühiskonnas ettekirjutatut ning mulle just nii sobibki! Minu käest küsitakse pidevalt, mida elus edasi teha kavatsen ning kui ausalt öelda, siis ma hetkel ei tea. Kui ma ühel hetkel tunnen, et võiks kuhugi edasi liikuda, siis lähen. Kui tuleb tahtmine tagasi tulla, siis tulen. Kui peaks tahtma päriselt paigale jääda, siis jään. Seda näitab ainult aeg.

Muideks, ma ei saa aru, miks on inimesed nii kohutavalt selle vastu, et inimesed oma kodumaalt lahkuvad? Kas te oleksite pigem õnnelikud kui näete, et inimesed ei suuda end hingeliselt teostada, oleks rahulolematud sellega, et neid sunnitakse raamides käima ning tegema asju, mis on TEIE jaoks õiged? Isiklikult arvan, et las nad käivad oma käigud ära ning ehk ühel päeval leiavad, et nüüd sai piisavalt käidud ning tahaks kodumaale tagasi tulla targemate ja kogenenumatena! :)

0
0

See on siiski igaühe vaba valik, kus ta elada soovib, põhjuseid on igasuguseid. Kes otsib väljakutseid, kes paremat kliimat, kellele ei jagu kodus tööd jne. Milleks hukka mõista? Okei, mina ja minu abikaasa ei ole ehk enam niiväga noored (30 ja 40)aga meie vaatenurgast on elu nagunii selline, et reisime pidevalt nii töö kui niisama lõbu pärast, ja võib juhtuda, et poole aasta jooksul viibime kodus vaid loetud nädalad. Euroopa piires ei tunne niiväga kultuurilist võõristust, pealegi on hetkel paberimajandus ja asjaajamine imelihtsaks tehtud. Sissetulek on piisav, on oma toimivad firmad ja ettevõtmised, elatustase on Eestis väga hea aga kuna me erilised luksusehullud ei ole, siis saame igal pool kenasti majanduslikult hakkama. Mõni paik lihtsalt on südamelähedasem kui teine, midagi ei ole teha. Suhtleme palju inimestega, kes on õppinud- töötanud- elanud, õpivad- töötavad- elavad mujal kui oma koduriigis, näiteks šveitsi, itaalia, austraalia, saksa jne jne päritolu peredega. Ei ole neist keegi luuserid või kalkunikitkumise peal väljas, tavalised inimesed, oma ala spetsialistid, õpetajad, kunstinimesed jne. Tänapäeval inimesed liiguvadki rohkem. Selleks, et korraks mõne tuhande kilomeetri kauguselt Eestit külastada, ei ole vaja logistada päevi, saab paari tunniga tuldud. Suure osa asjadest saab neti või telefoni teel ära aetud, seda juba igas maailma nurgas. Et siis milles õigupoolest on probleem? Miks see üldse kedagi peaks kottima, kus meie elame või ei ela?

0
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased