Minul küll toredad kohtumised olnud. Positiivsed kogemusi nii Venetsueelast, Kolumbiast kui Aserbaidžaanist :)
Aga piinlik kogemus Puerto Rico rannast, kus üritasin veenda meest, et too peaks päikesekreemi panema. Viimases hädas ütlesin: "Vaata, kas sa tahad olla nagu see roosa põrsas seal?". Krt see roosa põrsas sai aru.
Vist 2011 pikal vahemaandumisel Taskendis kohtasime lennujaama baaris eestlastest abielupaari. Leidsime endale uued sõbrad ja läbi käime siiamaani. Aga kui Eestiski olles võid tihtilugu mölakaid kohata, protsentuaalselt on sama võimalus ka välismaal neid kohata. Minul õnneks halvad kogemused puuduvad. Küll aga on eredalt meeles Helsinkist Tallinna suunduval laeval hamburgerimüügi leti juures nähtu. Üks meie tuntud näitlejanna, kelle kapis ei pidanud kolli olema, andis leti ees etendust (kas müüjale või järjekorras seisjatele, ei saanud aru), esitas tuhandeid küsimusi ja soove teenindajale, 15 min järjekord ootas. Toidupoolis käes, suunduti koos sõbrannaga ketsupipakkide juurde ja paberkotti laoti pooleteise aasta varu. Minu jaoks lihtsalt rõve vaatepilt ja rõve tunne tuleb alati peale, kui telekas sama füsionoomiat näen.
Üldiselt väldin reisivate eestlastega jutustamist, kui just üksi ei reisi. Ei taha reisi ajal arutada kohalikku poliitikat, ilma, eluolu jne - tahaks selle kõik pausile panna. Sihtkohas elavad eestlased - nendega otsin igal võimalusel kontakti, sest neil on palju jagada kohaliku eluolu ja enda sihtkohariiki elamise kohta. Viimati oli väga meeldiv Phuketil Eesti baari pidava härraga rääkida. Valgustas meid kohalike töökultuuri osas ning selgitas ühiskondliku kokkuleppe puudumise tagajärgi (ei sõnastanud küll selliselt, aga sisuliselt avalik sektor on seal kuninga jaoks ja kõik muu alates haridusest kuni puhta vee ja tervishoiuni on igaühe enda teha). Teda kahjuks enam ei ole, suri eelmisel aastal.
Kunagi ammu sattusin Washingtonis Kapitooliumis valvuri otsa, kes oli puhas jänki, aga rääkis tugeva aktsendiga eesti keelt. Polnud kunagi Eestis käinud, aga elas kommunismi lagunemisele nii innukalt kaasa, et õppis eesti keele ära.
Vietnamis sattus meie siselendu teenindama kena blond stjuuardess.
Eks reisisellid olid mõned kaljad teinud ja natuke tõretsesime kitsa jalaruumi üle istmete vahel.
Ainuke ilus asi selle lennu juures oli see blond saatja ja seda lubati omavahel valjuhääldes kommenteerida.
Kui daam astus lähemale, et turvavööde kinnitamist kontrollida, siis hämmastus oli suur ja nägu punetas korralikult, kui lausuti: "Ma arvan, et te olete eestlased.."
Meile neljale loeti ette isegi eestikeeles kogu lennu ohutusprotseduur :D
Tegime ka foto lennukist väljudes, kuid pildistajaks valitud kaaslase fokusseerimine ei suutnud selle ülesandega hakkama saada.
Siin seal on veel eestlasi välismaal kohatud, kuid mitte nii meeldiva kogemusena.
Eelmise aasta november. Sihtkohaks Colombia, Sierra Nevada de Santa Marta, Lost City matkarada.
Eelviimane matkapäev ja distantsiks 21km, vihmast läbi ligunenud ja mudas "püherdanud" ehk, et kokkuvõtvalt väsinud.
Saabunud ööbimispaika, tervitas mind 10 pealine sõbralik eestlaste punt, kes olid just oma seiklust Kadunud Linna alustamas. :)
Pean tunnistama, et ega ma reisides otseselt ei otsi teiste eestlastega kontakti. Olemas ju "omad eestlased" kodus, mis ma siis nende kontvõõrastega niisama tühja-tähja jutustan. Pigem tahan reisil olles suhelda kohalikega - saab aimu kohalikust eluolust, soovitusi söögikohtade jm osas. Ja niisama väikest sissevaadet kohalikku ellu. Samuti meeldib kohati jutustada teiste palju reisinud reisisellidega - saan uusi reisiideid, huvitavaid soovitusi jne. Näiteks ma ei teadnud, et Indias tehakse lumeleopardi trekke - seda sain teada ühelt britilt, kes trekki teinud ja palju kasulikku jagas. Samuti ei teadnud, et Mongoolias tehakse "loomareise" - jällegi midagi, mis enda "listi" lisasin.
Aga siiski on olnud ka väga vinge kokkupuude - me saime suisa raamatusse. Olime Malaisias Penangi saarel ja meid kõnetas üks naisterahvas - eestlane, kes oli ümbermaailmareisil. Meil jutt kohe klappis ja käisime õhtul koos söömas ja niisama jutustasime. See oli nii umbes 15a tagasi ehk, ja siiani suhtleme pisteliselt sotsiaalmeedias ja hoiame teineteise tegemistel silma peal. See oli väga vinge seik - ja eriti naljakas oli pärast selle kohtumise kohta lugeda pisikest jupikest tema kirjutatud reisiraamatust :)
Teine huvitav kokkusaamine oli Andamani saartel, Neil saarel. Pidasin kohvikus parajasti Skype koosolekut. Pärast koosolekku tuli üks noormees küsis, kas ma olen J. [minu nimi]. Selgus, et olime temaga siinsamas Tripis kirjutanud Andamani reisi teemal ja isegi arutasime, et võibolla oleme seal samal ajal. Olimegi :)
Ja siis muidugi kui 2011.a Lufthansa veahinnaga eestlased massiliselt Venetsueelasse läksid, jooksin Canaima rahvuspargis oma töökaaslasega kokku :) :)
Negatiivne mälestus on samuti Venetsueelast. Ühes imepisikeses kohvikus Choroni linnas ootasime sööki. See oli imepisike kohvik ja kohe hoiatati, et läheb pikalt aega - omanik ise sealsamas kokkas ja lõikas ja meisterdas. Kuulsime kõrvallauas teisi eestlasi samuti ootamas. Küll nad bitchisid ja sõimlesid, et kaua aega läheb. Ja siis läksid nad ära, ilma kohvikupidajale ütlemata. Nende toit sai üsna kohe valmis, ja see toodi lauda. Pidime ütlema, et nad on ära läinud. Ja võtsime ise nende toidud. Nõme oli, et nad seal samas palehigis kokkavale omanikule oma äraminekust ei teavitanud. Omanik oli väga õnnetu, kui taldrikutega nende laua juurde jooksis.
Laias laastus olen aga reisidel kokku saanud paljude toredate inimestega, kellega siiani hoiame sidet ja vahetevahel suhtleme.
Sri Lankal täiesti turistivabas kohas olles astus aastaid tagasi juurde kohalik ning ütles puhtas ja selges eesti keeles RAKVERE VIINER :)) Olla Tartu Ülikoolis õppinud, poeg Eestis olemas. Pruudi nime ütles aga seda enam ei mäleta, rääkis pikalt laialt . Aga kohalikust poliitikast rääkis sosinal.
Ning kolm päeva hiljem kohtasime seda sama meest enne lennujaama minekut kohas, kus oli meeletu rahvamass. Lehvitas ja naeratas rõõmsalt :)
Hommik Tulumi pisikeses bussijaamas, ca 17 aastat tagasi - pärast kolme nädalat Mehhikos kuulsin just seal üle pika aja Eesti keelt ning loomulikult tõmbasin endal kohe suu kriipsuks ja ei öelnud enam ühtegi sõna, et mitte reeta, et ma ka samast maanurgast. Õnneks tuli buss peagi ning suure kergendusega nood 2 noormeest ei tulnud selle peale. :D Millest selline enesessetõmbumus, vat ei tea. Täna kindlasti läheks juttu puhuma.
Teine sürr kogemus küll mitte eestlastega, aga Eestiga, oli mul Jakarta rongijaamas Yogyakarta rongi oodates ca 15 aastat tagasi. Niisama ümbrust vahtides jääb järsku silma üks kohalik vanamees, kelle ühes käes oleva kilekoti peale oli kirjutatud "Rimi" ning teises käes oleva peal ilutses "Kalev – kiusatus aastast 1806". Tol momendil tundus see nii ebarealistlik vaatepilt, et vaikselt kahtlustasin, et mingi peahaigus tuli kallale või koduigatsus lõi raskekujuliselt välja.
Vahel ikka kuuleb eesti keelt ka, aga igas olukorras ei võta muidugi juttu üles.
Huvitaval kombel on juhtunud kahel korral nii, et kohtusin Milanos kahe toreda tüdrukuga, sõitsime koos rongis, oli tore juttu ajada, läksime ööseks laiali, ja järgmisel päeval istusid nad lennukis täpselt minu ees. Teinekord küsisin kahelt noorelt inglise keeles teed, aga siis saime aru, et me kõik eestlased. Läksime laiali. Pärast tuli see poiss lennukisse ja istus täpselt minu kõrvalistmele lennuki sabas viimases reas. Selgus, et ta on juba peaaegu valmis piloot ja meil oli väga huvitav juttu ajada, reis läks väga ruttu. Lennukis on ju palju teisigi kohti. Sellised huvitavad kokkusattumused.
Aegajalt ikka olen kuulnud kusagil suvalises lennujaamas või ühistranspordis eesti keelt. Aga eluks ajaks meeldejääv kogemus oli kusagilt üheksakümnendate lõpust, kui olime Rootsis pärast kontserti hotelli baaris ja ostsime sõbrantsiga kohvi. Vahetasime 10 DEM-i ja arvasime, et sellest kohvi ikka saab. Selgus, et veidi jäi puudu. Mõned sendid, aga ikkagi jama ruudus. Arutasime vaikselt, et mis me nüüd teeme, rohkem SEKe pole. Ja siis astus me juurde üks eestlane, kes oli sellel kontserdil olnud ja aitas meid hädast välja. Ma olen talle siiamaani tänulik.
Rootsi suusakuurortis söögikoha järjekorras trügis ülipikk mees minu ja sõbranna ette. Kommenteerisin sõbrannale, Mis ta mõtleb, et kui on nii pikk, siis ta võib ette trügida!? Läks mõned hetked mööda, mees keerab ümber ja küsib eesti keeles kas me oleme eestlased :D Ta oli ise välis eestlane ja polnud ammu eesti keelt rääkinud. Ajasime veidi juttu. Väga tore mees oli tegelikult :)
Helsinki-Seouli lennul istus mu kõrval üks naine ning tema ees mees. Millegi pärast ma isegi ei mõelnud, et nad võivad eestlased olla. Ühel hetkel küsis naine mehelt pastakat, mida tal ei olnud. Ütlesin, et võin enda oma laenata. Alates sellest hetkest jutustasime me naisega peaaegu terve lennu :D
Seoulis ühes pop-up poes kohtasime kahte eesti tüdrukut. Kuulsime juba kaugelt, et nad on eestlased, aga kohe teretama ei tormanud. Mingi hetk kui poes lähemalt möödusime, ütlesin tere. Tüdrukud ehmusid veidi, aga olid üli rõõmsad, et eesti keelt kuulsid. Nad olid vahetusõpilased ning polud tükk aega ühtegi eestlast kohanud. Rääkisime veidi. Tänu neile tuli ka meil mõte, et tütar vahetusõpilaseks saata. Elumuutev kohtumine :)
Ma olen ka pigem harjunud puhkusel olles eestlastest eemale hoidma. Üksi tehtud reisid tihti riikidesse, kus eestlasi harva kohtab. Nüüd üle kümne aasta reisid lastega samuti peamiselt riikidesse, kus eestlased massiliselt puhkamas ei käi, või populaarsemates riikides piirkondadesse, kuhu neid palju ei satu (Türgis Musta mere rannik, Bulgaarias erinevad mäestikud jne). Kui juhuslikult mõni üksik eestlane teele jääb, siis tere ikka ütleb, aga enamasti mingiks pikemaks lobisemiseks vajadust ei ole. Erandiks siis kohalikud eestlased, keda vahel ka ise eelnevalt üles otsin. Meenuvad kohe kuulus sepp oma perega Ungaris, EL-i nõunik AL-i juures, Mondo töötajad Etioopias jms. Ja siis pikemalt rännul olevad eestlased, kellega juhuslikult samasse eksootilisemasse riiki ja samasse linna satub (näiteks motikaga ümber maailma sõitev paar Iraanis). Nendega on lihtsam ka endale kindlamalt põnevamaid jututeemasid leida ja olen pakkunud ka transporditeenuseid Eesti toitude saamiseks jms.
Aga reaalselt on puhkusereiside sihtkohad tõesti sellised, et eestlasi kohtab enamasti vaid Tallinna lennukites ja transiitlennujaamades ning edasi on väga suur juhus, kui kahe-kolme nädala jooksul mõni Eestist pärit turist samale teele satub.