Tänasel päeval reisivad eestlased juba päris palju ja enam ära ei minesta, kui teist eestlast näevad. Minu kõik naljakad juhtumised jäävad ikka eelmisse sajandisse. No lähed poodi ja seal paarike arutab kalli hinna üle. Astud ligi, et laske mind siit riiuli juurest läbi. Enamus ikka ehmatab korralikult. Või siis annad soovituse, et mine sinna või tee niimoodi. Eks valisin sellistel puhkudel hetke ka.
Ise ma väga häälekas pole. Miks? Mind valgustati juba koolipõlves. Kuulsin vanemalt sugulaselt, kuidas nad pärast sõda Leningradi turul kõrvitsaseemneid müünud naist arvustasid. Stiilis, et pista need seemned endale sinna, saad ka kõhu ette. Naine oli siis nad korralikult eesti keeles läbi sõimanud. Talle jäi meelde küll. Ja ka minule jõudis see teadmine varakult kohale.
Mõnikord vaatad küll, et miks peab kusagil kaugemal võõrsil kõva häälega seletama, nagu teisi polekski. Kõige erdamalt on meelde jäänud õhtupoolikul Austrias Hallstadtis peatunud vene uusrikaste seltskond. 2 Lexust pargiti üle 3 koha ja suures poes karjuti kõva häälega, et kuule, kas sul väiksemat raha on, mul siin rahakotis kõik ainult viiesajased.
Enamus kordi on eestlased toredad sattunud. Aga siin kodus on ka osa inimesi eraklikud või endassetõmbunud. Seega pigem konkreetse inimese kiiks aga mitte rahvusepõhine.
Muidu on eestlastega alati positiivsed kogemused olnud, aga tuleb meelde Bali, kus saime veidra kogemuse. Olime bussis, pärapõrgus, sõitsime ühest sadamast saare keskele. Mul oli kaasas 1.5a laps, kes sikutas koguaeg ees oleva naise salli. Ütlesin, et palun ära tee. Olime selle naise ja tema mehega bussiga 2h sõitnud + paadis nendega 1h veetnud, kui kohale jõudes naine ütles, ei ole hullu, et salli kisub. Tundus veider, olime enam kui 3h koos ja mitte sõnagi eesti keelt. Hirmutasime neid vist
2022a. aprill. Washington DC. Jalutasime naisega Georgetownis ja otsustasime minna jäätist sööma. ( aprilli keskel, aga oli kuumalaine - 27 kraadi sooja). Astusime siis juhuslikku kangialusesse kohvikusse M St NW tänaval. Mingilt ettekandjalt küsisime, et kuhu võime õues istuda, näitas koha andis menüü ja läks ise sisse. Tuli siis teine ettekandja ja hakkas uurima mida tahame. Kas kahe või kolme kulbiga jäätist jne. Hakkasime arutama naisega ja siis hüppas ta lauast eemale - no ei ole võimalik(loomulikult eesti keeles), Oli nii erutatud. Ja juttu jätkus pikemaks. Oli tulnud kunagi Viljandist ja jäänud. Eelmine ettekandja oli öelnud talle, et mine vaata, kuidagi imelikus keeles omavahel räägivad. Väga meeldiv ja ootamatu kohtumine.
Oma reiside jooksul olen kohanud palju eestlasi. Filipiinidel El Nido hotelli katusel üksi päevitades kuulsin ühel hetkel eesti keelt kui isa koos pojaga sinna tuli. Keenias Nairobis põrkasime eestlastega kokku Giraffe Center'is. Vietnamis Phu Quoc saarel sõime Duong Tong äärelinnas kõrvalisel tänaval söögikohas õhtust kui sinna tuli ka Eesti pere. Kusjuures mehega olime juba varem kokku põrganud ööturul.
Muidugi kõige meeldejäävam kogemus seoses Eestiga oli Vietnamis Phu Quoc saarel. Hotellis kus me peatusime tuli meie lauda hommikusöögil rääkima kliendisuhete töötaja, et uurida kuidas meile seal puhata meeldib. Kuidagi läks jutt sellele, et kust me tuleme ja kui kuulis, et Eestist siis teatas, et tema on Eestis käinud ja talle väga meeldis meie vanalinn. Nimelt oli ta enne covidit töödanud kruiisilaeval.
Paar kuud tagasi sisenesin Arlanda lähedasse hotelli. Leti taga istus mustanahaline noormees. Kui ulatasin ID kaardi, venis poisil suu kõrvuni ja teatas, et tema on ka eestlane. Eesti keel olevat ema keel. Rääkiski, küll aktsendiga, aga täitsa hästi. Hommikul tegi ta lennujaama transfeeri ja siis lobisesime veel veidi. Igatpidi sõbralik, elurõõmus ja lahe eestlane.
Islandil liinibussis oli kokku neli reisijat -peale minu veel kaks inglast, kellega olime matkarajal pool päeva varem kohtunud, ja üks blond neiu, kes mu selja taga istus. Ja siis ühel hetkel sain aru, et saan kahtlaselt hästi aru, mida see neiu räägib telefonis. Lahkas oma suhteprobleeme ning kaaslase Islandile kolimise keerulisi asjaolusid ja eraelulised detaile valjuhäälselt oma emale. Kusjuures ema jutt oli ka ilusti bussivaikuses kosta. Kohati oli täitsa tunne, et peaks teretama või midagi, aga ei hakanud teisele piinlikkust valmistama. Ise võtsin küll pärast seda avalikes kohtades telefoniga rääkimise veidi vaiksemaks - kunagi ei tea, kes su jutust aru saab.
Pigem ei lähe üldse võõraste eestlastega välismaal jutustama. Kui aga situatsioon lubab, siis meelega vältima ka ei hakka. Teinekord täitsa naljakaid mälestusi nii saanud.
Meil oli juhus Praha mingis hotellis, kui ID kaarti ulatades tütarlaps hakkas rõõmsalt (ja vaevaliselt) eesti keeles rääkima. Oli küll tšehh, aga tal olevat sõber Eestis ja talle meeldivat eesti keel :)
Muidu kaugetes kohtades eesti keelt kuuldes oleme alati teretanud ja ikka on vastatud, vahel oleme ka vestlema jäänud.
On olnud ka juhus, kus mind Phuketil kõnetas naisterahvas inglise keeles, Ukraina sõda oli just alanud ja olin omale teinud Ukraina lipuvärvides patsid. Vestlesime sel teemal kuni saime aru, et oleme mõlemad eestlased :D
Negatiivseid ja vulgaarseid isiklikke kommentaare kõvahäälselt ei ole mõtet jagada, isegi kaugetes ja eksootilistes maades. Ei hakka siin valesti tsiteeritud Hemingwayd omakorda tsiteerima.
Oma vitsad sain kätte kunagi veel nõuka ajal Turkmeenia pealinna Ašhabadi (sorry, et nüüdset kirjapilti ei kasuta, aga tol ajal kirjutati nii): tahtsin arbuusi osta, kuid leti ees sahmerdas terve igaviku veidi korpulentsem tädi. Ma siis kõva häälega ebaviisakalt õiendasin vihjates tema välimusele, jne, mille peale tädi pöördus ja sain sellise emakeelse sõimuvalingu osaliseks, et tahtsin maa alla vajuda. Häbi oli.
Mõned aastad tagasi olime rahvusvahelise vulkanoloogide-seismoloogide-geoloogide grupiga Vanuatu erinevatel saartel (põhisihtkoht Yazuri vulkaan Tanna saarel). Efata saarel läksime ühte kohalikku söögikohta mooritud lendrebast sööma. Äkki hakkasin eristama tuttavaid sõnu kuskilt tagalauast. Läksin sinna ja seal nad olidki- eestlased:), antropoloogid, vist ka geograafid, ja teised nn mitteturistid.
Mitte nüüd otseselt eestlastega kohtumisest, aga meie põhjanaabritega "kokkupõrge" oli mul Borneo saarel Mulu koobaste lähedal jõel üksi kanuutades. Jõekäänaku tagant kostis soomlaste jutuvadinat ja kui nad kanuuga välja ilmusid ning minu kanuuga kohakuti sattusid, hüüdsin sõbraliku "terve". Nad ei vastanud midagi, vaid hakkasid veelgi kiiremini sõudma.
Kohtumisi on muidugi veel olnud (eriti Euroopas) ja kuna olen varem ka ise 15 aastat Eestist väljaspool elanud, siis on neid olnud ka vastupidiseid, et ohhoo, eestlane siin tegutsemas.
Harva juhtub, et saan huvitavates teemades kaasa rääkida, aga seekord on küll teemakohane lugu.
Augustikuises talvises Tasmaanias soovisin elukaaslasega 2-tunnise autosõidu kaugusele sauna minna Derby nimelisse külla/asulasse (populatsioon ~100 inimest ja talviti enamjaolt väljasurnud). Unine teisipäevane pärastlõuna, broneering sai tehtud kella 15ks. Jõudsime kohale ja saunalaval oli üks noorpaar juba ees istumas. Seadsime end sisse ja rääkisime omavahel argielulisi asju (elukaaslane austraallane) nii paar minutit kui mu kõrval istuv kutt hakkas omakorda enda elukaaslasega eesti keeles rääkima nende edasistest reisiplaanidest.
Ma olen 4 aasta jooksul Austraalias juhuslikult eestlasi kohanud vaid ühe korra ja see oli paar aastat tagasi väga asustatud piirkonnas. Tõsine jahmatus, eriti arvestades asjaolusid - talv, teisipäev, seesama 3PM seanss ning sisuliselt "pommiaugus". Järgnes pool minutit nende jõllitamist ja hoolikalt kuulamist, et ega kõrvad ei valeta ning siis poetasin mokaotsast "Tere". Peale nendepoolset veelgi suuremat jahmatust rääkisime ca 5 minutit eesti keeles ja siis läks vestlus sujuvalt üle inglise keelele, et mu elukaaslane samuti kaasata vestlusringi.
Reisides või välismaal elades tahtlikult ei otsi kaasmaalastega kontakti, aga juhuslik kohtumine nagu selline oli vaimule väga värskendav.
Pärast kosutavat sauna jõudsime kõik koos järeldusele, et kui muidu kuskil eestlast ei kohta, siis saunalaval võib ikka mõne leida.
Kohtumisi on erinevaid olnud, pigem positiivseid. Kõige toredam oli paar aastat tagasi Helsinki trammis, sadamast raudteejaama, kui 4-aastase pojaga kahekesi Levile suusatama sõitsime. Asju oli omajagu, suusakott, seljakott, toidukott näpus ja siis veel see väga asjalik, aga siiski 4-aastane reisija ka. Panin asjad sinna trammi keskmisse ossa, kus klapptoolid on, aga ei mõelnud, et tramm poole tee peal pilgeni täis läheb. Ütlesin Simonkatul pojale, et varsti on meie peatus, kui meil ikka õnnestub siit õigel ajal maha saada. Mille peale kostis noor naine, kes seal keskosas väikelapse käruga seisis: "ärge muretsege, küll ma aitan". Maha me saime, vist polnud abigi suurt tarvis, aga tore oli ikka.
Nojah, kui mõnes üksikus kohas kus üldse eriti kedagi pole tuleb sulle vastu eesti keelt rääkiv paar ja sa ütled neile tere, siis on veidi imelik kui sulle üle õla väga formaalselt tere vastuseks öeldakse ja edasi kõnnitakse. Seda isegi Eestis olles. Rääkimata tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust olles. Nagu näiteks minul juhtus.
Samas väga tore oli kui ühes Euroopa suhteliselt pärapõrgus asuva hotelli basseinis tuli meie (vaikse) eestikeelse jutu peale juurde sama basseini üks kahest teisest külastajast kes ütles aktsendiga eesti keeles, et oi kui tore on üle hulga aja eesti keelt kuulda, mina olen Narvast aga elanud õpingute tõttu nüüd mõnda aega eemal! Küll on tore eesti keelt kuulda!
Kunagi läksin Kolumbias, Medellinis, ühte odavasse hostelisse, lõin passi adminnile letti ja see vastas, et ohhoo, just natukae aega tagasi nägin samasugust passi. Ei ole võimalik! Kutt oli kindel, et oli küll sama. Ja mulle tavaliselt meeldib omamaalastega kodust kaugel suhelda.
Läksin siis dormi, kuhu kaasmaalane majutati, vaatama, et kes ja mis.
Mingid vennad mängisid laua taga kaarte, hõikasin, et tere, kes teist eestlane on. Vastuseks sain ainult küsivad näod. Kui selgitasin, siis öeldi, et jah, üks kutt on siin veel, a see läks pellerisse.
Ok, mul oli ka parajasti sinna asja. Sisenen ja tuli mõte nalja teha. Vaatasin, et jalad paistavad ainult ühest kuudist. Prõmmisin siis rusikaga selle uksele ja hüüdsin- situ ruttu, karu tuleb. Vaikus.
Ja siis 5 sek pärast kostis ukse tagant ... tsevo- tsevo!
Kutt osutus Kohtla- Järve jeestlaseks. Aga lahe vend oli, samuti veendunud päkkpäkker.
Samal reisil kolasime ka Valle de Cocoras ja ööbisime Salentos. Hostelis nägin eemalt 2 noort blondi tibi adminni juures. No nii eestlaste moodi tundusid. Ja olidki.
Käisime Valle de Cocoras, saime vihma ja pori, piigadel dressid, tossud märjad ja porised, aga keegi ei virisenud, jummalast lahedad ja asjalikud tüdrukud.
Eestis oli neil aga tööriietuseks särav elegants ja stilettod.
Sealsamas Valle Cocoras põrkasin lisaks juba kahele blondiinile vist päevake hiljem ka meie oma "hääletajaga" (trip.ee kasutaja) kokku. No lausa mingi virulaste kokukas Kolumbias.
Veel. See oli see mälestusväärne 2008 aasta lõpp, kui Estravel sai küüned taha American Airlinesi prohmakale ja mõne nädala jooksul sai Estraveli abil osta AA-lt veahinnaga pileteid Stockholm- London- NY (+ veel kuni 4 sihtkohta USAs) - London- Stockholm. 4000 EEK näkku kogu pakett!!! Tolle aja kursi järgi oli see vist umbes 200- 250€.
Kokku olevat Estraveli sõnul, kui õieti mäletan, ostnud selle paketi ca 5000 eestlast ja reis tuli teostada 3 kuu jooksul, st aritmeetiliselt pidi 3 kuu jooksul iga päev Londonist üle lombi NY'i lendama keskmiselt 55 Estraveli klienti.
Läksin 3/4 perega 2009 kevadel. NY-s piirdusime 4päevaga Manhattanil, kus kuulsime eesti keelt iga päev. Seal juhtusin juhuslikult pisikeses elektroonikabutiigis, kust ostsin endale parasjagu 8 Gb Ipodi, kokku maestro Eri Klasiga. Teretasin viisakalt ja siis juhtus nii, et läksime laiali alles mingi 15 min pärast, kui ta oli kõik ära rääkinud, kuidas ja kus ta siin elab ja mis ta siin teeb ja kuidas tahaks ruttu tagasi Eestisse. Mina selle 15 minuti jooksul valdava enamuse ajast kuulasin Maetrot. Mõnus, lõbus ja meeldiv vanahärra oli.
Manhattanil võis näha meie lipuvärvides (õiges järjestuses!) liiklusinfotahvleid- eestlase karvane käsi NY transpordiametis??
Miamis maandusime hostelisse südaööl ja hommikul kostis vannitoa ventilatsiooniluugist ... eesti keel. Everglades'i NP-s Floridas nägime eestlasi 2x, Key Westis samuti mitu x.
Siis lendasime Puerto Ricosse (sisuliselt mitteametlik USA osariik, vähemalt American Airlines jaoks). Esimese apartmendi perenaine San Juan'is imestas, et mis värk on, enne meid olid tal samas korteris eestlased ja pärast meid tulevad ... ka eestlased. Ütlesin, et odav elamine ja et ärgu muretsegu, meid tuleb veel.
Ühes Puerto Rico lõunaranniku hostelis, ei mäleta kahjuks nime, aga seal oli siseõues bassein, õpetasin peremehe puuripapagoi 2 õhtuga eesti keeles vanduma. Kui papagoi veel elus, nad muuseas elavad aastakümneid ja ütleb teile "kurat, mine põrgu", tervitage minu poolt ja õpetage miskit lisaks.
Kunagi hiljem Trip.ee foorumist lugesin, et mingi sõpruskond oli ka sama kampaania raames ühes Puerto Rico leboresordis maja üürinud ja sealne peremees oli ka imestanud- ta polnud kogu elu jooksul kuulnudki midagi Eesti Vabariigist, rääkimata ühegi eestlase nägemisest, nüüd on ta mitme kuu jooksul täis bukitud ainult eestlaste poolt. Järelikult oli odav majutus!