Mina reisin Taisse peaasjalikult selleks, et loodust ja wat'e avastada. Suure osa ajast veedan linnadest väljas ja rõõmuga kulutan oma raha, et turgutada regionaalset majandust, sh kohalikke supitädisid ja korvipunujaid. Nemad ja enamik tailastest ei tea droonidest midagi.
Spekuleerin, et kui hakata igat riiki poliitiliselt ja suureaugulise sõelaga analüüsima, siis saaksid reisisihtkohad üsna kiiresti otsa. Ameerika Ühendriike ja Hiinat on kerge igasse nimekirja lisada, aga sealt on lühike hüpe Vietnamini ja kui väga tahta siis ka Jaapani ja Austraaliani välja. Mida rohkem inimene maailmast teab, seda rohkem võib probleeme täheldada ja tahtmise korral seda maailma ka laita. Lõppude lõpuks eks igaüks paneb endale ise kõlbelised ja eelistuslikud piirangud elus paika. Minu enda puhul on see riikide nimekiri hetkel üherealine ja ma arvan, et seda riiki mainida pole isegi vaja.
Jah, tekib näiteks küsimus, kas välistada riigid, kuhu võetakse rõõmuga Vene turiste vastu? S.t. terve Aasia põhimõtteliselt, Türgi jne.
Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania andsid igaüks 2025. aastal Vene turistidele 120 000 - 160 000 turismiviisat. Eks venelased Türgi kaudu lendavad sinna ilmselt.
Ja eks muidugi Eesti kaudu - ca 20 000 piiriületust kuus on vist Eestis Vene passidega. Ilmselt aasta kohta tuleb päris kopsakas arv turiste, kes lendavad oma Itaaliast, Prantsusmaalt, Hispaanialt saadud Schengeni viisadega Tallinna lennujaama kaudu, Boikoteerida Eestit?
Boikoteerida pole sageli vajagi. Valgevene muutus mingil hetkel näiteks nii ebastabiilseks, et vabatahtlikult sinna jalga ei tõsta. Jah, te võite näidata mulle 99 edulugu, kuidas turiste koheldakse pareminigi kui varem, aga see 1 sajast võeti maha ja pandi kinni - minu jaoks on see juba piisav protsent.
Ungaris ma seda ohtu ei näe - kohalikud esitiblad käivad ju usinasti sõprusssidemeid loomas erakondlikel tasanditel, seega me peaks seal ka ultratiblade silmis vähemalt neutraalsed olema.
See on hea küsimus, millele ei ole võimalik saada ühest vastust. Väga palju sõltub igaühe enda "moraalikompassist", taluvuspiirist, konkreetse inimese olukorrast, põhimõtetest ja soovist süveneda / langetada enda otsused suuremat pilti arvesse võttes.
Näiteks suurtes rahvusvahelistes reisifoorumites on praegu regulaarselt postitusi / kirjeldusi väga toredast ajast ja reisikogemustest Venemaal, Valgevenes jms.
Ise kindlasti ei plaani Venemaale niipea minna. Omal ajal sai seal käidud, paljud kohad siiski nägemata - aga pole kindel, millal see riik minu silmis ennast piisavalt rehabiliteerib. Võibolla kunagi tulevikus see juhtub, võibolla ka mitte.
Valgevenest saab kohe ainuke külastamata riik Euroopas. Ja "valge laik" jääb sinna veel tükiks ajaks - pole soovi ega plaani minna kuni Valgevene on nagu ta praegu. Sama lugu Põhja-Koreaga. Hiinas olen käinud, ja kuigi seal on väga palju huvitavat, ei ole mul praevu soovi / plaanin sinna tagasi minna.
Selle kõrvalt näiteks otsustasin eelmisel Trumpi ajal, et ei lähe sel ajal USAsse. Ei läinudki. Ei lähe ka praegu, kuni USA valimised toovad mingeidki muutusi.
Kindlasti kõlab totralt, et paigutan USA, Valgevene, Venemaa, Hiina ja Põhja-Korea enda jaoks ühte kasti. Põhjuseks on minu jaoks USA igivana "maailma demokraatia kaitsja" jms kuvand ja asjaolu, kui kaugele on USA praegusel ajal jõudnud demokraatiast ja rule of law'st (õigusriigi põhimõtetest). Praegune USA meenutab mulle hoopis autokraatiat & plutokraatiat (ja kohati mad-house'i), mis on täiesti ettearvamatu ja demokraatia sildi all põhiõigusi eirav.
Kuhugi Aasiasse või Aafrikasse reisides ma ei eeldagi leida eest mingit demokraatiat, ma lähen kohalikku kultuuri vaatama ja loodan, et mu raha toetab (enamasti väga-väga vaest) kohalikku inimest. Seetõttu reisin iseseisvalt / kohaliku giidiga ning üritan oma raha võimalikult kohaliku lähedal kulutada.
Nii et see piiri tõmbamine on väga individuaalne. Ma usun, et enamus on mingil hetkel korraks mõelnud ja enda jaoks otsustanud, kus on tema "taluvuspiir".
Inimesed ongi erinevad. Meie pere planeeris kohe Trumpi esimesel ajal hulga USA reise ja kokku ma loen oleme sinna sisenenud tollal 28 korda. Bideni ajal 0. Ka Clintoni ajal oli näiteks 0 niiet see ei ole mingi uus moeasi vaid reaalselt valikuvabadusel põhinev elu. Mäletan, et jälgisime Tahitil olles kes võidab ja kas tasub USA kaudu reisi jätkata.
Hiinaga on asi natuke ambivalentsem. Lõpuks saab määravaks hinnatase ja Hiina kaupu tarbite teadlikult või mitteteadlikult nagunii, seepärast ei näe ka põhjust otseselt Hiinat boikoteerida praegu.
Küllaltki kahetised on tunded ka Vietnami ja Myanmariga seoses ja neid riike on veelgi. Näiteks Nauru ja mõned teised sealsed riigid, mis väga rõõmsalt saavad abi Venemaalt ja kus muide kohtab ka täitsa palju venelasi (lisaks hiinlastele muidugi).
Mida arvata Turkmenistani külastamisest?
Ma ei plaani hetkel Venemaa, Valgevene ja Usa külastamist. Tegelikult ei plaani üldse enne kütusejama rahunemist, ehk siis sügist, lennureisi. Need mis juba ostetud, teen muidugi ära. Aga perereisi tahaks tänavu asjaolude kokkulangemisel teha Lätti-Leetu autoga, mis bensiinil sõidab.
Meil ja maailmas on kogu aeg mingi kriis ja proovin olla paindlik. Teiste kontinentide kohalike kriisidega liiga palju kursis ei ole, seega võtan täitsa vabalt ja vaatan pakkumisi ning pareelselt muidugi ka kohalikku olukorda. Ilmas on nii palju kohti, kus veel pole käinud, sestap ei muretse, et ideed otsa saaks.
Midagi boikoteerida või teha "vastupidi" ratsionaalsele mõistusele ainult ideoloogilistel kaalutlustel, soovides kellelegi kätte maksta või koguni enda ülieetilisust demonstreerida tundub lapsik ja üsnagi mõttetu.
Mõni meie radikaalpoliitik noriks tüli poole maailmaga, aga maailm ei hakka sellest kõndima meiega sama jalga, küll aga peab kahju võtma sisse kogu rahvas. Meenutagem kasvõi Leedu marupoliitikute plõksimist Hiinaga ja mis sellele järgnes. . Eriti absurdne tundub näiteks otsida tüli Türgiga, kui samal ajal USA äralangedes on see pea ainus tugeva armeega NATO riik euroopas. Igatahes enamus kohatud türklasi oli oma valitsejaga rahul ja eelistavad rahulikku elu ja äri, mitte kollase revolutsiooni eksporti, millega heategijad on hulga stabiilseid maid muutnud nurjunud riikideks.
Boikoteerimisel on 2 külge.
Esimene tekitab pisukese kahju boikoteeritavale, tõenäoliselt tema jaoks siiski võrdlemisi tühise, märkaks ta seda alles juhul kui kogu maailm teda ühiselt boikoteerima asuks. Mis juhtus näiteks Covidi aegadel, millest mõne riigi turism tänaseni pole täielikult taastunud. Loomulikult sellist mastaapi üksiküritaja ei saavuta ja 2, 100 või ka 1000 turisti külastus või külastamata jätmine ühegi riigi majandusele praktiliselt mõju ei avalda. Rääkimata selle käpulisurumisest, mis nagu loosungite järgi oleks ju asja mõte.
Teine pool on see, millest boikoteerija endale sageli aru ei anna, et väljakuulutatud boikott tuleb tal endal kinni maksta. Ja protsentidega ja kohe. Tema enda rahakotile on see palju tuntavam laks, mille tagajärjel tõusevad kütuse, energia, tarbekaupade, põhimõtteliselt kõik hinnad paugust. Mitte napi 1-2% võrra vaid isegi kordades. Reisimine sealhulgas.
Nii et vaba valik, kes soovib, see proovib, aga seeläbi maailma paremaks muutumist võib ilmselt jäädagi ootama. Või mis selle aktsiooni eesmärk peale pasunate puhumise ja endale vastu rinda tagumise iganes peakski olema.
Mul läks ka siin loogika kaduma. Lugedes tundus, et üksikisiku loobumine mõnest sihtkohast toob kaasa peaaegu kõigi hindade kohese mitmekordistumise samale isikule suvalises kohas maailmas, aga samal ajal ei too see kaasa mingeid muutusi loobutud sihtkohas (va samale isikule?). Tõenäoliselt mõeldi midagi muud, aga seda võiks täpsustada.