Kontakte ei teki ehk lihtsamini, kuid need on kvaliteetsemad. Nooruses tekib ju hulgem pinnapealseid kontakte klubides ja pubides, mõndasid ei mäleta järgmine päevgi enam aga kellega rohkem ühist sellega vbla suhtled veidi pikemalt kuid elutempo läheb nii kiirelt edasi, et ei jõua lihtsalt. Vanemana otsid/leiad juba rohkem ühiste huvidega kontakte ja on ka rohkem aega nende tutvustuste hoidmisele pühenduda, see on minu tähelepanek.

Pigem on kõik kinni ikka iga inimese avatusest ja soovist suhelda.Vanus ei ole kindlasti mingi argument.Oma kogemusest võin küll öelda, et ei ole olnud kunagi probleeme noortega ega vanematega suheldes.Reisidel tekib alati uusi tuttavaid kellega vahest jääd edasi suhtlema ja teised jälle toimetavad omaette edasi.

Eks kogemused ja sellest johtuv suurem enesekindlus mängivad kindlasti oma rolli. Ehk oled altim suhtlema tulenevalt kogemustepagasist ning orienteerud samuti eri kultuuriruumides paremini.  Mäletan näiteks kuidas üks üsna tõre teenindaja (Michelini tärmiga restoranis!) sulas kui menüüd täpsustavates küsimustes viitasime kohalikku gastronoomia iseärasustele…

Vanuse osas - mulle tundub et vanuse kasvades on suurem muutus üha valivam suhtumine sihtkohtadesse. Nooremana pakkus huvi kõik, vanemana ei kõneta osad kohad enam eriti, mõnda suisa üsna vastumeelt reisida. Varem nii see polnud. Eks ikka üritad käia seal kus varem pole käinud ja mõnda kohta lihtsalt ka pead reisima, aga olen tähele pannud et sageli mõtled et miks ei võinud see sihtkoht hoopis  mõni muu paik olla…

Enda näitel tundub, et väga palju sõltub sellest, kas reisid lastega või ilma.

Enne lapsi oli väga lihtne reisidel võhivõõrastega tuttavaks saada, koos aega veeta ja matkata, väga äge oli. Nüüd väikeste (ja ka natuke suuremate) lastega oled sa reisil 101% ajast nendele keskendunud ja tegelikult väga ei märkagi teisi enda ümber. Vahest ainult kaastundliku pilguga samasuguseid mitme lapse vanemaid. Ja kui juhtub ime, et saad kaasaga kahekesi minna, no siis jälle on vaja omavahel olemist nautida.

Eks ole näha, kuidas on siis kui kunagi tuleb aeg, et lapsed enam ei soovi meiega kaasa reisida.

Mulle tundub ka nii. Valikuid teeme nagunii oma tervisest ja rahakotist lähtuvalt. Võibolla ka mugavustase on tõusnud. 

• Põhjus ehk enda areng. Suutlikkus olla avatum ja pole enam ammu seda hoiakut, et ma sind ei tunne, mis tahad? Jeesuke,  ma ei tea kust see mul noorena pärines. Nüüdki , kui näen inimeste silmis sellist arusaamatut pilku ajab seesmiselt muigama küll. 
• Kogemus teeb teadlikumaks ja julgemaks  ka.
• ajastu selline, kus Infot on palju kergem leida
• Ajalises mõttes, suurem vabadus. Saan valida soodsaid kuupäevi või käigupealt teha uusi plaane. Varem töö ja kool piiras seda.
• Mingitesse jamadesse suhtud ka rahulikumalt, et mis see lahendus siis oleks ja ei satu paanikasse. Ohkimene käib asja juurde aga juba pisukese huumoriga. 
• veel näib et lihtsam on, sest  üleüldiselt on lendudele ka paremad hinnad ja  lennu tihedus  sihtpunktide vahel v.a muidugi Tallinn. See on enamasti reisi kõige kallim osa, ent siiski ületatav "mure"
• veel olen saanud aru, et kaugelt kojulennul on mõnel juhul mõistlik teha hotellis vahe ööbimine, et puhanuna jätkata on palju kergem kodupoole või vastas suunal pärale jõuda. Pole end ära ruineeritud ja ei vaja taastumiseks veel üht puhkepäeva.
• varakult planeerides leiad  ka majutuse hea hinnaga. 
• samuti täieneb oskus lennu otsingutel.

Arengu ruumi veel jagub, sest soodustuste teema ja puntide kogumine on mulle veel väga võõras asi. Sellekohta loeks küll.

Pigem tekkis nooremana kontakte rohkem. Tundub, et noorematele (neidudele) pakutakse rokem abi ja tullakse ka niisama juttu ajama. Samas ei saa öelda, et kas see teeb reisimise lihtsamaks või keerulisemaks (turvalisus). Nüüd on omal kogemusi rohkem ja pigem seetõttu reisimine lihtsam. Kontaktide kvaliteedi osas tuleb aga küll nõustuda eelkirjutajatega - läheb ajas paremaks.

Inimesed on erinevad, mõni tutvub kogu elu uute inimestega (iseasi kui kauaks tutvust jätkub), teine uusi tutvusi naljalt ei sõlmi. Enda pealt vaadates on suurem osa tuttavaid pärit ikkagi noorusajast, mõned klassikaaslased, mõned ülikoolikaaslased, mõned malevakaaslased. Nendega inimestega siis suhtlen tänasel päeval. Nooruses sai reisitud sõpradega, hiljem pereinimesena põhiliselt perega, algul naisega kahekesi, hiljem kahekesi ja lastega. Ma ise reisidel erilisi tutvusi sõlminud ei ole. Kunagi naisega kahekesi reisides tutvusime küll ühe teise samas vanuses paariga ning nendega sai hiljem Eestis olles umbes aastake suheldud ja siis vajus tutvus soiku.

Aga jah enamus sõpru on ikkagi pärit noorusajast ja reisimisel sellega erilist seost ei ole.

Jah, vanemana on reisimine lihtsam. Mul on rohkem raha. Valin hoolega lennuaegu, et ei peaks poole öö ajal ärkama ja kuidagi lennujaama kobistama. Ei ela enam odavama otsa hotellides, kus peab muretsema müra või halbade magamistingimuste pärast. Ei pabista enam korralikus restoranis saabuva arve pärast.

Samas ei lähe närvi mingite pisiasjade nagu hilineva transfeeri pärast või prussakate pärast söögikohas. Kõike on nähtud, kõike on juhtunud. Ei eelda mingit supertaset kodust eemal. Kui läheb üle ootuste, on vedanud.

Keeli oskan ka rohkem. Ma ei arva, et inglise keel on mingi võlukeel. Katsun rääkida kohalikus keeles.

Ei ole, tüütum on, pikad lennud isegi äriklassis ei meeldi enam.

Oeh Snoop, you always deliver. Singapuris kunagi kohtume.

Ma arvan, et vanemana on sul lihtsalt rohkem kogemusi ja ka ilmselt rohkem (rahalisi)võimalusi. Võimalik, et ka võõrkeeli lisandub juurde (elementaarsel tasemel) ja ka prioriteedid on palju rohkem paigas. 
Noorena sa lihtsalt lähed - seljakott selga ja saab mis saab. Mis suhtlust seal ikka vaja. 
Vanemana (näiteks keskealisena) sa juba planeerid ikka pisut rohkem - oled ettevaatlikum, planeerivam, ja orienteeritud ehk ka rohkem mugavustele. See kõik eeldab suhtlemist - näiteks täpsustada midagi, üleküsida jms. 

Enda näitel - mina matkasin ja reisisin väga noorena vist küll puhtalt õhust ja armastusest, sest terve reisi eelarve võis olla ka selline, mille eest praegu saaks ühe öö hotellis veeta. 

Nüüd aga planeerin ma kogu reisi ette ära - alates kodust väljumisest kuni koju tagasi jõudmiseni. Ja kõik mis sinna vahele jääb, on ju puhas suhtlus - airbnb, autorentijad, kohalik giid, paadimehed, erinevad laenutused, rentijad jne jne. Vähemasti minul see nii on.
Kusjuures ma pean seda suhtlust enne reisi väga oluliseks reisi osaks - esiteks on see põnev ja teiseks aitab hea eeltöö (suhtlemine) reisil rohkem õnnestuda.

Vanemana hindan rohkem mugavusi- nii transpordi kui ka öömaja valikul. Kui üle 30 aasta tagasi sai näiteks Moskva-Krasnojarski täistuubitud rongi platskaardis 3ndal korrusel (seal, kuhu käivad kohvrid-kotid) magatud , siis nüüd ma ei ole vist nõus ka enam platskaardis sõitmisega. Ja olen Snoop'ga nõus- lendamine, eriti pikad lennud-, on tüütuks muutunud. Jõudsin sellele äratundmisele mõned aastad tagasi, pärast maandumist Dohas, seljataga 18 tundi Aucklandist väljumisest. Aga ega sellepärast nüüd reisimata jää:)

 Suhtlemise kohalt justkui poleks tuntavat vahet. Nüüd vanema ehk on tiba lihtsam.

Nooremana oled oluliselt spontaansem. Tuli mõte, läksid ja tegid ära. Pärast alles mõtlesid. Hiljem vangutasid pead, et mis mul toona küll peas toimus. Täitsa loll ju. 

 Teiseks on ju raha. Oled noor nolk ja alles hakkad võitlema oma koha eest siin päikese all. Loomulikult pole siis rahakott puuga seljas. Vanemana on tõesti rahaga lihtsam.

 Mugavuses on ehk kõige suurem muudatus. Kusiganes sai noorena magatud või käidud, siis täna kõike sama enam ei teeks. Ma ei viitsiks isegi tõestada, et saan hakkama. Mulle piisab mu enda teadmisest, et vajadusel saaksin. Telk on olemas aga oma 20 aastat ma seal maganud pole. Milleks??