Kellel milline amet ?

Tere lugupeetud Tripi foorumi külastajad.
Olen ise 24a noormees. Ja niiöelda üldehitaja.
Kool sai valitud kunagi siis kehva rahalise olukorra pärast ja erialaks üldehitus kunas midagi muud ma tol hetkel 16 aastasena tõesti ei osanud veel mõelda, et mida oma eluga peale hakata.

Ei näe oma elul juba pikemat aega sõna otseses mõttes enam mitte mingit mõtet.
Mõtlen just see tavapärane töö tegemine ja maksude maksmine.
Olen juba suht mitu aastat mõelnud sellele mida ma tegelikuses teha tahaks...
Ja ainuke asi mis mulle südamelähedane on, on reisimine.
Just see loodus, kultuur, inimesed... Usun, et saatearu mida mõtlen.
Olen hetkel lihttööline Eestis ja selle palga juures ei saa ma omale lubada isegi korralike teksapükse ilma, et peaks siis kuskilt kokku hoidma ja rääkimata siis veel sellest reisimisest.
Ja tekkiski küsimus.
Teie kui kogenud reisiinimesed kes olete ilma näinud.
Mõtlesin, et millega te ometi tegelete ?
Nagu mis ametiala või kuidas olete saavutanud just seda kuhu olete hetkel jõudnud mõtlen siis just reisikogemuste suhtes.
Nimelt loodan, et äkki saan siit omale mõne idee või miskit mis mulle tunduks huvitavana kunas tõesti soovin oma elu muuta ja sättida seda kuidagi nii, et saaksin ringi reisida ja samal ajal ka tööd teha vms.
Et töö ei tunduks enam tööna või pigem kui elustiil vms.
Ma ei ole nii hea kirjutaja kuid loodan et saite mu mõttest aru kuhu sihin.

Tänan tähelepanu eest :)

Valem on tegelikult lihtne. Tee seda, mida teed, fanaatilise pühendumisega ja särasilmselt. Ära loe tunde ja taotle alati parimat tulemust. Varem või hiljem toob selline tegevus ka sissetuleku suurenemise.
Tegelikult on fanaatiline töötegemine kõigi edukate edukuse aluseks. Pole vahet kas on päev või öö, nädalavahetus või jõulud.

Valikute küsimus - nagu ikka.
30 aastat rootslaste ori või nigelamad elamistingimused.
Uus auto või ühistransport.
Hea vein või lurr.
Seda rida võib jätkata, aga mingil hetkel pole ei mängi ka see rolli.
Ühel hetkel tuleb valida iseendaks olemise ja raha vahel. Lühemas plaanis on viimane parem variant.
Üldiselt - kõik tuleb ise läbi katsetada ja õiged sõbrad valida.

Reisida saab mitmeti, Jantsik.

Paari päeva eest majutasin Couchsurfingu kaudu Lõuna-Koreast kuu aega tagasi Euroopa tuuri alustanud meest, kellel oli raha vaid rongipileti soetamiseks (Trans-Siberian Expressi lihtvagunisse). Eestist edasi headele inimestele ja juhutöödele lootes häälega Portugali ja Itaalia-Türgi kaudu tagasi Söuli. Selline kuue kuu plaan.

http://thedriimer.wordpress.com/2011/11/08/minu-nimi-on-min/

Kel tahtmist on, see leiab ka lahendused.

Kui sa midagi tõesti väga tahad, siis ei ole erialal mingit tähtsust. Sa võid maailmas reisida nii ehitajana kui kui ka maailmapanga ametnikuna :). Kui sa midagi väga tahad, siis võta paber ja kirjelda ära, mis see täpselt on ja mida sa selleks vajad. Ei pea kohe alustama ümbermaailmareisist. Ja siis näed ka kui palju sul selleks raha vaja on ning jääb üle vaid mõelda, kust see saada :) Alati ei olegi raha nii palju vaja kui algul tundub. Aga seda rohkem on vaja mõistust, planeerimisoskust, suhtlemist inimestega, tohutu koguse info lugemist ja läbi töötamist. Kui sa tahad, et keegi sulle reisi ära korraldab ja see on kõigi mugavustega, siis pead selle kinni maksmiseks väga palju rohkem töötama. Igal erialal on võimalik leida lisatöid või lisatöökohti. Kui sa aga organiseerid ise oma reisi ja lepid vähesega, siis on ka hind väiksem. Natuke raha on muidugi alati vaja, isegi couchsurfingut kasutades ja hääletades.

Rahaga on selline lugu, et kui sa armastad ja austad raha, siis tema sind ka ja kui sa teda väga vajad, eks siis ikka avanevad mingid uued võimalused. :) Aga fakt on see, et tõelise finantsvabaduse saavutamiseks ei ole palgatöötajana eriti võimalusi. Ainult omanik olles saad sa tegelikult oma tulusid ise suurendada (või ka vähendada:)). Siin on muidugi palju riske ja võimalus ka vähem teenida kui palgatöötajana aga see kõik sõltub siis juba sinust endast.
Ehk siis minu soovitus on hakata ettevõtjaks. Mis erialal? Sellel erialal, mis sulle südamelähedane on, mida sa rõõmuga teed ja mis sind vaimustab.

Üks võimalus, lisaks eelpool hästi väljatoodule, on teha mingit reisimisega seotud tööd: olla reisiesindaja, giid, meremees, stjuuard kruiisilaeval, junga jahil, vm., kuid need valikud (vähemalt 2 esimest) eeldavad mingi maa ja keele paremat tundmist.

Sul on edukaks eluks Eestis võimalikud kaks varianti - haridus, või olla ettevõtja. Lihttöölisena saad sa hakkama siis kui sa teed seda endale, mitte kellelegi teisele.

Kui Sul pole haridust, et jõuda välja kusagile tippametnikuks ja oled tavaline lihttööline, siis on Su ainus võimalus (eeldusel, et Sa tahad elada normaalse inimese elu ja osta endale teinekord paari teksaseid) hakata ettevõtjaks. Ära karda, see polegi nii hull. Mis peamine, see annab Sulle selle, mida Sul kõige rohkem vaja - vabaduse. Vabaduse olla sõltumatu ja omaenda peremees. Eduka ettevõtte alustalad on järgmised:

1) Loo oma firma. Tegelema hakka millegiga, millest sa unistanud oled või siis oma praegusel erialal, kasutades ära kõiki kogemusi, teadmisi ja informatsiooni mida töökoht sulle seni pakkunud on (lihtsalt tee sama asja mida praegu, aga mitte oma tööandjale, vaid iseendale). Ehitajana spetsialiseeru mõne konkreetse valdkonna peale, see annab Sulle võimaluse olla mingil alal spetsialist)

2) Tee seda pühendunult, hästi ja kohusetundlikult ning ära küsi selle eest suuremat hinda kui sa ise oleksid nõus sama asja eest maksma.

3) Tee selles midagi teistmoodi kui teised, ära karda eristuda.

4) Ära kõhkle, seni kuni Sa usud sellesse mida teed, oled õigel teel.

5) Otsusta alati nii nagu Su süda ütleb ja nagu Sulle tundub, et on õige.

6) Ole kannatlik ja ära looda üleöö rikkaks saada.

7) Planeeri oma asju selliselt, et need toimiksaid ka siis kui Sind ennast juures ei ole.

Kui Sa seda kõike tehe ei taha/viitsi, siis koli Eestist ära, kuhugi, kus ka tavalist tööd tehes on võimalik inimese kombel elada. Soome näiteks.

*Maailm tuleb ise inimese juurde kui ta on tark ja õiglane (Kwai Chang Caine).

Jantsik,

Ma ei julge nõu anda - puudub Sinu kogemus. Aga räägin, mida ise tegin - ehk leiad siit midagi, mis võib ka Sulle kasulik olla. Mina olen oma reisid teinud palgatöötajana: päikesepuhkused, autoturism mööda Euroopat, pikendatud tööreisid, küllalennud sõpradele, iseseisvad puhkused lastega ja backpacking tiirud. Suur-organisatsiooni alumiselt astmelt pihta hakanud (500 euri kuus miinus maksud) ja jõudnud kuhugi lihtsurelike etteotsa, aga mitte juhtkonda. Tavaline Tartu ülukooli haridus, ilma medalite, magistri, välispraktika vms. Ei mingid fanaatilist töötegemist vaid kell viis pastaks kukkus, sest trenn, sõbrad ja tüdruk on vähemalt sama tähtsad kui töö.

Mis mind aitas omal ajal:

  • Karm finantsdistsipliin ehk võimetekohane elamine. Lihtne kodu, kokkad ise, outlet riided jne. Teised tellisid kõrtsis head ja paremat, aga kui mul olid sel ajal näpud põhjas, siis ma lihtsalt nautisin seltskonda ja "kuivasin". Aga reisimine tekitab ikkagi täiendava põntsu (üür vajab maksmist ka samal ajal kui ise ringi kolad). Neljandal aastal pärast tööle minekut avastasin pärast suvepuhkust, et esimest korda ei ole septembris miinus vaid olen ülal pool nulli ka pärast puhkust. Enne seda hakkasin suvist miinust tasahilju likvideerima, et detsembriks nulli jõuda ja siis taas jõulude-aastavahetusega miinusesse kukkuda ja märtsiks end taas korda ajada ning siis sünnipäevaga uuesti põhja kukkuda :). Alguses tundub lootusetu oravaratas, aga lõpuks leiad endale sobivad nipid üles. Näiteks vanemate juurde aastaks madratsile kolimine.
  • Juhtide vajaduste hea mõistmine. "Mida ma pean tegema, et saada 1-kuu palga jagu tulemuspalka. Aga 2-kuu jagu?". Mõistsin seda, mis on palgamaksjale oluline ning keskendusin sellele. Ja kui siis oled aasta otsa olnud oma rahadega tubli i.e võlgu pole ning saad oma boonuse kätte, siis ongi reisiraha olemas. Mul jäi küll esimesel 3-l korral lõpuks ikka puudu, aga noh elu ongi selline pidev õppimine.

Ettevõtlus, kui Sul ei ole vastavat närvi/head ideed või mingit erilist oskust (lauljad, rätsepad, tantsijad on tihti "iseenda oskusi müüvad ettevõtjad") on väga karm asi. Räägitakse peamiselt edukatest, aga neid, kellel metsa läheb on ka väga palju. Tulemuspõhisel palgatööl on kindlasti oma selged eelised.

Ja kui konkreetselt ehitamisest rääkida, siis hea & kohusetundlik meistrimees on Eestis defitsiit. Ma olen oma kodu Nõmmel 2 korda kapitaal-remontinud, lisaks ehitanud seal kuuri, parandanud katust, kutsunud lumekoristajad ja teinud korrastustöid aias. Mõned staarid, kes mul on käinud (elektrik, mööblimeister) - täitsa lootusetu on jutule saada, meestel on tööd nii kõvasti ees, et paar kuud ette pead broneerima. Õnneks ma pakkusin neile tööd kõige hullema masu ajal ja eks nad mäletavad mind ka hea ehk sõnaga :)

Leida selline töömees, kes tõesti TAHAB tööd teha, suudab oma tööd ausalt ja kriitiliselt hinnata (need kivid/lauad tuleb uuesti panna, sest läksid viltu) ning suudab samal ajal kliendiga viisakalt suhelda... noh on õnnestunud kümne aasta jooksul mõned korrad.

Mine vaata, kuidas pangas tellerid klientidega suhtlevad - milline stiil Sulle meeldis? Proovi sama teha oma kliendiga ja ta on tõenäoliselt nõus usaldusväärse inimese ja meeldiva suhte eest maksma 5-10% rohkem. Enamus inimesi, kes ehitustöid tellivad, saavad endale tegelikult lubada 200 euri asemel 220 maksta. Kõik erakliendid vaatavad kohe üle 1) kas on tunked/tööriided, 2) kas tööriistad on korrektselt kastis, 3) kas on puhas inimene. Üks ehitaja jätab endast maha sodihunniku ja mõned lõhutud nurgad, teine koristab kõik kokku ja tuba särab pärast ning suudab samal ajal lastega veel nalja ka teha. Ja kui inimesel pole korrektset varustust või ta ei hoolitse selle eest, siis on tegemist mingi haltuura-vennaga, kes tuleb kohe ukse taha saata. Kui ta ise on lohakas räpakoll, siis ta tõenäoliselt ehitab sama moodi. Ja nagu Sa mingit antud lubadust ei pea, siis kogu vaev on olnud ilma-asjata, sest usaldus haihtus õhku ...

Ma vist kõige odavama mehe olen palganud ühe korra - lund koristama. Ja see oli ka viga. Oleks pidanud rohkem maksma ja parema tulemuse võtma. Katusel olid täkked sees pärast (selgus sügisvihmaga).

Ehk oli abi. Head reisikihu rahuldamist.
J.

Sinu kirjas on oluline lause, et olen mitu aastat mõelnud, mida teha tahaks. Vaat see tulebki leida. Olen elu ja rabelemist jälginud, edu tuleb seal, kus kutsumus, olgu sel alal kasvõi konkurents tihedam. Nüüd oleneb, kas sind huvitab töö, mis reisimisega seotud või tahad korra teistmoodi elu proovida. Ühel juhul tuleb hakata silma peal hoidma vastavatel tööpakkumistel ja kursustel, teisel juhul selgelt aru anda võimalusest, et nulliga alustad, nulliga lõpetad maailmareisi. Siin on häid kirju eespool. Kui üldiselt on ehitaja töö vastuvõetav, oskused juba olemas, siis kasvõi erasektoril on tohutult tööd anda ja hea tasu eest. Kui keegi kohtab ehitusmeest, kes teeb tööd korrektselt, suitsupausideta, kellaaegadest kinni pidades, enda järelt koristades, siis levib see uudisena kolleegide ja sõprade seas. Mul on mitu korda juhtunud, et kutsun mäkerdajate tööd üle tegema ühe oluliselt kõrgema tunnihinnaga remondimehe teisest linnast ja olen teda edasi soovitanud. Ma ei pea kartma, et ta midagi ära rikub või rohkem tunde kirja paneb. Tal on järjekord taga. See mees teeb igal aastal ühe või kaks reisi, millest mina undki ei näe. Soovin sulle edu! Kirjuta ükskord, kas suutsid elus midagi muuta.

Tere.
Mõnikord kui tundub, et oled jõudnud ummikseisu ja ei oska otsustada, mis suunas edasi liikuda, võib juhtuda, et elu näitab ise vajaliku teeraja kätte.
Mul pole küll näidet tuua ehitusalalt, aga paar aastat tagasi tekkis samuti küsimus, et mida ma siis ikkagi elult tahan. Olin töötanud kokku juba ligi 10 aastat suht edukalt IT spetsina kahes keskmise suurusega Eesti firmas. Tundsin, et tahan midagi enamat. Ühtlasi oli ja on ka mul reisipisik sees:D Mõtted hakkasid liikuma ärakolimise suunas. Võtsin sihiks leida töökoht mõnes suures ja tuntud tehnikafirmas, mida oleks hea ka mainida CVs. Teatavasti asuvad sellised enamasti USAs või Aasias. Kuna USA jätab mind suhteliselt külmaks, siis pöörasin pilgu Aasia poole. Hakkasin käima hiina keele kursustel ning uurima vastavaid keele-ja tööfoorume.
Praeguseks elan ja töötan ühes hiinakeelses riigis, kirjutades tehnikaseadmete kasutusjuhendeid mitmetele tuntud elektroonikafirmadele. Ühtlasi jätkan keeleõpinguid. Kui kohalik keel selge, siis on plaan karjääriredelil edasi liikuda.
Teemaalgatajale soovin pealehakkamist ning ära heida meelt! Usu mind- hea tahtmise juures on kõik võimalik!

Olen arvamusel, et kui põhiliseks eluväärtuseks on reisimine siis saab ka seda teha ilma rahata.

Tervist :)
Tänan kõiki vastajaid.
Kirjutan järjest ja usun, et igaüks loeb ise välja kellele mis mõeldud on.
Jah usun, et kui teha asju fanaatilise pühendumisega ja särasilmselt siis kindlasti jõuab oma eesmärgini.
Kuid usun ka seda, et kui midagi sellise pühendamisega teha ja seda veel särasilmselt siis peab ka kindlasti see tegevus endale meelepärane olema.
Kõik hakkab küll suhtumisest kuid kas suudaksid teha midagi terve elu mis pole sinu meelt mööda ja veel särasilmselt ?
Kaua ikka suudab inimene ise endale valetada. Ja Eestis Lihttöölisena olles kindlasti ei saa palganumber kuidagi motivatsiooniks olla.
Jah, valikute küsimus.
Olen nõus sellega, et kui mul oleks sellised sõbrad või tuttavad kes elaksid või töötaksid kuskil välismaal ja kutsuksid mind sinna niiöelda orjaks.
Oleks igati nõus minema. Mõned korrad Soomes käidud ja võin öelda sealne palganumber saab juba tõesti ka motivatsiooniks olla, et käia kohusetundlikult tööl ja teha midagi pühendumisega.
Valiksin ka pigem raha, kunas rahaga saan ka mina ise endaks jääda tehes just seda mis mulle meeldib.
Osad inimesed on arvamuselt, et reisida võib ka ilma rahata. Ka ise eilmine aasta samal ajal olin veel sellisel arvamusel. Soome enam tööd ei paistnud ja Eestis olin töötu. Ostsin pileti Prantsusmaale nice (nizzale ). Ja alles oli veel 80 eurot.Mille raiskasin paari päevaga ära.
Nii see siis algas minu nelja kuune trip. Nizzalt alustasin ja lõpetasin Hispaanias Tarifal kus siis terve aja rändasin mööra rannaäärset ala.
Hiljem siis sain omal käel Eesti tagasi. Kuid terve selle ajajooksul polnud mul sentigi ja loomulikult pidin poodisest süüa varastama olemale. Sain aru, et keegi mind ikka kuskil käed laiali ei oota ja elame siiski ühiskonnas kus vahet pole mida teed ja kus teed on siiski vaja raha.
Ma ei mõtlegi kohvritäit, piisaks ka ainult söögi jaoks kunas liiga mugavalt olemisel kaob reisimisel asjavõlu ära .
Olen otsustanud, et kooli ma ka enam ei lähe. Mõtlen just, et kolm aastat veel miskit õppida ja siis lõpetada kool 28 aastaselt.
Olen varasemalt ka eluga pahuksis olnud ja ei võeta mind ka kuskile riigi kaitsesse mida olen ka kaalunud varem.
Kuid kursustele olen küll mõelnud ja see ongi minu esmane siht. Kuid pole leidnud eesmärki, et mida ma siiski teha tahan.
Et teha seda tavapärast tööd kuskil laeval mis mulle ka väga meelt mööda oleks on vaja keskharidust.
Olen palju variante kaalunud kuid paljud kukuvad ka ära.
Nüüd usun, et mõistate millest selline mure.
Jah olen varasemalt oma aja raisku lastnud ja kooli tagasi ma enam ei lähe kuid siiski soovin seda kuidagi muud moodi parandada, et mitte oma elu nüüd raisku lasta.
Võiks küll hakata ettevõtjaks kui oleks ideid ja ehitus alal minust ses asjus asja ei saaks kunas millegi konkreetsele ma spetsialiseerunud ka ei ole.
Kuid teiepoolsed nõuanded on tõesti head lihtsalt minu olukorda arvestades ...
Võimetekohane elamine ... Ma ei joo, ei suitseta, ei käi ka pidudel ja ka riideid ostan soodukaga.
Seda kuidas raha hoida ma olen õppinud :) Olen lugenud mitmeid mitmeid psühholoogia raamatuid ja olen oma sellise niiöelda sisemise rahu saavutanud ja minus valitseb peaaegu täielik harmoonia.
Just see ongi puudu, teha midagi särasilmselt kunas mul on selleks motivatsiooni.
Ärge arvake et olen pessimist. Pigem nimetaks end realistiks.
Ma ei usalda oma elu saatuse kätte. Kunas saatust saab muuta.
Igatahes oli huvitav lugeda :)

Ei taha küll kriitiline olla aga sinu kiri on täis vabandusi, et miks midagi teha ei saa, kuid usu või mitte selleks, et kuhugi jõuda tuleb pingutada ja tegutseda.
Sageli võib see tähendada ka mitte just unistuste ameti pidamist, kuid siiski on see samm edsi oma eesmärgini.

Sulle antud soovitused on kõik tegelikult ju head ning eks alustama peab ikka iseendast, kas tahat muutust või mitte.

Mulle tundub, et puudu on sul elust arusaamisel sellest, et ei saa võtta sealt, kuhu pole midagi pandud ja kui sa pole muhvigi panustanud oma haridusse, siis pole sul küll elult midagi erilist loota - ei reisimist, ei paremat töökohta. Küll tihti kasutatakse ütlust, et võta elult mida võtta annab, siis ometigi ei saa ju sealt võtta, kuhu sa MIDAGI pole pannud ja see ongi esimene elutõde ja kui niisama võtma lähed sealt, kuhu sa pole midagi pannud, siis tead isegi, mis saab.
See 2o-midagi aastat on täitsa köki-möki, minu üle 50-nesed ja vanemad sõbrannad kõik veel õpivad ja täiendavad ennast ja üks neist lõpetas 50-nesena veel kõrgkooli- õppis seal uue eriala ja töötab sellel siiani, aga sa ei viitsi keskharidustki omandada! Õppida on põnev ja arvan, et nüüd juba vanemana teeksid seda mõttega, et seda kõike võib sul elus vaja minna või lihtsalt teed ajude gümnastikat -suurendad ajumahtu, sest mida ei kasutata, see taandareneb. Tänapäeval kui sa midagi muud tahad teha ja paremat palka saada, tuleb muudkui õppida ja seda kogu elu. Kui sa juba seda ehituselgi oldud aega oleks targalt kasutanud ja midagi põhjalikult äraõppinud, oleksid kah juba midagi enamat, st hinnatud töömees ja neid vajatakse kõikjal. Uudishimu iga asja vastu, mida elus näed või koged, ongi kogu õppimise alus...kui palju on ehituseski õppida ja selleks on sul ilmselt teiste kõrval ka aega olnud, aga kuidas sa seda aega oled kasutanud, et mida juba tead või oskad? Kogu su elu on su enda kõrvadevahel kinni ja keegi teine ei saa sind aidata sellise suhtumise juures - oma elu saad muuta ainult ise ja sellega juba täna alustada.

Jantsik kullake, ära niisugust barjääri küll ette sea, et enam kooli ei lähe! Sa oled nii noor! Keskhariduse võid saada ka 40-, 50- või 60-aastaselt. Õpi nii palju kui sa jõuad! Õpi raamatukogus, kursustel, meistrite käe all, koolis. Tõsi on, et uue töö saamisel ei loe ainult teadmised ja oskused vaid ka vastav paber. Kui minu üle 60-nene sõbranna kaitses dissertatsiooni, siis teine imestas, milleks seda pensionieas vaja, ise küll midagi ei õpiks. Aga nende elu kvaliteet on diametraalselt erinev, ühel proovitud mitu töökohta, leitud oma ja huvitav, palju loetud, reisitud, elust rõõmu tuntud, teisel pidev rahulolematus ja kirumine. Sa oled siiralt ja südamlikult kirjutanud elukäigu kujunemisest ja lahkad oma dilemmat. Hoia meeled avali ka kooli suhtes!

Nii mees!
Kõigepealt pean ütlema, et ka mina olen ehitaja ja olen suutnud oma ehitaja palga eest juba üksjagu maailma läbi kolistada. Probleemi ei näe, kui oled normaalne vend ja normaalse töösse suhtumisega saad igale poole tööle. Ise otsin tihti tikutulega taga mehi, kes viitsiksid vähemalt norm tunnid kuus täis teha. Palganumbrist selle juures räägime ikka vähemalt 1000€ kanti kätte. Arvan, et asi on pigem Sinu vanustes noortes jõmmides, kes ei oska ja ega ausalt öeldes ei tahagi eriti miskit teha. Hilinetakse tööle pool tundi ja samapalju minnakse varem minema aga 2000€ peab palk kätte tulema. Poole aasta pärast selgub veel lisaks, et palju asju on üle perse tehtud ja mina pean selle hiljem veel omast taskust lisaks kinni maksma. Mina ise olen olnud kooli kõrvalt täiega tööl juba 15a. peale. Hetkel 36 , seega siis vähemalt 20 aastat olen tööd rabanud. Pole mul toetavaid vanemaid olnud, ega rikast onu Austraaliast. Ka haridus on vaid 9 kl.Olenemata kõigest olen suutnud omale omandada ehitusalase elukutse ja teen oma tööd rõõmuga, lisaks olen loonud omale ettevõtte mille aastakäive oli vanas vääringus 10 miljoni krooni ringis. Kõik eluks vajalik on mul olemas ja rohkemgi veel, ka tööpuudust ei näe kusagilt luuravat. Viimased 10a. on telefon pakkumistest punane alati olnud. Ka tänasel päeval. Aga minu vahe Sinuga on , ehk see, et ise tõusen igal päeval kell 7 ja saan igal õhtul magama kusagil 11-12 ajal. Ja nii juba palju aastaid. Aga samas elamine korras, normaalsed hobid, ja muu sinna juurde kuuluv. Eks kõik ole valikute ja soovide küsimus.Elan üksi , teen tööd, tegelen hobidega ja reisin vabal momendil mööda ilma. Muide ei ela ma kah suures linnas, vaid väikses maakohas L- Eestis. Seega tee tööd küll siis tuleb ka raha jne. Tööd ei tohi peljata!

Kui mina veel noor olin... :D ja eliitkoolist :) viimasel aastal lahkusin, et õhtukoolis lõpetada, oli mu uute klassikaaslaste hulgas küll enamus "küpsed" inimesed, kel olid ka töökohad, pered jne. Ja kes polnud just "kõige teravamad pliiatsid karbis", aga no keskhariduse said ikka kätte kõik, kes vähegi viitsisid. Ja seda oli tarvis, et töötada nt bussijuhina. Üldise lumpeniseerumise ja allakäigu vastu ei aita vist nüüdki miski paremini kui haridus. Kohtudes USA väliseestlastega, kellest paljud olid väga noortena käinud oma "esimese reisi" sõjas ja seejärel pooleli haridusega Ameerikas maandunud, ka nemad "õppisid nagu hullud". Ja nii said neist "rikkad onud Austraalias" või mujal.
Ei saa alustada baassuhtumisest, et "kuidas saaksin mina, hall tüüp, elada säravat elu, palun?". Mul ongi väike kahtlus, kas see kiri pole mitte väike följeton.

Õppimise osas pean ühinema eelkõnelejatega. Astusin ka ise kõrgkooli alles 24 aastaselt. Alguses tundus, et olen ka lootusetult hiljaks jäänud kuna enamus kaasõppijaid olid enam-vähem otse keskkoolist ja enda sõpradel selleks ajaks juba ülikool seljataga. Siiski veendusin üsna ruttu, et teatud ajaline distants keskaga ja natuke rohkem elukogemust on pigem eelis, mis aitab paremini olulisele keskenduda.

Reisimise osas oli ülikooliaeg siiani kõige aktiivsem üldse. Peamine väärtus, mis ma sealt leidsin oli hea valik reisikaaslasi kelle vaba aeg ühtis minu omaga. Loomulikult olid rahalised vahendid üsna piiratud aga seda enam hakkas tööle leidlikus. Reisida saab mitut moodi ja väga erinevas hinnaskaalas. Ükski viis ei ole tegelikult parem või halvem, igaühe jaoks on oma aeg ja koht.

Lühidalt, ole avatud igale uuele kogemusele ja ära sea endale kunstlikult raame. Ole kõik, mis sa olla saad, nagu ameeriklased selle kohta vanasti ütlesid.