Kohad kuhu tahaksid tagasi minna

Kuna meil siin on käsil teema riikidest kuhu ei tahaks tagasi minna siis vaataks asja ka natuke positiivsema külje pealt ja paneks kirja mõned kohad kuhu tahaks kindlasti veel tagasi minna.

Püüaks kõrvale jätta emotsioonid a`la "seal sattusin ma lahedasse kaklusesse, tõmbasin londi odavalt umbe või kohtasin ma esimest korda oma kolmandat abikaasat" ning püüaks ka põhjendadab miks mind need paigad tagasi tõmbavad.

Ise olen ma üpris püsimatu inimene ning juba kolm päeva ühes kohas tundub tõelise piinana. Pikemat aega mõnes linnas viibides üritan vahetevahel isegi hotelli vahetada et asi liiga rutiinseks ei muutuks ja vabatahtlikult juba varem külastatud kohtadesse tagasi ei kipu.

Samas on kohti kuhu läheks veel ja veel. Allpool minu TOP3

Nice - lemmiklinn Euroopas. Või ok, mitte linn vaid tänav seal -Promenade des Anglais. Mõnes sealses merevaatega välikohvikus võiksin vabalt istuda päevi, juua veini või õlut, lugeda ja vaadata merd ning mööduvaid inimesi. Seda on seal nii mõnus teha et isegi liigne turistilikkus ei riku "tunnet".

New Orleans - Ameerika kõige mitteameerikalikm linn. Hüüdnimi "The Big Easy" ütleb kõik. Prantsuse kvartal, igast avatud uksest ja aknast kostev jazz, blues ja cajun, tõeliselt professionaalsed tänavamuusikud, jääkokteilid, Lousiana köök.....

USA Kesk-Lääs - Yellowstone, teedel tuiavad piisonikarjad, kärestikulised kiirevoolulised mägijõed, Monument Valley, Arches, Dead Horse Point, Canyonland, Arizona kõrbed, Suur Soolajärv, Kaljumäed, Ameerika filmilikud depressiivsed väikelinnad Ning Kesk-Lääne taevas on nii kõrge, sinine ja hoopis avaram kui mujal.

Piinlik tunnistada, aga minu TOP 3 on tegelikult TOP 1: Prantsusmaa 1., 2. ja kolmandat korda.
Kui täpsemalt, siis

  1. Nice ja selle ümbruse väiksed mägikülad - sinna ma läheksin kasvõi elama. Atmosfäär, toit, lahked inimesed, kaunis loodus.
  2. Bretagne - eriti säilinud keskaegse vanalinnaga Dinan ja Vitré - parimad pagariärid, eriline arhitektuur, veel toredamad inimesed kui Nice'is, crepid ja galettid (seal mu abikaasa tahaks elada) jne.jne.
  3. Pariis. Iga kord kui ära tulen, siis mõtlen, et no nüüd aitab küll, ma järgmised 10 aastat ei lähe sinna - nähtud juba küll. Ja siis poole aastat hiljem hakkab kripeldama. Peaks ikka veel minema ja lõpuks vasaku kalda põhjalikumalt ette võtma. Ja ooperis tahaks ka käia. jne.jne.

Abiks on muidugi olnud pr.keele piisav valdamine.

Põhjamaad - Norra, Island, Fäärid... Ikka iga aasta pean ühe korra põhja minema.

Borneot võiks veel avastada, Sabahis kahel korral käidud, teisel korral sai autoga tiir ka peale tehtud, seega võtaks Sarawaki ette.
Teisel ja kolmandal kohal, ei teagi, Taisse võiks alati tagasi minna, aga suurt tõmmet ei tunne, seega pigem avastaks teisi maid. Aga tõmme on just Kagu-Aasia suunal. Mõnusad inimesed, huvitav kultuur ja ilus loodus.

Mina ei läheks kuhugi kunagi tagasi, maailmas on nii palju erinevaid ja huvitavaid paiku kuhu minna. Samades kohtades olen käinud vaid Ameerika Läänerannikul, seda isiklikel põhjustel. Kunagi ammu üritasin igast reisist võtta viimast, näha iga asi ära jne. Tänaseks olen rohkem kogenud ja üritan minna sinna, kuhu tavaturist ei sattu. Mida aga soovitada TOP 3-na: 1. Venezueela 2. Norra 3. USA Yellostone ja selle ümbrus, see mul käimata!

Maailm on nii suur ja minu elu nii üürike, seega ma ei jõua ilmselt ringi peale teha, et vanu radu uuesti käia. Aga TOP 3 oleks siis selline:

  1. Laos - Luang Prabang, kena väike linnake oma rahulikus kulgemises. Seal võiks pensionäripõlve veeta.
  2. Norra - loodus igal ajal ja iga ilmaga.
  3. Horvaatia - Aaadria mere ranniku võluvad väikelinnad. Šibenik, Makarska Riviera.

Lähtudes kuivadest faktidest - Barcelona on see koht, kuhu järjest ja vabatahtlikult tagasi satun, paar nädalat veel ja jälle tagasi. Esiteks käik turule, hiljem Gaudi, Dali, Miro ja võib luusida mööda vaiksemaid "oma" nurki. Languedoc ja Midi–Pyrénées pole sealt kaugel, omanäoline ja pisut müstiline piirkond, vaikne, turiste kohati polegi näinud.
Granada ja selle ümbrus, sama lugu.
Gruusiasse läheks tagasi kõige laiemas tähenduses "toiduainete" pärast, rahvas, kelle parimaid iseloomuomadusi olen näinud ka halvimates olukordades.

Maailmas on miljon lahedat paika ja tõesti ennast korrata eriti ei raatsi. Nagunii aja ja raha faktor on kogu aeg piiramas. Need kaks pisiasja ongi mind viimasel ajal vaid Euroopas ringi tuuseldada lubanud.

Minu meelest on Madeira Euroopa paradiisisaar. Vapustav loodus; mõnus kliima; toredad inimesed pole nii pealetükkivad kui lõunamaalased mandril enamasti on; turistide hordid puuduvad kui just keset suurt suve ei lähe sinna; vahemaad pole pikad; lihtsalt mõnus koht puhkamiseks ja nautimiseks, kusjuures puhkamine Madeiral ei saa endast kujutada rannal lebotamist. Sinna ma tõesti tahaks tagasi.

Imelikul kombel meeldib mulle ka St Peterburg. Käidud seal küll ja küll, aga kui jälle sinna satun, on nii mõnus kodune tunne. Teine selline linn on Barcelona. Mitte et aina neisse linnadesse tagasi tahaks, lihtsalt saatus saadab ja ikka on jälle nii mõnus seal olla.

Tippsihtpunktid:

  1. Gairo
  2. Sarm el Sake
  3. Hurbanda

Täitsa mõtlema pani, aga tegin sellise valiku

  1. Kreeka saared- puhkuse lemmikud- sumedad suveööd, tavernid, kreeklased, lambaribi, mereannid ja muidugi vein. Siiani igal suvel käidud ja pole veel ära tüütand, pigem vastupidi.
  2. London- see oleks linn, kus olen mõelnud, et võiks isegi mõnda aega elada-töötada; iga linnaosa niivõrd erinev ja justkui omaette maailm.Linn kus alati olen ennast koduselt tundnud.
  3. Kyoto-turismi-kultuurielamuse rahuldamiseks. Käinud olen seal korra ja kahjuks vaid 10 päeva ja tundus, et nii palju jäi avastamata.
    Aga tegelikult on neid kohti küll veel ja veel ja veel...

Heh, mul tuli kiiresti see värk :D

1) Itaalia - peamiselt siis Toscaana ja Liguuri provints. Lummav maastik ja toidukultuur. Inimesed ja kõik muu-ainukordne.
2)Iirimaa - Milline maastik ja inimeste ajalugu/kultuur/ja mud kombed..
3) No tehke mis tahate, aga mina tunnen end Monacos nii koduselt...Jube ilus ja on näha, et seda riiki juhib ikka kuningas...

Minu meelest on Vahemere äärne õhkkond jube ilus ja supernauditav:D Alates Genovast kuni nt Toulon'ini välja. Lihtsalt mina kuulun sinna rajooni..

Thsultanja, ära söö tundmatuid seeni!

@ Koit - selgeltnägija! :D
Loksa metsast korjatud kitsemampleid sõin jah: http://www.hkhk.edu.ee/seened/kitsemampel.html
Ja sinna metsa lähen järgmisel seenehooajal jälle :P

1.Ahvenamaa ja selle soe punane kivi.
2.Narva-Jõesuus on midagi, mis kutsub sinna jälle tagasi.
3.Berliin - suur ja vaba.

Indiasse lähen ühel päeval tagasi.

Kõikidest maailmajagudest kokkuvõttes kisub ikka ja alati tagasi siiasamasse kahe lennutunni kaugusele

Lõuna.Prantsusmaale .Koht 1.

Koht 2. Pariis

Koht 3. Bora Bora

1-Tansaania, seda maad peab lihtsalt nägema ja nuusutama.
2-Cambodia, veel rikkumata turistidest, mõnus.
3-Tenerife, minu meelest kõige lahedam Kanaari saartest.

Ahvenamaa- kena koht suvel (olen seal kolmel korral käinud)
Wisla- väga kenad mäed ümberringi, Tsehhia ja Slovakkia piiri lähedal hea mõlemas riigis käia
Krakow- Poola pärl (kolm korda seal olnud)
Iisrael- Kõikjal mujal võib käia aga Pühal Maal tuleb elus vähemalt üks kord ära käia

Hiina - kevadel 4.korda minemas - nii suur, põnev, erinev, müstiline ja kisub ikka tagasi.

Huvitaval kombel tundub, et kõige rohkem on mainitud Norrat.
Esimene on Norra. Seoses tööga juba 9 aastat seda riiki vallutanud. Loodus, loodus ja veelkord loodus. Mäed, jõed ja meri. Kalastamine.
Hetkel on vaade Seitsmele Õele.

Minu TOP3, kuhu tahaks kunagi tagasi minna, oleks:

  1. Tansaania, eriti rahvuspargid (lemmik oli Serengeti) - lummav, võimas, müstiline. Silmapiirini ulatuvad savannid ja need loomad...
  2. Kuuba - täiesti omanäoline ja erinev seni nähtust. Kohati tekkis seal linnades ringi jalutades tunne, et oled sattunud mõne filmi võtteplatsile, lihtsalt nii sürr. Aga samas elav, vaimustav, imestama panev.
  3. Norra - vapustav loodus: mäed, fjordid, pisikesed külakesed orgudes. Lummav.