Veidi ajendatuna allolevast varjatud listasude teemast lennufirmadel ja üha enam odavlennufirmade/odavlendude näoliseks muutuvast maailmast (ehk üha igavamaks ja olematuks muutuvast pardateenusest) -milline on kõige eksootilisem lennufirma ja kõige eksootilisemad kogemused pardal mis teil olnud?
Mul endal vaatamata ohtratele lendamistele midagi erilist paraku ei meenu. Isegi vähetuntud ja kaugemat kodubaasi omavate lennufirmadega lennates pole midagi erilist ega ka eksootilist kogenud. Nii et kõige erilisemana jäänud meelde vast hoopis kunagi Tallinnastki lennanud Lauda Air'i ehtsad nõud ja suurepärane toit pardal. Aga ega midagi eksootilist seal loomulikult polnud ehkki teenus ise kuulus tänapäeva mõistes minimaalselt äriklassi.
Pskovavia. 2016 lendasin nendega Pihkvast Moskvasse, lennukiks An-24. Eesoleva istme sai lamedaks klappida (ilmselt oli mõeldud ka haigete veoks). Pardatoiduks kurgivõileib, pardaajakirjas pikem artikkel lendavate tankide arendamisest ning arsti nõuandenurk teemal 'Miks lennates viin kiiremini pähe hakkab'.
Suhteliselt igav olnud lennata, olen keskmist sorti lendaja, iga aasta 2-4 pikemat lendu. Erilisena on meelde jäänud mu esimene üle lombi lend, 1997ndal- Aeroflot, Moskva- Buenos Aires- Moskva, Aconcaguale ronisime.
IL 86, ma polnud elu sees nii suurt kolakat näinud siis. Ecomomy salongis oli üks viimane ja äärmine 3ne istmeblokk tühi või tühjaks jäetud ja istmete alune ruum sisaldas 2 kohvrit, mis kuulusid teenindavale personalile. Stjuuarditel oli kohvrite juurde ikka päris tihti asja. Läksid tühjade kätega, tagasi tulid paberkott käes. Ei olnud oksekotid, kes tahtis, sai täiesti ausalt ja peaaegu avalikult pingi alt lennutaksoviina osta. Maikaväel, toasussides ja väljaveninud dressipükstes vendi ja õdesid (liibukatest ei teatud tol ajal sealkandis veel midagi) kõikus päris rohkelt vahekäigus, pildituks keegi ei joonud end ja kõik jäi põhimõtteliselt sündsuse piiridesse. Tolle aja ja keskkonna (vene turiste täis lennuk) mõistes muidugi. :D
Üks lugu tuli veel meelde, seekord nõukaaeg, 1980ndate keskel vist. Olime jälle Kaukaasias alpinismilaagris, lendasime koju, Mineralnõje Vodõ- Belgorod- Tallinn, loomulikult Aeroflot ja nüüdne suht pisike museaal, Tu 134A.
Belgorodis vahemaandumine tankimiseks, bensupütt sõitis kõrvale, visati voolikuots tiivapealsele vennale ja autol pump tööle. Rahvas aeti ennem välja, kuid võisime sealsamas lennuki kõrval oodata.
Mõne aja pärast tankurauto vend hüüab " Noh, kuidas on", tiivapealne, see oli lennuki meeskonnast, küllap pardainsener, vastas " Nuuu ... (efektne mõttepaus) ... ähh, keera kinni, Tallinnani peaks jätkuma". Küllap see oli neil standardnali. Aga hea nali mu meelest. :D
Air India New Dehlist Kathmandusse, ca 2012. Lennuki sisemus oli hoolsate koristajate poolt hoolikalt üle käidud räpaste lappidega, nii et kõik plastikpinnad nagu pagasiluugid ja istmete seljatoed olid omandanud halli värvi. Aga stjuuardessid olid punastes sarides ja serveerisid vürtsikat taimset läätsehautist chana masala. Parim lennukitoit, mida olen saanud.
Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu Estonian Airiga umbes aastal 2011. Praegu tundub ulme Tartust kuhugi lennukiga startida
2011 Kolumbias, lendasin Choco'st, Vaikse ookeani rannikult, Nuqui'st Medellini. Kahjuks ei mäleta lennufirmat ega lennukitüüpi, kuid pisike põrnikas ta oli. Ma pole pikk, 176, kuid sees tuli seistes ikka päris sügavalt küürus olla. Laiust oli ka üsna vähe- iste, vahekäik, iste.
Ja istmeteks olid ... taburetid! Päriselt! Vähemalt siiski 4 jalaga, aga selle eest turvavöödeta :D :D Oli vist mingi 10 või 12 neid.
Aga tegija lennuk oli, õhku sai juba kolmandiku hoovõturaja pealt. Medellinis oli äikesetorm, ootasime maandumisluba tiirutades ilusate roheliste mägede kohal. Õhuvood olid vist lähedasest äikesest sõltuvalt üles- alla, lennuk kopis neid erutavalt, kuid sai kõigiga hakkama. Pigem vist ikka tänu piloodile.
Ei mäleta, et hirmus oleks olnud, meeletult põnev oli aga küll. Võttis kõiki kilkama.
Fishtail Air, Lobuche - Kathmandu, helikopter. Hakkasin turvavööd kinni panema, piloot ühmas "vahet pole, kui sellel kõrgusel mingi jama on, oleme surnud niikuinii."
Pelangi Air lend Singapur-Tioman aastal 90 või 91. Lennukiks de Havilland Canada DHC-6 Twin Otter.
https://en.wikipedia.org/wiki/De_Havilland_Canada_DHC-6_Twin_Otter
Lennuk väljus mitte Changist vaid Paya Lebari sõjaväelennuväljalt. Olime lennukis sõbraga kahekesi koos mingite pakkidega. Lennuk lendas hästi madalalt mere ja ranniku kohal, oli ilus ja päikseline ilm. Raudse eesriide tagant tulnud noortele selliseid eksootilisi vaateid näha, oli suur elamus. Tiomanile maandumisel tundus, et kohe põrutame vastu mäge. Lennurada oli nii lühike ja lõppes püstloodis mäeseinaga.
Selele lennule sattumine oli omamoodi juhus. Lendasime odavate Aerofloti piletitega bisnessis ja esimeses klassis korduvalt edasi-tagasi Singapuri ja Kuala Lumpurisse. Nii tegid tollal paljud teisedki eestlased, kes võimalusest teadsid. Tollel korral tegime väikse valearvestuse. Meil oli pilet Moskva-Singapur, aga tagasilend algas Kuala Lumpurist. Oli plaan maad mööda sinna seigelda. Singapuris meid viisata riiki ei lastud, sest meil polnud edasi-tagasi pilet. Öeldi, et kas lendate Aeroflotiga tagasi Moskvasse või omal kulul Kuala Lumpurisse, linna ei saa. Lasime kutsuda Aerofloti hiinlasest esindaja. Palusime tal osta meile sularaha eest piletid Kuala Lumpurisse. Mainisime, et kahju, et Singapuri ei pääse. Siis ta pakkus välja selle variandi Tiomani. Kuna lend on teiselt lennuväljalt, mis asub linnas, saime transiitviisad.
80date esimeses pooles Tartu-Kaunas-Tartu. Hommikul lendasime Kaunasesse ja õhtul tagasi, Tartu Kiirabi rahvas peamiselt ja paar last ka.
60-ndate lõpust kuni 90ndate alguseni sai Kukurusnikuga -AN-2 Pärnust Kihnu ja Ruhnu lennatud. 12 inimest põlvepidi koos. Vahel mõnel kohalikul saarlasel kits ka kaasas. Aga juttu jätkus kauemaks.
Biškek-Oš, nii viieteist aasta eest. Riigi suurimate linnade vahel lendavasse lennukisse lubati esmalt inimesed ja vahekäik täideti kitsede ja kanadega. Aasta hiljem sai Ošist Moskvasse juba otselennuga. Ühel pool istus erakordselt jutukas polkovnik ja teisel pool rida kohalikke noori. Üks neist palus laenuks mu juba täidetud maaletulekukaarti. Ma ei andnud, aga kelleltki nad said ja midagi pusisid. Kui Moskvas passid esitati, röögatas piirivalvur noored kõrvale. Kõigi maaletulekukaart oli kenasti selle laenuks saadu pealt maha viksitud.
Kolmas lugu ka. Ühepäevane tööreis Tallinn-Kuressaare-Tallinn. Hommikune piloot oli peente maneeride ja kuldklotseriga skandinaavlane. Pööras end salongi poole ja rääkis inglise keeles ära koik lennuajad-kõrgused-kaugused-temperatuurid-loksutamised. Õhtul matsatas kaaspiloodi kõrvale mustas nahkjopis tüüp, selline nagu raadiotakso vms rooli keeras. Ütles vene keeles pajehali, uks kinni, kannakaga stardirajale ja kohe õhku stiilis noh teeme selle õhtu viimase sutsu ka veel ära.
Minu esimene lennukogemus oli lapsena metsavahi "moosiriiuliga". Teine oli mootoriga 2-istmeline lahtine paraplaan. See oli superlahe elamus - lennata nagu lind üle metsade ja näha veelkord juba silmapiiri taha vajunud päikest.
Edasi oli tükk tühja maad ja nüüd kõik need odavlennufirmad, ei midagi eksootilist. Aga lennata meeldib väga.
Esimene lend oli allaaastasena "metsavahiga" Tallinnast Pärnusse. Läkaköha raviks (keskkonna muutus), keegi soovitas emale ja asi ka toimis. Kahju, et ei mäleta sellest midagi.
Aastal 2006 sõitsin Mosambiigi siselennul nende kohaliku lennufirmaga. Üks sealne tuttav ütles mulle reisiplaanist kuuldes, et tal on seal lennufirmas üks sõber piloot, äkki on samal lennul tööl ja saan minna kokpitti tere ütlema. Andis mulle suvalise rebitud paberilipiku peal väikse teate piloodist sõbrale, mida lennukis stjuuardessile näitasin. Ei tundunud kuidagi loogiline, et selline lähenemine võiks läbi minna. Aga läks! Sõber-piloot oligi tööpostil ja kutsus mind koos sõbrannaga kokpitti lisakohtadele istuma. Kuna reis oli vahemaandumisega, saime näha hingematvaid vaateid kahel maandumisel ja ühel õhkutõusul, kusjuures vahepeal jõudis päike juba looja minna. Meile serveeriti ka äriklassi (siiski üsna tagasihoidlikke) snäkke ja koheldi üldse äärmiselt esmaklassiliselt. Kõige lahedam asi oli aga see, et saime kaaslasega kordamööda öelda mikrofoni sisse: "Cabin crew, please be seated for take off/landing!" - loomulikult siis, kui see oligi ette nähtud. Osa meie reisiseltskonda istus lennukis meist eraldi ega näinud seda, kuidas kokpitti läksime. Suur oli nende üllatus, kui sellest hiljem rääkisime ja suur meie pettumus, et nad polnudki meie hääli läbi kõlarisüsteemi ära tundnud. :)