1.Berjaya Air.

Marsruudil Kuala Lumpur (nende vana lennujaam) - Tioman

Tegemist oli erilise tranduletiga, mille ventilatsioonisüsteem pool lendu valget auru sisse ajas. Aga ära lendas.

2.Royal Brunei Air

Marsruudil Singapur - Bandar Seri Begawan

Lennuk oli igati OK ja puhas. Naljakas (meie jaoks) oli lennuohutuseelne palve, kus Allahil paluti reisi ajal hoida kaitsev silm peal ka oma lastel, naistel ja koduloomadel.

Naljakas oli ka uudiste osa meelelahutusprogrammis. Parasjagu oli nende sultan visiidil mäletamist mööda vist Hiinas. Pool uudistest jutustas sellest, kuidas sultan hommikul heatujuliselt ärkas, ennast hästi välja oli puhanud ja eelmisel õhtul kenasti rahulikult uinunud.

3.Jambojet

marsruudil Nairobi - Malindi

Lennukid olid uued (2 aastat vana), flight crew valgehanaline ja nii ca 50-aastane.

Antud lendudele müüb pileteid ka Estravel ehk siis need on saadavad Amadeus süsteemi kaudu. Mitte kogu aeg, vaid siis, kui Aafrikas internet juhtub piisava stabiilsusega töötama.

Oma kaugelt rohkem kui tuhandel lennureisil olen üle elanud ka 3 hädamaandumist, kuid need on toimunud kõik mitte just eksootiliste firmadega ja seega pole siin suurt midagi sellest jutustada :D

Raul, Keenias töötab internet suurepäraselt, aga iseasi on elektriga. Kui Jambojet alustas, siis nad krediitkaarti broneerimisel ei tunnistanud, oli vaja teha M-Pesa (mobiilmakse) konto. Mis Keenias on erikuramuse mugav asi.

@veigo

Ma selle interneti osas mõtlesin lähtudes sellest, et need tegelikkuses Jambojeti lennud on Amadeusis nagu kummitus -- kord on ja kord ei ole.

Meie krediitkaartidega saab sealseid pileteid lennufirma enda lehel (Amadeusist ca 40% soodsamalt) osta juba vähemasti eelmise aasta sügisest.

Kas just väga eksootilised lennufirmad, aga omamoodi meeldejäävad kogemused siiski.

- 2010.a lendasime Moskvast Irkutski Transavia lennufirmaga. Lennuk mingi vanem Boeing. Muidu polnudki midagi erilist, kui ei juhtuks pealt kuulama uskumatut tüli ja draamat stjuardesside vahel "tagaruumis". Karjuti, kisati ja ropendati nii, et maa must. Ei sisendanud erilist usaldusväärsust. Väga veider oli.

- 2010.a käisime Ukraina lennufirmaga Aerosvit Indias. Tagasilennul lendas Kiev - Stockholm lendu tuttuus Antonov An-148. Osad istmed olid veel kiles :)

- 2011.a käisin Puerto Ricos ja pidime tulema Culebra saarelt tagasi laevaga peasaarele. Aga üks kahest laevast läks katki ja kogu graafik läks sassi ning me ei oleks tagasi saanud. Siis aga pakkus üks teine seltskond, et olevat võimalik lennuki tšartida, kui on 8 huvilist. Saime pundi kokku ja mingi kastikas viis meid lennujaama. Lennujaamas lennukeid polnud, rajal jalutasid kanad. Meid kaaluti jne ja jäeti ootama. Lõpuks tuli piloot väikese Air Flamenco lennukiga. Saimegi oma isikliku tšarterlennu :)

- 2011.a käisime Venetsueelas. Lendasime Caracasest Ciudad Bolivari, lennufirmaks Rutaca. Lennukiks oli Boeing 737-100 või -200 - see vana generatsiooni 737, millel mootorid kitsamad ja peenemad. Sanktsioonide tõttu ei saanud Venetsueela varuosi, mistõttu kogu lennuki sisustus oli mix and match - nt osad aknakatted tuli sulgemiseks tõmmata ülevalt alla, aga osas alt üles, istmed olid erinevate katetega jne. Aga no kohale me saime :)

- Samal reisil lendasime Ciudad Bolivarist Canaimasse. Pisike 1960.aastate Cessna, 4 reisijat ja paar suurt haisvat kalakasti. Enne õhkutõusu piloot võttis oma kaameraga telefoni ja suudles ekraanil oma laste ja naise pilte, siis lõi risti ette ja hakkas hoogu võtma.

- 2015.a (vist...) käisime India Andamani saartel. Tagasitulekuks Havelocki saarelt Port Blairi otsustasime võtta vesilennuki. See oli esmakordne vesilennuki kogemus ja väga cool. Natuke hirmus ka :)

- 2022.a käisin Komooridel ja lendasin Grande Comore saarelt Moheli saarele ja tagasi. Lennufirmaks R-Komor. Lennu ajal pudenes miskeid sisustuse tükke. Hoidsin istme kohal olevat ärakukkuvat paneeli (kus on nupud ja ventilatsiooniava) käega, et see mulle pähe ei sajaks.

- 2023.a augustis käisin Prantsuse Guajaanas ja hetkeemotsiooni ajendil hankisin ootamatult saada olnud Air Guyane'i siselennupiletid Cayenne'ist keset vihmametsa paiknevasse Saül külasse. Lennukiks Let L-410 Turbolet. Vaated aknast olid imelised. Küll aga sihtkohale lähenedes hakkas autopiloot kisama "Terrain! Terrain! Pull up! Pull up!". Silme ette tulid kohe Air Crash Investigation'i episoodid. Siiski tundub, et kõik oli tavapärane - Saüli maandumiseks tuli navigeerida "mägede" vahel. Aga võttis ikka käed higiseks küll.

Mingeid põnevaid lende võis olla veelgi, aga hetkel enam ei meenu.

Head lendamist!

90-ndate keskel lendasin venelaste IL-76-ga. Võtab peale 3 tanki.

Niikui õhku saime ja telikud sisse tõmmati, tegid telikuoperaatorid laua puhtaks. Portfelist tuli välja viinapudel ja kõik muu sinna juurde kuuluv vajalik. Tükk aega sumiseti ümber laua. Siis rändas varustus tagasi oma kohale. Ka seesama ajaleht, mis laudlinaks oli. Mul oli igav ja kooserdasin kabiini vaatama, mis elu seal käib. Kabiinis oli 2 korrust. Piilusin aknast välja, täitsa pime. Siis kõlas mingi kellahelin. Ikka veel rahulik. Siis kõlas kaks kella. Kapten röögatas midagi ja hakkas sebimine. Kõik sukeldusid oma kohtadele. Paar minutit oli vaikne. Siis tuli mingi uus helin. Kapten karjus kõigile mingeid käsklusi vahetpidamata ja elu kees. Kes näppis nuppe ja karjus midagi vastu, kes sikutas midagi. Siis hakkas kell vahetpidamata tirtsutama. Sebin muutus väga tihedaks. Omavaheline möla oli pausita. Tundus, et midagi on nüüd vist väga sitasti. Järgmiseks tekkis korralik vibratsioon ja nii mitu korda järjest. Mul hakkas seest õõnes. Mõtlesin, et nii see allakukkumine käibki. Piilusin välja ja mingi valge triip all ees. Lennuraja jaoks olime liiga kõrgel. Selge maandumist ei tule. Möla ja karjumine sama kõva. Ja siis näen kaugemal eespool uut triipu. Vaatan, et kapten lükkab oma kangi ja nina lähebki allapoole. Varsti sain aru, et ees on lennurada ja me maandumegi. Maandusimegi. Vibra oli ilmselt telikute paikalükkamine ja esimene triip lihtsalt mingi marker metsas. Järgmist sellist lendu juba nautisin.

Umbes samal ajajärgul lendasin Dušanbe-Moskva või oli hoopis Peterburi. Kuupäev 29.detsember. Tahtsin ikka aastavahetuseks kodus olla. Hommikul tuli info, et pean ühe asja joonde saama. Tuju juba langes aga siis selgus, et meeletu udu ja lennuk väljus alles õhtupoolikul. Sain tööasjad tehtud. Lennuk oli TU-154, Tadjikair. Istekoht oli mul sabas, kohe avariiväljapääsu juures. Meil oli ette nähtud vahemaandumine Ufaas. Aga tänu lumetormile oli lennujaam suletud. Kuna ilma kütuseta ei saa, siis pidime maanduma. Meeskond hoiatas ka , et olge nüüd vait ja kõigeks valmis. Tulime sellise litaga vastu rada, et sain sealt avariiväljapääsu ukse vahelt sahmaka näkku. Pidin vee käega ära pühkima. Ufaa lennujaam haises selle tüüpilise nõukaaja rääsunud rasva järgi. Vanemad kodanikud ilmselt mäletavad, millest jutt. Olin kindel, et nüüd saab pikalt konutada. Üllatuseks kamandati meid 1,5 tunni möödudes lennukisse ja õhku me tõusime. Piloodid olid kas ennast lõviks joonud või olidki tõelised profid.

Juba sellel sajandil siselend Arlanda-Karlstad. Mingi pisike propeller oli. Saime rajal juba hooa täitsa üles kui järsku ilge pidurdamine. Pöörasime sealsamas rajal otsa ümber ja uuesti pöörded põhja ja kohe ka õhkutõus. Ümberkeeramise hetkel kostis valjukatest läbi ragina vanemapoolse piloodi aktsendiga "SORRYY" Ei teagi kas sai ise aru, et vale suund või käratati tornist midagi.

Koduloomadest lennurajal. Dušanbe lennuväljal oli 90-ndatel lehmi omajagu. Lennukite liikumise ajaks aeti nad kaugemale. Hiljem seisid lennuki kõrval ja vaatasid, kuidas nad seal suvaliselt ringi kooserdavad. Algul pani ikka imestama küll. Hiljem tundus see juba osana kohalikust elust.

1987. a veebruar, lendasime kuskil Ida-Sajaanides kuhugi külla, kust pidi algama meie ekspeditsioon mägedesse. Piloodid seisid vaevu jalul juba lennukisse tulles, ja kui olime juba mõnda aega lennanud mägede vahel, siis pöörduti kabiinist meie poole: "rebjata, või gollivuud hotite?"...ja keerasid lennuki kreeni. Aga meil oli suht savi, sest ega me lenduritest paremas konditsioonis polnud- piiritusepläsku käis ringi. Maandusime küla külmunud kartulipõllul, mis oli lumevaba. Seal orus üldse lund polnud, ainult temperatuur kuskil -30-40 vahel. Teispool ahelikku asuvas orus see-eest lumepaksus meetrites.

Gröönimaal lendasime Kangerlussuaqist Ilulisati. Mingil hetkel aknast välja vaadates tundus, et seda jäämäge olen juba näinud, ja siis kordus see pilt veel mitmeid kordi. Piloot lõpuks andis lennukiraadiost humoorikalt teada, et ei saa udu tõttu maanduda, kütust jätkub veel üheks tiiruks ja siis tuleb kuhugi mujale maanduda. Ja oligi mingi teisejärguline jaamake läheduses, kuhu siis õnnalikult maha potsasime.

Oi bljää. Gollyvuud... Kogemus kogu eluks.

Huvitav, et ükski Tripikas polnud 01.09 07.00 Tivatisse lendaval SmartLynk lennukis. Oleks huvitav teada kuidas tunded olid, kui kajakas mootorisse lendas ja kuidas meeskond reisijaid informeeris.

Oma ligilähedaselt viiesajast lennust ei ole midagi väga meeldejäävat olnud:

- elu esimene lend An-2-ga Pärnust Kihnu

- lend juba sellel sajandil Tallinnast - Kuressaarde Estonian Airi Saab 340-ga. Eriliseks tegi selle fakt, et olime kaasaga ainsad reisijad. "Teretulemast pardale, daam ja härra", oli kapteni tervitus

- eelmisel aastal lend Luang Namtha - Vientiane Laoses. Lennukiks oli Xian Ma-60. Nagu oleks nõukaaega tagasi astunud.

Vene ajal lendas Ruhnu vist ainult kaubalennuk, moosiriiul kord nädalas. Lunisime sõbraga sinna peale istusime kartulikastide peal. Lennukis oli ka ühes kaubakastis liitrine jogurt mille saareelanik oli nädal aega tagasi tellinud. Tol hetkel tundus üsna eksootika.

Liitrine jogurt nõuka ajal? Mis pakendis? Polnud ju mingisugust jogurtit olemaski, kui ma õieti mäletan. Ei?

See võis ka kuskil üleminekuajal olla.

Lihtsalt meenus nüüd üks lugu, mis oli parajalt eksootiline ja meeldejääv, kuigi mitte otseselt lendamisega seotud.

Stockholm ja Arlanda ca 16-17 aastat tagasi. Väga tavaline päev väga tavalises lennujaamas koos väga tavalise reisijate kontingendiga. Ehk peamiselt skandinaavia pintsaklipslastest ärimehed- nii moodsamalt kui põhjamaiselt hallilt riides. Põhjaeurooplastest seljakotireisijad lihtsas ja mugavas riietuses, perereisile suunduvad tavalised rootslased. Ühesõnaga kõik väga tavaline, võiks isegi öelda ilmetu ja hall. Ootan oma lendu ootsesaalis ja lobisen tuttavatega kui järsku minu ümbruses kõigil pead pöörduvad ja näoilmed muutuvad. Ja põhjust oli ja kuidas veel- mööda jalutas uhkes ja säravates brändidisainerite kujundatud mundrites lennukimeeskond koos vähemalt sama efektses ja silmnähtavat väga kallis riietuses supermodellivälimusega stjuuardessidega. Tõeliselt imposantne ja selles väga tavalises Skandinaavia lennujaamas lausa eksootiliselt mõjunud vaatepilt. Eks erinevaid mundreid ja lennusaatjaid oli ju varemgi nähtud (hiljemgi), aga midagi sarnast ei meenu. Ja ümbritseva reisijatekontingendi sarnast reaktsiooni samuti mitte. Ja seejärel märkasin ka mis lennufirmaga tegu - Ethiopian Airlines. Ehk tegu oli maailma ühe kõige vaesema riigi rahvuslik lennukompaniiga...Nähtud pilt mis sellega kuidagi kokku ei jooksnud.

Ei oska öelda, mis Ethiopian Airlines'ist tänapäeval saanud on ja kas näiteks Emirates, Etihad või mõni muu on täna ehk veel muljetavaldavam (ehkki minu muljete järgi nagu mitte). Või oli lihtsalt tegu ühe konkreetse meeskonnaga. Kuid tollel ajahetkel oli see tõesti eksootiline ja meeldejääv vaatepilt.

Ethiopian Airlines on väga äge näide sellest, kuidas ühes vaesemas riigis on võimalik luua edukas ja hinnatud lennufirma. Rikastel naftariikidel oleks nagu lihtne seda teha, aga kui mõned näited välja jätta, siis enamikest mingeid supertegijaid pole lõpuks saanud või on oma edu ka kiirelt kaotanud. Seal pole riigil meeletuid summasid, mida pidevalt firmasse toppida ja seega peab lennufirma olema piisavalt hästi juhitud, et ellu jääda ja edukas olla. Nüüdseks on see juba mõnda aega Aafrika suurim lennufirma ja jätkab kasvu. Lisaks on asutud tegutsema piirkondlikel Aafrika turgudel. Parim ja edukaim näide sellistest on ASKY Airlines, mis on edukalt hõivanud turgu Lääne- ja Kesk-Aafrikas.

Pole kahjuks nendega varsti pea kümme aastat lennanud, aga aastaid tagasi sai mitmeid kordi lennatud ja oli üheks lemmikuks just oma eksootikaga ja kuvandiga, kuidas selliselt põhjalt on võimalik sellise taseme ja kasvuga lennufirma luua. Tasub kindlasti mitmete Aafrika sihtkohtade puhul kaaluda alternatiivina Turkish Airlinesile. Läbi Stockholmi ja Frankfurdi on Tallinnast tihti normaalsed ühendused nende lendudele.