Aeg-ajalt on elu kokku viinud inimestega, kes reisidel (nii töö- kui puhkusereisid) võõrast keskkonda kuidagi nautida ei suuda. Kui enamik reisib selleks, et midagi uut kogeda, siis leidub inimesi, kelle jaoks kõik teistmoodi asjad on suur no-no. Teistsugune toit, teistsuguste kommetega inimesed, liiga palav kliima, teistsugune arusaamine hügieenist või transpordiviisidest ei sobi kohe mitte. Põhiline eeldus reisimiseks on, et oleks kohalikest võimalikult mugavalt võimalikult eraldi. Seejuures neid eriti ka ei huvita, miks teises kohas üks või teine asi teistmoodi on ja mis loogika seal taga on.
Selge see, et kui sellise arusaamisiga inimesed ei sobi, siis parem on neid vältida. Aga alati pole see võimalik. Kuidas sellistega käituda?
Eelkõige tuleb käituda inimlikult.
Kõigile ei meeldi reisimine, seega mõni peab tööreisi "taluma".
Sellest ma muidugi ei saa hästi aru, miks puhkusereisil virisetakse. Sinna minnakse ju ometi vabatahtlikult ja reis planeeritakse oma soovidele vastavalt.
Ilmselt leidub võimalus, kuidas virisevast isikust distantseeruda.
Kuna elame ainult üks kord, ja eriti kallilt on käes reisil viibimise aeg, siis minu meelest tuleks eluterve ja ennastsäästva egoismiga eemalduda ebameeldivast seltskonnast igal võimalikul juhul ja nautida riiki, kuhu on reisile tuldud, kasvõi päikesetõusust päikeseloojanguni, hotellis võib ju lihtsalt magamas käia.
Olen palju reisinud ja alles reisil saad aru kes on kes. Teistega koos reisides on kindlasti vaja leida kompromiss. Alati pole õnnestunud ja siis on läinud grupp laiali (pean silmas kuni 10 in.tuttavate gruppi). Keegi ei pea teiste virisemist, liigset alkot jne. taluma. Õhtuti saadakse jälle kokku.
Mina ei ole ausalt öeldes siiani selliseid inimesi eriti näinud. Tegelikult vist üldse mitte.
Küll aga olen loomulikult kohanud inimesi, kes on siiralt üllatunud kui mingid asjad on teistmoodi kui kodus või kui mingid teemad mis Eesti meediaruumis domineerivad ei lähe mujal kohalikele eriti korda või pole üldse teemaks. Ehk kodus levinud stereotüübid alati laiemas maailmas ei päde. Eks siis tuleb rahulikult selgitada ja enamjaolt mõne aja möödudes on inimesed tegelikult vägagi rahul ning leidnud et nii mõnigi asi vääriks ka kodus enam järgimist. Kasvõi näiteks komme tellida toite tervele laudkonnale (jagamiseks) või rohkem taimetoitu ning mereande (ja vähem sealiha ning kartuleid). Viimase osas olen muidugi mitmeid algselt skeptikuid näinud, kes hiljem leidnud, et tegelikult on ka näiteks kaheksajalg, kalmaarid jne vägagi maitsvad Ja ka näiteks veise pooltooreks või lausa tooreks jätmine on kvaliteetse liha puhul igati hea mõte! Kuigi eriti vanem generatsioon seda endiselt ülemäära ei usu.
Ja näiteks Lääne-Euroopa puhul oli aeg-ajalt inimestel raske aru saada, et enam kui linnast A linna B sõitmine mööda maanteed võib aega võtta linnas B liiklemine ning parkimiskoha leidmine. Ehk ei kujutatud sageli ette rahvastikutiheduse erinevust Eesti ja Lääne-Euroopa vahel.
Aga kõik need kogemused olnud mõistlikkuse piires ja sageli tulenenud need sellest, et inimesed pole lihtsalt palju kodukamaralt välja saanud.
Nii et igasugune reisimine pea alati vägagi silmaringi avardav!
Minu kiiks vist, aga ma ei saa aru reisisellidest, kes maksavad suure raha ära. On 1-2 nädalat kuskil Tais või mujal. Ostavad paaditripi, joovad end paadis täis ja kuulavad viljandi paadimeest. No ei saa aru.
Mina näiteks peamiselt matkan ja enamasti üsna külmades kohtades - kevadtalvine Skandinaavia või hõreda õhuga mäed kusagil Aasias. Ma lepin sellega, et enamik inimesi ei saa minust aru. MIKS sa lähed puhkusele kuhugi, kus on külm, tuuline, ja naised trikoo asemel puhvaikas?
Samamoodi ei mõista mina Tais palmi all pikutajaid, aga igatahes on nemad enamuses ja mina mitte :) Mis ikka, lepin sellega, ja ei hakka pikutajaid ümber pöörama, ammugi mitte hukka mõistma.
(Aga seda küll, et ma võtan heameelega sõpru külmadele matkadele kaasa ja enamik neist on vaimustuses ja tahavad veel.)
Viimane seltskondadega reis oli mul 1990.a. kolme autoga (perega) Venemaa, Valgevene ja Balti riigid ning peale seda eelistan sõitmisi ainult oma perega ja viimased 15 aastat kahekesi naisega. Oleme terve Euroopa mandriosa autoga läbinud ja see on olnud kvaliteetaeg, sest välisreisidel omavahelisi erimeelsusi praktiliselt ei ole.
Eks põhjusi selleks on mitmeid. Kui on vähem maailmas rännatud (või reisid ongi piirdunud basseini ääres peesitamisega), siis võivadki tunduda kõik uued asjad hirmuäratavad. Muidugi oleneb ka inimese iseloomust – mõni on seiklushimuline ja teine jälle mitte.
Mida siis teha?
1. Enne reisi on mõistlik kaaslastega kokku leppida, mis on reisi eesmärk/mida reisilt oodatakse – kas põhirõhk on kultuuriväärtuste ja kohaliku eluga tutvumisel/ mõnusalt koosolemisel/ basseini ääres pikutamisel vms. Mida põhjalikumalt on enne reisi asi läbi arutatud, seda vähem on ka võimalust, et reisil olles tuleb ette üllatusi.
2. Kui on soov/vajadus koos reisida, tuleb leida kompromiss. Näiteks pool päeva vaatame ringi, pool päeva lõõgastume rannas. Või siis tehaksegi pool päeva midagi koos ja ülejäänu aega tegutsetakse eraldi. Üks õhtu süüakse kohalikus restoranis, teine õhtu jälle rahvusvahelisemas kohas.
3. Alati saab ju ise tutvustuda kultuuri teisele inimesele. Näiteks viia neid mõnda toredasse kohalikku restorani või huvitavale tuurile. Ei tasu muidugi kohe midagi väga hullu ette võtta, aga natukene mugavustsoonist välja võib ju kaaslast ikka viia. Samas tuleb ka olla valmis, et reisikaaslasele ei pruugi see meeldida.
Oijah! Kuidas käituda... Raske küsimus. Üks võimalus meesterahvastele on, et kui tegemist on täisealise sobivas vanuserühmas naisinimesega, võiks talle teha viisaka ettepaneku, et vastastikusel kokkuleppel võtate ta sülle ja arutate teemat lähemalt. Sellised arutelud võivad aluse panna mitmetele tulevikus tehtavatele ühistele reisidele :)
Üheks põhjuseks võib olla raha. Kohale jõudes saadakse aru, et elu ei ole nagu kodus, teed võileiva valmis ja saad odavalt hakkama. Sellest hakkavad probleemid, kuhu minna, mida teha.
Grupireisides ei ole osalenud, kuid tean omadest kogemustest ja sõprade kogemusest, et ka kahekesi reisides võivad suured lahkavamused tekkida.
Näiteks töökaaslane käis naisega Taimaal. Algus tunudus paljutõotav, kohale jõudes ei soovinud naine hotelli basseinist, oma kolmenädalase puhukse aeg kaugemale minna.
Mida teha, tuleb leida aega sõbralikult koos aega veeta ja ülejäänud aja teeb igaüks neid asju, mida neile meeldib teha.
Tööreiside puhul on üks põhjus see, kui firma kulude kokkuhoiu eesmärgil sunnib ühte tuppa koos töökaaslasega majutuma. No lihtsalt ei sobi kõik inimesed sinu privaattsooni, kui veel väike ja kitsas tuba, pluss teise harjumused, hügieen jne. Tahaks lihtsalt korralikult välja puhata, mitte võõraga arvestada, kuna tegu pole ju puhkusereisiga, vaid ikkagi üsnagi intensiivsete tööpäevadega. On olnud ka juhuseid, õnneks küll mitte endal, kus oskamatu sekretär broneerib kaks inimest ühte laia voodisse, mis pole ka eraldatavad.
Reisile tasub siiski minna pigem heade tuttavatega.
Kunagi ammu sai kaasa võetud tuttavad, kellel kogemusi polnud. Rääkisin küll pikalt ja põhjalikult, mida ja kuidas. Kõik sobis. Aga mida päev edasi, seda vähem sobis. Päris kaluseks ei läinud aga meeleolu rikkus see tibi küll ära. Õnneks rohkem selliseid ämbreid pole juhtunud.
Töökaaslased on ka erinevad. Endal kogemus, kui tema maandus päeva lõpus hotelli ja luges õhtuti raamatut, mina kolasin üksinda ringi.
Osa inimesi ei hakkagi aru saama, miks peaks oma raha kulutama mingile reisimisele. Neile meeldib kodus toimetada ja ma ei üritagi neid ümber veenda. Milleks??