Riigid, kuhu Sa EI tahaks minna

Pidevalt küsitakse, kuhu keegi tahaks minna, mis on unistuste sihtkoht jne. Aga ma küsiks nüüd teisiti - mis on kohad, kuhu Sa EI taha minna? Ja miks Sa sinna minna ei tahaks?

Põhja-Korea. Ei hakkagi kommenteerima, kes saab aru - see saab.

Somaalia, Kongo; Pakistan - turvalisuse pärast.

Venemaa, vist ka Vietnam ja Tai.

(okei vabandust, ma ei teadnud et neid riike mainida ei või)

Ei oska ühtegi nimetada. Turvakaalutlustel võiks ju tõesti mõnest loobuda, kuid pmst, kui minna kindlate reisikaaslastega, siis võtaks ka turvakriisikolded ette. Loodus ja kultuur on kõikides riikides tutvumist väärt.

Ma ühin Ixxx-i arvamusega. Oluline on reisikaaslane (kaaslased) kellega minna. Ja maksimum seltskond, kellega ohtlikes piirkondades liikuda, on kolm inimest.

Püüan vältida piirkondi, kus on külm ja lumine. Ja Venemaa peab ka väga kõvasti pingutama, et ma veelkord sinna oma raha eest puhkama läheksin. Ent kui reisiidee on erakordselt hea, siis võib isegi neid kohti kaaluda.

Serbia - ei suuda lihtsalt mõista, kuidas saab üks riik ja rahvas tänapäeva Euroopas selliseid koledusi teha ja siiamaani selle eest vastutust mitte võtta.

Oeh, ma ei saa aru, mis teil Venemaa vastu on? Mõelge ajaloo peale laiemalt, vaatamisväärsusi seal jagub ja need ON vaatamist väärt. Rääkimata Vene suure hingega inimestest, kes on väga toredad. Loomulikult on suurriigis ka kõntsakiht suur.
Ise arvan ka, et never say never. Ajad ja mõtted muutuvad.

Venemaa vastu polegi otseselt midagi, aga poolt ka mitte :-) Omajagu käidud ka ja praegu puudub tuntav tõmme tagasi.

Kuhu mitte minna? Kui, siis valiku kriteeriumiks on turvariskid. Kuid, kui selles osas suudetakse riske maandada võib tulemus olla vastupidine. Ülehomme lähen Guatemalasse, kuhu meie välisministeerium soovitab üldsegi mitte minna ...
Samas olen viimasel ajal olnud seotud Valgevenega ning olen sunnitud kinnitama, et üks tore maa. Euroopale "maalitud pilt" lähtub poliitikast aga riiki lähemalt tundes apoliitilisena ja lähimineviku meeldetuletavana, on riik külastamiseks täitsa talutav. Läbi sealsete tuttavate oleme teinud-näinud seda, mida ei müü ükski reisibüroo ning kokkuvõtvalt: kõik sõltub kuidas reise enda jaoks korraldada.
Vastupidiselt võib sattuda ka nn turvalistes riikides olukordadesse, kus on keeruline hakkama saada. Reunionil olles läks meil vulkaani juures käik vähe pikale (võtsime selle käigu ette, mis ixxx-l jäi pooleli) ning pääsemine sealt oli paras katsumus. See oleks aga pikem jutt, kuid sinna ma tagasi ei tahaks minna (tegelikult tuleks valida parem ilm ja vastav varustus).
Vietnam ?! See seltskond kellega sai oldud 2008 seal olid eranditult positiivselt üllatunud. See kobra verega viin tõmbas peo ikka kenasti käima .. ning kui "Saigonis" elusalt üle tänava sai oli ka väga hea tunne.
Ma arvan, et kui keegi on rohkem, kui kaks korda käinud Egiptuses peaks aru saama, et sinna pole mõtet minna.
Kalameeste moodi: Pole kehva ilma, peab olema lihtsalt õige varustus.

Egiptus - lihtsalt ei tõmba, ju seetõttu, et pigem eelistan vähem turistlikke piirkondi.

Jamaica - sest üksi naisena Kingstonis ellu jääda oli päris suur väljakutse. Hüperseksuaalsed ja väga pilves kohalikud rastavennad on suhteliselt ohtlikud. Samas kui minna seltskonnaga, siis on olukord teine ja võibolla isegi suudaks olemist nautida.

Ei läheks ka sõjakolletesse ja rahutuste keskele. Iraani, Somaaliasse jne.

Egiptus, isegi kui ma olen viimane eestlane kellel seal käimata on.

Iisrael, kuna selle riigi tempel ei meeldi mõnele teisele riigile, pealegi on maailmas palju teisigi huvitavaid kohti:)

Pole Egiptis, Kreekas, Türgis käinud ja juttude järgi ei tõmba ka. Ilmselt olen mina viimane mohikaanlane seal kanis.

Need minu nimetatud riigid on minu arvamus, milleks või mis õigusega kritiseerida või miinustada aga see selleks. Mul on palju teisi riike, kuhu ma tahaks minna, Venemaa jääb päris sinna nimekirja lõppu seega vaevalt ma sinna kunagi lähen. Ei paku lihtsalt piisavalt pinget ja neid suure hingega inimesi on mujal maailmas ka, kes on väärt külastamist.

Kui ma turvalisuse kaalutlusi välja jätaks ja mõtleks lihtsalt, mis need sihtkohad on, mis mind (vähemalt hetkel) ei tõmba, siis oleks selles nimekirjas:

  • Kanada - ei ole enda jaoks seda huvitavaks mõelnud ja hetkel avastamissoov puudub ning sooduspakkumised jätavad külmaks;
  • Poola - kuigi seal on kindlasti külastamist väärt kohti, siis mind need ikkagi ei kutsu;
  • Bulgaaria - vot ei tea, aga no ei tõmba. Ei Bulgaaria kuurordid (või õigemini, need ei tõmba mind kuskil:) ega maa tervikuna;
  • Saksamaa - niisama võib ju seal a´la long-weekendil käia, aga pikemalt maad avastama minna hetkel ei kisu;
  • ...

Tegelikult saaksin selle nimekirja vist päris pikaks. Lihtsalt on mingid kohad, mille puhul ma oma praeguses eluetapis tunnen, et minna ei tahaks. Samas on palju rohkem siiski neid, kuhu minna tahaks - ka turvalisusriskidele, ebamugavustele ning kallile hinnale vaatamata, nende puhul ma siis lihtsalt ootan, millal sinna minna saaks:)

Reisimise jagan kaheks - oma rahast ja ajast ning töölähetused. Nii mõnigi kord on ka viimast olnud võimalik veidi pikendada või ühendada puhkusega.
Tööga seoses võiksin reisida vist kuhu iganes, hoolimata turvalisus-riskidest, mida on võimalik pea igal pool minimiseerida. Kui ehk otsesed sõjakolded välja arvata.

Oma ajast ja rahast reisimisele mõeldes ei tunne mingit erilist tõmmet Aafrika ning Põhja-Ameerika suunal. Kuna ajaliselt ei saa omale lubada rohkem kui 1 pikemat (üle nädala) reisi aastas (või 1,5 -2 aasta jooksul), siis tuleb teha selgeid valikuid. Muidu saaks Aafrika vist enne oma šansi kui Põhja-Ameerika.

Ma ei oska Egiptuse kohta täpsel öelda, aga minu arust on rumalus välistada riiki, millel on selline ajalooline taust. Või on see tõesti nii ebameeldiv riik, et kaalub kõik selle headused üles?

Mind ei tõmba nn. arenenud riigid. Pealegi on seal väga kulukas reisida, ja nad on olemuselt üksteisega sarnased. Kõige rohkem tahaks näha erinevate piirkondade ürginimesi, kes pole veel raha mõjust rikutud. Nii saangi arengumaades palju pikemalt reisida. Pean küll ütlema, et raha hukutav toime on kõikjale jõudnud. Kergemad sõjaohud just panevad mind tundma end "rohkem elusana" ja seni olen jõudnud enne suuremat möllu edasi liikuda.