Need minu nimetatud riigid on minu arvamus, milleks või mis õigusega kritiseerida või miinustada aga see selleks. Mul on palju teisi riike, kuhu ma tahaks minna, Venemaa jääb päris sinna nimekirja lõppu seega vaevalt ma sinna kunagi lähen. Ei paku lihtsalt piisavalt pinget ja neid suure hingega inimesi on mujal maailmas ka, kes on väärt külastamist.

Kui ma turvalisuse kaalutlusi välja jätaks ja mõtleks lihtsalt, mis need sihtkohad on, mis mind (vähemalt hetkel) ei tõmba, siis oleks selles nimekirjas:

• Kanada - ei ole enda jaoks seda huvitavaks mõelnud ja hetkel avastamissoov puudub ning sooduspakkumised jätavad külmaks;
• Poola - kuigi seal on kindlasti külastamist väärt kohti, siis mind need ikkagi ei kutsu;
• Bulgaaria - vot ei tea, aga no ei tõmba. Ei Bulgaaria kuurordid (või õigemini, need ei tõmba mind kuskil:) ega maa tervikuna;
• Saksamaa - niisama võib ju seal a´la long-weekendil käia, aga pikemalt maad avastama minna hetkel ei kisu;
• ...

Tegelikult saaksin selle nimekirja vist päris pikaks. Lihtsalt on mingid kohad, mille puhul ma oma praeguses eluetapis tunnen, et minna ei tahaks. Samas on palju rohkem siiski neid, kuhu minna tahaks - ka turvalisusriskidele, ebamugavustele ning kallile hinnale vaatamata, nende puhul ma siis lihtsalt ootan, millal sinna minna saaks:)

Reisimise jagan kaheks - oma rahast ja ajast ning töölähetused. Nii mõnigi kord on ka viimast olnud võimalik veidi pikendada või ühendada puhkusega. Tööga seoses võiksin reisida vist kuhu iganes, hoolimata turvalisus-riskidest, mida on võimalik pea igal pool minimiseerida. Kui ehk otsesed sõjakolded välja arvata.

Oma ajast ja rahast reisimisele mõeldes ei tunne mingit erilist tõmmet Aafrika ning Põhja-Ameerika suunal. Kuna ajaliselt ei saa omale lubada rohkem kui 1 pikemat (üle nädala) reisi aastas (või 1,5 -2 aasta jooksul), siis tuleb teha selgeid valikuid. Muidu saaks Aafrika vist enne oma šansi kui Põhja-Ameerika.

Ma ei oska Egiptuse kohta täpsel öelda, aga minu arust on rumalus välistada riiki, millel on selline ajalooline taust. Või on see tõesti nii ebameeldiv riik, et kaalub kõik selle headused üles?

Mind ei tõmba nn. arenenud riigid. Pealegi on seal väga kulukas reisida, ja nad on olemuselt üksteisega sarnased. Kõige rohkem tahaks näha erinevate piirkondade ürginimesi, kes pole veel raha mõjust rikutud. Nii saangi arengumaades palju pikemalt reisida. Pean küll ütlema, et raha hukutav toime on kõikjale jõudnud. Kergemad sõjaohud just panevad mind tundma end "rohkem elusana" ja seni olen jõudnud enne suuremat möllu edasi liikuda.

Läti. Niipalju kui seal käinud olen, siis absoluutselt ei meeldi see riik - okei eks ta ole väga sarnane Eestiga aga juba see keel ning fakt, et pool populatsioonist on venelased muudavad asja samuti.

Väldin reisimist Tallinn-Tartu maanteel, sest see on üle igasuguse piiri ohtlik. Väldin reisimist Egiptuse pakett-kuurortitesse, sest seal on lihtsalt igav. Väldin reisimist fundamentalistlikesse islamimaadesse, sest mulle ei meeldi põhimõtteliselt nende kultuuri mõned omapärad ja ma keeldun ennast nende meeleheaks riiete ja rätikutega vägistamast. Väldin reisimist külmadesse ja pimedatesse paikadesse, sest ma vajan valgust ja armastan soojust. Väldin reisimist Iisraeli, Palestiinasse ja Gaza sektorisse, sest ma ei saa aru, mis seal toimub aga see ei meeldi mulle.

Kahtlen Venemaale minemises, minu mõõt on täis saanud, huvilistele küll soovitan. Hetkel ei tunne ka huvi arenenud riikide vastu. Vaimustatud olen Lätist. Veebruaris lähen Riia ooperisse, suursugune hoone nagu ka nende Mustpeade maja. Kümmekond aastat olen jaanipäeva Lätis veetnud, milline tugev rahvuslikkus, naised lillepärgades, Janised tammepärgades, ei mingeid joodikuid, kui orkester alustab kaerajaani, siis kõik see rahvas oskab ja tantsibki kaerajaani. Läti on ainuke maa, mille kohta ütleksin, et olen kultuurishoki saanud, niivõrd erinev Eestist. Igas riigis on väärtused, küsimus on vaid, kas sa nad üles leiad ja kas nad sinu huvidega kattuvad.

Üldiselt ühtib minu arvamus eelpool Ixxx-i ja hbert'i poolt avaldatuga. Kuid sügavamalt järgi mõeldes on võib-olla riike, kuhu ma ENAM minna ei taha. Näiteks Moldaavia, või Valgevene, või Bulgaaria... Lähtun reisivalikul (kui ei ole tegemist tööreisiga) reisisihtkoha loodusest (maapealsest- mäed, metsad, ja veealusest), edasi kultuurist-ajaloost. Näiteks Egiptuses paar korda käinud ja läheks arvatavasti veel, kuna meeldib Punane meri ja Egiptuse ajalugu. Lähtun reisivalikul ka turvalisusest, kuid elu on nädanud, et ka algselt turvalised sihtkohad võivad osutuda ebaturvaliseks reisi ajal ja mõnikord on reisivajadus osutunud nii suureks, et vaatamata ebaturvalisusele, olen reisi ette võtnud. Aga veelkord Valgevenest- vist ikka läheks ja vaataks, mis seal nüüd sünnib+nostalgiat ka väheke:)

Mind ei tõmba USA ja Austraalia, kuigi võimalik, et ma sinna elu jooksul siiski satun, kui reisikaaslased väga soovivad minna. Ise aga ei valiks neid. Need on nii suured riigid, et ei oskaks valida sihtkohta (ja tavaliselt üle 2-3 nädala reisiks aega ei ole. Ja kuidagi ei ole sellist vaimustust. Võib-olla seetõttu, et need riigid koosnevad suures osas sisserännanutest ja seal ei tee enam vahet, kes on kohalik. Lihtsalt tundub, et seal sellist omapära on vähem. Minu arvamus.

Montus, miks sind ei tõmba Kreeka? Milliste "juttude järgi"? Lihtsalt huvi pärast küsin, kuna ise olen selles riigis käinud paar korda nii mandri-Kreekas kui 5 erineval saarel ja minu meelest Euroopa üks parimaid riike reisimiseks, kuhu läheksin hea meelega tagasi veel ja veel. Kliima on super, toit on väga hea, kultuuri- ja ajaloohuvilistele on uurimisväärset palju. Meteora maastik võtab sõnatuks, Epidauruse amfiteatri sarnases teatris etendust vaadata just väga paljudes riikides ei saa, huvitavatest ja omavahel erinevatest väikesaartest ma ei räägigi...

Rumeenia - korra on ära käidud ja rohkem tagasi ei tõmba. Üks halvemaid reisikogemusi mis mul siiamaani üldse on olnud.

Nigeeria - Sinna läheks küll ainult siis kui mõni kohalik on ees ootamas, aga üksinda valge inimesena päris ei julgeks nii suurde ja kurikuulsasse Aafrika riiki minna.

Nii mõnigi on välistanud enda jaoks Venemaa... Tahan lihtsalt mainida, et minagi ei mõelnud sellele, kuni nägin saatesarja "Kaks kanget Venemaal". See tekitas küll tugeva nostalgialaksu ja ma arvan, et väga lahe, hariv ja vapustav kogemus oleks rongiga läbi laia Venemaa Baikali äärde sõita, uhh!

Sõltub, mida Venemaa all mõelda. Mastaabid on ju kohutavad. 2 suurt ja paar väiksemat metropoli, mis omanäolised - modernsus ja räme agulielu käivad käsikäes, kindlasti omajagu kultuuriväärtusi, samas üpriski kallid. Pihkvatagused ja ka Kesk-Venemaale ja Siberile iseomased kohutavad mülkakülad. Mäestikud - Uuralid, Kaukasus, Kesk-Aasia, Lõuna-Siber, miks mitte Hibiinid. Paljudele matkasellidele tuntud kohad. Tegelikult üsna võimsad ja võrratud. Lisaks ka mäesuusakeskused. Retk mööda BAM-i Baikalini. Kultuurilised (rongisõit) ja looduselamused (Siber, Baikal) garanteeritud. Musta Mere äärne. Kiirelt arenev kuurortielu. Paraku tundub, et hinnad on pakutavast sageli eespool. Kamtšatka. Võiks olla päkkpäkkerite unistuste maailm. Võimsad ürgmetsad, kiskjad, vulkaanid, Ohhoota meri + Vaikne ookean. Mereannid, kalamari.

Nii võiks jätkata veel ja veel. Käia ja näha oleks palju. Tunduvalt turvalisem ja kultuursem, kui paljud Aasia-Aafrika-Ladina-Ameerika piirkonnad.

Mulle ka Venemaa siiski pigem meeldib. Samas mis häirib kohutavalt on s...d teed, olematu liikluskuultuur ning see et suurlinnadest väljaspool on õhtuti ja nädalavahetusel väga raske leida kainet inimest. Suurlinnades ka. Isegi kui kohalike sõpradega välja lähed siis ühe õhtu paned tina, teise veel, aga kaua sa ikka jaksad :D Muidugi on see Vene jahi eripära, mis teha ;)