Ma ei ole mägedes käinud, aga Vesuuvi tippu ronisin küll. Kõrgust üle merepinna 1281 m.

5130m, Ladakh, Põhja-India. Lihtsalt nädalane mägimatk ilma ühegi tiputa, aga kahest 5km kurust tuleb ikka üle ronida. Mõnus mägihaiguse feeling.

Mägedes matkanud olen Šotimaal, kus kõrgeim tipp Ben Nevis ainult 1334 m, see-eest ronimist tuleb alustada peaaegu merepinnast, mis teeb asja aeganõudvaks. Utah's Bryce kanjonis leidsime end paigast, kus kõrgust oli 2778 m, mis on senini mu rekord.

Nepaalis Everestist mõned kildid eemal üks tipp oli ca 5600m

Erinevates mäestikes on mägedes ronimine erineva raskusastmega. Näit Nepaalis on võib-olla tükk maad lihtsam tõusta 6km kõrgusele, kui Pamiiris. Seega ei ole ka kõrgused võrreldavad.

sõitsime Tshiilis ekskursioonibussiga Aricast (merepinna tase) La Pazi suunas mägedesse rahvusparki. 4500 meetri peale jõudsime mingi kahe-kolme tunniga. mäletan, et jube sant oli olla, pakk risti kurgus kogu aeg. parem hakkas alles õhtul allasõidul.

Mõned meetrid jäid 6000 puudu.Päev läks palavaks ja lõhed hakkasid liustikul lahtisulama.Tuli ots ümberpöörata.Mäe nimi Kang Jaze(India Himaalaja).

Uhuru Peak 5895 m, 5 päevane matk tippu.

af mainis seoses bussisõiduga Aricat. See Tšiili piirilinn oli ka minu senise kõrgusrekordi algpunkt. Nimelt maandusime Santiagost tulles Aricas ning sõitsime sealt bussidega Machu Picchu linna Cuzcosse. Teekonnalt Aricast Arequipasse ma mägesid ei mäleta, aga see oli ka öine sõit. Seevastu kümnetunnine bussireis Arequipast Cuzcosse viis küll üle mägede ja kärestikuliste jõgede ning läbi orgude. Asfaltkatet oli võibolla 1,5 tundi kogu sõiduajast. Muuseas jäi tee äärde ka silt, mis märkis (vist sel marsruudil rekordilist) kõrgust üle merepinna - ca 4500 m. Täpne number pole meeles. Elu bussisõit - auklikel kruusateedel pidev raputamine ja tohutult tolmu...

Kasutan teemapüstitust ära ja küsin kas on raske taluda 2,5 tunnist rongisõitu 1200 m ca 3500 m kõrgusele?

Plaanime suvel sõita rongiga Jungfraujoch-ile Sveitsis, kuid kardan, et mäehaigus ei lase seal üleval olemist nautida. Hiljuti oli ETV saates "Pealtnägija" saatelõik hiinlaste Tiibeti raudteest, kus enne 4000 m kõrgusele jõudmist jagati reisijatele hapnikutorud. Küllap on see siis hädavajalik, vaevalt hiinlased niisama reisijate muguavuse peale mõtleksid. Sveitslased ei tundu midagi leevandavat jagavat. Kas see pole vajalik?

Räägitakse ka mitmesugustest mäehaigust leevendavatest preparaatidest, nt. astmaatikute inhalaator. Kas keegi on proovinud seda või midagi muud kasutada ja millised olid tulemused?

Reageerin mõne arvates vast üle, kuid minu senised mäekogemused näitavad, et talun tõusu halvasti, kuigi transpordivahendiga tõusmist pole veel katsetanud.Aga loobuda ei raatsiks.

Rongisõitu on lihtne taluda, pärast võib pea valutama hakata. Pärast püsi päevake paigal, joo palju nonalkoholi,söö kergeid toite ja lase sõbral Peruust kokalehti tuua. See hiina rong sõidab märkimisväärselt kauem,kui 2 h, sellest ka maskid.

Ei ole seal 3000-3500 m kõrgusel häda midagi. See on tavaline kõrgemate suusakeskuste ulatus sealkandis. Pole ise miskit erilist aru saanud.

Kõrgeim kõrgus? Ee... 13 000 m ja koht Boeing 747 ;)

Mt. Kinabalu Borneol 4095 m (mõnel andmel 4101 m). Nüüd siis sihiks järgmine tuhat.

Viibides 3000-3500 m kõrgusel mäesuusakeskuses, siis oled sa sellel kõrgusel päeva jooksul mõned korrad ja korraga enamasti vaid mõned minutid enne alla laskumist. Sel juhul ei jõua organism tavaliselt reageerida.

Kui aga merepinnalt näiteks 1-2 päevaga sellisele kõrgusele tõmmata ja sinna ööbima jääda, siis võtab öö jooksul enamustel inimestel pea lõhkuma, mao tagurpidi ja enesetunde miinusesse. Teisel ööl peaks juba ok olema.

Mind on tabanud mäehaigus 3500-3700m peal, aga seda reeglina mingi 4-6 h peale sellele kõrgusele jõudmist. Peavalu ning vahel ka iiveldus. Juua tuleb väga kõvasti. Olen suht kindel, et korraks vaadet nautima minnes probleeme ei esine.