Turistilõksud

Hiljaaegu Pariisis käies häirisid tõsiselt mustad mehed, kes turistidele tahtsid sõbrapaelu ümber käe siduda ja selle eest siis raha välja pressida. Samuti kõikvõimalikud allkirjanõudjad. Allkirjade ja roosimüüja lõksu olen ise langenud Roomas, samuti olid seal käevõrumüüjad, kes klõpsatasid käevõru sulle ootamatult ümber käe ja sellest lahtisaamiseks läks pea paarkümmend minutit veenmist, et pole raha ja ei soovi seda osta. Milliseid lõkse olete kuskil veel kogenud, et teaks neist tulevastel reisidel hoiduda?

Tuli minulgi üks selline paela siduma. Morbiidsest uudishimust lasingi teha. Siis küsis kohvi raha. Andsin taskust euromünte, nii kahe euro tuuris. Küsis viis. Ütlesin, et pole, annan paela tagasi. Jäime sõpradeks, ilusat juttu ajas. Pael ka kena mälestus.

Taksojuht: hotell on ülebookitud (remondis), aga ma tean siin lähedal üht head ja odavat selle asemel Sõbralik seltsimees, kellega oled "sõbraks" saanud- aita mul vääriskivid oma kodumaale toimetada, saad % väärtusest omale, ainult kindlustuse (tagatise) pead ise maksma, seltsimehe kätte. Mees tänavalt- teie kõrvad on nii vaiku täis, et ime, et üldse kuulete. Kohapeal (tänaval)puhastatakse kõrvad ära ;) Teie internetist välja prinditud (piletikassast antud) rongipilet ei kehti ilma täiendava kinnituseta, mida saab aga teha ainult mõne km kaugusel lisatasu eest. Kui oled juhuslikult selle käigus rongist maha jäänd, siis on auto koos juhiga nagu varrukast võtta- "mõõduka tasu eest loomulikult. Tänaval lükatakse surnuvankril vaipadesse mässitud eset, kes olevat rahatu mees, kes ei saa omale põletusmatust lubada- kui just lahke turist ei aita põletuspuid osta. jne jne

Tai ja Kambodza piiril Koh Kongis tuldi kohe minivanist väljudes juurde ja enam-vähem kättpidi talutades juhatati mingi tädi juurde, kes siis pisikese taskulambiga silmi valgustas ja "health-control"-i eest 50 bahti nõudis. Tuli lihtsalt pikalt saata ja passikontrolli suunduda.

Olen ka mitmeid kordi Aasias turistilõksudesse langenud ning "kooliraha" maksma pidanud.

Tais jätsin Krabi-Koh Phangani marsruudil seljakoti bussi pagasiruumi ning ehkki raha oli seljakotti sisse ära peidetud, suutsid nad selle üles leida ning endale võtta. Kusjuures nad ei võtnud kogu summat vaid jätsid natuke ka alles. Sama juhtus ka sõbraga. Õppetunniks siis, et kunagi ei tasu väärisasju ega raha jätta kuhugi busside pagasiruumidesse. Edaspidi olen oma seljakoti bussi kaasa võtnud.

Tai ning Kambodza piiril tegutsevad igast tegelased kes seletavad, et ilma neile maksmata läheb viisa järjekorras tunduvalt kauem aega ja buss ei oota teiselpool piiripunkti kuni sa viisa järjekorras seisad. Tegelikkus on see, et nad võtavad selle raha vastu ning seisad samakaua kui ka teised turistid viisajärjekorras. Seda trikki teadsin ette ja ei maksnud. Summa oli vist kuskil 5usd.

Ka Kambodza ja Laose piiril tahavad piirivalvurid "teeraha" saada. Kui Kambodza piirivalvuritega sain hakkama ja ei maksnud midagi, siis Laose omad ütlesid tuima näoga, et kui ei maksa siis tule homme tagasi. Mõlemad valvurid tahtsid saada vist 5usd.

Kõige kallima lõksu otsa sattusin selle aasta alguses Laoses, Luang Prabangis. Rentisin üheks päevaks motika ning see varastati ära. Olin selle pannud miski ketiga lukku posti külge, mis anti rendifirmast. Läksin Mekongi jõe äärde pilte tegema ja olin eemal alla 5 minuti ning motikas kadunud. Kohalikult politseilt mingit abi ei tulnud ning peale paberimajandust ütlesid nad et selliseid juhtumeid on tihti ning ainus variant on see motikas kinni maksta. Uurisin ka oma hosteliomanikult ning temagi sõnul on see väga levinud skämm. Arvatavasti on rendifirmal kas mingi GPS seade või siis nad lihtsalt jälitavad ja kuna neil on varuvõti lukkudele olemas, siis lihtsalt sõidavad sellega minema. Firma kellelt rentisin tahtis saada 1300usd ning lõpuks maksin neile 1000$.

Veel ühe turistiskämmi otsa sattusin selle aasta alguses Gokarnas, Indias. Sattusin suhtlema mingi noore ja sõbraliku India tüübiga, kellel oli perfektne inglise keel ning kes enda sõnul tegeleb siis igasuguste äridega Euroopas. Mingi aja pärast hakkas ta mulle pakkuma varianti "kiirelt rikkaks saada" kui ma viin mingeid juveele Euroopasse. Eurooplastel olevat seda kasulikum teha, kuna nad ei pea mingeid "ekspordi makse" vms maksma. Igatahes googeldasin veits ning tegemist siis maksupettusega.

Indoneesiast meenub üks rahavahetuse skämm. Leidsin mingi koha Sanuris, Balilt kus sai raha vahetada tunduvalt kõrgema kursi eest. Polnud mingeid commission fee'si seega otsustasin raha ära vahetada. Kõik klappis ning lugesime koos raha ka üle ning kõik oli olemas. Paar tundi hiljem vaatasin uuesti raha üle ning seda oli 25% vähem kui pidanuks olema. Rahavahetaja oli viimase lugemise ajal Jürgen Veberit mänginud ning selle kuidagi ära kaotanud. Selle peale lendasin kurjalt kontorisse sisse ning ehkki alguses ei teadnud ta midagi siis mingi aja pärast andis ta ka ülejäänud raha mulle tagasi.

Hetkel rohkem ei meenu aga küllap olen miskitesse lõksudesse veel sattunud :)

Tallinna sadamas on parkimise keelu märgid meelega segased. Väidetavasti passivad lähedal ka puksiir, mis "valesti" pargitud autole sekunditega sõra alla ajab, ja "takso", mis välismaalasest auto omanikule abiteenust pakub ("ma nägin, kuhu su masin viidi" vms). Sõidab turist laevast välja, leiab keelumärkideta parkimiskoha ja ongi lõksus.

Sattusin sellesse lõksu ise, kui läksin Sadama Medicumi. Õnneks Medicumi admin röögatas mind nähes ehmunult ja saatis mu kohe oma autot ümber parkima. Ajaga, mis kulus maja eest maja taha kõndimiseks, oli auto juba puksiiri peal...

Taksojuht küsis (ja sai) välismaa tuttavalt Kristiine keskusest Kadriorgu sõidu eest 24 eurot. Tuttav oli tegelt eestlane, aga rääkis perega mitte-eesti-keelt, ja kohe karistati ära.

National Geographic nítas kunagi lausa seriaali 'Scam City', mis siis uuris tüüpilisi turistide petmise viide erinevates turistilõksudes: http://en.wikipedia.org/wiki/Scam_City. Kui teema vastu huvi, siis soovitan vaadata, kunagi said need osad ka ise netist alla laaditud.

Paar huvitavat näidet Euroopast veel: https://www.ricksteves.com/travel-tips/theft-scams/tourist-scams

Türgi turistilõksud (need mida olen kohanud kas ise Istanbulis või näinud pealt) Ise õnneks lõksu pole jäänud veel.

  1. Kingaviksija "kaotab" harja maha ja heausklik turist korjab ülesse tagastab. Siis viksija pakub "tasuta" teenust ja hakkab oma raskest elust rääkima ja pärast nõuab suurt summat. Normaalne hind ca 5TL. Olen seda kukutamist tänavatel palju näinud - ärge tehke välja. Või siis küsige kohe hinda ja alles siis laske oma jalanõude kallal toimetada.
  2. Üksik meesterahvas kutsutakse türgi mehe poolt tema valitud baari ja arve tuleb metsikult suur. Nii et sõpru võib leida aga minge oma valitud kohta ja tellige ise jooki :) (see on ka scam city's olemas)
  3. Tavaline rahavahetus taksos. Annad näiteks 50 liirise ja taksojuht hetke pärast lehvitab viie liirisega, et andsid hoopis selle. Pluss siis taksodega suured ringid mida tehakse.
  4. Tänaval tuleb keegi ligi ja hakkab juttu tegema. Muuseas on ta sõbral/onul/isal pood samas läheduses. Üldjuhul lõppeb nii, et turist ostab midagi. Kui ei plaani osta siis pigem lihtsalt minema minna :)

Kindlasti on neid Istanbuli/Türgi kohta veel aga kohe ei meenugi :)

Roomas (Vatikanis) on lihtne skeem. Inimesed seisavad järjekorras ja siis tulevad giidid, kes väidavad, et järjekord on jube pikk ja läheb tund-kaks enne kui sisse saab. Ise nägin seda järjekorras seistes mitmel korral ja paljud langesid lõksu ka. Reaalsus oli see, et järjekord mis tegelikult ka visuaalselt nii pikk ei tundunud läks ca 15 min ja olime see.

Pildid gladiaatoritega - alati küsida enne hinda!

Suhteliselt tüüpilist skeemi kasutavad New Yorgis Times Square-i ümbruses tiirlevad superkangelaste kostüümidesse riietunud tegelased, kes lasevad kõigepealt endaga pilti teha ning küsivad siis fotode tegemise eest 10$ väitega, et see läheb lastele heategevuseks. Sellest kirjutab nt. ka see artikkel: http://www.reuters.com/article/2014/08/11/us-usa-new-york-superhero-idUSKBN0GB1PD20140811

Ise jäin samuti nende tõttu 10$ võrra vaesemaks, kuigi ei kurda selle üle. Sain neilt ka ülikiire fotokoolituse, tänu millele on nendega jäädvustatud fotod ühed lahedamad üldse reisialbumis :)

Panama City, Panama

Takso restoranist tagasi hotelli (vahemaa oli vast 2km, aga väsimus, pimedus ja võõras linn panid takso kasuks otsustama). Istusime sisse, ütlesime aadressi ja takso hakkas liikuma. Täpslet nii nagu Tallinnas teeks.

Kõigepealt tehti paar suurt tiiru ümber hotelli (nii palju ma linna ikka tundsin juba), lõpuks viidi kohale ka. Palju maksab? 20 dollarit. Tundus räigelt palju, aga maksin ära.

Hiljem saime teada, et sealkandis tuleb sõidu hind enne sisse istumist kokku leppida. Ja seda reeglit järgides saime linna teise serva 5 dollari eest.

Olen veidi segaduses, sest ülalpool on kirjeldatud vähemalt tosinat petmisskeemi, alates kauba pähemäärimisest, mopeedi vargusest, rahavahetustrikkidest kuni supersuurte takso ja teenusearveteni.Kuid on need ikka turistilõksud? Ise olen pidanud siiamaani turistilõksuks ülekiidetud piirkondi, kus peale mingi vaatamisväärsuse on massiliselt tänavakauplejaid, kes nahaalselt ründavad vaeseid turiste. Kas keegi targem selgitaks.

Kardate neid turisti pettureid? Mul on olnud neid allkirja küsijaid ja andnud ja muid tegelasi, kõik jätnud oma raha küsimusega sinna seisma. Selliste vastu aitab ainult politsei kutsumine kõva häälega kui rahule ei taha jätta. Barcelonas, La Rambal õhtul neegrid tantsivad, naised purjus vaatavad ja silmad säravad. Tants lõppeb ja siis nagu peaks hakkama raha andma. Sellel hetkel keegi eemalt hõikas hispaania keeles "politsei" :D No mida muidugi ei olnud oli see sama politsei ja vennikesed jäid oma rahast ilma, kuid turistidel oli väga palju nalja :D

Tera, Sul on õigus turistilõksu määratluse suhtes. Ülalnimetatud skeemid on pigem turistide petmised või neilt vargused kelmide poolt.

Just nagu mees80 räägib, ongi kõige kindlam variant õppida ära kohalikus keeles politseiga ähvardamine ja veel paar sajatust peale. Inglise keeles politseiga hirmutamine ei pruugi alati mõjuda, sest sulid teavad väga hästi kui umbkeelsed kohalikud politseinikud olla võivad. Kui pätile jääb mulje, et võid turistina politseiga vabalt suhelda, teevad ruttu sääred.

Liikudes igapäevaselt seltskonnas, kus sulle mütsi tahetakse pähe tõmmata, on üks parimaid strateegiaid olla näiliselt enesekindel oma liikumise suunas ja eesmärkides. Niipea, kui keegi märkab, et sa päris hästi ei tea, kuhu suunas liikuda, tekib sulle juurde "aitaja". Iseasi muidugi, kui hästi sellist muljet tundmatus kohas saab jätta.

Indoneesias ( antud juhul Makassaris ) maalt väljudes departure card oli kadunud! Seal on immigratsiooni kiosk kohe lennuvärava ligidal. Rahvas oli juba sees ja minu taga polnud kedagi. Vabandasin. Trahv 500 000! Lennuki peale ei saa, kui ära ei maksa! Asi venis ja rahvas ooteruumis tõesti hakkas lennukisse juba minema. Ütlesin, ei ole raha, st ruupiaid. Kuigi oli. Kuidas nii? Andsin sõpradele ülejäägi! Aga ilma trahvita ikkagi peale me sind ei lase! Küsisin, kas tsheki ikka ka annate kui maksan? Kui tsekki tahad, pead homme minema immigratsioonikontorisse, meil pole! Krediitkaart on? Ei ole! Valuutat on? On ... Näitasin 200-eurost. Otsisin vahepeal usinalt veel kaarti kotist ... Lõpuks võtsin märkmiku välja ja küsisin mehe nime! Miks? Et, ... kui on hiljem probleem ... Fotokas oleks veel parem vist olnud välja võtta ... Siis ulatati mulle tühi blankett ja poiss ütles, et ta on lihtsalt hea inimene. Täitsin ära ja sain templi passi. Kuidas küll ametipost teeb inimesest petturi? Huvitav, kas nad alati on samadel kohtadel? Sest muidu viisa on arrival ja politsei ja maale sisenedes sõbralikumaid ja abivalmimaid ametipoisse kui Makassaris annab otsida!

Ka meil on õnnestunud paar korda scam´i "ohvriks" langeda, kuigi enamasti pääseme ehmatusega:) Seejuures on suureks abiks olnud Lonely Planetis toodud scam´ide kirjeldused.

Bangkokis jalutasime hotellist Royal Palace´i juurde ja hakkasin sissepääsu otsima. Alguses tiirlesid ümber suvalised tüübid, kes kõik seletasid, kuidas palee on täna kinni, olevat mingi püha. Seda me ei uskunud. Siis aga ühes kohas seisis ühe palee värava juures mingis vormis mees, mingi märk rinnal. Tuli meie juurde ja seletas, kuidas palee kinni jne. Näitas kenasti oma mingit badge´i jms. Hakkasime juba uskuma jääma. Mees tõmbas linnakaardi välja ja hakkas seletama ja joonistama, mis templid ja huviobjektid "püha" ajal lahti on. Ja siis tegi ta vea - hakkas seletama, et tal on kohe tuk-tuk pakkuda (mis loomulikult sõitis kohe kohale), kes viib meid neisse templitesse ja veel siia-sinna kauplustesse. Siis selgus tõde. Ütlesime kenasti ära ja jalutasime edasi. Loomulikult leidsime ka õige värava ja palee oli avatud:)

Venezuelas tõmbas meile koti pähe hotelli sakslasest omanik. Bronnisime Ciudad Bolivar´es kena hotelli, kõik oli väga ilus. Valisime linnast väljas asuva hotelli mh seetõttu, et nad pakkusid tasuta lennujaamatransporti. Tuldi ilusti vastu jne. Kui aga me hakkasime ära minema, et teise reisibürooga Angeli joa tripi teha ja palusime meid lennujaama viia, selgus kurb tõsiasi. Nimelt meid viidi küll tasuta lennujaama, kuid siis läks hotelli autojuht meie Angeli joa reisikorraldaja juurde ja nõudis raha. Kui hakkasime asja uurima ja helistasime hotelligi, teavitas sakslane, et tasuta on jah, meile, aga kuna me läheme teise firmaga jaole, siis peab see teine firma neile komisjoni maksma turistide kohaletoomise eest ja transpordi eest". Olime väga pettunud ning maksime transpordi eest ise. Väga inetu tundus. Oleks siis kohe öelnud, et pole tasuta, me oleks maksnud. Aga hakata teiselt firmalt raha välja pressima pole küll kena.

Birmas Yangonis tänaval jalutades sattusin ühe tädikese juurde, kes pakkus tuvisid toita. Ma muidugi mõtlesin, et toetan teda veidi, panin väikesed kupüürid tasku ja viskasin tuvidele toitu. Kuid paraku kui ma tädile raha ulatasin, hakkas ta kisama, et jõle vähe on ja tahtis mida 5-10 USD laadset saada. Andsin paar kupüüri veel ja jalutasin minema.

Sri Lankal olime Trincomalee´s rongijaamas rongipiletit ostmas. Teadsime küll, mis peaks olema õige hind (toetudes LP andmetele), kuid rongijaama töötajad ulatasid meile 2x kallimad piletid. Uurisime, miks järsku nii kallid. Seletati väga viisakalt ja kenasti, et on kallimaks läinud ja LP andmed olevat vananenud. Tundus usutav, liiatigi toimus see rongijaama kontoris, kus kõik nägi viks ja viisakas. Alles siis koitis veidi, kui olime raha üle andnud ja mees tegi oma suurde kausta sissekande, mille juurde läks 2x väiksem summa pileti kohta. Hakkasime asja uurima, aga loomulikult siis meiega enam keegi ei rääkinud. Üritasime oma õigust taga ajada, aga läbi see kukkus. Ei hakanud suurt tüli ka tegema - oli juba õhtu, kontor mehi täis ja meid oli 2 naist. Ütlesime, et saime küll aru, et meile kott pähe tõmmati ja jäägu see nende südametunnistusele, ning läksime minema.

Samuti Sri Lankal võtsime paadisõidu Pigeon Island´ile. Läksime snorgeldama ja jätsime oma asjad pargivalvuri ja paadimehe lähedusse. Palju asju sealt võtta polnud. Tagasi tulles vaatasime, et rahakott ja raha oli alles. Hiljem selgus, et siiski mõningane kadu oli - tüübid võtsid paar suuremat kupüüri, kuid jätsid enamuse alles. Kadu oli muidugi kokku väike, sest väärisasju ja enamuse rahast kaasa ei võtnudki.

Kindlasti on juhtumeid olnud veel, aga hetkel ei meenu. Ilmselgelt positiivsed kogemused varjutavad neid väheseid pettumusi:)

Näiteks jätsin kuskil Krasnojarski ja Irkustsi vahepeal rongi tualetti oma vöökott, milles sees kuuajalise reisi raha ja kahe inimese dokumendid ning pangakaardid. Koti puudumist avastades tormasin tualetti, aga kott oli läinud. Just hakkasin šokiseisundisse vajuma, kui uksele koputas provodnik (vagunisaatja) ja küsis, ega see vöökott minu oma pole - mul olevat sarnane vööl olnud. Uskumatul kombel ei puudunud seest ükski rahatäht ega muu ese.

Võõras riigis viibides hämmastas- esimest korda kusagil võõra kultuuriga riigis olles lendab parv õngitsejaid peale nagu kärbsed s*tahunnikule, teist korda samas riigis viibides on rahu majas. Ilmselt on "kalamehed" suurepärased psühholoogid ning loevad su kehakeelt nagu raamatut. Silmside vältimine, tõstetud peopesaga tõrjumine, peatumatu edasi liikumine ning kohalikus keeles keeldumine teeb imet. Taksojuhtidega Indias tegin omale elu lihtsaks- kohe esimestel päevadel, kui nahk veel valge ja kohalike arvates kerge saak, küsisin mitmelt taksojuhilt hinda sihtkohani, mille hinda teadsin. Kümnest üks nimetas õige hinna, teda oleme kasutanud viimased 8 aastat. Võrdlen siiski paari aasta möödudes tema pakutud hindu turuhindadega, aga siiani on tema hinnad olnud kas võrdsed turuhinnaga või allapoole seda. Tore vahepala- paar aastat tagasi toosama taksojuht palus luba teha üks peatus, nõustusin. Tagasi jõudes ulatas ta mulle ajalehte mässitud pambu, mis sisaldas parimat India Honeybee'd, ainult ühe sõnaga: thanks! Oli hea tunne :) Nelipaki õlle või sooja käepigistuse eest olen valmis tema telefoni jagama, tegutseb ta põhja- Goas, Calanguttes ning teeb kontrollitult hea hinnaga sõite (ka hotellid, vaatamisväärsused) kuhu iganes soov on. PS abiks.

Indias oleme palju kasutanud nippi, et me pole riigis / selles linnas esimest korda. Sh ka siis, kui tegelikult olime esimest korda. Tuled rongist maha ja 10+ tüüpi kohe tiirlevad su ümber. Küsid sind hivitava hinna, vastust kuuldes manad näole üllatunud-solvunud ilme, ajad silmad suureks ja küsid, kas nad mõtlevad seda tõsiselt. Sa pole siin esimest korda, see su 2-3-4 külastus. Selle peale haihtub suurem osa piirajatest. Mõni jääb ja uurib, miks nii palju käid. Vastad, et meeldib kohalik kultuur, toit ja inimesed. Selle peale jääb su juurde enamasti üks-kaks tüüpi, kes hakkavad sulle tõelähedast hinda pakkuma. Tingid natuke ja saadki soovitu:)