Nagu veigo soovis, siis tahaksin minagi antud teemat üleval hoida ja ka oma kogemusi veidi jagada:

Olles pikaaegne nn. lennuhull, on mul olnud võimalus lennata erinevate lennufirmade äri- ja ka esimeses klassis. Üldjuhul olen kasutanud selleks lennumiile ja  veahindu, kuid paar korda olen maksnud ka soodsaid täishindu. Olen lennanud  Singapore Airlines A380, Qatar Airways A380, Cathay 777 ja Emirates 777 esimeses klassis. Olen viimased 10 aastat unistanud väidetavalt maailma parimast kogemusest: Lufthansa esimese klassi reis Frankfurdist ja minu kogemus oli järmine:

Jõudes Frankfurti jalutasin First Class Terminali, mis asub tõesti vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Turvakontroll oli suurepärane ja võttis aega vaid ca 2 minutit. Sain samuti enda käsutusse assistendi, kes oli väga viisakas ja tutvustas kõiki FCT võimalusi.

Nautisin esialgu istumisalas šampanjat ja liikusin seejärel restorani, kus laual kenasti menüü pakutavaga. Kahjuks osutus peaaegu enamus menüüs olevatest roogadest  aga nn. rootsi lauas olevateks roogadeks, millele ka viisakalt tähelepanu juhiti. Viini šnitsel oli aga tõesti maitsev. Seejärel proovisin ära dushiruumi, millega kaasnes ka kohustuslik part ;-).

Assistendi juhendamisel jõudsin autojuhini, kes mind aga kenade Porschede vahel koos kahe teise reisjaga ilusa VW Multivanini juhendasid (1 kaasreisijatest oli HON liige, kes kõrvalparkiva Porsche pagasiruumi oma kohvrit proovis toppida - ja loomulikult sealt minema aeti). Sõit Lennukini kestis 2 pikka minutit;-). Ja 10 aastat oodatud "sinilind" oli lõpuks minu ees - Lufthansa 747-8 esimene klass. Istekoht 1A. Iga lennup*d* unistus.

Madal lagi, kulunud sisu. Aastaid koristamata vahe akna ja istme vahel. Televiisori suuruse leiad tänapäeval iga pereauto armatuurlaualt. Ekraanilt lennukaarti vaadates oli teravus võrreldav aastaga 1990.

Mäletan aega, kui minu LH "sinilind" lendas veel 747-400- ga, kus ühes "sviidis" oli voodi eraldi ja iste kõrval. Praegu mõtlen, et siis vist pakuti meelelahutust ainult aknast välja vaadates. Mis lendas veel vist 3 aastat tagasi. Üks unistus vähem.

Teenindus lennukis oli lihtsalt kohutav. Kuna ilmselgelt teadis ainult HON-mees, kus on esimesele klassile mõeldud kapid ja mida ta võiks nüüd veel tahta, siis käis tõesti teenindus ainult temale mõeldes. Lihtne inimene pidi tavalise vee saamiseks eraldi seda küsima ja leib-sai koristati ära juba peale eelrooga.

Pekingisse jõudes ei suuda suur Saksa uhkus pakkuda isegi Fast Track-i.

Tagasiteel oli teenindajaks täiesti juhuslikult soomlane, kellega jõudsime kiiresti ühele keelele ja seetõttu oli teenindus tõesti 5*.  Televiisorit käima ei hakanud seekord panemagi.

Raul_R - Rääkimata Qsuite-st, jääb LH F päris pikalt alla isegi QR 787 äriklassile. QRPLT saavutamiseks pole samuti vaja lennata kümneid kordi. Tõesti, Al Safwa Lounges ei saa päris tulel tehtud sööke, kui menüüs pakutud road on siiski A`la carte, mitte petlikult rootsi lauas.

@ QR

:)

Kurb muidugi, et Sina rahule ei jäänud.

B748 (ametlikult siis B747-8i) ei ole küll minu meelest veel 10a vanusedki ja kulumist ei ole mina nede Firstis eriti kohanud, meelelahutussüsteem on HD aga vahel võib neis esineda tõrkeid küll (mis tähendavad reisijale siis tublit lisaboonust miilidena).

Pardateeninduse osas on kahjuks, jah, ka Lufthansa seotud inimfaktoriga. Ehk siis mõned inimesed teevad oma tööd hästi, mõned ei kipu tegema. Nagu ka igas teises eluvaldkonnas.

Laheriikidel on selles osas lihtsam, seal võib seanahka vedava töötaja joonelt tänavale visata, LH peab paraku arvestama ka ametiühignute jmt..

Õigluse nimel pean ütlema, et ka minul on esinenud halbu cabin crew'sid, kuid ma olen nad KÕIK tööle utsitanud. Vahel ka otse küsides, kas kodanik stjuardess tahab ka pärast praegust lendu veel oma tööd edasi teha, sest ma tean, et on praeguseks jätnud selle ja tolle juba tegemata ning see teenustase kindlasti ei vasta sellele, mille eest talle palka makstakse ja teda tööl peetakse.

Muutus on olnud silmanähtav ja momentaalne.

Üldiselt, 20 lennu kohta tuleb vast 2-3 crewd, kelle osas eraldi kiituse kirjutan ja 1 crew, kes märkuse saab.

Kuigi LH-l on cabin crewsid oi-kui-palju, olen mina sattunud siiski mõnedega korduvalt lendama.

Aga jah, kindlasti minusugune teab seda, mille eest ta maksnud on, rohkem ja täpsemalt, kui enamik reisijaid. Olles ise äriomanikuna teadlik, et ilma kliendi negatiivse tagasisideta ei olegi võimalik teenust parandada (sest patustaja ise seda rääkima vaevalt et tuleb), olen kindel, et lennufirmalegi on kasulik, kui tema '"mustad lambad" talle päevavalgele tiritakse.

Seda soomlannat, kellest kirjutasid, ma arvan, et tean ka ise (neid on minu teada 2). Nimetas ennast veel "endiseks soomlaseks", selline ca 60 a proua. Teenindab tõesti hästi!

Jah, HON-iks saades kogesin kohe ka väikest muutust teenindustasemes. On loomulik, et lennufirma annab oma parima oma kõige-kõigemate püsiklientide hoidmiseks. F reisija võib olla juhuslik, F HON aga ei ole seda kindlasti. Halb teenus võib väga ebamugavaks osutuda lõpuks nii teenindajale (sest HON ei ole suure tõnäosusega vait), kui ka rahaliselt ebameeldivaks firmale kui oma püsikunde lõplikult välja vihastataks. Osad crewd ka veidi justkui kardavad HON-e ja HNCO-sid (HON Companion). Suhtumises on näha -- käivad iga natukese aja tagant küsimas, kas ikka kõik kindlasti kohe hästi on. FCI (First Class International märge Important Customers List'is) on ka väga hea, kuid väike vahe siiski on.

FCT ehk FRA First Class Terminali menüüs on tegelikult osa roogasid, mis tehakse ehk a la carte ja osa, mis on nn rootsi lauas (kust aga täpselt sama hästi võib paluda asjad endale tuua). Et nad väga hästi eristatud ei ole -- täiesti nõus. Samuti esineb seal viimasel ajal harva erimenüüsid. 

FRA autode kasutuse osas on kasutuses, kui mälu ei peta, siis mõnikümmend (justkui on meeles arv 30...)  Porschet ja 4 VW minivani. Üldjuhul kasutatakse minivani juhul kui on üle 3 reisija korraga samale lennule minemas, aga esineb ka muid erandeid. Mina sain möödunud laupäeval ka VW, kuid tegemist oli mul perega reisimisega ehk siis kokku 4 inimest (jah, kõik saavad minu hüvedest osa, vastavalt reeglile: HON + abikaasa + alla 18-aastased lapsed + 1 külaline). Kuna hea Snoop siin enne uuris, mida ma LH äriklassist arvan, siis kuna praegu käimas olev reis on mul üle päris mitme aasta LH äriklassis esimene Firsti asemel, siis mul mõni aeg tagasi Snoopile vastus puudus, kuid vaba hetke tekkimisel panen selle siia kirja.

Aga võrdluse osas, eks ta ole juhuse asi, missugune crew satub (minul on kogemus ka SQ äriklassis, kus ma oleks crew ise päevapealt lahti lasknud). 

QR Firstis on minul purser palunud näiteks esmalt  endale meelepärane stjuardess teenindajaks valida (valik oli 3 näitsiku vahel) -- Euroopa lennufirmas ei oleks see tõenäoliselt kultuurilistel põhjustel mõeldav. 

Kuigi, kui teenus nagu ei klapi, on teenindaja vahetus ka keset lendu proaktiivselt ise tehtud minul näiteks ka LH lennukis. 

Tehniline toode ongi aga paraku selline, nagu on. Ja siin tuleb valida endale sobiv (ka minule meeldis see B747-400 vahepeal olnud tool+voodi variant ülemisel korrusel, kuid olen ka praegusega kenasti kohanenud). Miks LH-l ei ole sviite, sellest on palju kirjutatud. Selline on lihtsalt nende valik ja kuludega ei ole siin olnud mingit pistmist.

Ma lendasin just esimest korda Qatari Q-Suites. Kurat, maitea, kitsas oli, privaatne kabiin oli tore küll, aga kui keegi mööda kõnnib, võib ikka sisse jõllata, natuke pseudo on see privaatsus. Iste oli tagurpidi ka, veidi harjumatu. Lisaks jupsis veel istme kõrval olev kapp, mida ei saand hästi avada.

Meelelahutusvalik oli kehv, nagu Qataril ikka võrreldes LH või Emiratesiga. Teenindus oli hea, aga mitte parem kui Singapore Airlinesil. Shampanja oli mõnus Taittinger Rose.

Kokkuvõttes kui mõtlema hakkan, siis mulle äriklassidest on kõige enam meeldinud hoopis Singapore A380 vana lai iste, kõvasti ruumi nii istumiseks kui magamiseks. Nüüd nad on A350 kitsamaks ja imelikumaks teinud seal. 

Aga, mis veel avastasin, et mida vanemaks saad, seda tyytum lendamine on, äriklass või mitte, TLL-ARN-DOH-SIN asemel oleks TLL-HEL-SIN ikka oluliselt kiirem olnud.

Snoop siin varem mainis, et saab näha, kuidas ma Lufthansa äriklassiga rahule peaks jääma.

Panin siinkohal kirja vastava kogemuse.

Proovisin siis üle mitme-setme aasta ca nädal tagasi ära ka Lufthansa long-haul äriklassi. Lihtsalt asjalood on nii kujunenud, et mitu aastat vaid Firstis transcont-e lennanud.

FRA-ATL marsruudil aga First ei ole, lendab A330-300. Sai mindud tütre koolivaheajaks, eesmärgiga allapoole Floridasse jõuda ning veidi meie _igavesele novembrile_ vaheldust saada.

Minu jaoks on üha enam peamiseks põhjuseks Lufthansaga lendamisel teenuse osa.

Osati lugu pidada juba SEN-ist ehk Senatorist.

HON-ile pakutakse minu kogemuse järgi reeglina parimat, mis pakkuda on ning sama kehtib ka HON-iga koos reisivatele pereliikmetele, kellede pardakaarte täidab staatuse kohal HNCO ning kellede pagas samuti HON-sildiga erimärgistatakse.

Tallinna lennujaamas on HON teenus eeskujulik — check-ini töötaja eskordib kenasti läbi turvakontrolli, pardale minek samuti esimesena.

Saksamaal sedapuhku kahjuks ei vedanud, lennuk läks “toru külge”, oleks n.ö. väljakule jäänud, oleks auto vastas olnud ja aega kõvasti säästnud — kuigi auto ei tohi viia FCT-sse, sest tegemist on ainult lahkuvate reisijate terminaliga, olen alati palunud viia end FCT-le lähima väljapääsuni suures terminalis. Väravast B11 jalutamine FCT-sse võtab aga tubli 20-25 minutit.

Väike jalutuskäik First Class Terminali aga tasus ennast igati ära: kui muidu on USA lendudele igal juhul täiendav turvakontroll ning see võib suures lennujaamas ka Priority osas omajagu aega võtta, siis FCT-s kulub ka USA-lendude turvakontrollile napp 2 minutit.

Vaevalt olime jõudnud restoranilaua taga istet võtta, täiskasvanutele Eggs of Benedict ning lapsele vahvlid tellida, kui assistent tõi lapsele koti kingitustega: esiteks täiesti asjalik seljakott ise, sinna sisse värvipliiatsid-värvimisraamatud ning muidugi Part. (FCT-s roteeruvad erinevad versioonid kummipartidest, mida paljud koguvad).

Üllataval kombel oli FRA-ATL A330 sedapuhku ise appron positionil ehk siis väljaku peal, mis tähendas, et lennukile viimine oli autoga parim lahendus. Oleks lennuk gate’s, oleks autojuht viinud meid vastava gate juurde ning siis sealt liftiga lennukisse.

Pardale minnes oli autojuht meeskonda eelinformeerinud ning osaks sai igati meeldiv ja eriti osavõtlik ning sõbralik vastuvõtt. Kui vähegi võimalik, püütakse HON+HNCO viia lennukisse enne bussidega saabuvat rahvast. Kuna mingil mõistmatul põhjusel üldiselt algab boarding väga paljudel juhtudel (seda ka Tallinnas pahatihti) enne kui meeskond tegelikult pealevõtuks valmis, siis praktikas tähendab see enamasti musta autot lennuki trapi ees, autojuhti ootamas meeskonnalt “dabrood” ning veidi eemal ootavaid busse. Tähelepanu garanteeritud.

Tütart ootas ka lennukis üllatus laste amenity-kiti näol, mis lisaks tavapärasele sisule ka eirnevaid lauamänge jmt sisaldas. Mõõtudelt võiks sellega koolis käia.

Lufthansa kauglendude äriklass ise:

Nojah, ega ta nüüd muidugi First ei ole. Aga ei tohiksiki olla ka sarnane Firstile!

Sest muidu oleks Firsti palju raskem positsioneerida tooteskaalal. Samale pindalale, mis mahutab 8 Firsti reisijat, mahub ca 18 äriklassi tooli (võrdluseks ka ca 28 Premium economy või ca 48 economy istet). Arvutused on ligikaudsed ega pretendeeri absoluutsele tõele.

Kui 8 Firsti reisija teenindamisega tegeleks 2 lennusaatjat, siis A330 42 äriklassi klienti teenidab 5 (+ purser) ja ülejäänud 213 reisijat samuti 5 inimest). Mis on samuti Firstiga võrreldes väga silmatorkav on tualettide arv: lennukites, kus First olemas (A330 tüüpi lennukites täna enam Firsti ei ole), on 8 reisijale 2 tualetti; A330 42 Business reisija kohta  oli aga samuti vaid 2 tualetti (tuleb siiski tõdeda, et mingit järjekorda ma kordagi ei täheldanud, võimalik, et lihtsalt vedas, kugi äriklass oli ca 80% täis). Ülejäänud 213 reisijat peavad hakkama saama 5 tualetiga. Tegelikkuses on A330-e ninas ka tualett, kuid see on huvitaval kombel “reserveeritud” meeskonnale.

Lufthansa tänane äriklass on jah, ainult 2-kaupa istumisega. Kusjuures keskmine rida sobiks ehk tiba rohkem paaridele — need toolid on paigutatud väikese nurga all teineteise poole ja voodiks muudetuna lähevad jalad seal praktiliselt kokku (kuigi sein jääb siiski vahele).

Teenindus algab juba maa peal. Üleriiete garderoobi paigutamine, kuum rätik, tevritusjoogid (šampanja, mahl, vesi). Kohe õhkutõsumise järel taas rätik, joogid-snäkid, seejärel söök.

Teenindus on eranditult restoranistiiilis ehk siis mitte midagi ei tooda n.ö. käru peal. Ja toit oli üsna maitsev.

Menüü ise siin:

Appetizers

• Carpaccio of Corn-fed Poularde with Savory Papaya Salsa and Parmesan
• Prawn Confit with Pumpkin Salad, Wakame and Dashi Mayonnaise
• Porcini Mushroom Panna Cotta, grilled Nectarine and Button Mushrooms

Salad

• Fresh mixed Lettuce with Soy and Sesame Dressing

Main Courses

• Roast Beef with Horseradish Sauce, Savoy Cabbage, Carrots and Risolee Potatoes
• Fried Arctic Char with Herb Oil, Creamy Spinach Leaves and Pearl Barley Risotto
• Breaded Gnocchi with Morel Sauce and Vegetable Julienne

Cheese and Dessert

• Allgäu Wild Blossom Cheese, Gouda, Goat Cream Cheese and Cream Cheese with Tomato and Basil, Hot Pepper Chutney
• Assorted Fruit with fresh Mango and Currant
• Polenta Flummery with Cherry Compote and Chocolate Sauce

Meelelahutussüsteemist leidsin üle pika aja päris mitu filmi vaatamseks. Ühe meeldiva uuendusena on puldina kasutatav ka enda nutitelefon — tõesti mugav.

Täielikult voodiks muutuv tool on magamisasendis küll ktsam Firsti omast, kuid minu isikliku tundmuse järgi ssiki laiem Turkishi ja Finnairi omast — nende mõlema äriklassis oli minu jaoks magamine tõsiselt kitsas kogemus. Võimalik, et TK uutes lennukites on asi teine.

Alates mingist lennupikkusest on ka Lufthansal kasutusel täiendav madrats ning top-i osa pidžaamast. Võrdluseks: Firsti resisijatest riietuvad vähemalt pooled juba maa peal täielikult pidžaamadesse, jalga mugavad sussid ning voodi on madrats ja valge voodipesuga.

Padja suurus on ka LH äriklassis täiesti aktsepteeritav — suurem kui AY äriklassis.

Tekk oli piisavalt suur ja soe.

Maandumise osas oli meeldivaks kirsik tordil minu jaoks ka Arrival HON Service. Olin selle kohta purserilt küsinud, kes siis vastava info ATL ette saatis. 

Tähendas see lennuki ukse juures ootavat HON Circle tahvli + minu nimega noormeest, kes meid piirivalveni eskortis, meie kohvreid valvas ning need siis rendiautokeskuse transferbussini kärutas. Vahepeal jagades head nõu ja infot, mida Atlantas teha. Tagasitulles saatis check-ini noormees meid läbi meeskondade jaoks mõeldud turvakontrolli esmalt lounge ning enne boardingu algamist (ehk siis pre-pre boardinguna) lennukile.

Kokkuvõtvalt: LH äriklass ei ole küll täna tehnika viimane sõna, kuid igati akstepteeritav. Teenus nii õhus kui maa peal tasemel ja mis kõige tähtsam — ühtses komplektis ehk siis kõik teenuse astmed on enam-vähem võrdse kvaliteediga.

Võimalik ja ka loogiline, et lennufirmadel, kellel First üleüldse puudub, on äriklass mõne lisahüvega. Samas LOT-i äriklassile andis LH silmad ette nii tooli, meelelahutussüsteemi (HD ja täitsa kvaliteetne, LO B787 oma aga kippus minul alati “vigurdama”) kui ka teeninduse osas. Kuigi teenindus on ka LO äriklassis siiski pigem ikka hea.

Kuigi minu reisikogemusele annab teatava lisaaktsendi kahtlemata ka staatus, siis oli näha, et ka teiste reisijate eest hoolitseti kenasti. Kauglennud pakuvad muidugi ka palju paremaid võimalusi kui EU suhteliselt lühikesed lennusegmendid.

Vabandage, et sekkun siia teemasse, Vanasti lennutas Lufthansa ainult n*******d  läbi Atlanta.

Raul_R, juhin rõõmsasti tähelepanu, et QR annab seljakoti koos amenity kit-iga ka economys;-).

LH F-is sain kuuma rätiku (ei pakutud valikut külm/kuum) ainult enne sööki.

Peale sööki kahjuks ei midagi. Kas tõesti saab HON äriklassis parema teeninduse kui tavareisija F-is? Tee parem status match ja proovi QR ka värskelt ära. Ja seda vaid äriklassis (mis minu hinnangul on endiselt parem kui LH "meh" F. Al Maha Service on PLAT tasemel hinna sees.

Raul_R huvitav kui palju on normaalne jätta jootraha igale sind teenindavale isikule, kui sa oled HON-mees ehk kui otse küsida palju sina jätad, kui see saladus pole?

To: mondrai

Jootraha jätmine ei ole lennunduses üldiselt kombeks. Lufthansa grupi töötajatel on keelatud võta mis iganes suuruses jootraha. Ei ole ka kunagi näinud kedagi, kes oleks proovinud jootraha jätta.

Päris jama tundub LH äriklass ikka, kui isegi fänn peab selle kiitmiseks mitu täiesti elementaarset asja, mis absoluutselt IGAL lennufirmal olemas on, üles lugema. 
Tundub, et ka teenindus oli hiilgav ainult tänu HON-lipitsemisele ja -privileegidele. Ja ikka tuleb senjööril 25 minti lounge jalutada!? Piinlik LH, väga piinlik.  

Igal juhul täiesti null isu on selle jutu järel LH äriklassi proovida, isegi kui  Finnair või Qatar kallim on. 

Lisaks A330 - yuk, vana ning mürarikas mudel, 10h järjest küll ei viitsi klapid peas istuda ning kõrvatroppe ei armasta.

:D 

@snoop

Kui keegi tahab enam-vähem objektiivset First Classide võrdlust lugeda, siis:

https://onemileatatime.com/best-first-class/

Kodanikud võiks telefoninumbrid vahetada ja seal edasi kraagelda. 99% INIMESTEST teie iba ei huvita.

Just vastupidi :D

Natukenegi nalja ja irooniat kõikide muude tõsiste teemade sekka.

Eks seda mittehuvitamist peegeldab kõige paremini antud teema ca 19.000 lugemist. Selle loogika järgi võiks 99% Tripi teemadest üldse kustutada, kuna need ei huvita kedagi.

Ma pole küll sihtrühm, aga on huvitav vahelduseks lugeda, et kuidas veel on võimalik reisida. Äkki keegi kunagi teeb mullegi tasuta upgrade'i äriklassi ja saab natuke luksust nautida :)

Veidi apokalüptiline reisikogemus. Hong Kong

Mitte nii väga HON-indusega seotud, kuid kuna mulle siia lausa eraldi teema loodud. panen kirja siia. :)

Kell on 1:22. Öösel. 12.märts 2020

Vaatan oma Hong Kongis, MongKokis asuva Cordis hotelli 36.korruse sviidi maani akendest välja. Uni läks ära. Olin kell 19 magama heitnud.

Vaade on üle Kowlooni sadamale ja sealt HongKong Islandile.

Sõiduteed on tühjad. Vaid mõni üksik auto sõidab.

Eelmine kord kui siin käisin, oli oktoober 2019. Üsna rahutuste keskpunkti aegu. Ka siis olid tänavad öösel varasemast sagimisest tühjad. Kuid täis politseiautosid. Mitte täis, kuid… saate aru, nad ei olnud tühjad.

Kui Lufthansa lend 796 Frankfurdist kella 15:30 paiku maandus, nägin esimest meeletut muutust.

Lennujaam oli tühi. HKIA, Hong Kong International Airport on alati olnud üks Aasia suurema liiklustihedusega lennujaamu. Koos Singapuri Changi ja  Söuli Incheoniga. Ka üks maailma parimaid, samuti koos nende kahega.

Nüüd on HK rahvusvaheline lennujaam Lantau saare külge inimkäeliselt loodud kunstllikul maalapil teistsugune. Täis lennukeid, peamiselt Cathay Pacific, selle tütarfirma Dragon  ja HongKong Airlines omi. Kuid lennukid on pargitud. Üsna tihedalt teineteise kõrvale. Ilma mingi kindla ajalise kavatsuseta neid taas taevaavarustesse inimesi ja kaupu vedama lasta… Kogu ruleerimisaja jooksul näen lennuväljal ühte LSG Sky Chef sõidukit — see firma ning Do&Co varustavad enamikes maailma õhusadamates lennukeid proviandiga… Täna näen siin ühte. Ainult ühte!

Lennukist väljudes, First väljub alati esimesena, ootas mind ja F / HON kaasreisijaid siiski (staatusekaaslased Flyertalkis olid mõni nädal tagasi raproteerinud, et see teenus on HKG-s peatatud) assistent. Kes juhtis meid läbi tervisekontrolli — termokaamerad on HK lennujaamas juba vähemalt üle 10 aasta, kuid nüüd oli lisaks veel 3-4 käsitermomeetritega — immigratsioonini ning samuti valvas assistent hiljem pagasilindi kõrval minu kohvrit.

Ma ei näe kogu teekonna jooksul eriti inimesi.

Kahju, et ma ei küsinud purserilt õhus, mitu reisijat meie B748 pardal oli. Firstis oli 8-istmest hõivatud 5. Äriklassi seatmapi olin ka vaadanud, see oli visuaalselt 70% täis. Need reisijad on kõik kuskil minu järel tulemas. Aga ilma meieta on lennujaam tühi.

Töötajaid on tõenäoliselt rohkem kui reisijaid. 

Sätin endale ette kaasa võetud 3M FFP3 taseme kaitsemaski. Olin nende varu soetanud üleilmse paanika alguses, jaanuari viimastel päevadel. Minust üle vahekäigu istunu, kes osutub olema arstiteaduste professoriks, kohendab enda oma ja ägestub: “need maskid ON mõttetud. Neid ei ole vaja ei siin ega Saksamaal! Siin eriti. Aga see on massihullus!”. Tõsi, Hong Kongis on maske kantud samuti pea alati. Kuid varem on see olnud vaid vast pooltel. Küllap nüüd on kõigil. 

Hiljem saan teada, et ongi kõigil. Ja kel ei ole, saab esimesel korral trahvi, teisel korral pannakse vangi. Ja Hongkongi elanikud ise on sügavalt veendunud, et tänu maskide kandmisele ongi neil lood selle COVID-19 viirusega päris head.

Saksamaal, kui olin sisenenud First Class Terminali, lehitses assistent esimese asjana murelikult läbi minu passi: “oo, see on ju uus ja tühi! Tähendab Teie, hr.R võite lennata probleemideta!”

“Aga millal Te eelmise passiga viimati Hiinas käisite? Neil võivad piiril olemas olla need andmed…” uuris ta siiski edasi ja kuuldes, et vaid möödunud sügisel, teatas rõõmsamalt “Alles Gut!”.

Koos uuesti välja trükitud — nad teevad seda FCT-s alati, olles eelnevalt üle täpsustanud ja kontrollinud minu pagasi asukoha — ja Lufthansa First Class hõbe-punasesse hoidikusse pandud pardakaardiga tõi ta mulle restoranilaua juurde ka suure QR koodiga A4 lehe. “Vabandan, kuid pean paluma selle Teil esmalt ära täita, Hongkongi võimud nõuavad. Te võite saada ka paberankeedi, kuid ma usun, et Teil on elektrooniliselt mugavam seda ka hiljem ette näidata”.

Sama päeva hommikul oli Hong kong teatanud oma piiride sisuliselt sulgemisest täiendavalt Itaalia ning osadele Prantsusmaa ja Saksamaa kodanikele. Sõltuvalt nende elukohast. Saksamaa puhul asub see piirkond Frankfurt am Main rahvusvahelisest lennujaamast vaid sajakonna kilomeetri kaugusel. Kellele huvi pakub, leiab sama küsimustiku: https://www.chp.gov.hk/hdf 

HKIA-s, vahetult enne Hongkongi piirivalvurini jõudmist pistetakse mulle nina alla tugevalt kiletatud A4 paber nii hieroglüüfides kui ingliskeelsete küsimustega taas minu päritolu ning viimase 14 päeva jooksul külastatud piirkondade kohta. “No, no and no” vastus sobib.

Pagasiala monitoridel on näha, et enne meid on viimastel tundidel maandunud vaid veel 3 lendu.

Lennujaam, suur lennujaam on inimtühi!

Arrivals hallis suudab silm kokku lugeda vaid mõnikümmend inimest. OK, mõnisada, no vähemalt paarsada tuleb minu lennu pealt veel…

Kui mulle järele tulnud autojuht mind linna viib, on ka Lantau-link ehk kiirtee tühi. Näen vaid kümmekond sõidukit. Ja neist üks on politsei, kes meid kiiruse ületamise eest peatab.

See tundub olema nüüd kummituslinn.

Linnas on siiski inimesi rohkem näha. Kuid ei tundu olema enam trügimist. Hinnanguliselt on ringisagijaid kolmandik sellest, mis varem.

“Welcome back, mr.R” teatab Cordis Club manager. Räägime lastest. Temal on lisaks 5-sele ka aastane tütar.  

“Teate, on nii hea näha ikka tuttavaid nägusid!” ütleb pärast väikest mõttepausi. “See näitab, et kõik ei ole siiski läbi”. 

“Muudatustest (olin nende kohta pärinud küll ka enne tulekut meilitsi), on meil nüüd hommikusöök ainult all restronis ja ainult a la Carte. Muud snäkid-joogid on kõik meil siin klubis endiselt. Muu on kõik endine” saan teada koos toakaardiga.

Tunnike hiljem, klubis keha kinnitades näen vaid kahte külastajat. Tavaliselt on neid siin olnud kümneid. Aga on ka veel suhteliselt vara. Järgmisel hommikul saan teada, et kogu 10 Club-level korruse peale on minuga kokku kliente 8. Tõsi, 9 korrust on ka juba mõnda aega konserveeritud.